Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

15 aastat koduigatsust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Läänemaal Linnamäe lähedal viib kruusatee kaukaasiapärasesse oaasi. Ainult mägesid pole – silm seletab takistusteta üle välja metsatukani. Siin kasvatab perenaine Laine Oja (62) viinamarju, abikaasa Viktor (62) pakub enda tehtud põldmarjaveini. «Salme küla terviseks!» tõstab Viktor Abhaasia eestlaste koduküla auks pokaali ja käsib proovida hatšapuri ning brõnsa juustu.

Viktor ja Laine on ühed neist, kes astusid 1992. aastal täielikus teadmatuses lennukile, et leida Abhaasia-Gruusia sõja eest ajutist varju esiisade maalt. Nende esivanemad rändasid Kaukaasiasse Lõuna-Eestist 19. sajandil.

Ajutisest on nüüdseks saanud Ojade jaoks veerandsada aastat.

«Igatsus ja raske tunne kadus 15 aastaga. Viimased kümme aastat olen juba tasakaalus, ja kui seal (Abhaasias – toim) käin ja ära sõidan, siis ei nuta enam nii hirmsasti,» ütleb Laine, kes Eestisse tulekut ei kahetse.

«See oli õige otsus laste pärast. Need lapsed, kes on seal kasvanud, on väga palju sõja tõttu kaotanud,» selgitab ta. Ojadel on kaks täiskasvanud last, kes olid siia kolides koolitee alguses.

Laine lausub, et kogu põgenemisperiood on tema mälestustes nagu udu sees. «Selle arusaamatusega me elasime pikalt – miks see meiega juhtus, miks me pidime kodust ära tulema?»

Ta meenutab, kuidas Sotši lähedale Adlerisse pandi püsti Eesti migratsiooniameti punkt. «Pakuti ajutist ärasõitu sõja eest. Keegi ei öelnud, et sõidate ära lõplikult,» räägib Laine.

Oli 1992. aasta sügis. Mõned kuud varem oli alanud sõda – vaidlus Abhaasia staatuse üle viis verise konfliktini abhaaside ja grusiinide vahel.

Ojad saatsid oma lapsed sõja jalust koos vanaemaga Ukrainasse, kus elas Viktori vend. «Ja siis ühel päeval sõitis mulle jalgrattaga vastu üks eestlane ja teatas: Laine, hakake Eesti poole vaatama,» meenutab naine.

Viimane lend

Abhaasia põhjaossa, Vene piiri ääres paiknevatesse Eesti küladesse polnud madin veel jõudnud. «Pommitamist oli kuulda, aga uskusime, et piir on siinsamas ja siin ei juhtu midagi,» ütleb Laine. «Aga laskmine muutus nii tugevaks ja kogu aeg oli tunne, et kohe-kohe tulevad.»

Nii otsustas abielupaar viimasele Eesti riigi saadetud lennukile minna. Selleks sõideti Sotši, kus tuli kaks ööpäeva Suhhumist lennukit oodata. «Meie tulime abikaasaga täiesti spontaanselt, kaks kätt taskus,» ütleb Laine. Nii suur oli lootus, et varsti-varsti saab tagasi koju.

Teel Eestisse tegi sama lennuk Minski kohal veel rikke tõttu hädamaandumise. Toonane migratsiooniameti peadirektor Andres Kollist on meenutanud, et kui Minskis poleks maandutud, oleks sõita jäänud veel viis minutit – olukord oli nii kriitiline.

Esimene pelgupaik oli Abhaasia pagulastele Haapsalu Laine sanatoorium. Laine ja Viktor kolisid sealt aga üsna kiiresti Paidesse, kuhu sugulased omavalitsuse abiga korteri muretsesid. «Siis otsustasin, et pean minema lastele järele,» meenutab Laine, kellel lähevad minevikust rääkides silmad niiskeks.

Aasta pärast koliti Paidest Risti lähistele Rehemäele, kus oli palju vabu kortereid. Koos Ojadega majutati sinna veel teisigi Abhaasia põgenikke. «Olime seal kõik koos ühesuguses olukorras. See andis jõudu ja oli hea sisseelamiseks,» meenutab Laine. Sidrunikollane Žiguli, mis sõja ajal kaks korda Salmest ära varastati, pandi lõplikult pihta Rehemäel.

1993. aastal said Ojad Eesti kodakondsuse. Selleks polnud vaja teha muud kui täita ankeet ja panna kirja, kes olid nende esivanemad ja millal nad Eestist välja rändasid.

«Kui inimesed hiljem omal käel tulema hakkasid, ei olnud kodakondsust enam nii lihtne saada. Praegu on kõigil staatus erinev ja olen kuulnud, et see sõltus tol ajal ametnikust, kelle juurde sa pöördusid,» räägib Laine.

