Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hea leht teeb ennast ise

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Just Tallinnasse kolinud Postimehe toimetus koolitusseminaril 1998. aasta septembris. Pildil vasakult Postimehe turundusjuht Epp Piir-Riikoja, majanduse juht Taivo Paju, tollal tartlasi kamandanud Urmas Klaas, staarreporter Urmas Paet ja välisuudiste juht Erkki Bahovski. | FOTO: Postimees

Kirjutan seda lugu lennukis reisil tööle. Õnneks jagatakse Tallinna lennujaama 7. väravas tasuta Postimeest ning kaasavõetud värske leht aitab koguda mõtteid ja emotsioone Postimehe 160. sünnipäeva tähistavaks jutukeseks.

Sain just värskest Postimehest teada, et Ugala otsib sektsioonkappe ja et tuleb arendada maailma, kus ei oleks kohta tolgustel, ning et Zimbabwes saab pulmapeol kaardimakset teha. Suur reklaam lehe viiendal küljel teatab: «Enne suve riist korda!»

Eelviimase lehekülje horoskoobist saan teada, et mõtted ja tunded on minevikku kinni jäänud. Vastab tõele – nagu korralikule ajalehele kohane – ja järgneva tunni pühendan ajale 20 aastat tagasi, kui olin noor ajakirjanik Postimehe toimetuses.

On äärmiselt tore, et Postimees on jõudnud 160. sünnipäevani ning samas suutnud hoida oma positsiooni Eesti elu ja arengu mõtestajana. Arvestades suuri muutusi maailmas, Eesti ühiskonnas ja sealhulgas meedias, ei ole see lihtne ülesanne ning seda kõrgemalt tuleb saavutatut hinnata.

Nii oli Toomas Mattson tuntud selle poolest, et pidas igasuguseid pilte ja graafikuid täiesti liigseks, sest kõige tähtsam on trükisõna!

Mul on hea meel, et viis aastat sellest 160st on minulgi olnud võimalus Postimeest teha, ja seda nii Postimehe põliskodus Tartus kui ka Tallinnas. See ei olnud lihtsalt töö, vaid oli palju enamat. See oli võimalus ühiskonnas toimuvas kaasa rääkida ja seda ka heas mõttes mõjutada. See oli paljuski ka mõttekaaslaste kollektiiv. Teised Postimehe ajakirjanikud ja tehnilised töötajadki ei olnud mulle vaid kolleegid. Toimetuse tööõhkkond oli sõbralik ja avatud, positiivne ja humoorikas. Ma väga loodan, et praegused Postimehe inimesed võivad öelda sama.

Mul oli õnn töötada koos väga heade ajakirjanike ja väga põnevate inimestega: näiteks Toomas Mattson, Argo Ideon, Alo Lõhmus, Urmas Klaas, Tiina Kaalep, Janek Salme, Epp Alatalu, Toomas Sildam, Neeme Korv, Enno Tammer, Vahur Kalmre, Tiit Tuumalu, Immo Mihkelson ja paljud-paljud teised. Ja muidugi Postimehe legendid, nagu Stepan Karja. Pidudejärgsete päevade kohta kehtis tõde, et hea leht teeb ennast ise, ning paljuski see nii ka oli:)

Kultuur sai vahele. Postimehe kultuurilisa avamine 1997. aastal. Vasakult kultuurilisa juht Margot Visnap, Tambet Kaugema, Urmas Paet, Triin Parts, Andres Jõesaar ja Andrus Vaarik. / Postimees

Minu Postimehe tööaja algusse jäi ka üks mu ajakirjanikukarjääri traagilisemaid aegu – Estonia parvlaeva uppumine. Need faksist väljuvad nimekirjad sadade nimedega. Reisijate nimekiri, meeskonna nimekiri, päästetud, päästetute nimekirja uus versioon. Ja kõik, mis tegelikult nende nimede taga oli. Neil päevil nägin oma uutes kolleegides Postimehes väga palju inimlikkust ja seda, kui raske on teha lehte ja ajakirjandust päevil, mis olid täis sadu tragöödiaid, šokki ja kurbust.

Minu aastad Postimehes oli aeg, mil lehekujunduse põhimõtete jõujooned olid alles kujunemisjärgus. Sinna hulka kuulus ka lõbus võitlus kujundusosakonna ja mõnede ajakirjanike vahel. Nii oli Toomas Mattson tuntud selle poolest, et pidas igasuguseid pilte ja graafikuid täiesti liigseks, sest kõige tähtsam on trükisõna! Nii avaldas ta järjekindlalt leheküljepikkusi järjelugusid riigikohtu tegemistest ja kohtulahenditest. Loomulikult ilma igasuguste piltideta. Ainult tihe tekst. Jaan Tõnisson oleks tema üle uhke olnud.

