Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Hiidtehast vedav metsatööstur Margus Kohava: Kui teha suurt asja, on loomulikult nii pooldajaid kui ka vastaseid

6
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
  • «Tesla tehast ei taha ka keegi enda tagahoovi.»
  • «Meid ei usuta. Pigem usutakse Mika Keräneni.»
  • «Inimeste hirmudega tuleb tegeleda.»
Metsatööstur Margus Kohava oma töökoha lähistel Ülemiste Citys, kus ei paista ühtki puud. Ainult autod, betoon ja asfalt. Elupõlise, teist põlve metsamehena oskab ta Eesti metsa väärtust hinnata. | FOTO: Liis Treimann

Mõned mehed tahavad panna nii oma äri kui ka Eesti majanduse hüvanguks mängu ennenägematult pöörase summa. Aga nagu peab tõdema nende eestkõneleja, Eesti nüüdisaegse metsatööstuse üks võtmetegelasi, tekitavad suur raha ja suured ambitsioonid ka kõvasti vastuseisu.

Kas kujutate ette miljardit eurot?

Liiga suur, et mõista? Teeme asja lihtsamaks: kui teenite Eesti keskmist palka 1146 eurot kuus, kuluks teil miljardi kokkusaamiseks 72 716 aastat (eeldusel, et te ei kuluta sellest ainsatki eurot). Ikka üle mõistuse suur arv, eks ole?

Lihtsustame veel: kui võtta keskmiseks tööeaks 40 aastat, oleks miljardi kokkusaamiseks vaja, et 1818 inimest paneks kõik elu jooksul teenitu ühiselt kõrvale.

Keskkond ja mets on sellised asjad, millest kõik arvavad midagi ja mille kohta on igaühel mingi tundmine.

Need lihtsad arvud pole siin toodud selleks, et põhjustada kelleski alaväärsust ja tühisuse tunnet, vaid selleks, et tekitada arusaamist, kui suur on too rahahunnik, mida mõned mehed soovivad Eesti ettevõtluse ja majanduse edendamiseks investeerida. Ja need ei ole mingid välismaa rikkurid. Need on eranditult kõik Eesti oma mehed.

Nende eestvedaja ja eestkõneleja on 51-aastane Margus Kohava, kolme lapse isa, kes toimetab Ülemiste pargi kõrval Dvigateli restorani peal suurte klaasseinte ja -akendega väikses kontoris. Tema on see, kes oli üle-eelmisel kümnendil Mandri-Eesti keskpunkti lähistel kuulsa Imavere saeveski rajajaid. Nüüd veab ta ideed, mis maksab ligikaudu miljard eurot. Selle summa eest peaks Tartu lähistele kerkima pisut keeruliselt kõlav puidurafineerimistehas. Lihtsustatult, mitut kavandatava tehase võimalust ohvriks tuues võib seda nimetada ka tselluloositehaseks.

Miljard eurot oleks suurim summa, mida keegi eales Eesti töötlevasse tööstusse paigutanud.

Nii suure investeeringu üle meie majandusse võiks ju rõõmustada. Aga kaugeltki kõik ei hõiska. Pole vähe neid, kes on hoopis murelikud.

Arter vestles Kohavaga ligi kaks tundi, et tuua selgust, mida tasub Eesti inimestel karta ja mida mitte, ning mis mehed need miljardimehed ikkagi on.

Kui lahkusite kevadel kümme aastat tagasi haavapuitmassi tootvast Estonian Cellist, tõite põhjuseks, et ei jõudnud iga päev Tallinnast 115 kilomeetri kaugusele Kundasse ja tagasi sõita. Aga teie plaanitav suurtehas tuleb Tallinnast veel kaugemale, Tartu külje alla. Sinna on teie kodunt palju pikem maa! Kuidas te kavatsete selle pinge ja koormusega hakkama saada?

Tegelikult oli tookord äratulemise põhipõhjus see, et mul oli kaks pubekavanust poissi.

Kartsite, et poisid lähevad muidu ülekäte?

Mul oli tunne, et mind on nende jaoks liiga vähe. Pidin igal hommikul olema täpselt kell kaheksa Kundas, sest siis algas koosolek. Hakkasin kell pool seitse, enne tipptundi sõitma. Poisid laulsid tollal ka poistekooris ja neil lõppesid proovid kell pool üheksa õhtul. Tihtipeale sättisin nii, et hakkasin alles kell seitse töölt koju sõitma. Aega jäi lihtsalt väga väheks.

Praegu on noorim laps, tütar, 14. Aga enne kui tehas kerkima hakkab, läheb veel mitu aastat, nii et tema jõuab selleks ajaks suuremaks saada. Lisaks ei ole veel teada, kes tehast juhina üldse ehitama hakkab.

Kui suur ettevõte otsib kohta, kuhu tehas püsti panna, algab sageli omavalitsuste või koguni riikide vahel võitlus, et seda endale meelitada, sest tehasega kaasnevad uued töökohad, rääkimata maksutulust. Näitena võib tuua soovi, et elektriautode tootja Tesla rajaks oma tehase Pakri poolsaarele. Samal ajal näib, et neid, kes tahaks teie plaanitavat tehast endale, pole kuigi palju. Pigem valitseb suhtumine, et ehitage kuhu tahate, ainult mitte minu tagahoovi. Miks teid ei taheta kahel käel vastu võtta?

