Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti vennad tulid Jukolal hõbedale

Arter käis maailma suurimal teateorienteerumisvõistlusel Soomes.

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Seitsmekesi metsa missioonile nagu vennad Aleksis Kivi raamatus? Miks ka mitte! Maailma suurim teateorienteerumisvõistlus Jukola meelitab kokku kümneid tuhandeid osalejaid üle Euroopa ja kaugemaltki. Eesti tipud Timo ja Lauri Sild tulid Soome tiimi Koovee ridades sel aastal hõbedale. Arter käis kohapeal uurimas, mis maagia Soome metsade ja järvede vahel peitub, et iga orienteerumisfänn peab auasjaks Jukolale jõuda, ning kes korra käinud, kibeleb tingimata tagasi.

Ohoo, kas siin oodatakse laulupeo rongkäiku? Jukola öise põhivõistluse eel on stardikoridori ääred kilomeetrite viisi paksu publikumüüriga piiratud. Inimesi on siin tuhandeid! Mõni kavalam on teise kukile roninud, kolmas võtnud platsi puu otsas. Eesliinil käib karm rüselus ja kangekaelne küünarnukiheitlus parema positsiooni pärast. Aga minagi pole nõrguke pai blond, oh ei! Vahet pole, kas jõu, kavaluse, flirdi või nalja abil, kuid mul on kindel plaan Jukola vinge start videosse püüda ja seda ma ka teen! Niisugust hetke, mil tuhanded orienteerumistipud kimavad pealampide helkides võistlustulle, ei näe mitte kusagil mujal. Juba kajavadki Eno kiriku kellalöögid ja mürgel läheb lahti…

Nii sportlased kui sõbrad said kogu ööpäeva võistlusele kaasa elada hiiglaslike ekraanide vahendusel. / Kristina Herodes

Ilm on sel aastal täielik loteriivõit: päike lõõskas kogu päeva ja öö on valge nagu põhjamaa muinasjutus. Nii heledat pimedat aega ei näe Eestis isegi ebatavaliselt vihmavaesel jaaniööl. Esimesed vennad lähevad Jukola rajale kell üksteist õhtul, põhimass müttab metsas terve öö ja kuues-seitsmes saavad juba hommikupäikeses nurru lüüa. Olen siin koos tiimiga SK Saue Tammed, kel väljas naiste esindus ja kaks meestetiimi. Igati väärikas seltskond: Saue Tammede esimene meeskond tuli parima Eesti värvides tiimina esisaja sisse. Kuid eestlasi on siin oi kui palju! OK Ilves, Põlva Kobras, Värska Vesi, OK TON… enamik tuntud klubisid on väljas, lisaks hulk sõpruskonnatiime.

Vahet pole, kas jõu, kavaluse, flirdi või nalja abil, kuid mul on kindel plaan Jukola vinge start videosse püüda ja seda ma ka teen!

Timo ja Lauri Sild / Tarmo Haud

Ürgne ja ohtlik

Soome mets on meile lähedal, kuid loodus on siin totaalselt teine – ürgsem ja ohtlikum. Kui jätad kõrgusjooned kaardil kahe silma vahele, võid joosta otseteed kümnemeetrisse kaljusse. Üles siit ei roni ja alla ei saa, edasi pääsemiseks tuleb teha korralik ring. Soome maastik on mitmekesine ja põnev – orienteerumisfännile tõeline paradiis. Kuid samuti pakub see väljakutset. «Igavesti tehniline rada oli,» teatas nii mõnigi mudane võistleja, kes viimaks õnnelikuna finišisse jõudis. «Maastiku vastu tekkis aukartus, raskem on otse rünnata.» Eestis meil ju kõrgeid kaljupaljandeid pole, meie rändrahnudki on Soome graniitmassiivide kõrval nagu nunnu leivapuru. Jukola rada kulges Harpatinvaara küngastel ja Pelisjoki kallastel, kuni 110 tõusumeetrini – korralik väljakutse nii tehnilisele taibukusele kui ka füüsilisele vastupidavusele.

Jukola on maailma suurim teateorienteerumise võistlus, mis juba 68 aastat rändab mööda Soome põnevamaid maastikke. Lootust tuttavale alale sattuda pole: mitu aastat enne etappi kehtib piirkonnale kaardiga liikumise keeld, nii et võistlejad satuvad igal aastal silmitsi uute väljakutsetega. «Orienteerumine on iga kord uus, mitte kunagi ei tüdine ära,» räägib tipporienteeruja Timo Sild (29), kes Jukolal juba kümnendat korda. «Kui lähen lihtsalt jooksma või ujuma, jääb mul aega ka omi mõtteid mõelda. Aga orienteerudes pole see võimalik: sa pead täielikult keskenduma, sul ei ole aega mitte millelegi muule mõelda ja see puhastab pea argimuredest täielikult ära. Sport ongi ju teraapia vorm ka, mitte ainult võimalus ennast üha uuesti proovile panna.»

Kõige vingemad kutid Eestist, Timo ja Lauri Sild, võistlevad Soome tippklubi Koovee koosseisus. Mehed on sõna otseses mõttes metsas üles kasvanud, kaart näpus – mõlemad vanemad on orienteerujad. «Maailma tippude seas on see tavaline, suurem osa on teise põlve orienteerujad,» naerab Timo. «Sel alal maksab kogemus, startide arv, muidu tulemusi ei tule. Tipud treenivad 200–350 tundi aastas kaardiga metsas.» Lisaks vapratele vendadele on samas tiimis kolmaski eestlane - Kenny Kivikas, temagi oli rajal hiljutisel Jukola etapil.