Samas pidime kõik lehe atraktiivsuse huvides mõnedele muutustele alla vanduma. Jõudis kohale teadmine, et armsa karvase looma foto on parim võimaliku lünga täitja, sest see meeldib lugejatele alati. Ja nii need muutused sisse murdsid. Rohkem õhku tekstide vahele, rohkem pilte ja infograafikuid jne. Mõneti oli seda kurb vaadata, sest ohvriks toodi niigi napp lehepind, kuhu oleks saanud ju veel väärtuslikku teksti mahutada. Aga midagi polnud teha – turg ja lugejad justkui soovisid seda.

Nii jäi minu Postimehe aja sisse ka Postimehe olulise osa kolimine Tartust Tallinna. See oli kohati valulik, aga ilmselt tol hetkel vältimatu samm, et kiiresti muutuval ajakirjandusturul oma positsioon säilitada.

Et olin Postimehes töötades veel päris noor, igaks olukorraks veel kogemust polnud. Nii on vähemalt kaks episoodi sellest ajast, kus ma täna samas olukorras teisiti toimiksin. Esiteks ei läheks ma enam palavast suveilmast hoolimata lühikeste pükstega peaministri pressikonverentsile. Seda enam, et oli tähtsaid ja põhimõttelisi küsimusi küsida. Seega vabandust, Mart Siimann, kes oli siis peaminister.

Üks teine episood kraabib rohkem. Nimelt tegin Postimehes kunagi ühe pikema intervjuu, mille avaldasin sõna-sõnalt. Ehk panin kõik lindilt kirja nii, nagu intervjueeritav rääkis, ja avaldasin selle lehes. Igaüks võib proovida, kuidas tema jutt või vestlus sõna-sõnalt kirjapanduna ja toimetamata välja näeks. Üldjuhul on tulemus jube ning pehmelt öeldes kentsakas mulje inimesest on tagatud. Seega ei tohiks niimoodi teha. Aus on suulist intervjuud kirja pannes seda keeleliselt toimetada. Üks kord jätsin selle tegemata ja mind häirib tänaseni, et kasutasin ajakirjanikupositsiooni kurjasti.

Urmas Paet 1998. aasta sügisel Heidit Kaio terase pilgu all torti lõikamas. / Postimees

Minu Postimehe-aastate õppetund oligi selgelt see, milline jõud ja mõju on sõnal. Sõnal, mis on trükituna paberil või tänapäeval kirjas elektroonilises meedias ja mida loevad kümned või suisa sajad tuhanded inimesed. Sõna jõudu ja ka võimet parandamatult haiget teha peaksid tunnetama kõik, kelle igapäevane tööriist see on. See teeks meie avaliku ruumi palju sõbralikumaks ja vähem kurjaks.

Seetõttu on väga positiivne, et Postimees püüdis viia elektroonilise meedia kvaliteedi uuele tasemele ja sulges anonüümse kommentaariumi. See oli põhimõttekindel samm, arvestades, et klikkide arv on ilmselt seotud ka majandustulemustega. Igatahes andis Postimees sellega suure panuse Eesti ühiskonna vaimsele tervisele. Ja muidugi midagi vähemat 160-aastase ajalooga väärikalt lehelt ei ootakski.

Mul on hea meel, et Postimees on siiani oluline Eesti inimeste arusaamade kujundaja ja mõjutaja. Seda nii paberlehena, internetiportaalis kui ka lausa Postimehe TV-saadete  formaadis. Postimees tunnetab oma rolli ka laiemana: Postimehe aasta inimese valimise kaudu oma hoiaku näitamine ning ka iga-aastane arvamusliidrite kohtumine annab selgelt märku, mida Postimees ühiskondlikus diskussioonis oluliseks peab.

Kui vaadata Postimehe tulevikku, siis on mul kaks minevikukogemusest lähtuvat soovi. Kõigepealt, et Postimehe kultuuriosa tugevneks veelgi ning kunagi enam ei peaks korduma see aeg, kui Postimehe kultuurilisa suleti. Ja teine soov on, et aeg kujundaks Postimehe toimetuse selliseks, et seal töötaks ka aastakümnetepikkuse kogemusega ajakirjanikke, kellele noored ajakirjanikud ja uued tulijad saaksid professionaalses mõttes alt üles vaadata. Nagu mina omal ajal Enno Tammerile, Toomas Sildamile või Stepan Karjale. Ja et uued ajakirjanduslikud autoriteedid kasvaksid Postimehe seest.

Lõpetuseks soovitus selle loo toimetajale 20 aasta tagusest ajast: iga hea toimetaja ülesanne on leida loost mõte ja see välja kärpida:)

Ilusat 160. sünnipäeva, Postimees!

Tagasi üles