Usun, et ega Tesla tehast taha ka keegi enda tagahoovi. Vaevalt üldse on maailmas palju neid asju, mida enda tagahoovi tahetakse. Aga enamik inimesi saab aru, et kui keegi ei taha, siis ei saagi midagi teha. Kuskile tuleb tehas ikka rajada.

Ei saa öelda, et neid on hästi palju, kes meie tehase vastu protestivad. Oleme pidanud viie kuu jooksul kümneid ja kümneid kohtumisi sadade inimestega, keskeltläbi on suhtumine olnud positiivne.

Kui hästi on teil õnnestunud inimesi ära rääkida? Et tulevad koosolekule vastasena, aga lahkuvad pooldajana.

Me ei ole kunagi üritanud kedagi ära rääkida. Meie eesmärk on olnud mängida algusest peale avatud kaartidega, sest nii suuri asju ei saa teha ilma avalikkust kaasamata ja täielikult informeerimata. Kõik oma sammud, näiteks akadeemilise nõukoja loomine, oleme teinud nõnda, et kaasamine oleks nii lai, nagu Eestis saab üldse olla.

Soomest pärit kirjanik Mika Keränen rääkis nädal tagasi teie tehase vastasel meeleavaldusel Tartus, et tundis oma sünnimaal tselluloositehase väljakannatamatut haisu lausa 33 kilomeetri kaugusele.

Soome tehased ongi enamasti vanad. Jah, neid on moderniseeritud, vahetatud juppe siit ja sealt, aga Skandinaavia maade tehaste keskmise vanusega võrreldes on vaid Kanada ja Põhja-Ameerika tehased veel vanemad. Need ei ole keskkonnasõbralikud ega energiasäästlikud. Iga uus tehas, mis maailmas ehitatakse, on keskkonnasõbralikum kui eelmised.

Te olete väitnud, et saab ehitada ka täiesti lõhnavaba tehase. Kas maailmas leidub selliseid?

Olen isiklikult käinud neljas sellises tehases. Neist kolm asuvad Hiinas ja üks Saksamaal [Berliinist 150 km läänes] Stendalis. Kindlasti on neid veel, näiteks Lõuna-Ameerikas.

Nii et kui need töötavad täisvõimsusel ja ma seisaks allatuult tehase aia taga, ei tunne ma ninaga mitte midagi?

Ainuke lõhn, mida ma olen Stendalis tundnud, on värske okaspuupuidu hakke lõhn. Lõhnade kokkupüüdmine ja suletud tehnoloogia on tänapäeval standard. Korraldame 15. juunil reisi Stendali, kuhu kutsume kaasa mõned ajakirjanikud, keskkonnaameti, ministeeriumide ja Tartu omavalitsuse esindajad, et näidata, et tehas saab olla lõhnavaba. Muidu meid ei usuta. Pigem usutakse Mika Keräneni.

Teine kahtlus on see, et rikute ära Emajõe vee.

Vee küsimus on igal juhul kõige tõsisem. Tänapäeva tehased kasutavad eelmiste aegade tehastega võrreldes väga vähe vett. Näiteks võrreldes Kehra tehasega, mis rajati 1938. aastal ja oli siis Euroopa moodsaim, kasutab meie tehas ühe tonni toote kohta üle kahe korra vähem vett. Lisaks on väga palju arenenud puhastusseadmete võimekus.

Tehase investorid on lubanud – nad on kõik Eesti kodanikud, mitte sellised ärimehed, kelle eesmärk on siin tehas lihtsalt püsti panna ja siis maha müüa –, et kui ei suudeta tagada lõhnavaba tehnoloogiat või puhast vett, siis nad ei ehita seda tehast. Ükski nende seltskonnast, kuhu kuuluvad teiste seas Mati Polli, Jüri Külvik ja Tiit Nilson, ei taha võtta endale elu lõpuni vastutust, et nemad olid need mehed, kes keerasid Tartu lõhna või Emajõe tuksi.

Skandinaavias, Saksamaal ja Austrias on sellised tehased ehitatud keset linna väga väikeste jõgede äärde. Kõike saab teha nii, et asi on kontrollitud ja aktsepteeritud.

Keskkonnaloaga on lihtne: teadlased hindavad tehase mõju ja ütlevad, et lämmastikku tohib lasta aastas veekogusse nii mitu ja fosforit naa mitu tonni. Tõenäoliselt kirjutatakse luba välja ja siis on juba tehase arendajate otsustada, kas nad suudavad selliste tingimustega tehast teha või ei suuda. Võimalik on ka lõpplahendus, et tehas saab ehitusloa ja keskkonnakompleksloa, aga investorid hindavad, et investeeringud, mis tuleb ülikarmide nõuete täitmiseks teha, ei ole majanduslikult õigustatud – kulud lähevad liiga suureks ja tehas jääb rajamata.

Kolmas suur kartus on see, et raiute Eesti piltlikult öeldes metsast puhtaks. Mets on meile nii tähtis, kirjanik Valdur Mikita on eestlasi nimetanud koguni metsarahvaks.

