Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Riigikohus jättis kahe tooli seaduse jõusse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Riigikohus jättis eile jõusse seadusemuudatuse, mis lubab riigikogu liikmel kuuluda samal ajal linna- või vallavolikokku.

Seadusemuudatuse vaidlustasid riigikohtus Kõpu, Lääne-Saare, Vormsi ja Kose vallavolikogu, kes taotlesid selle põhiseadusvastaseks tunnistamist. Nende hinnangul riivab muudatus eeskätt omavalitsuse enesekorraldusõigust, kuna on oht, et volikogusse kuuluv riigikogu liige otsustab volikogus riigi, mitte valla huvidest lähtudes.

Riigikohtu hinnangul ei ole muudatus põhiseadusega vastuolus. Kohus möönis, et riigikogu ja volikogu liikme mandaadi ühitamine võib soodustada üleriigilise ja kohaliku poliitilise otsustustasandi teatavat põimumist. Samas ei nõua omavalitsuse autonoomiapõhimõte, et kohaliku elu küsimusi otsustavatel inimestel ei oleks mingit pistmist riigielu üle otsustamisega.

«Olukord, kus riigikogu liikmed mõistavad paremini kohaliku elu probleeme, tagab ka kohaliku omavalitsuse üksuste õiguste ja huvide laiema arvestamise seadusandja tegevuses,» märkis riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.

Riigikohus leidis erinevalt muudatuse vaidlustanud volikogudest, et seadus ei kohusta omavalitsust seadma oma tööaega nii, et see arvestaks riigikogu tööajaga. Volikogu kehtestab oma tööaja ise ning kõnealused seadused volikogu pädevust kohtu hinnangul ei kitsenda.

«Kuna volikogu ei ole üldjuhul volikogu liikme põhitöökoht, tuleb selle tööaeg korraldada nii, et võetaks arvesse kõigi volikogu liikmete huvisid, sealhulgas vajadust teha põhitööd,» teatas riigikohus, kelle hinnangul ei erine põhikohaga riigikogus töötav volikogu liige sellega teistest volikogu liikmetest.

Kohtu hinnangul tuleb silmas pidada, et Eesti on parlamentaarne riik, kus peamised poliitilised jõud on erakonnad. «Viimased seavad endale eesmärgiks teostada nii riigivõimu kui ka võimu kohalikus omavalitsuses. Seega on normaalne, et erakonnad on esindatud nii riigikogus kui ka kohaliku omavalitsuse volikogus,» teatas riigikohtu pressiesindaja. Kui sama erakond võib olla esindatud nii riigikogus kui ka volikogus, on ülearune keelata riigikogu liikmeid volikogusse kuulumast.

Suur osa riigikogu liikmetest on kohalikel valimistel häälte toomiseks alati kandideerinud, ka sel ajal, kui mõlemasse korraga kuuluda ei tohtinud. Tollal pidi volikogusse valituks osutunud riigikogu liige valima, kummas ta tööd teha soovib. Enamasti on nad volikogu liikme volitused peatanud ja jätkanud tööd riigikogus.

Seetõttu käsitleti kohalikel valimistel kandideerivaid riigikogu liikmeid peibutuspartidena, kelle eesmärk on valimistel erakonnale hääli tuua, mitte volikogusse tööle asuda.

Mullu suvel vastu võetud ja tänavu oktoobris toimuvate kohalike valimiste järel jõustuva muudatusega pääsevad riigikogu liikmed peibutuspardi staatusest ja tohivad mõlemat tööd tegema hakata. Kõige enam muudab see volikogu koosseisu suurtes omavalitsustes, eeskätt Tallinnas.

Vabaerakonna juhatusse kuuluv riigikogu liige Andres Ammas ütles riigikohtu otsust kommenteerides, et tegu on vaid juriidilise hinnanguga, mis ei muuda riigikogu liikmete asumist volikogudesse valijate suhtes ausamaks ega lugupidavamaks.

Tema hinnangul ei arvestanud riigikohus otsuses probleemiga, et Eestis vohab poliitiline kultuuritus ja omavalitsuste autonoomiat kärbitakse pidevalt. «Kohus ei saagi anda poliitilisi hinnanguid, kuid elu on keerulisem kui seaduse paragrahv,» ütles ta erakonna teatel.

