Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vahur Laiapea tantsis Afganistani vanglas Argentina tangot

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Režissöör Vahur Laiapea | FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Vahur Laiapea on 11 kilo alla võtnud, ent kaalu on kodumaal lihtne taastada. Praegu muretseb ta enim oma poolelijäänud filmi pärast, sest vahendeid – kallist tehnikat ega raha – selle lõpetamiseks enam pole. Ometi loodab ta heade inimeste abiga filmi valmis vändata – tuli ta ju eluga välja täiesti lootusetuna tundunud olukorrast.

- Milliste tunnetega te kolmapäeval Eestimaa pinnale astusite?

Kummalisel kombel arvasin varem, et kui jõuan kodumaale ja näen oma kallist naist ja nelja last, siis vallandub minus pingelangusena nutt, aga seda ei olnud. Tundsin ennast päris tugevana. Jah, see oli kohutav aeg, aga see aeg andis mulle võimaluse seesmiselt kasvada.

Olete lugenud Viktor E. Frankli teost «… ja siiski tahta elada»? Autor oli Austria psühhoterapeut ja logoteraapia koolkonna rajaja. Logoteraapia peamine mõte on, et kõigel, mida elus kogeme, on oma mõte ja tähendus. Nii elul kui kogemustel. Frankl võeti noore teadlasena kolmeks aastaks Auschwitzi koonduslaagrisse, kuid ta tuli sealt eluga välja. Lugege, see raamat on vapustavalt hea!

Ma tuletasin Afganistanis kogu aeg meelde, et ka Frankl – kes tegi läbi kolm aastat koonduslaagrit, kaotas oma pere, tema naine põletati – leidis, et kokkuvõttes oli sellel kogemusel mõte ja tähendus. See polnud tema elust mahakantud aeg. Tuletasin vanglas olles seda iga päev meelde, et vaata alati asja mõlemat poolt. See oli oluline aeg minu kui isiksuse kasvamiseks ja minu kui egoisti kahanemiseks.

- Käisite Afganistanis filmimas juba viiendat korda. Kas tõesti ei süttinud peas ohutulukest?

Jah, sest teadsime, et mees, kelleni tahtsime jõuda, see nõukogude ekssõdur, on Talibani liige. Ja et kontaktiks olnud usaldusisik, kes pidi meid kohtumisele viima, et eks temagi on organisatsiooniga seotud.

Afganistanis pole just palju inimesi, kel pole Talibaniga mingeid kontakte – see organisatsioon haldab praegu 70 protsenti Afganistani territooriumist, mistõttu on raske öelda, kelle käes on võim. Kabul ja suured linnad on valitsuse käes.

Võtsime riski, sest mu tõlk ja sõber Mohsin oli paar kuud varem käinud usaldusisikuga kohtumas. Võtsime riski, et katsetame. Seda enam, et olin saanud filmi alustamiseks korraliku stipendiumi, raha kultuurkapitalilt ja filmiinstituudilt. Mul oli tunne, et kui tulen reisilt tulemuseta tagasi, jääb see film lihtsalt pooleli ja tegemata. Olen ju rahaliselt vastutav ka oma laste ees, ma pidin sinna jõudma. Olen 16 aastat olnud sõltumatu filmi- ja saatetegija, ja et vabakutselisena pere ära toita, on olnud suur vastutus ja pingutus, millega olen hakkama saanud.

- Mainisite usaldusisikut, kes teid reetis. See tähendab, et ei tohi kedagi usaldada?

Kindlasti tohib usaldada, aga mitte Afganistanis. Olen mõistnud, et sealsele kultuurile on omane, et inimesed, ka palju väiksemates asjades, on lahked andma lubadusi, kuid kitsid neid lubadusi täitma. See on nende kultuuri osa.

Antud juhul oli siiski tegemist konkreetse reetmisega, kuid vanglas olles, eriti lõpuperioodil, kui vanglaülem ütles mulle kolmel korral, et homme-ülehomme saad välja, viidi mind ikka kongi tagasi. Ning jäin homset ja ülehomset ootama, kuulates iga klõpsatust, kas tullakse mulle järele või mitte. Teadsin, et puhkepäevil, mis on neljapäev ja reede, ei toimu midagi, isegi õue ei viida, ja siis tulid laupäev ja pühapäev, ning ikka ei juhtunud midagi… Kõik see toimus mitu korda.