Loomulikult on mets oluline. Võib-olla peaks vaatama, miks raiutakse praegu nii palju metsa. Võin arvudega natuke eksida, aga kui aastal 1941 kattis mets 27 protsenti Eesti territooriumist, siis praegu on see protsent 51. Kase raieküpsus on 60 aastat, kuusel 60–80 aastat ja männil 80–90 aastat. Mis on 76 aastaga juhtunud – pool Eesti metsadest on saanud raieküpseks. Kes on selles süüdi?

Süüdi on küüditamine, et talud jäid tühjaks, ja sõda. 1940.–1950. aastatel rahastas Nõukogude Liit tühjaks jäänud talumaade metsastamist. Moskvast saadeti siia uskumatus koguses raha, et panna kõik põllumaad kuuski täis. Aga põllumaa on kuusele enamasti sobimatu – see on liiga viljakas. See on nüüd põhjus, miks meie 60-aastased kuusikud kukuvad pikali – nad on saanud liiga viljakatel maadel varaküpseks. Toon lihtsa näite: kui 60-aastases metsas kasvab hektaril 400 tihumeetrit, siis 80-aastaselt on järele jäänud 300 tihumeetrit. Osa langeb ise maha.

Küsimus on, kui palju raiuda. See on mitme otsaga asi. Igal juhul peab leidma tasakaalu, aga kus tasakaal on, selles peab ühiskond kokku leppima. Fakt on, et kui me ei raiuks sada aastat metsast ühtegi puud, puuduks võimalus metsa juurdekasvuks. Ehk mida vähem raiume, seda väiksemaks jääb tuleviku juurdekasv.

Arusaadav, et raiuma peab, aga inimesed kardavad, et hakkate liiga palju metsa maha võtma.

Praegu läheb Eestist toorainena välja umbes kolm miljonit tihumeetrit toorainet Soome ja Rootsi paberitööstustele. Meie pärast ei pea ühtegi puud rohkem maha võtma kui seni igal aastal. Me ainult ei taha lasta puidul merele minna, vaid tahame selle puidu Eestisse jätta. See oleks majanduslikult ilmselgelt õige tegevus, kui puit nagunii maha raiutakse. Selle asemel et vedada puitu Soome või Rootsi, tuleks seda Eesti riigi ja rahva huvides väärindada siin kallimaks, enne kui seda kuskile liigutama hakata.

Nii suurt tehast, nagu me plaanime, tehakse 30–50 aastaks. See on ka meie huvides, et metsa jätkuks veel 10, 20, 30 ja 50 aasta pärast.

Kui mis tahes põhjusel otsustatakse, et Eestis tuleb vähem raiuda, siis ei ole meie need, kes seda otsustavad. Tööstus kasutab puitu, mis turule tuleb. Pigem peaks raiumise arutelu käima metsaomanike, roheliste organisatsioonide, RMK ja riigi vahel. Tööstusel tuleb vaid leppida sellega, et nii palju puitu saab ja rohkem ei saa. Tööstus ei ole see, kes läheb ise kirvega metsa. Kirvega läheb metsa metsa omanik.

Miks peab tegema just tselluloosi- ehk puidurafineerimistehase? Kas muid võimalusi pole puidu väärtuse tõstmiseks, näiteks rajada hoopis mööblitööstus?

Eestis on mööblitööstust juba nii palju, kui tasub siin teha. Olen seda ala lühikest aega nuusutanud – väga keeruline valdkond. Väikest mööblitöökoda on lihtne käima panna, tehes värkstoas näiteks täispuitmööblit, ja sealt siis kasvada. Lihtne on tootmistegevusse siseneda, aga väikestel tööstustel on ilma oma brändita turul väga raske hakkama saada. Mööblitööstuses on konkurents ülitihe, edu võti peitub enamasti hiidsuurtes mahtudes ja odavas tööjõus.

Teine asi on, kui palju lisandväärtust loob mööblitööstus puidurafineerimisega võrreldes. Mitte ükski kasutusvaldkond ei väärista puitu nii palju kui tselluloositööstus. Mitte miski muu ei pääse ligilähedalegi.

Tõesti?!

Loomulikult on mööblitööstuses vaja palju tööjõudu, aga tööjõud on kulu. Kujutame ette, et üks inimene teeb ühe tooli ühe päevaga. Kas see, kui ühe tooli teevad ühe päevaga sada inimest, väärindab puitu sada korda rohkem? Ei väärinda. Siis maksame palgaks lihtsalt sada korda rohkem.

Võtame nüüd näiteks ühe tihumeetri kasepaberipuud, mis maksab sadamas umbes 32 eurot. Sellestsamast ühest tihumeetrist paberipuust toodetav tselluloos maksab 138 eurot. See on rohkem kui neljakordne vahe.

Hüva, kui teie plaanitav tehas on nii suurepärane, et lõhna ei tule, veeprobleemi lahendate ära, Eestit lagedaks ei raiu ja lisaks annate toodangule kõvasti väärtust juurde – teeme ära! Lõpetame oma intervjuu ja igasugused arutelud ning hakkame parem kohe tehast ehitama! Miks me seda ei tee?

Majanduslikus põhjendatuses ei olegi kahtlejaid. Nii palju kui olen rääkinud välismaa konsultatsioonifirmadega, kes seda ala valdavad, ütlevad kõik, et Eesti või Läti on selle tehase tegemiseks maailmas ideaalsed paigad, kuna asume taastuva tooraineressursi keskel. Küsimused, mis tuleb läbi arutada ja lahendada, puudutavad puiduressurssi ja keskkonda.

