Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mõõdukalt romantiline märul 20. sajandi esimesest genotsiidist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Siis, kui kõik on alles hästi ja alguses: noor armeenlane Michael Boghosian (Oscar Isaac) saabumas Konstantinoopolisse arstiõpingutele. | FOTO: Survival Pictures

«Lubadus» («The Promise», USA 2016), rež Terry George, Eesti kinodes 19. maist.

Tõenäoliselt mõistis režissöör Terry George juba enne «Lubaduse» kallal tööle asumist, et 20. sajandi esimene genotsiid on sündmusena poliitiliselt märksa enam pingestatud kui 80 aastat hiljem toimunud Rwanda veresaun, millest ta juba möödunud kümnendil tegi «Hotell Rwanda».

Filmiportaalis IMDB on armeenlaste genotsiidist rääkiv «Lubadus» korjanud pretsedenditu hulga hindamisi – eilse seisuga juba ligi 150 000. Ja nende hinnete keskmisel pole absoluutselt mingit mõtet, sest see on põhimõtteliselt türgi trollide ja kirglikult oma rahva tragöödia kujutamise eest seisvate armeenlaste maavõistlus, kus esimesed uhavad kümnepallisel skaalal «1» ja teised «10».

Rohkem kui pooled neist hindamistest olid tehtud mullu oktoobri keskpaigaks, kui filmi oli näidatud vaid kolmel Toronto filmifestivali piiratud linastusel kriitikutele. See tähendab, et võib-olla polnudki ükski poolt- või vastuhääle andja «Lubadust» näinud.

Hiljem tekkinud IMDB kasutajate retsensioonides annavad omakorda tooni kümne-palli-ülistused, millest jääb mulje, justkui poleks kogu varasema kinokunsti ajaloo vältel midagi nii suurepärast tehtud.

Ühe palli vääriliselt mahategevaid arvustusi annab otsida tikutulega, sest tõenäoliselt on «Lubaduse» äravaatamine keskmisele türgi trollile sama huvitav mõte kui ateistile pühapäevane missa. Kuigi just nende maailmapildile võiks see film eriti arendav olla, ebaõiglasi traumasid tekitamata, sest tegelikult suhtub George türklaste kui rahva rolli väga diskreetselt.

Näiteks Nankingi vägistamistest ja veresaunast rääkiva Zhang Yimou «Sõja õite» järel on mõnda aega raske sõbraliku pilguga vaadata isegi selvefotografeerivaid jaapani turiste. «Lubadus» aga jutustab türgi marurahvuslusest sündinud genotsiidist nii, et kinolises ei tohiks tekkida viha kogu maa ja rahva vastu.

Türgit, eriti just toonast Konstantinoopoli ehk praegust Istanbuli linna kirjeldatakse ilusates toonides. Just sellise hoogsa mitmekultuurilise maailmalinnana, nagu ta siiani on. Räigustest räägitakse, aga nende kujutamisel ei minda šokeerivalt detailseks – kinoline kuuleb emaüsast välja rebitud lapsest, aga tapetud laps ja ema verine alakeha jäävad näitamata.

Kõige rohkem tähelepanu saavale türklasest tegelasele – pealinna arstiõpingutele suunduvale armeenia noorsandile Mikael Boghosianile (Oscar Isaac) kohe alguses tekkiv sõber Emre Ogan (Marwan Kenzari) on hea välimusega ja ühemõtteliselt sümpaatne ning sooritab ka kangelasteo.

Teiste türklaste seas esineb nii häid kui halbu inimesi, aga isegi julmimad stseenid ei jäta muljet, et tegu oleks paadunult paha rahvaga. Paistab, et see oli ajastu, kus tugevalt üle pea lainetanud rahvuslus oli usu türklaste jaoks tugevalt tagaplaanile surunud, ning on hea, et George selle sinna jätab ega panusta praeguse islamofoobia taseme kõrgendamisse.

Armeenia kogukonna kujutamisel on kristlus välja toodud ühe siduva niidina. Isegi Mikaeli ja teda pealinnas võluva Ana (Charlotte Le Bon) tõmme jõuab käehoidmiseni just nende rahvuskirikus. Armeenia tutvustab end siiani kui esimest Euroopa riiki, kes ristiusu vastu võttis.

Natuke mage on aga see, et filmi eesti tõlkija vist ei mõista, et armeenlased pöörduvad seal korduvalt kristlaste ainujumala poole, kelle nimi on Jumal, mistap tulnuks see ka eesti keele reeglite kohaselt suure tähega kirjutada.

USA suurte lehtede kriitikute hinded sellele filmile jäävad viiepallisüsteemis valdavalt «3» ja «5-» vahele. Madalamal poolel on need, kes on rahulolematud liialt üheplaaniliste suhete ja karakteritega. Kõrgemad hinded tulevad ajaloolisuse hindajailt.

Armeenia genotsiidi kui ajaloosündmuse kaasahaaravalt näitamisega tuleb George vaieldamatult toime. Tõsi, kaldudes ehk natuke rohkem märuli kui romantika poole. See tundub sündmuste kiiret kulgu arvestades ratsionaalne: pidevalt ellujäämise nimel heideldes tunduksid pikad sentimentaalsed heitlused kuidagi kohatud. Aga armunelinurk on olemas ja saatus kohtleb osapooli teatava võrdse empaatiaga.

Mõnikord tundub, et eestlastel on raske mõista teatud Euroopa rahvuste venelembust. Kuigi ühtki venelast filmis pole ning õilsaid tegusid sooritavad ameeriklased ja prantslased, on «Lubaduses» Kagu-Euroopa õigeusklike rahvaste Vene-armastuse mõistmise võti olemas. Mitte ainult armeenlaste, vaid ka näiteks bulgaarlaste ja küproslaste jaoks on ajaloos eksistentsiaalne oht lähtunud teisest kohast.

Loodetavasti leidub Türgil ühel päeval enesekindlust heita prügikasti kõik need libaajalooraamatud, mille kohaselt 1,5 miljonit armeenlast lihtsalt «kukkus noa otsa».

Tagasi üles