Ma arvan, et see polnud pahatahtlik lubamine, vaid on lihtsalt kultuuri osa – lubame ära, siis on kergem.

- Kõigepealt võttis teid 30 tunniks kinni Taliban?

Jah, ja röövis paljaks, ning see oli tegelikult kõige keerulisem ja raskem aeg. Oli ime, et eluga pääsesime. Mu afgaani sõber oli veendunud, et isegi kui mind vabastatakse, siis tema tapetakse. Tema on usutunnistuselt ju šiiit, aga need mehed olid kõik sunni moslemid, kes šiiitidest lugu ei pea, kuna ei pea seda õigeks islamiks.

- Olete varem öelnud, et pidasite tähtsaks luua oma valvajatega inimlikku sidet. Kuidas see käis?

See on alateadlik arusaam, et see on midagi, mis võib päästa su vähemasti piinamisest ja peksmisest, kui mitte su elu. Asusin seda sidet looma esimesel võimalusel, kui otsustasin endas üles leida poole, mis nägi nende jõhkrate nägude taga peidus olevat inimest, kelles on ka headust.

See õnnestus, sest kui olime kettidesse aheldatud, siis mitu noort meest hakkasid meie juures käima, uurima ja rääkima, suhtlema, näitasid telefonist oma laste pilte. Tekkis inimlik side. Ja see oli oluline, sest näiteks siis, kui kett oli liiga kõvasti ümber käte pandud, lasid nad seda natuke lõdvemaks. Ükskord hommikul oli see isegi nii lõdvalt pandud, et tuli käe ümbert ära, aga ma panin selle ise tagasi, muidu oleksid nad mõelnud, et tahan põgeneda.

Ka tõlk Mohsin leidis endast selle poole, et luua valvuritega kontakti.

Pärast seda, kui meid oli kuuris hoitud, viidi meid suurde ruumi, kuhu oli saabunud üks Talibani grupeeringu pealik. Muide, Afganistanis on kaks suurt grupeeringut, kes omavahel sõdivad ja tapavad, aga see konkreetne grupeering oli Mullah Razuli oma, kes küsis, kas ta nägu on mulle tuttav, kas ma tõesti pole teda televiisoris näinud? Vastasin, et ei ole. Seda enam, et mul pole kodus juba 15 aastat telekat. Ta imestas selle üle ning hakkas mulle pähe määrima mõtet, et olen mõne välisriigi spioon, mainides Iraani ja Pakistani. Miks seda vaja oli, ma ei tea, aga see oli nii rumal. Korrutasin, et olen vaid filmitegija ning minu ainus eesmärk oli tulla üht inimest intervjueerima.

- Mis selle reeturi eesmärk ikkagi oli?

Saada kätte minult ja Mohsinilt 5000 dollarit, mis oli tema jaoks väga suur summa. Lisaks saada kätte kaamera, fotoaparaat, tahvelarvuti, samuti abielusõrmus ja käekell.

See nn usaldusisik oli sama grupeeringu liige ja kui meid kinni võeti, siis ta teeskles, justkui oleks temagi kinni võetud, ehkki saime Mohsiniga sellest kokkuleppest kohe aru. Ta küsis asjad juba autos «igaks juhuks» oma kätte ja meie mõtlesime, et võib-olla tõesti, kui mõni ametlik kontroll saabub, pole hea, kui need meie käest leitakse.

Reeturi üks käsi oli oluliselt vigastatud, ta oli eelmisel õhtul meile rääkinud, et tahab kindlasti Indiasse kirurgide juurde jõuda, et lasta oma käsi korda teha. Usun, et raha oligi operatsiooniks vaja.

Vahepeal võeti meid isegi ahelatest lahti ja pakuti süüa.

- Mida pakuti?

Mingit juurviljatoitu ja riisi, liha polnud, aga püüdsime seda viisakusest süüa, näitamaks, et peame pakutavast lugu.

