Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eakale emale-isale oleks hea kink üks huvitav koolitus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Nüüdseks pensionieas Tiina Abel läks enne 60. eluaastat Usuteaduste Instituuti õppima kristlikku kultuurilugu ning sai 2013. aastal, 61-aastaselt magistrikraadi. | FOTO: Georg Kõrre

Täna kogunevale eakuse rahvakogule esitatud 30 ettepaneku seas, kuidas eakate elu võiks praegu ja tulevikus väärikam ja rõõmsam olla, on ka soovitus innustada täiskasvanud lapsi oma eakate vanemate eest koolituskulusid tasuma.

«Mõte on, et täiskasvanud lapsed toetaks oma vanemate õpet ja enesearendamist,» lausus Eesti Koostöö Kogu eestveetud eakuse rahvakogule ettepaneku teinud Tiina Tambaum. «Küsimus pole niivõrd rahas ja lapsed võivad oma vanemate õpet ka ilma tulumaksusoodustuseta toetada, aga oleks vaja sõnumit, et ka pensioniealised õpivad ning arenevad,» selgitas Tallinna Ülikooli teadur Tambaum.

Kuressaares elav 90-aastane pensionil eesti keele ja kirjanduse õpetaja Endla Raig lõpetas aprillis kuuendat korda väärikate ülikooli seitsmekuulise kursuse. «Kaks korda kuus on loengud, mis panevad mõtlema, hoiavad vaimu värske. Pensionäril peab olema kas või üks kohustus, kuhu ta peab minema – olgu või kaks korda kuus,» võttis eakas õppija koolitustest saadava kasu kokku. Väärikate ülikoolis käijad ei pea midagi maksma.

Kui Kuressaares väärikate ülikool kuus aastat tagasi alustas, lõpetas esimesel aastal selle 60 saarlast, osalejaid oli alates 50. eluaastast. «Sel kevadel oli meid juba 260,» kiitis Raig. «Enamik naised, mehi on vähem, palju on pensionil õpetajaid, kes kõik sõidavad üle Saaremaa kohale.»

Kui eluaegne Tartumaa Luunja kooli õpetaja Raig jäi 72-aastaselt pensionile, läks ta varsti arvutikursusele. «Koolis veel siis, 1998. aastal igas klassis arvutit polnud,» tuletas elupõline õpetaja 20 aasta tagust aega meelde. Kui ta seitse aastat hiljem Kuressaarde, tütrele lähemale kolis, läks ta uuesti arvutikoolitusele, sest tahtis hakata suguvõsalugu uurima.

«Lapsed kinkisid mulle arvuti,» nimetas Raig ühe asja, kus lapsed said appi tulla. Teine asi, mida pensionil eakas ema lastelt ja lastelastelt on kingiks lausa küsinud, olid käimiskepid. «Liikuma peab,» innustab ta teisi eakaid.

Õppijaid tuleb juurde

Tallinnas tegutseva Multilingua keeltekeskuse juhataja Malle Nei sõnul ei peeta nende keeltekoolis küll eraldi arvestust vanuse järgi ega tehta ka eraldi pensionäride õppegruppe, kuid ta on üsna kindel, et vanemate, ka pensioniealiste keeleõppijate hulk on tasapisi kasvanud.

«Elukestva õppe jutud hakkavad vilja kandma,» arvas Nei. «Vanavanemad õpivad võõrkeelt oma lapselastega suhtlemiseks – lapselapsed elavad tihti Brüsselis ja Amsterdamis ja mujal,» nimetas keeltekooli juhataja ühe olulise põhjuse keeleõppeks.

Nei sõnul on mõned lapsed kinkinud emale konkreetse keelekursuse või ostnud kooli kinkekaardi, mida vanem saab kasutada kas individuaaltundideks või kursuseks.

«Keelte õppimine oleks suurepärane ka digipädevuse parandamiseks, sest arvutid on meil väga inglise keelega seotud,» nimetas Tambaum. «Samuti saadakse inglise keelt osates noorematest generatsioonidest paremini aru või osatakse poes kaubasilte mõista,» loetles teadur veel mõningaid keeleoskuse parandamise kasusid.

Kuigi pensionil õpetaja Kuressaarest oli aktiivne arvutit tundma õppima, ei ole Tambaumi sõnul Eesti eakate digioskused sugugi head. «45 protsenti pensioniealistest ei kasuta arvutit,» viitas ta uuringutele.

Uuringud näitavad sedagi, et pensionieas, tegelikult juba ligi kümme aastat varem, 55-aastaselt väheneb koolitustel osalemine märgatavalt. «Pensionieas käib kursustel vaid neli protsenti inimesi ja 96 protsenti ei käi,» rääkis Tambaum.

«55-aastasel, kes loobub süsteemsest enda arendamisest, on ees veel 30 aastat elu,» tuletas teadlane meelde. «Ühiskonnale tähendab see, kui inimesed ei arenda end enam pidevalt, jäävad seisma sinna, kuhu 55. või 65. aastaks on jõudnud, et suur osa ühiskonnast eraldub ega saa enam aru, mis toimub, millest räägitakse. See mõjutab otseselt inimeste turvatunnet.»

