Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Riigiametnikust ettevõtjaks: eales pole hilja elus pööret teha

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Tagatipuks on elu talle õpetanud, mis on siin ilmas tegelikult kõige tähtsam.
  • Elumuutusest ei tuleks midagi välja, kui poleks perekonna tuge.
Varem pikki aastaid ministeeriumis kontoritööd teinud Reelika Kask peab sellest kevadest Itaalia toidu poodi. «Tahtsin teha midagi, millel on selgem väärtus,» põhjendab ta. | FOTO: Eero Vabamägi

Rohkem kui poolteist kümnendit töötas Reelika Kask ministeeriumis. Siis, pärast teise lapse sündi, kolmekümnendate eluaastate lõpus leidis, et aitab küll – teeks midagi uut, täiesti teistsugust. Ja tegigi.

Lapse sünd, öeldakse, muudab elu. Reelika Kase (40) elu oli püsinud muutumatuna, vähemalt töö mõttes, juba poolteist kümnendit. Peaaegu sama palju aastaid, nagu ta vanemal tütrel vanust, oli ta astunud iga tööpäeva hommikul Tallinna kesklinnas sisse kultuuriminiseeriumi, et tegelda sellega, millega referendid ikka tegelevad: alates taotluste menetlemisest ja dokumentide haldamisest kuni lepingute koostamiseni. Kui ta lapsepuhkusele läks, polnud esimese korruse kolleegide seas kedagi, kes olnuks seal temast kauem töötanud.

Ega kontoritööl iseenesest viga olnud. Aga pisipoeg Joosepiga koju jäädes oli viimaks aega – nagu Reelika Kask ütleb – ratta pealt maha astuda ja sügavamalt endasse vaadata: mis tegelikult meeldib ja õnnelikuks teeb. Et siis, kui laps lasteaeda läheb, otsustada, kas astuda käidud rajale tagasi või suunduda kusagile mujale.

Enamik, kes pole enam esimeses nooruses, jääb pigem kindlaks valitud teele.

Enamik, kes pole enam esimeses nooruses, jääb pigem kindlaks valitud teele, kuid Reelika Kask riskis seniselt teelt aga kõrvale keerata.

Reelika Kask riskis seniselt teelt aga kõrvale keerata. Tõsi, esimene keeramine ei läinud õigesse suunda. Ta käis kaks kuus massöörikursustel, aga mõistis peagi, et see töö pole talle. Teine valik, kuhu keerata, läks täkkesse. Ta sukeldus eraettevõtlusse ja avas maikuus Balti jaama turu juurviljatänaval pereettevõtte, Itaalia toidu poe nimega iitvell. «Tahtsin luua midagi, millel on selgem tulemus, kui seda on paberitega jooksmine ja nende ühest virnast teise tõstmine,» ütleb ta.

Riigitöö päevil aeg-ajalt pähe tikkunud küsimus, kas elu lähebki nii, et kunagi siirdub ta kultuuriministeeriumist ka pensionile, oli saanud lõpuks eitava vastuse.

Oma osa, mis siin salata, oli selles ka tema nüüdsel abikaasal. Nad on koos olnud kuus aastat.

Raskema tee valik

Andres Kask, endine LHV panga turundusdirektor, juhtis tunamullu Milanos toiduteemalisel maailmanäitusel Eesti esindust. Kodunt, kus ootas tilluke Joosep, tuli tihti eemal viibida. (Tema kaks vanemat last on täisealised.) Selleks et lahusolekut leevendada, käis abikaasa Reelika võimalusel koos lapsega Itaalias pikematel lähetustel kaasas. Neil tekkisid ajapikku uued tuttavad.

Üks noist tuttavaist, kelle roll edasises kujunes veelgi määravamaks kui Andresel, on Reelikast aasta noorem pooleldi sloveenitar Irene Galli, ametilt insener-arhitekt. Ta on pärit Bolognast, Itaalia toidupealinnast. Juhuslikult ilmnes, et temagi otsis elus uusi eneseväljendusvõimalusi. «Meil oli mõlemal selline tunne, et ahaa!» meenutab Reelika. Nad sattusid ühele lainele.

Tänavu veebruaris lendas perekond Kask Põhja-Itaaliasse, kus Galli oli leppinud neile kokku kohtumised Emilia Romagna maakonna toidutootjatega. Neil oli algul kaks põhimõttelist valikut: kas minna suurtootjate jutule või ajada asju väikeste pereettevõtetega.

«Valisime raskema tee,» lausub Reelika. See tähendab: väiketootjad. «Mulle meeldivad Eestis ka väikesed tegijad, sest nad teevad kõike südame ja kirega.»

Aga juba kõige esimesel Itaalia ringreisi päeval pani saatus eestlaste koostöö Galliga tõsisele proovile.

Mehe vale liigutus

Selleks et Euroopa teisest otsast saabunud külalisi oma Saksa autoga ringi sõidutanud Gallile kulusid hüvitada, tegi Andres Kask ettepaneku, et kütuse eest maksab tema. Ent ühe kriitilise tõsiasja unustas ta arvestamata: Galli auto töötab diislikütusega. Tema pere auto sõidab aga bensiiniga. Nii pistis ta bensiinivooliku otsa automaatselt diislipaaki. Ja alles siis, kui pool paaki sai täis, avastas, et oli eksinud.

Mida nüüd teha?!

Olukord oli enam kui kriitiline. Rääkimata sellest, et pikalt kokku lepitud kohtumised ähvardasid vastu taevast lennata, sattus ka auto elujõud tõsise küsimärgi alla.