Oli ka üks huvitav persoon, 20-aastane Vene noormees, kes oli kaheksa-aastasena Taškendist koos vanematega tulnud Herati turule, aga kes oli röövitud ning Afganistanis üles kasvatatud. Mis temaga toimunud oli, seda ma ei tea, aga Afganistanis on rõve traditsioon bachi bazi, mis tähendab teismeliste poiste seksuaalset ärakasutamist. See tähendab nn tantsivaid poisse. Need on poisid, keda kasvatatakse ja õpetatakse tüdrukute riideid kandma ning täiskasvanud meeste ees tantsima, ja eks siis pärast tantsu järgneb kõik muu. Sellega tegelevad nii valitsusvägede komandörid kui ka taliibid.

Kahtlustan, et temaga oligi see juhtunud, kuna tegu oli ilusa noormehega, ta oli klassikaliselt ilusa näoga. Igatahes oli temast saanud Talibani võitleja ning märkasin, kuidas tema silmades vaheldusid julmus ja jõhkrus igatsusega armastuse järele. Rääkisin talle, et mul on neli last, kellest kolm on pojad ja et temagi on vanuses, kus ta võiks põhimõtteliselt mu poeg olla. Ta võttis sellest nii kinni, et rääkis, et peaksin ta Eestisse kaasa võtma ning tema isaks hakkama ja tema eest hoolitsema. Täiesti tõsimeeli. Ja kui ma korra väsimusest ja kurnatusest mattidele pikali heitsin, siis ta tuli ja pani mulle teki peale. See oli inimlikkuse hetk.

Ja kui meid taas ahelatesse pandi, siis seesama poiss võttis automaadi ning viis meid koos kolme oma kaaslasega lahtise haua juurde, millest olen varemgi rääkinud. Meid ei tapetud, tegemist oli lavastusega.

- Mida te sellises piirsituatsioonis üle elasite?

Ma polnud paanikas. Jätsin mõttes hüvasti oma naise ja lastega ning siis oli veel mõte, et küll on rõve, kui mu keha jääb siia väga madalasse, aga piisavalt laia hauda, et sinna mitu inimest matta. Ma ei tahtnud saada sinna vastikusse maasse, sellesse võõrasse mulda, igasuguse tähiseta hauda, ja et mu pere ei saa kunagi teada, kus mu keha on. Leinajatele on see ju oluline.

Ootasime lasku viis või kümme sekundit. Ehkki peas ikkagi tiksus mõte, et see on äkki lavastus. Tõusime püsti ja meid viidi tagasi ühte päris betoonpõrandaga kongi.

- Ja edasi juba vanglasse?

Põhimõtteliselt oli nii, et kongi tulid öösel kaks meest, kes hakkasid lunarahast rääkima, et meid olevat maha müüdud teisele Talibani grupeeringule ja meid antakse hommikul neile üle. See on, muide, nende tavaline käitumine, et pantvange hoitakse kuid või aastaid kinni ning pressitakse elukohariigilt raha välja, ja see oli ränk tunne.

Hommikul teatati aga, et saame vabaks. Vabastamine tähendas, et meid viidi autoga suurele maanteele ja jäeti sinna. Ka siis mõtlesin, et nad võivad meid tappa. Öeldi, et kohe tuleb teine auto meile järele, ja saabus kaks Afganistani julgeolekukomitee NDS džiipi.

- Nii et Taliban ja riiklikud organid teevad kenasti koostööd?

Kindlasti teevad, arvan, et vahetavad ka vange.

Meid löödi asfaldile pikali, mu prillid lendasid eemale, olin kindel, et jään nendest ilma, aga nendeta olen väga abitu. Käed seoti jõhkralt selja taha kinni, ümber pea mässiti sall, nii et hingata oli raske. Meid pandi eraldi autosse ja hakati sõitma, kuid siis lasti sidemetest vabaks ja tekkis suhtlus. Nad said aru, et me pole Talibani terroristid. Surusime kätt ja vennastusime, mis andis lootust, et meid viiakse Heratisse, kuulatakse üle ja lastakse vabaks, sest olime ju ohvrid.