Te ju ütlesite, et haisu ei tule ja puitu jätkub ka!

Jah, aga inimestel on hirmud ja see on täiesti arusaadav. Nende hirmudega tulebki tegeleda. Keskkond ja mets on sellised asjad, millest kõik arvavad midagi ja mille kohta on igaühel mingi tundmine. Eriti kultuuriinimestel, kes on tundeinimesed. Ükskõik kui põhjendamata on kellegi tundmus, ei saa mitte kunagi öelda, et inimene eksib – sest ta tegelikult tunnebki sedasi.

Meie võime väita, et tehas on okei, aga ükski seadus ei luba meie ütlemise peale meile luba anda. See on täiesti mõeldamatu, et seda saaks teha ilma keskkonnamõjude hindamiseta. Tuleb tellida uuringud ja teha need avalikuks. Võib-olla selgub ikkagi, et on piisavalt palju eestimaalasi, kes ütlevad, et raied tuleb 20 aastaks seisma panna. Ilmselge, et kui nii otsustatakse, ei saa tehast teha. Või kui keskkonnaeksperdid ütlevad, et mõju veele ja õhule võib olla teatud maani ja mitte grammigi rohkem, siis peame vaatama, kas saab sellistel tingimustel tehast teha või ei saa.

Ega meil muud teed ole kui uuringute käigus jõuda nende küsimuste vastusteni.

Kui suurt vastuseisu tunnete?

Tutvusringkonnas – sinna kuulub teiste hulgas majanduse ja metsandusega seotud inimesi – on kõik positiivselt meelestatud. Aga kui lugeda lehtedest, siis on ka neid, kes on vastalised. See on normaalne. Kui tehakse nii suurt asja, mis on Eesti kõigi aegade suurim investeering, on loomulikult nii pooldajaid kui ka vastaseid. Meie ülesanne on selgitada ja selgitada ning loota, et inimesed kujundavad oma lõplikud seisukohad faktide alusel ja ilma emotsioonideta.

Kas teile ei tundu, et isegi tühisel arvul vastastel on teinekord ebaproportsionaalselt suur mõju? Mulle on küll jäänud mõnes vaidluses mulje, et mõnikord suudab vaid käputäis emotsionaalseid inimesi, kelle käes on ruupor, tekitada palju suuremat kära kui need, kes on lasknud teha kolm põhjalikku uuringut ja keda tõenäoliselt toetab vaikiv enamus. Ruupori hoidjad tambivad nad lihtsalt maha.

Küsin hoopis vastu: võib-olla on projektide vedajad teinud liiga vähe, et nii on läinud? Võib-olla ei ole nad piisavalt selgitanud, et nende sõnumid kohale jõuaks. Samas võib ka küsida, milline peaks siin olema ajakirjanduse roll tasakaalustajana.

Margus Kohava Est-For Invest OÜ juhatuse liikmena oma kontoris Lõõtsa tänaval Ülemiste Citys. / Liis Treimann

Olete varem ka tehaseid rajanud. Kui palju on tulnud seni vastastega võitlusi pidada?

Kundasse Estonian Celli rajades tuli, aga kui uuringud näitasid, et tehase mõju veele on igapidi aktsepteeritav, kadusid vastuhääled ära. Alles jäävad need, kelle lähedusse tehas tehakse, ja nendest ongi kahju. Seal oli näiteks müra probleem. Tehas asub natuke mäe otsas ning häiris Lontova tee elanikke. Nii imelik, kui see ka pole, oli kõige suurem müra, mis häiris, tõstukite ohutussignaal tagurdamisel. Nii et see ei olnud sugugi seotud tehase suurusega. Samasugused sõidukid sõidavad igas tööstuses ja logistikaettevõttes.

Olen kuulnud teie pihta isegi sellist kriitikat, et seda tehast rajades panustate Aasia prügimajandusse – toodate pappi, mille sisse pakitakse kõik need odavad tooted, mida Hiinast üle maailma lennutatakse.

Siinkohal võiks igaüks kujutada ette, kuidas ta saaks hakkama, kui kasutaks sada protsenti ainult Eestis valmistatud asju. Kõik, kes on nõus tegema endale kehavarjuks tammeokstest vöö ja jooksma talv läbi paljajalu, saaksid võib-olla hakkama. Aga neid pole kindlasti palju.

Teiseks, kust tulevad tänapäeval kaubad? Tulevad suures osas Aasiast. Mille sees?

Papp-paki sees.

Paluks tõsta käsi püsti neil, kes eelistavad, et tuleks plastpakendis! See ju ei lagune looduses, sest on tehtud taastumatutest naftasaadustest.

Hiina on ainult üks võimalus. Tegelikult ei ole veel paigaski, mida me täpselt tootma hakkame. Kindlasti on võimalik, et mingi osa toodangust läheb Aasiasse, mingi osa Euroopasse ja osa – jumal teab, kuhu see võib minna! Tehas suudab valmistada tooteid, mida ei kasutata üldse paberi või papi valmistamiseks. Rääkida Hiina kartongist on lihtsustatud käsitlus.

Tehas läheb maksma ligi miljard eurot. Kust see raha tuleb? Vaevalt on üheteistkümnel Eesti investoril igaühel ligi sada miljonit võtta – siis saaksime miljardi kokku.