Ammase sõnul näitab riigikogus suurparteide tahtel tehtud muudatus, mis lubab peibutuspardid valimistele, et valijaid peetakse lolliks.

«Varem olid riigikogu saadikud lihtsalt häältemagnetid, kes ei kavatsenudki volikogusse tööle asuda. Nüüd hakkavad saadikud laiutama kahel toolil, sekkudes riigivõimu positsioonilt kohalikku ellu ja tõrjudes kõrvale kohalikke poliitikuid,» ütles Ammas, kelle sõnul on eraldi probleem ministrite kandideerimine, sest valituks osutudes ei loobu nad ministrikohast ega asu volikogus tööle.

LISALUGU

Aastaid kestnud vaidlus

Vaidlus selle üle, kas saadikud võivad volikokku kuuluda või mitte, sai alguse juba 2000. aastate algul. 2001. aasta kevadel algatas valitsus volikogu valimise seadust muutva eelnõu, kuhu põhiseaduskomisjon lisas menetluse käigus keelu olla samal ajal riigikogu ja kohaliku volikogu liige.

Põhiseaduskomisjoni toonase liikme Mart Nuti (IRL) sõnul leiti muudatust tehes, et liiga paljudes ametites on ühed ja samad inimesed, ning sooviti suurendada teiste võimalusi poliitikas osaleda.

«Loomulikult oli teada, et Soomes läheneti asjale vastupidi ja rõhutati, et parlamendi liige peakski olema volikogus, et tugevdada sidet oma valimisringkonnaga. Meil otsustati teha teistsugune valik,» on ta öelnud.

Nutt märkis, et kuulus ka ise kuus aastat korraga volikokku ja riigikokku ning nende ülesannete täitmine korraga oli väga koormav. Nii võis tema hinnangul võtta seda otsust poliitikute soovina oma elu kergemaks muuta.

Riigikogu võttis seaduse vastu 2002. aasta märtsis 55 poolt- ja 31 vastuhäälega. Poolt olid Reformierakond, Keskerakond, Rahvaliit, Ühendatud Rahvapartei ja Koonderakond, vastu Isamaaliit ja Mõõdukad. Kahel toolil istumise keeld pidi jõustuma 2005. aasta sügisestest kohalikest valimistest.

Ent 2004. aasta lõpus esitas reformierakondlane Väino Linde omavalitsuse korralduse seadust muutvale eelnõule muudatusettepaneku, mis nurjanuks keelu jõustumise. Linde põhjendas ettepanekut sellega, et keelu kaotamine aitab saadikutel olla paremini kursis kohalike probleemidega, mida on ka riiklike otsuste langetamisel mõistlik teada. Ettepanekut toetasid Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit.

2005. aasta märtsis ehk vaid mõni kuu enne kohalikke valimisi algatas Linde koos Keskerakonda kuulunud Ain Seppikuga riigikogu töökorraseadust muutva eelnõu, et volikokku kuulumise keeld ei jõustuks.

Parlament oli sellegagi nõus ning mõlemad seadused võeti vastu 12. mail. Töökorraseaduse muudatusi toetasid lõpphääletusel Res Publica, Reformierakond ja Keskerakond ning omavalitsuse korralduse seaduse vastuvõtmist veel ka Rahvaliit. Nii said riigikogu liikmed taas õiguse istuda kahel toolil ehk töötada korraga parlamendis ning linna- või vallavolikogus.

Sellega vaidlus aga ei lõppenud. Nimelt polnud nõus president Arnold Rüütel, kes ei kuulutanud töökorraseadust välja ja vaidlustas selle lõpuks riigikohtus. 2005. aasta oktoobri keskel tunnistaski riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium muudatuse põhiseadusvastaseks. «Kolleegium ei pea demokraatlikuks selliseid vahetult enne valimisi valimisreeglistikus tehtud muudatusi, mis võivad oluliselt mõjutada valimistulemusi ühe või teise poliitilise jõu kasuks,» märkis kohus.

Volikokku kuulumise keeld viidi sisse ka 2007. aastal vastu võetud riigikogu liikme staatuse seadusse. Keeld kõrvaldati mullu veebruaris põhiseaduskomisjoni algatatud ning juunis vastu võetud seadusega, mida toetas toonane koalitsioon: Reformierakond, sotsid ja IRL.

Tagasi üles