Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Uhke muuseum valmis riigi kiuste

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Vormelirooli istunud muuseumiperemees Arno Sillat ütleb, et igal eksponaadil on unikaalne lugu. | FOTO: Eero Vabamägi
Vormel Estonia 10 | FOTO: Eero Vabamägi
Lada VFTS | FOTO: Eero Vabamägi
Krossitsikkel KTM | FOTO: Eero Vabamägi
Turba kunagisest Ellamaa soojuselektrijaamast, mille projekteeris 1920. aastate alguses arhitekt Aleksandr Vladovski, sai kaasaegne muuseum. | FOTO: Eero Vabamägi

Kogu raha, mis meil oli, on siia sisse läinud, tunnistab ärimees Arno Sillat, seistes Tallinnast umbes poolesaja kilomeetri kaugusel Turbas vana elektrijaama ees.

Mees on silmanähtavalt rahul. See võib tunduda hullumeelse inimese rahuloluna, sest mõiste «kogu raha» tähendab praegusel juhul umbes viit miljonit eurot. Ja võimalust selle tasateenimiseks ei paista.

Kuid ometi näib 53-aastane Arno «Viis Miljonit Vaesem» Sillat olevat selle väljamineku üle siiralt õnnelik. Rõõmu põhjuseks on juuni keskel avatav Eesti Mootorispordi Muuseum.

See on tõeliselt uhke ettevõtmine: niigi väärikat ekspositsiooni saadavad ajaloolise hoone aura ja selle nutimaja sisu. Kogu investeering niisuguseks ettevõtmiseks tuligi tehnikaspordi ajaloo huviliselt Sillatilt ja tema tuttavatelt.

Ärge saage valesti aru – sajaprotsendiline erainvesteering polnud Sillati põhimõtteline soov, vaid hoopis sundolukord. Riiklikud rahakraanid jäid mootorispordi muuseumi jaoks lihtsalt suletuks.

Muuseumi rajamiseks ei õnnestunud saada sentigi riigi raha. «Oleme igalt poolt ja isegi mitu korda toetust taotlenud, kuid alati eitava vastuse saanud,» muigab Sillat. Ta peab siinkohal silmas EASi, PRIAt ja teisi asutusi, kes pole eurotoetuste jagamisel üldiselt kitsidusega silma paistnud.

Tagantjärele teeb see Sillatile nalja, kuid muuseumihoone restaureerimise ajal ajas harja punaseks. Ta ei tea, kas neil olnuks õnnestumiseks vaja süsteemi nn oma meest, kuid järjepanu saadud rahastamisest keeldumiste põhjendused olid lõpuks juba omamoodi humoorikad – kuidas teisiti teineteisele täiesti risti vastu käivatesse põhjendustesse suhtuda.

Näiteks öeldi esmalt, et muuseumi rajamisega seotud ettevõttel on liiga palju töölisi ja seetõttu see mikroettevõtlusega seotud toetussüsteemist raha ei saa. Ettevõttes oli küll kaks töötajat, kuid bürokraadid lugesid personali hulka nendegi ettevõtete töötajad, kus Sillatil oli aktsionärina osalus. Nii saadi kokku mitukümmend töötajat, millest piisas eitavaks vastuseks.

«Me ise arvasime varem, et oleme jube targad, hoiame oma investeeringuid aktsiates, et muuseumile veidigi lisaraha teenida. Aga näed, see maksis hoopis teistpidi kätte,» meenutab entusiast.

Säärase põhjendusega võinuks isegi leppida, kui hiljem poleks Harju maavalitsus EASi konkurentsivõime tõstmise meetmest rahastamise keeldumist põhjendanud hoopis vastupidiselt. Öeldi, et Sillati ettevõte pakub kohalikus mastaabis liiga vähest tööhõivet – vaid kahele inimesele.