Kaks kolmandikku tuleb igal juhul pangast. Investoritel on vaja välja käia kolmandik kapitalist. Nad on öelnud, et suudavad igal juhul hoida oma käes kontrollpaki, 34 protsenti.

Tegelikult on Eestis palju investoreid, kes oleksid huvitatud sellesse tehasesse investeerima. Võib-olla on neid liigagi palju. Me ei tea veel, kas suudame või tahame võtta riski teha seda tehast ilma strateegilise investorita.

Selgitage, mida see tähendab.

Strateegiline investor on see, kes toob turu ja know-how. Meil pole turgu. Tehast ei saa ehitada, kui ei ole müügilepinguid järgmiseks kümneks aastaks, ega saa ehitada, kui pole toorainelepinguid kümneks aastaks. Need lepingud peavad katma 70–80 protsenti tooraine mahust ja toodangu müügist. Kui investor ei saa millegipärast hakkama, astub pank investori asemele, ja selleks, et pank saaks tehast käitada, peavad tal olema tooraine- ja müügilepingud. Ilma nendeta ei saaks pangalt raha.

Te ise ei ole investorite hulgas. Seega olete palgatööline?

Jah.

Miks just teie seda ettevõtmist veate, mitte keegi teine?

Olen olnud pärast Eesti iseseisvuse taastamist metsatööstuses ülesehitamise juures algusest peale. Tselluloositööstuse ehitamine on olnud väga pikka aega plaanis. See plaan oli ka Sylvesteri metsatööstusel, enne kui see maha müüdi. Olin seal projektijuht ja minu ülesanne oli just uurida Eestisse tselluloositehase ehitamise võimalusi. Tellisime Soomest mahuka, poolteist miljonit krooni maksva uuringu ja tegime palju muid asju. Aga meie võimalused jäid toona liiga väikseks või tundusid riskid liiga suured.

Mis nüüd muutus, et saite asja uuesti käsile võtta?

Muutunud on see, et investorid on saanud julgust juurde ja kapitali ka. Nad tahavad teenitud kasumit Eestisse investeerida.

Tselluloositehas ei ole väga atraktiivne investeering. Kõigil meie investoritel on paremaid äriplaane, kuhu raha panna, kas Eestis või Eestist väljas. Nii pika tagasimaksuajaga ei võta nad ühtegi teist ettevõtmist ette. See on pigem Eesti meeste missioonitunne, mis on seotud äärmiselt suure riskiga. Siin on ka põhjus, miks nad ei lähe Eestist raha kaasama: investorid ei taha seda teha teadmata, kas nende projekt realiseerub või tuleb kõik korstnasse kirjutada. Nad ei taha petta kellegi teise ootusi.

Need, kes on praegu pundis, on võtnud seisukoha, et kui selgub, et tehast ei saa teha – Eesti ühiskond või Emajõgi ei aktsepteeri –, kannavad nad raha maha, aga hing on rahul, et nad on tahtnud Eestile midagi head teha, et nad üritasid.

Miljardi eest saame kakssada töökohta – kas vähevõitu pole?

Kindlasti on võimalik teha 100 000 kohvikut, kus igaühes töötab kolm inimest, ja saame 300 000 töökohta.

Olen seda meelt, et kui kellelegi medaleid jagada, siis neile, kes suudavad kõige kiiremini kaotada kõige rohkem madalapalgalisi töökohti ja luua kõrgepalgalisi töökohti. Me ei arene, kui palgatase ja sealt tulenev elatustase on madal. Küsimus ei ole töökohtade arvus, vaid kõrgepalgaliste töökohtade arvus. Vabandust, aga kui räägime näiteks Maxima müüjatest, kes töötavad 400 või 600 euro eest kella seitsmest hommikul kella 23ni, siis need on töökohad, mis tuleb kaotada. Inimeste elatustase peab nii palju paranema, et poed ei peaks nii pikalt lahti olema ja poepidajad suudaksid vähematele müüjatele maksta väärikamat tasu.

Kas see tähendab, et teie tehases tulevad korralikud palgad, mitte lihtsalt mingi Eesti keskmine?

Tehasesse tuleb väga erinevaid ametikohti. Vaja on tõstukijuhte, laohoidjaid, aga peamiselt igasuguseid operaatoreid. Moodsas tehases käib töö arvutiseinade ees, kus tuleb jälgida ja juhtida keerukat protsessi. Operaatorid, keda on vaja neli või viis vahetust, on osalt kindlasti kõrgharidusega inimesed, lisaks on vaja hästi kõrge kvalifikatsiooniga hooldusmehi, toote- ja veepuhastuslaborisse on vaja keemikuid. Nõudmised haridusele on väga kõrged ja sellest tulenevalt on ka makstav tasu vastav.

Olete väitnud, et tehas lisab Eesti sisemajanduse kogutoodangule ligi poolteist protsenti. See võiks poliitikutele väga meeldida. Kas selline panus on usutav?

SKT kasv on ühekordne, kui tehas käivitub – siis see tõstab seda näitajat. Järgmisel aastal on SKT võrdlusbaas juba koos plaanitava tehasega.

Oluline on töötleva tööstuse loodav lisandväärtus, mis oli mullu Eestis 23 000 eurot töötaja kohta aastas. Meie tehases oleks see kuni 1,4 miljonit eurot töötaja kohta. (Võtab arvuti.) See on 60-kordne vahe! See tõstaks Eesti vastavat keskmist näitajat 7–9 protsenti.