Ent neljaks päevaks pandi meid hoopis Herati eeluurimisvangla üksikkambrisse. Vahepeal kuulati meid üle, Mohsin oli mu tõlk, mis on veel eriti absurdne, ja vormistati mingeid dokumente ning võeti sõrmejälgi.

Neli päeva hiljem anti afgaani riiete asemel meie erariided, viidi lennujaama ning saatjaga koos toimetati näiliselt vabade meestena Kabuli. Lennukis oli üks inimene, ma ei saa öelda, kes ta täpselt on, aga sain talle oma olukorda selgitada ja ta andis lennu ajal mulle oma telefoni. Sain sinna toksida sõnumi lähedastele, et Taliban ja kohalik KGB võtsid meid kinni, oleme elus ja terved. Andsin ka Mohsini naise Facebooki aadressi, kes oli Iraanis, et tedagi saaks olukorrast teavitada. See toimis, sellest oli palju abi.

- Meie välisministeeriumiga võttis ühendust teie abikaasa?

Jaa, siis hakkas juba looma, Eestis hakati tegutsema.

Kabulis oli meil vastas politseidžiip, meid pandi käeraudadesse ja algas sõit vanglasse. Andsime taas sõrmejäljed ja vahetasime taas riideid – vanglariieteks oli tumepruun või tumeroheline hõlst ning laiad ja lohmakad, pidžaama moodi püksid.

- Milline oli vangla number 501?

Seda peetakse Afganistani kõige rängemaks vanglaks. Naisteplokk oli eraldi, meesteplokis oli aga kaks korrust, iga korruse nn fuajeest hargnes kolm koridori, mõlemal pool oli vähemalt kümme kambrit, igas kambris kümmekond meest. Usun, et tuhat vangi on selles vanglas kindlasti.

- Milline nägi teie elu kümnekesi kambris välja?

Mul puudus igasugune ettekujutus sealsest vanglakultuurist. Olin vaid kuulnud, mida on tehtud vanglas uustulnukatega – vägivald, peksmine, mingid katsed, piinamised – ja ei teadnud, kuidas mind seal vastu võetakse. Just see oli suurim hirm.

Kui kambrisse sisenesin, hakkas üks mees minuga ilusas inglise keeles rääkima. Ta osutus taliibiks, peaaegu kõrgkooli lõpetanud arstiks, väga intelligentseks, aga vaadetelt islamifundamentalistiks. Suhtlesin kolm nädalat temaga väga intensiivselt, tema oli mu kontaktiks, kelle abiga sain aru, mis toimub. Just siis hakkasin looma mõtet, et kui vabanen, tahan oma kogemusest kirjutada raamatu, hakkasin teadlikult lugusid ja detaile meelde jätma.

Kambri pikkus oli 4,5 meetrit ja laius 185 sentimeetrit, olime seal üheksa- kuni kaheteistkümnekesi. Magades olin tihedalt vastu teisi, õlgadel oli eriti raske, sest ruumi ennast pöörata ei olnud. All olid kokkukeeratud tekid, millest oli püütud teha midagi madratsitaolist. Pehme ei olnud, aga parem kui päris põrandal magada. Lae all oli väike võrguga aken, mis oli kogu aeg avatud, ava oli ka trellitatud ukse kohal, nii et niiske õhk liikus.

Neli korda ööpäevas lasti tualetti, kus asus ka pesemise koht – seinast tuli välja külmaveekraan, mida kasutasin usinasti, sest käterätt oli antud ja seep oli olemas. Püüdsin end üle keha pesta, et tekitada värskemat tunnet, ja sellest oli palju abi.

Hommikusöögiks anti afgaani leiba naani, teed ja vahel pakikoort, mida sai leivale tõmmata. Lõunaks pakuti juurviljahautist, riisi ja õhtusöögiks loomalihapuljongit, kus oli kõigile sees väike tükk liha, samuti riisi ning banaani ja leiba, mida jäi isegi üle. Võtsin kohe omaks, et süüakse kausist kätega, ükskõik kui puhtad või mustad need on. Puljongikauss käis ringi, seda joodi üle kausiääre. Toitu serveeriti põrandale asetatud vakstul, toit pandi keskele ja selle ümber istuti.