Tambaum selgitas, et pidevalt arenevast ja muutuvast ühiskonnast eemale tõmbumine tekitab olukorra, kus inimene leiab end elamast justkui võõral maal, millest ta ei saa aru. «Arenemine tekitab rõõmu nii endale kui ka teistele, aga vanemad inimesed on sellest rõõmust sageli ära lõigatud,» lausus Tambaum.

Nüüdseks pensionieas ja kunstiakadeemias poole kohaga loenguid pidav Tiina Abel läks enne 60. eluaastat Usuteaduste Instituuti kristliku kultuuriloo magistriõppesse. 1976. aastal Tartu Ülikoolist saadud kunstiajaloolase diplomile sai ta 2013. aastal, 61-aastaselt lisaks magistrikraadi.

«Rutiinne küsimus, mida tuttavad siis esitasid, oli, milleks mulle seda vaja on,» meenutas Abel. Oma tööd kunstiakadeemia õppejõuna oleks ta võinud ka ilma lisahariduseta edasi teha, seda enam, et kõikvõimalike täienduskoolituste puudust õppejõududel pole.

«Kui hakkad 60. aastatele lähenema, hakkab elu taastootma samu muljeid, infot, elamusi,» selgitas ta magistriõpingute ajal tuttavatele ja nüüd tagantjärele. «Paljudel võib tulla mõte, kas elu lähebki nii edasi, nagu seni on läinud. Mingeid nihkeid peab toimuma, on vaja uut pingutust teises valdkonnas.»

Abeli sõnul oli magistriõppest kindlasti kasu ka talle kui õppejõule, aga vähemalt sama oluline, kui mitte olulisemgi, oli õppimine enda arendamise mõttes.

Võimaluseks vabatahtlik töö

Tambaumi sõnul näitab statistika, et paljud vanemasse ikka jõudvad inimesed, alates juba 50. eluaastast, pigem kukuvad oma senises karjääris allapoole ning kaotavad ka sissetulekus. See tähendab sedagi, et võimalikud kulutused enesearendamisele ei ole võimalikud ja siin võiksid täiskasvanud lapsed oma vanematele appi tulla.

Enesearendamine ei ole ainult otsene õppimine, vaid Tambaumi sõnul näiteks ka vabatahtlik tegevus, milles eakamad inimesed ei ole samuti aktiivsed. Eakuse teemaga tegeleva teaduri ettepanek on, et riik aitaks rahaga rohkem eakaid ka vabatahtliku töö juurde tuua. «Kui see ise ei teki, siis on vaja tagant tõugata, ka rahaliselt,» näeb Tambaum võimalust, mille kaudu vanemaealisi ühiskonnas aktiivsena ning arenemas hoida.

Ta tõi näiteks, et kui ka mõni külaselts kutsub eakaid, kes pole ise külahinged, mõnele etendusele, siis määratakse neile passiivne roll. «Põlvkondade koostöö ei ole see, kui lapsed tantsivad vanadele või vastupidi, vaid et tantsitakse koos,» tõi Tambaum piltliku näite.

«Vananemine ei ole häda ja õnnetus, vanadus pole ka haigus,» tuletas Tambaum meelde ja imestas, kust sellised arusaamad on meil üldse tekkinud.

________

Eakate elu edendamiseks esitati 80 mõtet

Aasta tagasi käivitas Eesti Koostöö Kogu programmi Pension 2050, mille üks tulemus on, et täna-homme koguneb eakuse rahvakogu ekspertide ja muude huviliste kogu.

Märtsis koguti ideid, kuidas eakapõlv ümber mõtestada ja kujundada. Eraisikud, teadlased, organisatsioonid esitasid 80 ideed, kuidas muuta ja täiustada tuleviku pensionisüsteemi, aga ka ettepanekuid, kuidas hoida pensioniealised juba praegu aktiivsemad ja kauem tööl.

Esitatud ideede kohta tegid eksperdid mõjuanalüüsi ning valisid välja 30, mille üle hakkab nüüd Tallinnas kogunev uue eakuse rahvakogu vaidlema ja millest osa hääletatakse parlamendile esitamiseks. Et ettepanekud oleksid riigikogus arutamiseks ka juriidiliselt siduvad, kogutakse igale ettepanekule vähemalt tuhat allkirja.

Osa ideid, mis ei vaja seadustamist, vaid milleks piisaks kohalike omavalitsuste tahtest ja toetusest, suunatakse kohalikele omavalitsustele. Eesti Koostöö Kogu programmijuht Liis Uder arvas, et need ideed võiksid olla muu hulgas sügisestel kohalike omavalitsuste valimistel arutelu all.

Eakuse rahvakogule esitatud ideid

  • Kohustuslik koolitus 60-aastaseks saanutele
  • Seenioritöö eriala loomine (nagu on noortetöö eriala)
  • Isikustatud töötuskindlustus
  • Vajaduspõhine pension
  • Tööandja sotsiaalmaksukohustuse vähendamine osalise ajaga töötavate pensionäride pealt
  • Jagatud töökohad (väikelapse ema ja pensioniealine ühel töökohal vaheldumisi)
  • Vabatahtlike eakate kaasamine, muu hulgas tervishoiuasutustes
  • Omastehooldajate palk
  • Seadustada vanavanemate tegevus lapselaste hoidmisel (vanaema saab lapsehoiu eest ametlikult tasu)

Allikas: Eesti Koostöö Kogu

Tagasi üles