Kas praegune Eesti valitsus mõjub oma sammudega teile julgustavalt või teeb hoopis ettevaatlikuks, et tont teab, mis maksud ja regulatsioonid veel tulevad?

Me ei tahaks päevapoliitika üle spekuleerida. Iga valitsus on mingeid makse tõstnud ja nii on plaanid ka sellel valitsusel. Meie sõnum valitsusele on see, et meie arusaamise järgi on valitsuse üks tähtsamaid ülesandeid luua siinsetele ettevõtetele majandustingimused, mis ei oleks halvemad kui ümbritsevates maades. Me ei saa kunagi kellelegi järele jõuda, kui meie majanduskeskkond on kehvem kui naabermaades. Seega võiks iga poliitik ja otsustaja endalt igal hommikul ärgates küsida, mida ma saan täna teha Eesti majanduskeskkonna ja konkurentsivõime parandamiseks.

Ettevõtjaid saab motiveerida investeeringuid tegema siis, kui tingimused on siin paremad kui mujal. Miks peaks näiteks Tesla tehas tulema Eestisse? Kõik taandub lõpuks ainult ühele: see peab olema Teslale huvitav ja kasulik. Kui valitsuse poliitika on teistsugune, siis ei tule seda tehast siia kunagi.

Kas ettevõtjad, arvestades, et just nemad hoiavad majandust elus, ei võiks jõulisemalt koonduda ja oma häält kõvemini kuuldavaks teha, nagu teevad kas või teie vastased, kes korraldasid Tartus protesti ja said lehes kohe pool külge?

Ma pole kunagi elus poliitikaga tegelenud. Kindlasti ei saa öelda, et ma ei vaata telekat või ei loe lehte. (Naerab.) Aga kui räägime ministritest, kantsleritest või teistest olulistest ametnikest, siis arvan, et üldsus ei kujuta ette, kui raske, keeruline ja tuhandetahuline on nende töö, mille kõigega nad peavad arvestama. Hästi lihtne on eemalt öelda, et minister on kehv, ei saa hakkama. Aga kui jälgida vähegi iganädalasi valitsuse istungeid, kui palju seaduseelnõusid sealt läbi käib, on see uskumatu töö: riigi juhtimine ja kõiki rahuldav seadusloome on nagu suure pusle kokkupanemine. Küllap seal arvestatakse võimaluse piires kõiki aspekte, ka neid, mida enamik meist ettegi ei kujuta.

Mul on ettevõtjana väga kerge käsi püsti tõsta ja öelda, et tahan neid ja neid asju ning tehke mulle need. Elu ei ole paraku nii lihtne ning mina ei tunne ennast piisavalt pädevana.

Kahtlemata on ka teie tehase käimatõmbamine keeruline ja tuhandetahuline. Mida on vaja, et sellisest suurest ideest võiks kunagi eluloom saada?

Kõige tähtsam on, et peab oskama meeskonda kokku panna. Meil ei ole neid teadmisi Eestist väga võtta, kuidas sellist tehast püsti panna. Aga meie tiimis on rootslane Daniel Pålsson, kes, nagu ta ise ütleb, on sündinud tselluloosikatlas. Ta on maailmas ehitanud selliseid tehaseid mitu tükki. Töötasin temaga koos Estonian Celli ajal. Ta on väga meeldiv, sõbralik, äärmiselt töökas ja laiade teadmistega. Edaspidi plaanime kaasata teisigi konsultante.

Kui suur teie meeskond praegu on?

Kolm meest: Aadu Polli, Daniel ja mina. Eks nõu ja jõuga ole ka investorid abiks.

Mida on veel peale hea meeskonna vaja?

Endal peab usk olema. Mina igal juhul usun sellesse projekti. Kui Austria, Saksamaa, Soome, Rootsi ja teisedki riigid saavad niisuguse tehase tehtud, peaksime meie ka saama. Aga kui lugupeetud luuletajad või lauljad küsivad, kas ma annan garantii, et tehas ei avalda liigset mõju Emajõele, siis olen valmis sellist garantiid andma alles pärast uuringute tulemuste selgumist. Ma ei tea seda praegu. Ent kõik, mis me praegu teame, viitab sellele, et saab hakkama.

Mida see teile annab, kui saate tehase ükskord püsti? Peale selle, et see on lihtsalt töö.

Olen olnud alates ajast, kui lõpetasin 1992. aasta jaanuaris maaülikooli ja elasin metsatööstusse sisse, seda meelt, et niisugune tehas on olnud puuduv lüli Eesti metsatööstuses ja rahvamajanduses tervikuna. Kõigil metsariikidel on selline tehas olemas, miks ei võiks ka meil olla? Mulle on oluline, ka emotsionaalselt, olla osanik 25 aastat puudunud lüli realiseerimisel. Valus on näha, kuidas meie taastuv loodusressurss laevatatakse arengumaale kohaselt endiselt välismaale.

Kuidas teist metsamees sai?