«Küsisin siis irooniliselt vastu, et kui suurt tööhõivet tekitab maale kergliiklustee ehitamine, mille peale sain vastuseks, et see olevat juba norimine ja meiega ei soovita edasi suhelda,» ütleb ta.

Seetõttu ongi Sillat muuseumi oma raha ja paljuski ka oma kätega valmis ehitanud. «Sellest viiest miljonist oleme riigile miljoni maksudeks maksnud. Nii et Eesti riik on igal juhul suures võidus,» räägib mees, kes ei kahetse enda kinnitusel midagi.

Kunagise Turba elektrijaama renoveerimine oli põnev väljakutse ja tulemus on muljet avaldav. «See on ühele restaureerijale justkui unistuste objekt: hoonest kuulub muinsuskaitse alla vaid välisfassaad, kuid hoones sees olid meil vabad käed,» räägib ta.

Nii saigi teoks n-ö tark maja, mille tulemus oli rahas mõõdetav juba sel talvel, kui külmal jaanuarikuul kulus 3700-ruutmeetrise pinnaga hoone kütmiseks napp 1100 eurot. Sillat räägib sellest arvust, uhkusenoot hääles.

Kuid varem Pirital ja Nõmmel laiali asunud mootorispordi muuseumi kogu Harjumaa äärealale Turbasse kolimine on täiesti omaette lugu. See sai alguse juba 2006. aastal, kui Sillat kohtas juhuslikult elektrijaama omanikke, kes olid hoone sisustuse maha müünud ega osanud tühja hoonega midagi mõistlikku peale hakata.

Sillati loodud MTÜ ostiski selle 2007. aastal 4,3 miljoni krooniga ehk umbes 260 000 euroga ära. Sellest rahast jagunuks siis ja jagub praegugi Tallinna kesklinnas uue kolme- või neljatoalise korteri ostuks.

Aasta pärast ostutehingut pidi Sillat muuseumi rajamises pausi tegema. Majanduskriis tõmbas hinge kinni. «Kogu autosektor sai ikka tõsise hoobi ja jumal tänatud, et meil oli selle üleelamiseks headest aegadest reserve,» tunnistab autoäris tegev olnud mees.

Majandusseisu paremaks minnes naasid töömehed 2014. aastal Turbas poolelijäänud objektile. Sillat on isegi igal võimalikul juhul ehituses käed külge löönud. Postimehe külaskäigu ajal tegi ta näiteks sisetöid.

Sillat kiidab muuseumi asukohta. «Ütleme nii, et kui samasugune objekt olnuks müügis näiteks Tallinna-Tartu maantee lähistel Kose kandis, siis me poleks seda ostnud,» räägib ta.

Põhjendus on järgmine: Tartu maantee on kiiresti läbimiseks, eesmärgiga jõuda tööle või koju.

Haapsalu maantee olevat aga hoopis teistsuguse iseloomuga – Sillati hinnangul olevat see turismitee, mis viib Läänemaale, Saaremaale ja Hiiumaale. See on koht, kus inimesed leiavad aega ka peateelt kõrvale põikamiseks. Ja neid sõitjaid olevat Haapsalu maanteel aastas kokku viis miljonit.

«Kui neist viiest miljonist kasvõi kümme tuhat aastas siit läbi astuvad, siis oleme piletituluga mäel,» lubab Sillat.

Ta on optimistlik, sest valitsuse värske otsus pikendada raudtee Riisiperest Turbani muudab muuseumikülastamise pealinlaselegi logistiliselt lihtsaks. Turba raudteejaam jääb muuseumist sadakonna meetri kaugusele. See paneb Sillatit heameelest käsi hõõruma.

Tõsi, muuseumi külastamine pole niisama lihtne, kui tavainimene ette kujutab – et sõidad kohale, maksad piletiraha (laps viis, täiskasvanu kümme ja perepilet 20 eurot) ning pääsedki sisse. Turbas on asjad esialgu planeeritud nii, et huvilised peavad külastusajast internetis teada andma. Kokkulepitud ajaks tuleb kohale muuseumitöötajast giid.