Meie nn kambripealik, seesama, kellega inglise keeles suhtlesin, oli eriti range mees. Ta võttis lihatükid, eemaldas neilt mittesöödavad osad ja jagas täpselt võrdsetesse hunnikutesse.

- Mille eest teised kinni istusid?

Pooled, usun, istuvad selles vanglas nii igaks juhuks. Võib-olla on neil olnud Talibaniga juhuslik kontakt. Meie kongis oli 28-aastane noor afgaan, viie lapse isa, kes töötas arstina sõjaväehospitalis, mida ISIS oli paari kuu eest rünnanud ning kõik patsiendid ja töötajad tapnud. Paarikümnel inimesel oli õnnestunud hospitali ülemisele korrusele peituda ning nende süü seisnes selles, et nad jäid ellu. Kõik arreteeriti ja toodi vanglasse ning millal uurimine lõpeb, pole teada. Samamoodi nagu 1930. aastate Venemaal – piisab kahtlustusest, et sind arreteerida. Inimesed on riigi ees täiesti kaitsetud.

Oli ka inimröövleid, Talibani liikmeid, palgamõrtsukaid, mulla, kes oli võltsinud turul endale Pakistani viisa. Või siis poiss, kes oli läinud Iraani tööd otsima, aga värvatud seal armeesse ja saadetud Süüriasse venelaste juhendamisel ISISe vastu võitlema, vastaspoolel võidelnud palju tšetšeene. Ta oli oma nutitelefoniga midagi filminud ning Afganistani naastes kinni peetud ning filmitu tõttu kuus kuud kinni istunud.

Kolmandas kongis oli Ameerika ja Afganistani kodakondsusega afgaan, rahanduses tegutsenud 37-aastane mees, kellega saime sõpradeks, ja tema süü seisnes selles, et üks ta vendadest on lapseröövel ning venna telefonis oli juhtumisi sees, et nad olid omavahel helistanud. Teda oli esimesel päeval tundide viisi jõhkralt piinatud, mistõttu oli ta alla kirjutanud ülestunnistusele, justkui olnuks ta venna tegudest teadlik.

- Vanglast vabanemine võttis aega kaks kuud. Tunnetasite Eesti riigi reaalset abi?

Muidugi tunnetasin. Eriti veel nüüd, kui olen teada saanud, kui paljud inimesed nägid minuga tohutult vaeva. Usun, et minuga tegeles Eestis kuni 80 inimest. Afganistanis esindas Eestit Briti konsulaat, kes hakkas taotlema minu kohtumist konsuliga. See võttis mitu nädalat.

16. mail viidi mind vangla administratiivhoonesse. Kui õnnestav oli see hetk, kui nägin ukse taga seismas valget turvameest! Kui hea oli rääkida inimesega, kellega oleme samast kultuuriruumist!

Kohal oli konsul ja vanglaülemast kindral, samuti uurija ja veel üks konsulaadi töötaja. Uuriti, kas mind on piinatud, ja siis valis konsul mu naise numbri, sain temaga kolm minutit rääkida. See andis väga palju jõudu.

Ja sealt edasi mõistsin, et asjaga tõesti tegeletakse ja võimalus, et vanglast väljun, on täiesti olemas. Konsulil olid kaasas väljaprinditud ingliskeelsed kirjad minu naiselt ja täiskasvanud lastelt. Hoidsin neid armastusküllaseid kirju edaspidi padja all.

Seadsin endale algusest peale eesmärgiks, et tegelen oma tervise ja närvisüsteemi hoidmisega. Tegin joogat, võimlesin, mediteerisin, sooritasin Argentina tango samme. Mu naine Kaia on ametilt psühhiaater, aga pühendunud Argentina tango tantsija, ja mina olen seda hakanud õppima.

- Tango on temperamentne tants, kuidas te neid samme kitsas kambris sooritasite?

