Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kiuslik Hendrikson võitleb õiguse eest

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
«Mis saab olla advokaat Peeter Kutmanil ette heita, et ma olen kohtus käinud?» küsib Hendrikson. | FOTO: Margus Ansu

Margus Hendrikson vaatab vestluse ajal otse silma, magistrikraadiga geograafi jutt kestab kaks tundi ja viis minutit, on selge ja loogiline. Hendriksonil pole kahtlust, et ta ajab õiget asja.

Hendrikson töötab Tartu maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhatajana ja on seadusega hästi kursis. «Erinevalt Lilli Paamast pole mina oma metsas omavolilist raiet harrastanud,» teatab ta. «Mis teie mureks on – et raie tehti vastavalt metsateatisele?»

Tõepoolest, detsembri lõpust on looduspargil uus kaitse-eeskiri, valdav osa järveäärsest maast on nüüd sihtkaitsevööndist välja jäetud ja nii võib ka raiuda. Keskkonnaameti kinnitusel väljastatigi aasta algul Hendriksonide kinnistule metsateatis, mis lubab lisaks juba toimunud 1,2 hektari lageraiele teha 1,6 hektaril häilraiet ehk võtta mets maha järkudena. 1,2 hektarit ongi suurim võimalik lageraie piiranguvööndis. Ja veel võib 0,2 hektaril teha harvendusraiet. Mets on niisiis endiselt Otepää looduspargi piiranguvööndis, aga nüüd on siin mõndagi lubatud.

Hendriksoni sõnul oli tal valida, kas oodata metsa pikali kukkumist ja maha mädanemist, või päästa viimane saba ja saada midagigi.

«Ja mis saab olla advokaat Peeter Kutmanil ette heita, et ma olen kohtus käinud?» küsib Hendrikson. «Tema ainult sellega tegelebki ja on tänu sellele jõukas mees.»

Kutmanide pere liige ja suvila kaasomanik on Hendriksoni kaebustega seoses kohtus käinud omajagu. Vastan Hendriksonile, et mõned inimesed ongi jõukamad kui teised.

«On lihtsalt tublimad ja targemad kui teised,» vastab ta. «Ja teevad rohkem tööd – teised on rumalad, laisad ja logelevad.»

Hendrikson pakub, et tal on seoses Pülme järve ääres toimetavate inimeste ja kohaliku omavalitsuse tegevuse või tegevusetusega olnud kohtus oma kuus või seitse haldusasja. Tema käis kohtus ise, advokaati palkamata. Ütleb, et kui oleks kõigil puhkudel advokaadi palganud, läinuks see maksma 300 000 krooni ringis.

Jälle kohtus

Sel esmaspäeval oli Hendrikson jälle kohtus – seekord vaidlustas ta Otepää looduspargi uue kaitse-eeskirja. Kui uue eeskirjaga sai rangest sihtkaitsevööndist märksa leebem piiranguvöönd, siis Hendrikson soovib enda maa looduspargist välja arvamist.

«Looduspargi olemasolu Pülme järve ääres on mõttetus. Looduspargi eesmärk on kaitsta pärandkultuurimaastikku ja meie maal ka hagukülalist asustust, mida siin säilinud ei ole.»

Ehitada tohib ainult endiste talumajade kohale, aga Hendriksoni suguvõsale kuulunud taluõue ei tagastatud. Hendrikson soovib võimalust ehitada oma maale veel mõned suvilad.

Tema andmetel ehitati suvilad Pülme järve äärde juba 1970. aastate keskel illegaalselt.

«Järve mõlemal kaldal oli toona ühtlane mets. Paama raius langi lagedaks ja ehitas suvila,» räägib ta. «Maa eraldamiseni nende suvilate juurde jõuti tagantjärele – alles 1985. aastal.»