Giiditöö on Sillati arvates muuseumis esmatähtis. Igal eksponaadil – ja neid on kokku umbes 230 – on põnev lugu ja seetõttu polevat mõtet neile juurde panna väheütlevaid infotahvleid. «Neid lugusid peab ikka rääkima. Nii nagu see muuseum tervikuna peab külastajale rääkima loo, miks Eesti on olnud ajalooliselt võidusõitjate maa,» ütleb Sillat.

Lada VFTS

Arno Sillat: «Spetsiaalselt Leedus toodetud Nõukogude Liidu ralliauto, Karksi värvides. Muuseumieksemplari endised sõitjad Raido Rüütel ja Tõnu Vunn ning vendadepaar Hardi Mets ja Udo Mets. Teadaolevalt käis Eestist läbi ligikaudu 30 VFTSi. Selleks et seda autot saada, pidid olema ikka liidu koondise mees. Enamik VFTSe liikus Eestisse Harju KEKi tiimi kaudu, kuid paljud neist autodest lõpetasid hiljem Soomes, kust neid nüüd on võimatu leida. Minu teada peaks originaal-VFTSe olema Baltikumis kokku viis. Kaks neist on autode ehitaja, endise rallisõitja Stasys Brundza enda käes ja üks siis meil. See on Harju KEKiga konkureerinud Karksi värvides ja Raido Rüütel käis sellega Liidu koondist Jordaania rallil esindamas. Hiljem tehti sellega Jyväskyläs korralik avarii ja auto lõpetas Eestis.

Meieni jõudis auto Põltsamaalt, viimane omanik taastas masina ja nüüd on ta siin muuseumis. Venemaa kollektsionäärid tahavad seda meilt ikka ära osta, kuid ma pole isegi pakutavat hinda küsinud, sest see auto ei ole müügiks. Kui hinda ei tea, siis ei teki ka müümise kiusatust.»

Vormel Estonia 10

Arno Sillat: «See on maailmas ainueksemplar, sest neid vormeleid teadaolevalt ainult üks toodetigi. Järgmine versioon, Estonia 9 oli juba palju rohkem võidusõiduvormeli moodi, kuid selles peitubki rohmakavõitu plekist kerega Estonia 10 ehk Tartu 2 võlu. Vene kollektsionäärid on sellest vormelist pöördes. Kes tahab kohe ära osta, kes lunib aastaks hoiule, et sellest koopiat teha.

Me jätame ta nii, nagu on, ei hakka läikima lööma, sest just niimoodi ta ongi kõige ehedam. See on üks varasemaid masinaid Eestile nii palju kuulsust toonud vormel Estoniate dünastiast. Nende vormelitega sõidetakse siiamaani Venemaal ja Saksamaal võistlussarja.»

Krossitsikkel KTM

Arno Sillat: «See on kolmekordse maailmameistri Gennadi Moissejevi trenniratas, mille ma leidsin Austriast, kui üks tuttav pakkus mulle nn doonorratast. Ma siis uurisin omanikult, et mis lugu sel tsiklil on. Mees ütles, et kunagi tegid vene mehed sellega sõitu, ja mainis siis kaunis vigaselt Moissejevi nime.

Mulle tundus, et toonasel omanikul oli isegi veidi piinlik, et see KTM oli mingi vene mehe istumise all olnud. Päris kindlasti ei teadnud ta, et see vene mees oli mitmekordne maailmameister, ja ega mina talle seda ütlema ka hakanud. Nii ma ta 300 Saksa marga eest endale saingi. Toonaste Liidu koondise KTMide hankimisega ongi keerulised lood, sest neid oli vähe ja nad rändasid pärast laia maailma. Analooge on leida, kuid õigeid tsikleid mitte.»

Tagasi üles