Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kõik kardavad Margus Hendriksoni

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Priit Paama (vasakult), Pille Talts, Maret Kutman, Lilli Paama ja Marti Kutman Chrystali juhtimisel Margus Hendriksonile kuuluval teel. Veel eelmisel aastal oli siin Otepää looduspargi Pülme sihtkaitsevöönd, nüüd võttis maaomanik 1,2 hektarit lagedaks. | FOTO: Margus Ansu

Ligi 20 aastat oli Kääriku lähistele jääva Pülme järve ääres sihtkaitsevöönd, kus ei tohtinud Otepää looduspargi valitseja loata raiuda ühtki puud. Selle eest, et süüdlased karistada saaksid, hoolitses aedades kände loendamas käinud maa õigusjärgne omanik Margus Hendrikson.

Eelmise aasta detsembri lõpus kaotati suure osa järve äärest sihtkaitsevöönd, juba aasta algul sai Hendrikson kinnistule raieloa ja mõne nädala eest tehti 1,2 hektarit harvesteriga lagedaks. Kadus see, mida riik pikka aega nii rangelt kaitsnud oli. Töö näeb välja täpselt nii rohmakas, nagu harvesteride puhul ikka. Kännud on kõrged ja kaugele näha, rööpaid on omajagu. Üle hambutu maastiku avaneb vaade järvele.

Hendriksoni sõnul oli tal valida, kas oodata metsa pikali kukkumist ja maha mädanemist, või päästa viimane saba ja saada midagigi.

Mõelda vaid, millised legendid on Kääriku lähistele Pülme järve äärde suvila rajanud! Treener Mati Alaver, pikaajaline Tartu Ülikooli kergejõustikukateedri juhataja ja hilisem Tartu linna aukodanik Martin Kutman ning Mart Paama, kelle tiitlite üleslugemine võtab samuti võhmale: maailma esikümnesse kuulunud odaviskaja, NSV liidu meister, treener ja Tartu Ülikooli õppejõud. Tuntud nimesid on veel.

Mart Paama ja Martin Kutman seenior juhivad nüüd taevaseid spordivägesid, nende lesed ja lapsed seisavad aga raiesmiku ääres ja räägivad sellest, milline on nende kogemus Hendriksoniga suhtlemisest.

Martin Kutman juunior: «Meile isegi ei teatatud, et siin kaotati sihtkaitsevöönd ja et Hendrikson tuleb ja teeb lageraie. Üle-eelmisel nädalal tuli harvester ja tegi töö ära. Meil on Hendriksoniga kurvad kogemused – need sinised postid märgistavad tema teed. Ta tahtis panna teeääre siniseid poste täis, ma palusin, et ärgu pangu. Kiusu pärast tahtis, sest see on tema maa ja tema tee – on vaja.

Suvilaomaniku Lilli Paama poeg Priit Paama: «Ta mängis siin suurt looduskaitsjat, andis mu ema Lilli kahe puu pärast kohtusse, aga nüüd võtab ise terve metsa maha.»

Lilli Paama (Mart Paama lesk): «Meid on kogu aeg trahvitud, iga kuivanud kuuse pärast pidime võtma keskkonnateenistusest loa, siis minema vallavalitsusse, vallavalitsus andis raieloa, siis sai kuivanud kuuse maha võtta. Oma õue pealt!

Üks kuusk oli õudne jäme, kuivas ära, latv murdus, oli meie kuuri ees, pidime selle kuuse ära koristama. Lõikusime kuuse pakkudeks ja siis käis Hendrikson pildistamas ja kaebas keskkonnateenistusse. Mina seekord sealt luba ei olnud küsinud, sest oli vaja ruttu ära koristada.

Üks kuivanud kuusk oli järve ääres, too sai ka korraga ära võetud. Siis ma saingi 1200 krooni trahvi, et võtsin puud omavoliliselt maha. Keskkonnainspektsiooni Valgamaa büroo juhataja Tanel Tiirats ütles mulle, et tema tehakse töölt lahti, kui ta mulle trahvi ei tee. Et Hendrikson kaebab keskkonnaministeeriumisse ja igale poole.»