Hendriksoni väitel karistati Tartu Ülikooli õppejõude administratiivkorras maaseaduse eiramise ja ehituseeskirja rikkumise eest, aga siiski eraldati tekkinud suvilate ümber 500 ruutmeetrit maad. Krundi said teiste hulgas Mati Alaver, Martin Kutman ning Mart Paama.

Omandireformiga tagastati maa Margus Hendriksonile ning tema lellepojale ja tädile.

Kas on mõistlik, et inimene sai väärteokorras karistada selle eest, et võttis maha kaks kuuske? «Raie toimus sihtkaitsevööndis, võõral maatükil ja omavoliliselt,» vastab Hendrikson. Ta tõdeb, et erinevalt praegusest oli see toona sihtkaitsevöönd. «Nemad on seal kogu aeg nakitsenud endale vaikselt kaminapuid ja raiunud endale igasuguste lubadeta platsi sisse. Ja nüüd nad tulevad mulle ütlema, kui lasen pädevatel tegijatel teha raie vastavalt metsateatisele.»

Nagu ütleb Hendrikson, lasi Lilli Paama talle ja tema sugulastele tagastamisele kuulunud maal maha võtta 90-sentimeetrise kännu läbimõõduga kuuse, millest oleks saanud ilusa palgi. Selle asemel lasi ta puu lõigata 30-sentimeetristeks juppideks.

«Mina sain kätte need jupid. Vahet pole, kuhu see kuuselatv kukkus – pakuhunnik ja kuusk olid väljaspool tema maad.» Niisiis ei piirdunud lugu väärteomenetlusega – kuna Lilli Paama lõikas Hendriksoni väitel korraliku palgi väikesteks juppideks, sai ta mehelt kahjunõude 291 eurole ja 40 sendile. Seda raha Hendrikson Paamalt ei saanud – Hendrikson pöördus küll kohtusse, aga kaotas.

Purre tuli lammutada

Hendrikson on lasknud eksperdil Paama krundil asuvad kännud üle mõõta ja teab rääkida, et aja jooksul on seal raiutud vähemalt 59 tihumeetri jagu.

Ehkki nõukogude ajal oli suvilate ümber määratud vaid 500 ruutmeetrit maad, õnnestus Paamal, Kutmanil ja teistelgi sinna teenindusmaa juurde erastada. Niisiis kaebas Hendrikson kohtusse Otepää vallavalitsuse maa erastamise nii Paamadele kui ka Kutmanidele. Kümmekond aastat käidi kohut, Hendrikson kaotas.

Hiljem nõudis Hendrikson Otepää vallalt maa tagastamisega venitamise eest 7000 eurot hüvitist, aga seda kaebust ei võtnud kohus menetlusse. Maa tagastamist takistaski see, et vaieldi, kui palju maad peaks enne sõda Hendriksonide suguvõsale kuulunud maast andma Kutmanidele ja Paamadele.

Nüüd on Paamadel lõpuks 2300 ruutmeetrit, Kutmanidel aga kahes tükis kokku 1500 ruutmeetrit. Hendriksonid said maa lõpuks tagasi 2015. aasta jaanuaris – kokku üle 30 hektari ehk rohkem kui 30 000 ruutmeetrit.

Paamade suvila juurest läheb rada järve äärde, kus oli varem purre vetteminekuks. Enam ei ole. «Lasin Paamal ära koristada, sest see oli lagunenud ja ohtlik,» selgitab Hendrikson. «Kui keegi seal jalaluu murrab, vastutan maaomanikuna mina, mitte Paama.»

Hendrikson küsib, kas ma nägin kuure, mis on Kutmanide maatükil. «Need on õigusliku aluseta ehitised, neil ei ole maakasutusõigust, neil ei ole projekti, ehitusluba ega kasutusluba. Neil ei ole ühtegi paberit – inimene lihtsalt ehitas eri aegadel üksteise otsa kuure.»

