Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mis kihk kisub porgandpaljaks?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Mis perversne vägi paneb pealtnäha arukaid inimesi end tänaval paljaks koorima?
  • Miks on tuhanded nõus keset linnaväljakut porgandpaljana fotograafile poseerima?
  • Kas häbematu ekshibitsionism on saamas nüüdisajal läänes tavakäitumiseks?
  • Mida üritavad enda paljaks kiskujad sellise teoga teistele inimestele öelda?
Terrorirünnakust Inglismaal Manchesteris, mis tappis 22 inimest ja vigastas rohkem kui sadat, polnud möödunud veel kolme nädalatki, kui sajad leidsid, et nüüd on paras aeg end paljaks kiskuda ja alasti läbi linna sõita. | FOTO: Scanpix

Arenenud lääneriikides ilmub tänavaile üha rohkem inimesi, kes tahaks minna justkui tagasi aegade hämarusse, mil meie kauged eellased jooksid ringi palja tagumikuga ja kellelgi polnud selle pärast häbi. Nüüd ka paljudel ei ole. Arusaamatu, mis toimub!

Kõik, mis Euroopas juhtub, ei jõua sugugi Eestisse. Vähemalt seni pole jõudnud. Õnneks. Mõelge ise, kuidas teile järgnev meeldiks.

Võtate keldrist vana ratta. Sõidate sellega kesklinna. Koorite end seal ihualasti. Just, ihualasti. Kõigi teiste silme all. Aga vähe sellest.

Siis vaatate ringi ja näete, et paljud teised on end samuti paljaks võtnud. Nende seas on mõned teie töökaaslased. On naaber ja naabri naaber. On teie ülemus (kaks korda vanem) ja alluv (kaks korda noorem). On teie poeg ja teie tütar.

Alasti kiskumise põhjuste hulgas pole põhjust kõrvaldada ka järgmist, mille sõnastas kõrge kraadiga psühholoog: «Ma ei näe, et see kõik erineks ekshibitsionismist.»

«Pervert! Hälvik! Mine ravile!» hüüavad ilmselt paljud mõttes eelneva kirjelduse peale.

Aga see on halastamatult alasti läänemaailma üha argisem tegelikkus. Eelmisel nädalavahetusel koorisid tuhanded üle maailma, Los Angelesest Londonini, end porgandpaljaks, et istuda sadulasse ja sõita üheskoos läbi linna. Kuraditosin aastat tagasi Inglismaalt alguse saanud üleilmne alasti rattasõit – World Naked Bike Ride – on nüüdseks leidnud kaasategijaid poolesajas riigis.

See ei ole sugugi kõik. Need, keda valdab kihk end võõraste silme all avalikes kohtades alasti kiskuda, ei pea selle tegemiseks sugugi rattaga sõitma. Nüüdisajal leiab selle kihu rahuldamiseks muidki tegevusviise. Näiteks mai esimesel laupäeval tähistati maailmas juba 12. korda alasti aiapidamise päeva. Kümme aastat tagasi sai Hispaaniast alguse päevitusriiete vaba päev. Nii mitmeski suurlinnas, nagu Melbourne, London ja Tokyo, on avatud restoranid alasti külastajatele. Järjest rohkem tuleb Alpidest teateid seal kohatud paljaist matkajaist. Ameerika fotograaf Spencer Tunick on aga suutnud panna kümnetes suurlinnades korraga tuhandeid inimesi – mehi ja naisi, noori ja vanu, pakse ja peenikesi – end kaamera ees ihualasti võtma ning tihedalt üksteise kõrval seisma või maha heitma. Ja inimesed teevad seda, mida Tunick tahab, vabatahtlikult ja pennigi kompensatsiooniks saamata.

Kui siia loetellu lisada veel igasugused poliitilised liikumised, nagu Ukraina-Prantsuse radikaalfeministlik Femen ja Kanada Sex Party, rääkimata kunstietendustest, nagu eelmisel nädalal Tallinnaski nähtud Austria koreograafi Doris Uhlichi «alastusest enam» ligi kahekümne porgandpalja noore tantsijaga – ja parem ärme hakkagi siin loetlema neid nudistide loendamatuid randu, mis Euroopa veepiiridel laiuvad –, siis pole ime, kui te üks hetk imestate: aga miks mina veel riides olen? (Vastus, et Eesti suvi on jahe, ei lähe siinkohal arvesse.)

Seletamatud põhjused

Lavastuse «alastusest enam» tutvustus küsib esimese asjana sedasama, mida küllap teiegi: «Miks peaks keegi end vabatahtlikult /--/ paljaks koorima? Millist sõnumit kannab katmata keha?»