Kui lõpetasin 1984. aastal Keila keskkooli, valisin kolme eriala vahel. Üks oli puidutöötlemine TPIs, teine oli telemehaanika – olin keskkoolis tegelenud hobina raadioasjadega – ja kolmas metsamajandus. Mu isa on samuti lõpetanud EPAs metsamajanduse, olnud terve elu metsamees, ja läksin tema jälgedes Tartusse metsandust õppima. Võib-olla oleksin läinud ka TPIsse, kuid olin noor poiss, tahtsin kodust ära saada – see mängis peale isa eeskuju ka kindlasti rolli.

Miks venisid õpingud kaheksa aasta pikkuseks?

Olin vahepeal sõjaväes. Sain sealt tagasi hilja ja olin lisaks pärast sõjaväge üle kuu aja haiglas. Mu üks silm näeb uduselt, keskel on verevalum. Sõjaväes juhtus midagi, aga keegi ei tea, mis. Olin sõjaväes ka haiglates, heades haiglates. Kui jaanuaris koju sain, oleksin pidanud terve semestri järele õppima. Mõtlesin, et sel ei ole mõtet, ja läksin Harju KEKi tööle. Sõitsin veoautoga pool Venemaad läbi. Pärast ei tahtnud enam üldse ülikooli tagasi minna – olin iseseisev. Õnneks oli isa kodus piisavalt konkreetne, pani mulle mõistuse pähe. Selle eest olen talle tänulik.

Te olete kuulsa Imavere saeveski rajaja. Mida tollest ajast eredat meelde on jäänud?

Kolisin 1994. aasta septembris päev enne seda, kui Estonia põhja läks, abikaasaga Keilast Põltsamaale. Esimene laps oli meil siis aastane. Imaveres oli suur karjamaa, kuhu hakkasime saeveskit tegema. Võtsin kodust isa käest bussooli, millega mõõdetakse nurki, ja mõõtsin isiklikult välja maatüki, kuhu tuleb üks serv ja kuhu teine ja kuhu tulevad nurgad. Kopp hakkas siis minu pandud tikkude järgi lükkama.

Kas siis tuli ka keegi protestima, et rikute keskkonda ja tekitate müra?

Ei. Tol ajal oli Eesti nii vähe arenenud, et kohalikud omavalitsused soosisid igal pool igasugust moodsat tööstust. Mäletan, et kui käivitasime Imaveres 1998. aastal jämeda palgi saeveskit, saabus sinna palju seadmete tarnijaid Soomest ja Rootsist. Neil oli kastide viisi kaasas manuaale, kuidas operaatorid peavad seadmeid käsitsema. Nad olid äärmiselt üllatunud, kui Eesti inimesed küsisid, kas võib manuaali kaasa võtta, et saaks õhtul kodus lugeda ja uue tehnoloogiaga sõbraks saada. Soomes ja Rootsis ei tehta nii: seal on töötajal tööaeg ja pigem ollakse igale uuele asjale vastu.

Olete käivitanud saeveskeid ka Lätis ja Leedus, mis jätab mulje, et olete juhina vist käivitaja tüüp?

Kuidagi on nii kujunenud. Kõige pikemalt, seitse aastat, olen töötanud Imavere saeveskis.

Töötasite möödunud kümnendil lühikest aega ka Soome suures puidutööstuskontsernis Stora Enso, mida olete iseloomustanud kui suurt, jäika ja isikupäratut ettevõtet. Millist tüüpi ettevõte teid inspireerib?

Eesti ettevõtluse vaim on selline, et tahame ise teha, tahame olla otsustamise juures, meile ei sobi olla ainult käsutäitja, tahame teha hästi kiireid ja pragmaatilisi otsuseid. Suurtes organisatsioonides on otsustamine aeglane ja kohati ka arusaamatu. Suurt ettevõtet ei saagi juhtida nagu väikest ja dünaamilist.

Mida suuremaks organisatsioon kasvab, seda selgemaks saab, et juhil ei ole kogu infot. Eriti kui kogu gruppi juhib inimene kaugelt Austriast või Soomest. Aga ta tahab omada nii palju infot kui võimalik, mistõttu on tööl kümneid ja kümneid inimesi, et koguda juhtkonnale infot. Info kogumine ja otsuste laiali jagamine teebki suure organisatsiooni kohmakaks. See on suurfirmades paratamatu.

Millega te peale töö tegelete? Tavaliselt olen täheldanud, et ettevõtjad teevad sporti või mängivad pilli, aga teie kohta ei õnnestunud kuskilt niisugust infot koguda.

Ei, pilli ma ei mängi, aga kuulan head muusikat, eriti džässi. Olen käinud alati ka Viljandis folgil, ainult kaks esimest korda jäid ära – siis ma ei teadnud seda üritust. Veidi ka jooksen, suusatan, sõidan rattaga. Teen seda sellepärast, et tahan liikuda, mitte selleks, et ennast kellegagi võrrelda. Kindlasti ei liiguta ma end nii palju, nagu peaks, aga üritan olla muidu aktiivne. Suvel veedan nii palju aega suvilas, kui saan. Vanemad elavad Keilas, neil peab külas käima.