Tüütu valge lumi

Enne siia kolimist käis Laine Eestis igal suvel, kuna Tallinnas elasid täditütar ja vanem vend. «Tallinn oli minu kõikse armsam linn!»

See arvamus muutus kolimisega. «Sisseelamine oli väga raske. Uskumatu, kuidas võib talvel see valge värv häirida, kui sa oled terve elu elanud roheluses. Esimesed aastad olid väga külmad, oktoobri lõpus tuli lumi maha ja aprilli lõpus sulas ära,» meenutab ta.

Kui Laine kodune keel oli eesti keel, siis Viktor seltsis armeenlaste ja grusiinidega, kellega kõneldi vene keeles. «Ta töötas Abhaasias veterinaararstina ja tundis nii suurt häbi, kui läks eesti mammikese juurde lehma ravima ja keelt õigesti ei rääkinud. Siis ütleski, et sina räägid kodus lastega ainult eesti keelt.»

Mõne aasta pärast said Ojad aru, et Abhaasiasse tagasiminekut ilmselt ei tulegi. «Olukord ei muutunud üldse paremaks ja lapsed käisid juba siin koolis,» ütleb Laine.

1994. aastal müüdi Salme küla kodu maha ja osteti maja Läänemaale. Viktorist sai litsentsitud veterinaar, ja kuna tol ajal olid majapidamistes loomad, jagus tööd ja sai tutvuda ümberkaudsete inimestega. Laine aga läks Oru kooli vene keele õpetajaks ja hakkas tantsima rahvatantsu. «Igatsus piinas, aga töökollektiiv oli suurimaks toeks,» lausub ta.

Nüüd ei kujuta Laine enam ette, et peaks elama Abhaasias. Sealne loodus tundub liiga metsik, kliima kuum. Ka madalad Eesti pilved, mis algusaastatel hirmsasti rõhusid, ei häiri enam. Hea on silmapiiri vaadata. «Ja kõik, mis on ümberringi, on oma kätega tehtud,» rõõmustab ta.

Viktoril on Kaukaasia rohkem südamel. «Vahel ta vaatab sinna poole kohe mõlema silmaga,» nendib Laine. Siis lohutab ta kaasat, et kui tuleb pensioniiga, siis saab talved seal veeta. Suvel tuleb tulla ikka Eestisse – koju.

_______

Statistikat pole

  • Politsei- ja piirivalveametil pole statistikat selle kohta, kui palju inimesi Abhaasiast sõja ajal lennukitega Eestisse toodi või kui paljud tulid omal käel. Ka pole ülevaadet, paljud neist on siia jäänud ja kodakondsuse saanud.
  • Migratsiooniameti endine peadirektor Andres Kollist meenutas, et kolme erilennuga toodi siia 160–170 inimest.
  • Kui liita veel omal käel Abhaasiast tulnud juurde, võib inimeste hulk ulatuda umbes 500ni.
  • «Keegi ei rääkinud tol ajal kodakondsusest. See, millest meie lähtusime, oli põhiseaduse punkt, et igal eestlasel on õigus asuda Eestisse. Ma andsin tookord välja käskkirja, kus oli püütud defineerida eestlast,» meenutas Kollist, nentides, et see tekitas küll vaidlusi, kuid võimaldas siiski eestlasi sõja eest ära tuua.

_______

Abhaasia õpetaja sai ajapikendust

Postimehe ajakirjanik Tiina Kaukvere tutvustamas Ilma Krenstremile esiisade dokumente. Foto: Erik Prozes

Abhaasia eesti keele õpetaja Ilma Krenstremi passi kehtivust pikendati kahe aasta võrra, kinnitas siseministeerium. Selle ajaga tuleb välja selgitada, kas Abhaasias 20 aastat eesti keelt õpetanud Krenstrem on sünnijärgne Eesti kodanik.

Politsei- ja piirivalveamet (PPA) tahtis Krenstremilt Eesti kodakondsuse ära võtta, sest tal on Vene välispass, mille naine võttis selleks, et oleks hõlpsam Abhaasia ja Eesti vahet käia. Siis aga selgus, et Krenstremi vanaisa on omal ajal Abhaasias koos perega Eesti kodanikuks tunnistatud ja seega võiks Ilma olla sünnijärgne Eesti kodanik, kellelt ei saa kodakondsust ära võtta. Postimees otsis dokumendid rahvusarhiivist välja ja edastas 76-aastasele naisele.

Leiust hoolimata võib Krenstremi ees oodata kohtuvaidlus. PPA on seisukohal, et Tartu rahulepingu järgi pidi Eesti kodakondsusesse vastu võetud inimene aasta jooksul Eestisse naasma, muidu jäi ta kodakondsusest uuesti ilma. Krenstremi esivanemad jäid aga elama Abhaasia eesti külasse.

Tagasi üles