Kunstnikud suudavad asjad alati keeruliseks ja lihtinimesele arusaamatuks ajada. Seepärast, arvestades, et üldaktsepteeritud norm meie ühiskonnas on avalikus kohas riides käia; et täiskasvanud inimesel peaks olema arenenud normaalne häbitunne; et alastus teiste inimeste ees, nagu üks erudiit on öelnud, tähendab alandust – seepärast sai pöördutud psühholoogide poole, et nemad seletaksid, mis tahtmised ja tungid sunnivad nüüdisajal, kui me ei ela enam primitiivselt ja vaeselt ammuste esivanemate kombel, paljusid tabudest loobuma ja võõraste ees riideid seljast ajama.

Psühholoogid, nagu ilmnes, ei võtnud teemast tuld ega isegi mitte väga vedu. Kliinilised psühholoogid arvasid, et rääkida võiks arengupsühholoogid, sest kindlasti pole tegu psüühikahäire ega haigusega. Arengupsühholoogid arvasid, et rääkida võiks sotsiaalpsühholoogid. Sotsiaalpsühholoogid arvasid, et rääkida võiks kliinilised psühholoogid. Ring sai täis. Küsimus, mis näis iseenesest lihtne – ja kahtlemata intrigeeriv –, libises kõigi väitel nende pädevusest välja.

Samas võib saamata vastusest järeldada – mida ka üks psühholoog pihtis –, et avalikus kohas paljaks koorimisel on kahtlemata palju põhjusi, nagu ühe inimindiviidi käitumisel ikka. Seal võib leida märke soovist piire kombata ja neid ületada, näha tähelepanu otsimist, ent tajuda ka ükskõik mis rahuldamatusest ajendatud seksuaalset väljaelamist. Ning lõppeks ei saa välistada tahtmist lihtsalt pulli teha. Ehk ühest ja lõplikku seletust pole. Kusjuures põhjuste hulgas pole põhjust kõrvaldada ka järgmist, mille sõnastas kõrge kraadiga psühholoog: «Ma ei näe, et see kõik erineks ekshibitsionismist.» Ekshibitsionism – pange tähele, kliinilised psühholoogid! – liigitub teatud puhkudel ka psüühikahäireks.

Ühtlasi ei saa välistada, et omajagu õigus, ja mitte vähe, võib olla selgi psühholoogil, kes resümeeris paljaks kiskumise teema, tsiteerides oma kunagise töökoha tsiviilkaitseülemat, kes oli mõne inimese seletamatut käitumist seletades nentinud: «Ozvereli at netševo delatj.» Vabatõlkes: läksid seetõttu, et midagi targemat polnud teha, peast lihtsalt lolliks.

Nagu isased primaadid

Ekshibitsionismi osa näeb nüüdisaegses avalikus enesepaljastuses ka psühhiaater-seksuoloog Imre Rammul. «Väike ekshibitsionistlik tendents on meil igaühel kõrvade vahel,» tõdeb ta, «aga see ei väljendu nii, et võtame palja partneri kaasa ja läheme tööle.» Selline paljas ja liputav käitumine toob talle meelde hoopis primaatide karja, kus dominantsetel isastel olla kombeks, kui vaenlasi näevad, noid oma palja suguliikme näitamisega heidutada.

Vastuväide: aga paljaks ei kisu end ainult mehed, vaid ka naised!

Ega see, kui naistel (väljendudes siin viisakalt) pole seda, mis meestel on, takista neil seda tegemast, mida mehedki teevad, tuleb vastus. Rammul lisab, et kui soov on paljaks võttes mingit meelsust demonstreerida – ja meelsusavaldust armastavad paljaks koorijad oma tegevusele tõepoolest juurde pookida, olgu selleks võitlus autode vastu suurlinnades või keha-positiivsema maailma eest (mida tahes see tähendab) –, siis on seda mõistlik teha just nii, et see torkaks silma ja jääks meelde. Niisiis, riieteta.

Aga ikkagi, mis on sellise käitumise sügavam sõnum?

«Sõnum on...» Rammul jääb mõttesse. «Formuleerin selle nii, et sõnum on segane.» Ta avaldab kahtlust, kas need, kes võtavad end paljaks, seda sõnumit isegi selgelt väljendada mõistavad. «Ei oska nemad seda seletada ja miks mina peaks?!» lausub ta. Siis lisab: «Nii kirjutagegi: ega Rammul ka väga hästi aru saa.»