Tuttavad, kellele hädalised helistasid, andsid nõu, et valagu õli peale ja ärgu mingil juhul kiiremini kui 90 km/h sõitku.

Nõust oli kasu. Auto jäi ellu.

Veidi vähem kui nädalaga jõudsid nad läbi käia ligi tosinast väikeettevõttest. Nende hulgas oli näiteks lihatootja Zivieri Massimo, kes peab sigu poolmetsikult Alpide jalamil, kus nood toituvad muu hulgas pähklitest ja puujuurtest. Või näiteks kohvitegija Alberto, kes varem töötas pikalt finantsvallas, kuni ühel hetkel, samuti keskeas, otsustas hakata raha liigutamise asemel kohviube röstima. Või juba neljandat põlve tegutsev Perbellini pagarikoda, kelle kooki Millefoglie Strachin käiakse maitsmas sadade kilomeetrite kauguselt. Lõpuks läks Exceli tabelisse kirja kaheksasada toodet – liiga palju, et jõud üle käiks. Suur hulk neist tuli paratamatult maha kriipsutada. Reelika Kase valikukriteeriumiks, mis nimekirja alles jääb, sai see, mida ta ise ostaks.

Galli kaasalöömine Itaalia väiketootjatega suhete loomisel osutus eluliselt tähtsaks. «Väga keeruline oleks eestlasel üksinda hakkama saada,» lausub pikkade heledate juustega Reelika Kask. «Selleks et saada inimesi nõusse oma tooteid tundmatusse kohta saatma, peab sul olema kohalik tugi.» Seda enam, et ega perekond Kasel olnud rahakott puuga seljas. Eraettevõtluse rajale astudes leppisid nad kokku, et ei hakka midagi panti panema ega maha müüma. «Et ei tõmbaks endal hinge kinni,» lisab Reelika. Seljatagust pidi jääma kindlustama teadmine, et elukvaliteet ei tohi märkimisväärselt kannatada, kui ettevõtmine peaks ebaõnnestuma.

Sest polnud sugugi vähe asju, mida oli põhjust elus uut lehekülge keerates peljata.

Abivalmis vanaemad

Reelika Kask kartis veterinaar- ja toiduametit. Asjata, nagu selgus. «Mul on ainult positiivsed kogemused,» kinnitab ta. Kartis paberimajandust. «Ma ei tea poepidamisest midagi,» tunnistab ta. Kuid on hakkama saanud – tänu sellele, et ei häbene rumal olla: sõbrad on aidanud nõu ja jõuga. Kartis müügitööd, sest peab end halvaks müügiinimeseks. «Eeldan, et teistele ei meeldi, kui neile midagi pähe määritakse, sest mulle samuti ei meeldi,» avaldab ta. Ometi seisab ta kolmel äripäeval nädalas ise leti taga – ta on palganud ka kaks endavanust müüjat –, lisaks terve pika laupäeva, peamise turupäeva, koos abikaasaga. «Aeg läheb nii kiiresti,» tõdeb ta, «et alles kella viie ajal tuleb meelde, et lõunat polegi söönud.»

Ja loomulikult kartis ta, et vaba, isiklik aeg kuivab kokku. Ministeeriumiaastatega võrreldes ongi seda vähem. Töö ja eraelu on rohkem kokku kasvanud. «Andres ka manitseb kodus vahel, et praegu ei toimu koosolekut,» tunnistab Reelika.

Ent poe mängimisest, nagu ta oma uut ametit vahel huumoriga nimetab, ei tuleks midagi välja, kui poleks abikaasa tuge ja ennekõike vanemate abi. Sest Joosep on kõigest kahene, läks alles lasteaeda, ja vähe sellest: «Mina olen tema lemmikloom ja kaisukaru,» ütleb Reelika. Kaks tööpäeva nädalas veedab ta kodus pisipojaga, nädalavahetustel ja vajadusel ka argipäeviti käivad kordamööda abiks Joosepi vanaemad: Reelika ema Saaremaalt ja Andrese ema Tartust.

Nüüdseks on iitvell – omalaadne mugandus ingliskeelsest väljendist eat well, «söö hästi» – tegutsenud Balti jaama turul üle kuu. Turg sai asukohaks valitud seetõttu, et perefirmade toodang sobibki just sinna, mitte supermarketitesse, seletab Reelika Kask. Kuigi hetki, mil saab mõtted poe mängimiselt eemale lülitada, ei teki palju, tunneb ta, et on vaimult ja hingelt vaba, on õnnelik ja rahulolev. Palju vabam, õnnelikum ja rahulolevam kui riigiametnikuna. «Kui ma midagi siin valesti teen, siis mitte keegi ei tule minuga riidlema,» seletab ta naeruga pooleks. «See on suur vabadus.»

Muidugi on kuu liiga lühike aeg, et teha pikemaid prognoose, kuidas läheb iitvellil sügisel ja uuel aastal ja kahe-kolme aasta pärast. Seda ei tea keegi ette. «Aga ma usun sellesse, et see asi toimib,» lausub Reelika Kask, «sest mulle endale meeldib see tohutult. Ebaõnnestuvad need asjad, mida tehakse poole vinnaga.»

Tagatipuks on elu talle õpetanud, mis on siin ilmas tegelikult kõige tähtsam. Pisipoeg Joosep sündis südamerikkega. Kõigest pooleteistaastasena vajas ta operatsiooni. See, ei salga ema, oli hirmutav.

«Üks väike pood on selle kõrval lihtsalt pood – sellest ei sõltu kellegi elu,» lausub Reelika Kask.

Operatsioon läks hästi. Miks ei peaks iitvellil, mida ta nimetab oma teiseks väikseks lapseks, samuti minema?

Tagasi üles