Mõlemad poisid on olnud hästi tublid, said sisse isegi kõigisse välismaa koolidesse, kuhu tahtsid. Vanem poistest õpib Tartus arstiks, lõpetab kolmandat kursust. Ta sai sisse ka EKAsse arhitektuuri erialale, aga tuli ise ära pärast esimest kursust, sest kahtles, kas see on ikka tõsine asi. Võib-olla oli natuke vara järeldust teha... Ta õpib paralleelselt Elleri muusikakoolis basskitarri. Noorem poiss, keda huvitavad arvutid ja IT, sai Inglismaal sisse väga kõvasse ülikooli ja samuti Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, aga otsustas lõpuks piloodiks õppida. Ta lõpetab praegu sõjaväeteenistust, on Kevadtormil.

Me ei ole kodus üritanud mõjutada laste elukutsevalikut. Kui abikaasaga ütleksime, et tee nii, aga pärast ei lähe hästi, oleme elu lõpuni süüdi ja sellist vastutust pole me valmis võtma.

Kuidas on abikaasa leppinud, et teil on olnud pikad-pikad tööpäevad ja palju on olnud ringisõitmist?

Müts maha abikaasa ees ja tuhat tänu talle! Olen tõesti kodust palju ära olnud.

See on vist paljude Eesti meeste saatus...

Jah, väga paljude, aga ma ei ütle, et see on õige. Ma ei kiitle sellega. Abikaasa on võtnud kodu ja pere hoidmise enda peale ja on saanud sellega minu arvates väga hästi hakkama. Ka nüüd, kui noorim laps on 14 ja lõpetab 7. klassi, on tal tänu vabakutselise tööle keeletoimetajana palju paindlikkust. Vahest toimetab küll ööd ja päevad läbi ja nädalavahetustel, aga siis on jälle nädal aega lõdvem ja alati, kui kellelgi on mingi häda, saab tema tuua ja viia. Praegu on tal hea koostöö Eesti Raamatuga, kellega on viimasel ajal palju suuri asju teinud.

Kui kõik läheb plaanide järgi ja panete kavandatava tehase viie aasta pärast käima, siis ega see teiesugusel käivitajal vist viimaseks asjaks jää. Mis edasi?

Selle peale ei ole ma mõelnud. Siinkohal on hea näide puhkamas käimisest. Ma ei ole nimelt kunagi elus käinud kusagil lesimas. Mulle meeldib aktiivne puhkus. Nüüd on sügisel esimest korda elus plaanis üks lesimisreis pisikesele saarele. Tütar küsis juba ema käest, kuidas isa hakkama saab – ta sureb seal kolmandal päeval igavuse kätte.

Eks ma olen rahutu hing olnud. Ma ei püsi paigal. Kas kodus või suvilas, ega ma puhata oska, kogu aeg teen midagi. Praegu võtab see tehas kogu energia – meid on vähe, aga teemasid, arvamusi ja huve on palju ning nende kõigiga tuleb tegeleda, et enamik inimesi saaks aru, et see on õige ja vajalik asi.

Kui ei saa aru, siis teete tehase hoopis Lätti?

Mina ei saa seda väita, see on investorite otsus. Oleme kunagi investoritega rääkinud, et kui käivitaks paralleelselt ka Lätis selle projekti. Mingit seisukohta pole võetud, aga praegu on küll investorite arvamus, et nemad on eestlased ja Eesti patrioodid, las Lätis teevad lätlased. See on rohkem missiooniprojekt, sest tagasimaksu aeg on ülipikk.

Nii et mõni mees ei pruugi seda raha oma elu lõpuks tagasi saadagi?

Täpselt nii. See projekt ei ole äriliselt liiga atraktiivne, aga see oleks nendele meestele elutöö ja eluunistus – siis on sellel põlvkonnal Eesti metsanduses kõik tehtud, kui ka see tehas saaks rajatud.

Roheline oaas keset linna: Margus Kohava tema töökabineti akna taga laiuvas Ülemiste City pargis. / Liis Treimann

CV

Margus Kohava (51)
Est-For Invest OÜ juhatuse liige
Sündinud 9. detsembril 1965 Tartus

Haridus
1984–1992 EPA metsanduse ja maaparanduse teaduskond, metsamajanduse insener, cum laude
1973–1984 Keila 1. keskkool

Töö
2016 Est-For Invest OÜ juhatuse liige; peale põhitöö OÜ Combimill Sakala, OÜ Vincomi, OÜ Combimill Reopalu, OÜ Viljandi Tõstetööde, OÜ Paylese juhatuse liiga; AS Ecobirchi, OÜ Vaidawoodi nõukogu liige
2012–2016 OÜ Combimill Sakala juhatuse liige
2011–2012 AS Wermo nõukogu nõunik
2004–2007 AS Estonian Celli juhatuse liige, tehase juht
2003–2004 AS Stora Enso Timberi juhatuse liige, arendusdirektor
2002–2003 AS Sylvesteri juhatuse liige, arendusdirektor; SIA Launkalne Sawmilli (Läti) nõukogu esimees, UAB Alytus Sawmilli (Leedu) nõukogu esimees (al 2001)
2000–2001 AS Imavere Saeveski projektijuht
1994–2000 AS Imavere Saeveski juhatuse liige, tegevjuht
1994 AS Fortese tegevdirektor
1993–1994 AS Sylvesteri projektijuht
1992–1993 AS United Loggersi tootmisdirektor
1992 RAS Eesti Taara Tallinna Taaraettevõtte projektijuht, tegevdirektor

Abikaasa Piibe endine pediaater, nüüd keeletoimetaja; kaks poega (23 ja 21) ja tütar (14)

Tagasi üles