Ootamatu eneseareng

Üks väheseid, kes avalikult arusaamist väljendab, on Tartu Ülikooli sotsiaalpsühholoogia dotsent Toivo Aavik. Ta on varem tegelenud seksuaalsuse ja keha teemadega. Ta pakub kolm põhjust, miks inimesed end avalikus kohas alasti võtavad: ekshibitsionism, mugavustunne ning poliitilised veendumused ja ideaalid. «On ilmselge, et need ei ole mitte üksteisest täiesti sõltumatud põhjused, vaid omavahel põimuvad,» ütleb ta. «Ilmselt ekshibitsionismi kalduvusega inimene valib oma poliitiliste ideede väljendamiseks suurema tõenäosusega alasti kiskumise kui näiteks agressiivne inimene, kes lihtsalt läheks ja räuskaks.»

Kuigi ühiskondlikud normid piiravad alasti olemist, võib juhul, kui inimesel tekib piisavalt iseteadvust, ta aru saada, et alastus on talle meeldiv, seletab Aavik. Ja kui seejärel leitakse endale veel seltsilised, võib alastusest saada tema sõnul normatiivne käitumine.

«Kuigi alasti inimene iseenesest ei ole mingi erakordne nähtus,» nendib Aavik, «tõmbab ta meedias ometi tähelepanu. Seega on alastus hea vahend rahuldada nii tähelepanuvajadust, mugavust kui ka eneseväljenduse vabadust.»

Kui veel kümnend-kaks tagasi oleks politsei paljalt patseerijad ja pedaalijad pokri pistnud – seda politsei mõne alasti rattasõitjaga algul tegigi –, siis nüüd tegelevad korrakaitsjad pigem nende ürituste sujuva korralduse tagamisega. Seega, tõdeb Aavik: ühiskondlik norm hakkab muutuma. «Ühiskondlikku normi saab muuta ka väike hulk inimesi, kui nad organiseeruvad, kasutavad selleks kaudseid teid, näiteks poliitikat ja kunsti,» kirjeldab ta. «Kuskilt saab see alguse. Ja kui isegi praegu see Eestis läbi ei läheks, siis mõne aasta pärast kindlasti. See ongi positiivsetes terminites eneseareng ja enese teadvustamine.»

Oot-oot, nii et avalikus kohas paljaks võtmine on «positiivsetes terminites eneseareng ja enese teadvustamine»?

«Kui inimene tunneb, et ta tahaks olla alasti ja aktsepteerida oma keha sellisena, nagu ta on, seda ka teistele välja näidata – siis temale on see areng. Mõnele teisele inimesele võib areng olla see, kui ta teeb midagi muud. Elementaarne individuaalsete erinevuste psühholoogia.»

Tagatipuks on ühiskondlik sallivus liikumas uude äärmusse. Kui viktoriaanlikul ajastul karistati neid, kes söandasid keha liiga näidata, siis nüüdisajal, märgib Aavik, viidates mosleminaiste riietusele, võib vabalt juhtuda, et hakatakse karistama neid, kes oma keha liiga varjavad.

«Küll varsti sunnitakse ka suusatajad maratonidel alasti sõitu alustama,» lisab ta, ehkki varjamatu huumoriga.

Ärgu ta naergu midagi. Kunagi mitte nii ammu näisid ka alasti ratturid naljanumbrina.

KOMMENTAAR

Milleks meile riided?

Richard Villems. / Margus Ansu

Akadeemik Richard Villems, Tartu Ülikooli evolutsioonilise bioloogia õppetooli juhataja

Probleemi peaks vaatama evolutsiooni seisukohast ja seega esitama hoopis küsimuse, mis sundis inimesi erinevalt teistest primaatidest end riietega katma. Et paljud troopilised isolatsioonis elavad loodusrahvad käisid alles hiljaaegu ja käivad osalt ka praegu alasti ringi, viitab ühemõtteliselt sellele, et riiete kasutuselevõtu esmane ajend oli asjaolu, et inimkonna asuala laienes soojadelt maadelt palju kaugemale. Inimeste füüsiline võimekus kasutada ja luua tööriistu, mis ületab loomade sellekohase võime mäekõrguselt, on ilmselt palju vanem kui vajadus end katta riietega kaitseks külma eest. Ollakse kindlad, et ka meie suguvennad neandertaallased suutsid valmistada loomanahkadest rõivaid.

Kuidas aga riietumisest kui pragmaatilisest vajadusest sai moraalinorm, pole enam vahetult bioloogilise evolutsiooni probleem. Soovitan lugeda Anatole France’i erakordselt vaimuka raamatu «Pingviinide saar» algust. Või teisalt, mõelda sellele, et Indias on endiselt alamhulk džainiste, kes peavad vooruslikuks kõndida ringi alasti – ja neid ei peeta amoraalseks ega pilluta kividega.

Tagasi üles