Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tõrjutuna tõusva päikese maal

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Teateleht Jaapani lennujaamas, mis annab infot asüülitaotlemise kohta. | FOTO: TOSHIFUMI KITAMURA/AFP/Scanpix
Tokyos küünesalongis töötav Nonnon põgenes veerandsada aastat tagasi Myanmarist. | FOTO: Toshifumi Kitamura / AFP / Scanpix

Aafrikast põgenenud ja ÜRO abil Jaapanis varjupaiga saanud Liliane nägi oma tütart viimati kümne aasta eest. Ta kartis oma elu pärast ja jättis maha kõik, mida tundis ja armastas.

Elatist teenib Liliane juhutöödega. See vähene, mida ta jaapani keelest teab, on õpitud telesaadetest. Temasugustel pole Jaapani valitsuselt palju abi loota: tasuta keelekursuste kohad on väga piiratud, sotsiaalkortereid on raske leida ja diskrimineerimist tuleb taluda palju.

Kõigest hoolimata peetakse Liliane’i lugu üheks vähestest edulugudest, sest talle anti Jaapanis, mis lükkab tagasi 99 protsenti asüülitaotlustest, ametlik põgenikustaatus.

«Lihtne pole olnud,» ütles ta valenime taha varjudes AFP-le. «Siin ei maksa nad su õpingute eest, ei aita saada pangalaenu ega sotsiaalmajutust. Meid jäetakse omapead, peame üksi võitlema.»

Põgenikevastasus on Euroopas ja Ühendriikides kasvav trend, kuid Jaapanis on vägivalla eest varju otsijad pidanud aastaid taluma heidutavaid õiguslikke ja sotsiaalseid kadalippe.

Jaapan, üks maailma rikkamaid riike, võttis 2016. aastal vastu 28 põgenikku – seda oli ühe võrra rohkem kui aasta varem. Immigratsioonibüroo vaatas läbi 8193 varjupaigataotlust.

Ametnikud seletavad väikest vastuvõtuprotsenti sellega, et valdav enamik taotlejatest on pärit Aasiast ja soovivad riiki pääseda vaid majanduslikel põhjustel. «Piirkondadest nagu Süüria, Afganistan ja Iraak, kust põgeneb palju inimesi, meile palju taotlusi ei esitata,» ütles immigratsiooniameti esindaja Yasuhiro Hishida.

Lilianeʼil õnnestus Jaapanis asüüli saada ÜRO abiga. Riiki saabudes ütles ta, et tema elu on hõimutülide tõttu ohus. Ametliku põgenikustaatuse saamiseks kulus tal kaks aastat, selle jooksul sai ta abi katoliku kirikult ja heategevusorganisatsioonidelt.

Tema arvates ei ole põgenikustaatusest talle mingit abi. Oma nüüdseks teismelist tütart pole tal siiani õnnestunud enda juurde tuua – isegi tütre taotlus emale külla sõita on korduvalt tagasi lükatud.

Liliane’i lootus stabiilsele elule ja haridusele hakkab kustuma. «Jaapan on välismaalaste jaoks väga keeruline riik. Keel võib osutuda suureks takistuseks, aga infot tasuta keeletundide leidmiseks pole lihtne leida.»

«Vahel mõtlen, et põgenikustaatusel pole mingit tähendust,» lisas ta. Nonnonile andis põgenikustaatus vähemalt kuuluvustunde. 47-aastane Nonnon põgenes Myanmarist 25 aastat tagasi, kuid pole siiani juriidilisest nõiaringist välja saanud. Talle anti humanitaarviisa, mida tuleb igal aastal uuendada. Sellega on lubatud küll teha tööd, kuid igal aastal kaasneb uue viisa taotlemisega närvipinge.

Nonnon on andnud endast parima, et end Jaapanis sisse seada. Ta abiellus Myanmari mehega, kes samuti asüüli taotles, ning neil on poeg ja tütar. Lapsi ei tunnusta oma kodanikena aga ei Myanmar ega Jaapan.

Põgenike õiguste eest võitlejate sõnul on Jaapani asüülisüsteem liiga karm. Advokaat Shogo Watanabe aitab Myanmarist Kachini piirkonnast pärit naist, kes põgenes seksuaalse vägivalla eest, mida sõdurid vähemusrahvustest naiste vastu kasutavad.

«Minu silmis on oht langeda mõne sõduri vägistamise ohvriks täiesti õigustatud põhjus põgenemiseks,» sõnas Watanabe asüülitaotlejast rääkides. «Immigratsiooniametnike sõnul peab naine aga tõestama, et sõjavägi teda jahib.»

Kriitikute sõnul ignoreerib Jaapani valitsus samuti asjaolu, et riik vajab põgenikke, sest selle rahvaarv aina kahaneb. «Jaapani senine välismaalastele suletud uste poliitika töötas, sest rahvaarv oli piisavalt suur,» märkis endine justiitsministeeriumi ametnik Hidenori Sakanaka, kes juhib nüüd immigratsiooni pooldavat mõttekoda.

Prognoosi järgi väheneb Jaapani rahvaarv praeguselt 127 miljonilt 2060. aastaks 87 miljonile.

Justiitsministeeriumi esimesest välismaalaste diskrimineerimise uuringust selgus, et 30 protsenti neist on pidanud taluma diskrimineerivaid märkusi. Märtsis avaldatud raportis lisati, et üks neljast küsitlusele vastanust uskus, et tööotsinguil lükati nende taotlus tagasi just rahvuse pärast.

«Meil on oma musta nahaga natuke keeruline. Mõnikord, kui istun rongis kellegi kõrvale, vahetavad nad istekohta,» sõnas Liliane. Samas möönis ta, et pole kunagi oma julgeoleku pärast muret tundnud, nagu seda teevad palju asüülitaotlejad Euroopas.

Liliane sõnul ei saanud ta hoolimata veatust inglise keelest tööd õpetajana, sest on aafriklane.

Nonnon, kes töötab küünesalongis, nentis, et talle makstakse jaapanlastega võrreldes sama töö eest vähem. «Mu sugulased Ameerikas ja Austraalias said põgenikustaatuse ja nad on kohanenud. Neil on võimalik saada tööd, osta maja ja reisida välismaale,» sõnas ta. «Nad elavad normaalset elu. Ka mina soovin seda.»

Tagasi üles