On teatud liikumised, mida saab teha ka kohapeal. Võite isegi panna loo pealkirjaks, et «Vahur Laiapea tantsis Afganistani vanglas Argentina tangot».

Tegelesin erinevate aladega 12 tundi ööpäevas. Mul oli ju lõputult aega. Tegin endale üle keha punktmassaaži ja üle keha venitusi.

- Teid imelikult ei vaadatud?

Ei. Teised said omavahel palju rääkida ja lauamängu mängida. Nuppudeks olid datliseemned ja täring oli tehtud seebist, numbriteks kõrbenud leivatükkidest täpid. Nad mängisid seda tundide kaupa.

Palju oli ka palvetamist, viis korda ööpäevas.

- Võtsite ka ise vastu islami?

Muidugi mitte! Muidugi üritati mind korduvalt värvata, küsiti, miks ma nii head usku vastu ei võta, aga ma pean lugu kõikidest religioonidest, kuid sünteesin neid enda jaoks kokku. Olen küll ristitud ja leeritatud ja laulatatud, kuid minu maailmapilti on väga mõjutanud ka budism. Olen aastaid palju palvetanud, aga taevaisa, kelle poole palvetan, teda ei taju ma ainult kristliku jumalana.

Nad suhtusid sellesse väga lugupidavalt. Ei mingit agressiivsust, pressingut ega vaenulikkust. Kinnitan, et kõik, olgu nad mõrtsukad või süütud, toetasid mind kõigis kolmes kongis, kus olin, ja võtsid mind nagu külalist ja hoolitsesid mu eest. Sain parimad magamiskohad, mind ei diskrimineeritud millegi osas.

- Keda diskrimineeriti?

Teises kongis oli üks õrna olemisega noormees, keda kiusati, ja see oli ebameeldiv. Püüdsin tema kaitseks välja astuda, aga kuna kongis polnud korralikku pealikku, kelle sõna oleks maksnud, siis sealse ühe jalaga majori sõna ei peetud millekski.

- Millega te ikkagi austuse ära teenisite?

Empaatiaga. Mind huvitasid need inimesed, teretasin neid kättpidi või ütlesin: «Salam aleikum.» Suhtusin neisse lugupidavalt ja see peegeldus tagasi.

- Kuidas see kõik teid inimesena muutnud on?

Ma ei arvanud, et minus on nii palju jõudu. Kas te olete ülitundlikest inimestest kuulnud? 20 protsenti inimestest on sellised, kes võtavad ärritajaid vastu palju intensiivsemalt kui teised. Ülitundlik inimene ka murdub kiiremini, sest anum saab ruttu täis. Ta vajab vaikust ja rahu. Ometi leidsin endast strateegia, et naasta tervena nii vaimult, hingelt kui kehalt. Et ma tuleks naise ja laste juurde tagasi tervena. See töötas. Taoismis on mõte, et tugev puu tuule käes murdub, aga vitsake paindub ja läheb siis püsti tagasi.

Olen enda üle uhke. Tunnen, et tulin sealt võitjana välja. Olen saanud suure õppetunni ja olen selle eest tänulik, ehkki teistel sama kogeda ei soovita.

- Mis sai sõber Mohsinist?

Olin tema pärast väga mures, sest ta ei kohanenud vanglaga, ta murdus, ta ei suutnud enam kõhulahtisuse tõttu süüa. Võib-olla vaid mõne banaani ja mõne tüki leiba.

Meil polnud õigust kohtuda, kuid nägin teda kord tualettruumis ja saime paar sõna vahetada. Mulle tundus, et kui ta vanglasse kauemaks jääb, siis ta sureb. Tal oli meeletu depressioon, mida minul polnud.

Kui mind järgmisel korral vanglaülema juurde viidi, siis oli ta teada saanud, et Mohsin on ju tema sõber. Nad olid kunagi ühes inimõigustega tegelevas organisatsioonis koos töötanud. Mohsin kutsuti kohale ja kindral jagas lubadusi, et saate varsti vabaks. Juhtuski, et mõne päeva pärast Mohsin vabastati. See oli ime. Ja sellised asjad pole juhus.

Tagasi üles