Kutmanidel on ju niigi väike krunt, miks oli Hendrikson neile selle väikse maalapi erastamise vastu? Neilgi on ju maad vaja. «Mul on palju asju vaja, aga tuleb tunnistada, et saatus ei anna – mul oleks vaja näiteks uuemat ja korralikumat autot. Sõidan 1997. aasta autoga. Elu ja saatus ei anna paremat, mis teha!»

Mees välismaa autoga

Neinar Seli suvila tekkis järve äärde 1990. aastate algul, teab Hendrikson. Algul käis Seli, nagu Hendrikson ütleb, tema isa moosimas, et saada maatükk sellel kaldal, mille tagastamisõigus oli kinnitatud Hendriksonidele.

«Muljet avaldav oli see, et ta käis iga kord erineva autoga,» ütleb mees. «Viimane kord oli vist juba lausa välismaa auto – kes sellisega 1990. aastate algul sõitis, oli ikka väga auline. Aga siis läks Seli teisele poole järve ja sai ilmselt kaubale sealse tagastamise õigustatud subjektiga.»

Hendrikson näitab Seli kinnistust tehtud fotot, millele on märgitud kännukohad. «Ütlete, et siin ei ole tehtud lageraiet?» Kännud võivad olla tekkinud aja jooksul, sest Seli pidas järve ääres suvilat ammu enne 1997. aasta kevadet, kui moodustati sihtkaitsevöönd. Ehkki Hendriksonil pole maaomanikuna järve teise kaldaga pistmist, on ta end ka seal toimunuga põhjalikult kurssi viinud.

Mis puutub Seli korraldatud teeäärsete ja elektriliinide aluste puhastamise kriminaalasja, siis ütleb Hendrikson, et tema keskkonnainspektsioonile ei kaevanud. Küll aga ei tee ta saladust, et figureeris ühe allikana hilisema keskerakondlase Peeter Ernitsa kirjutatud ajaleheartiklis. Loos leiduvad laused on ajakirjaniku jaoks huvitav lugemine: «Otepää looduspargi südames suvila rajanud «rikkad ja ilusad» /.../»; «Kuigi asjast on juba aasta möödas, on ametnikel suu vett täis»; «Keskkonnakaitsjatele tundub asi kahtlane»; «Kui keskkonnaminister Seli suvila ümber asuva sihtkaitsevööndi kaotab, läheb erakonnakaaslase elu kergemaks» jne.

Loos esinenud anonüümsed allikad tundsid muret, et keskkonnaminister Keit Pentus kaotab erakonnakaaslase Seli hüvanguks sihtkaitsevööndi. See juhtus aga alles eelmise aasta lõpus. Nagu nüüd selgub, on Hendrikson esimesi, kes kaitse leevendamisest võitnud on.

Justiitstööstus hoiab omasid

Miks on Hendrikson kohtus üldjuhul kaotanud? «Ma arvan seda, et justiitstööstus hoiab omasid,» teatab ta. «See, et nomenklatuuri suvilad on looduskaitsealadel, on vana nõukogude traditsioon. Väidan, et Otepää looduspark (ehk keskkonnaamet – N. N.) on aastakümneid tegelenud mitte maastiku kaitsmise, vaid privileegide jagamisega valitud seltskonnale ja ebaselgetel asjaoludel.»

Hendrikson toob kohtu otsustest esile punkte, mis on tema hinnangul arusaamatud. Tema suguvõsale kuuluva tee piir Kutmanide maaga on nüüd tähistatud raudpostidega, mis on rammitud maa sisse iga kolme meetri tagant. Osa on löödud maapinnaga tasa, nurgapostid ulatuvad maa seest välja.

«Kui jõudsime selle momendini, et maad hakati meile välja mõõtma, siis – kiuslik inimene, nagu ma olen – otsustasin tähistada enda maa piirimärkidega. Iga piiripunkti otsa võiks panna jõustunud kohtuotsusega stendi.»

Tagasi üles