Martin Kutman: «Kõik kardavad seda Hendriksoni. Ta kaebab absoluutselt kõige peale!»

Lilli Paama: «Maksin trahvi ära, siis tuli mulle nõue maksta 291 eurot, sest ma tükeldasin kuuse, aga Hendrikson oleks saanud kuusepalgist 291 eurot rohkem kasu kui nendest kütteks tükeldatud pakkudest. Läksin kohtusse, tegin kõiksugused seletuskirjad ja võitsin teda. See puu oli toona riigi maa peal, sest maad polnud veel Hendriksonile tagastatud.»

Hendrikson saatis Paamale ka kirja, milles lubas ehitada Paamade maa ümber kapitaalse müüri, et tagada «ümbritseva tähtsa loodusobjekti, Pülme sihtkaitsevööndi kaitserežiimi» täitmine. Müüri rajamise kuludest vähemalt poole pidanuks Hendriksoni hinnangul katma Paama.

Martin Kutman: «Ta on kohtus kõik asjad kaotanud. Ta polegi ühtegi võitnud, aga vaja on kogu aeg kaevata!»

Lilli Paama: «Maa tagastamine talle võttis ka kaua, sest ta ei tahtnud meie suvilate ümber maad jätta.»

Martin Kutman: «Kõik on tema arvates ebaseaduslik – meie suvila on ebaseaduslik, sild on ebaseaduslik, grill ja kõik muu on ebaseaduslik.»

Lilli Paama: «Minu mees pidi suitsuahju maha lammutama, sest see oli ehitatud omavoliliselt ja jäi Hendriksonile tagastatud maale. Sellel oli väike vundament – vundamendiga asjad on ebaseaduslikud. 6000 krooni oleks trahvi saanud, aga lõime käega ja lammutasime maha.»

Martin Kutman: «Ta tahtis, et meile jääks nii vähe maad kui võimalik. Niigi on meil väike nurgake. Ütlesime, et andku meile siit vähemalt järveni, aga ei! Mu vend pakkus talle vist mingi summa ka, Hendrikson vastu, et nalja teeme või, et tema müüb seda maad nagu naftavälja!

Nüüd läheb läbi meie maa Hendriksonile kuuluv tee – see tee anti temale. See on täiesti ajuvaba, kuidas niimoodi üldse saab!»

Lilli Paama: «Meie ligipääs suvilale läheb üle Hendriksoni maa.»

Martin Kutman: «Kui ta tee kinni paneb, pääsen ma suvilale teiselt poolt ligi, aga Lillil on keerulisem. Kui ta tee äärde piiripostid pani, võttis naabrimees Toivo Teder need postid ära, aga siis teatas Hendrikson, et tema valab siia postid. Ütlesin, et panen raudpostid tagasi ja hakkasin talle pilte saama – et näe, käisin sel nädalal, postid on alles, olgu rahulik!

Mulle on jäänud mulje, et nad vallavalitsuses nii hirmsasti kardavad Hendriksoni. Miks nad kardavad teda?»

Priit Paama: «Inspektor, kes meile kahe kuuse eest trahvi tegi, ütles kohe, et siin on valvas kodanik, kes hoiab silma peal – et peame ettevaatlikud olema. Pidime ujumissilla ka maha lammutama – ta andis tähtaja silla lammutamiseks, muidu lammutab tema ise ja esitab meile selle eest arve.»

Lilli Paama: «On nagu on, mis nüüd enam! Meie jaoks on rong läinud ja mets maha võetud.»

Hiljem lisab kohalik talunik, kunagine metsavaht Toivo Teder: «Mitukümmend aastat oli see sihtkaitsevöönd ja ühtegi juppi ei tohtinud looduspargi loata maha lõigata. Omal ajal lasid koprad üle tee haavad maha, aga puud ei tohtinud ära viia. Praeguseks meie seast lahkunud Martin Kutman lõikas jupid vahelt välja ja pani raja äärde hunnikusse. Tee tohtis lahti lõigata, aga puid ei tohtinud kütteks ära viia.

Kunagi küsisin teedevalitsuse meestelt, kas nad võiks meie tee ka üle lükata ja teha kraavid serva, et vesi katet ära ei uhuks. Läksin vallavalitsusse, aga seal öeldi, et oi ei, see on sihtkaitsevöönd. Ütlesin siis, et teeääred võib ju ikka võsast ära puhastada, kriibib ju auto ära! Vallast öeldi, et siis tuleb ju Hendrikson kaebama. Vallavalitsuses on nii, et kui ütled «Hendrikson», võtavad kõik valveseisangu. Et mille peale ta nüüd kaebab.

Hendrikson sõidab siin oma autoga ringi ja vaatab, mida tehakse. Kogu aeg kaebab! Vallas on neid kaustasid ma ei tea kui palju. Kohtusse kaebab ka muudkui! Ta kirjutas oma elektroonilisi kaebekirju algul töö ajal, aga siis hakati huvi tundma, millega Hendrikson Tartu maavalitsuses tegeleb, kas ainult kaebekirjade kirjutamisega? Siis hakkas ta saatma paberkirju.

Oli sihtkaitsevöönd, midagi ei tohtinud puutuda, ja nüüd, kurat, tullakse ja tehakse lageraie! Kui sa neid asju ajad, aja niikaugele, et kui ma viin oma 92-aastase ämma selle langi peale ja ta saab infarkti ja sureb ära, siis maksab Hendrikson matusekulud.»

Hiljem lisab Neinar Seli, ettevõtja, kellel on Pülme järve ääres suvila: «Mul oli 68 korda aasta jooksul elekter ära. Kui küsisin luba, et puhastada elektriliini alune kuivanud puudest, algatati kriminaalasi. Kooskõlastasin selle kõigiga, ka keskkonnaametnikega – helistasin ja küsisin, kas on vaja kirjalikku luba, aga mulle öeldi, et liinialuste hooldamiseks pole vaja.

Kaks aastat uuriti, vahetati prokuröre, et äkki ikka saavad Selile kriminaalasja püsti panna. Minule ei saanud midagi omistada, aga kriminaalkaristuse sai lõpuks Veiko Võrk, kes töö organiseeris. Pärast seda võttis Eesti Energia ja puhastas samuti siinkandis liinialuseid. Küsisime siis keskkonnaametilt, et mis nüüd? Kas luba on? Vastati, et Eesti Energial on omad load.»

Veiko Võrk, kes puhastas Seli heaks liinialuseid ja teeääri: «Sain 2013. aastal kriminaalkorras karistada ja kokku 13 000 eurot trahvi, tsiviilhagi oli sellest 9000 eurot. See võsa, mille lasin maha võtta, põletati ära – kõlbas ainult põletamiseks, sest need olid mädad roikad ja peenike võsa. See on Eesti Vabariik!»

Võrk sai karistada kaitstava loodusobjekti kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud kaitstavale loodusobjektile oluline kahju.

Neinar Seli: «Hendrikson töötab Tartu maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhatajana – küll ta seadusi teab. Ma ei usu, et ta selle praeguse lageraiega seadust rikub. Detsembris kehtestati uus kaitse-eeskiri, sihtkaitsevöönd kadus ja Hendrikson hakkas kohe lõikama! Harvesteriga ei saanud järvele lähemale minna, kuna allaminek on maru järsk – muidu oleks ka järveäärne puhtaks tehtud.

Aga need kännud, mida Hendrikson minu õue peal loendab, need pärinevad sihtkaitsevööndi eelsest ajast – hakkasin seal askeldama juba 1989. aastal, siis ei olnud mingit sihtkaitsevööndit. Samas olen ma istutanud sinna üle 500 puu.»

Tagasi üles