Soome maastik on Eesti omast märksa metsikum - iga suvalise käänaku taga võivad kaljud vastu vaadata. / Kristina Herodes

Koovee on praegu üks tuntumaid ja tugevamaid klubisid üle Euroopa. «Hea tiim innustab rohkem pingutama, ehkki metsas kaardiga oled ikka üksi ja pead enda eest väljas olema. Orienteerumine on puhas Põhjamaade ala, Norras sündinud. Soome on esirinnas ja kui tahad tippu jõuda, tuleb treenida koos parimatega.»

Vendadele Sildadele jäigi Eesti tipus juba veidi hõredaks: kui viga sisse ei tulnud, olid pjedestaalikohad päris tihedad tulema. «Aga häid tegijaid Eestis leidub,» on Timo teiste harrastajate suhtes solidaarne. «Orienteerumise teebki põnevaks see, et igal võistlusel võib viga sisse tulla ja siis pole heast vormist ega oskustest mingit kasu. Kunagi pole kindel, kuidas õnnestub, kuni viimase punktini välja! Iga sekund pead keskenduma ja endast parima andma.» Tavalisel jooksurajal on asi selge: kellel parem vorm, saab ka etema aja, kuid mets on alati täis üllatusi ja ootamatusi.

Finiši ette jäi seekordsel rajal järsu tõusuga küngas, mis võttis orienteerujate viimased jõuvarud. / Kristina Herodes

Rongiga ja ruuporiga

Jukola teatejooksus võtavad mõõtu seitsmeliikmelised tiimid, nime on väga tuntud võistlus saanud Aleksis Kivi raamatu «Seitse venda» järgi. Samas pole mingit soolist diskrimineerimist, kui ikka naine on piisavalt vapper, et raske rajaga rinda pista, saab temagi osaleda. Eraldi etapp naistele toimub päevavalgel ja võistkonnad on neljaliikmelised. Võistlus näeb välja kui hiiglaslik spordifestival, kuhu voorivad kokku kümned tuhanded metsaspordifännid ja nende sõbrad üle maailma.

Telklad laotusid lõputute seeneväljadena üle kõigi metsaaluste, põldude ja teepervede. / Kristina Herodes

Metsade alla, väikeste asulate ümber ja põldudele kerkib kui nõiaväel ajutine infra – sõjaväelased on selles kunstis eriti osavad. Näiteks said kõik sportlased pärast metsast tulekut eufooriliste ja mudastena maanduda ehtsas sõdurisaunas – telk, neli kerist ja viiskümmend higist meest, juhhei! Parkla laotub lõputu vaibana silmapiirini, telke on tihedasti täis metsaalused, heinamaad ja teeveered, kuid kõik toimib kui kellavärk! Ei mingit segadust või saginat, üksnes sportlik vennastumine.

Sõjaväelased olid tiimis tublid partnerid - seisid hea turvalisuse eest ning pakkusid sportlastele ehtsa sõdusrisauna elamust. / Kristina Herodes

Võistluskeskus on nagu suur festivaliplats, kus massiliselt toidualasid, kaubandust, meelelahutust. Kogu võistlust võis reaalajas jälgida hiigelekraanidelt ja vaadata, kes tiimidest esimesena mõnda telepunkti jõudis. Ja keskusse suunduvate teede ääred on täis pop-up-kohvikuid kellegi koduaias või hoovimurul, mis lahti kogu öö, sest ega melu vaibunud siin sekundikski.

«Selle järgi pannakse tiimis vahetused paika, kes rohkem öösel treeninud on,» selgitab Timo tiimitööd. «Ma jooksin ise kuuendat etappi, öösel kella nelja ajal. Aga nii kaugel põhjas ju suvel pimedaks ei lähegi, nii et polnud hullu midagi. Jukola külgetõmbejõud ongi see mõnus maagiline valge põhjamaine öö.» Sportlane on rahul nii raja, korralduse kui ka tulemusega – teine koht on tema sõnul võimetekohane. «Olime ainsad, kes IFK Göteborgi ässadele (võidutiim Rootsist – K. H.) mingitki konkurentsi suutsid pakkuda,» muigab ta. Mullu võeti Jukolal sama tiimiga kuld, kuid olud olid hulga karmimad. «Eelmine aasta oli just võistluse ajal kohutav torm ja paduvihm, kogu võistluslinnak oli lõpuks täielik porimülgas,» meenutab Sild.

SK Saue Tammed olid väljas naistevõistkonna ja kahe meestetiimiga. / Kristina Herodes

Sel aastal said paduvihma kaela alles viimase vahetuse jooksjad. «Oligi hea, värskendav,» leidis Marko Külaots Saue Tammedest. «Kui võistlushasart sees, ei pane seda tähelegi!» Talle sobis nii raske rada kui ka üllatav tõdemus, et ürgmets on südaöösel rahvast täis nagu Tallinna kesklinn tipptunni. Hull sebimine käib ja tekivad rongid – trikk on selles, et peab endal olema nutti õige rongi peale hüpata ja end mitte vale veduri sleppi haakida. «Korra vaatasin ka, et õige punkt, rong pani minema, aga enne lõppu keerasid nagu lambad kõik totaalselt valesti,» rääkis Marko. «Mina vaatan kaardilt, et oot-oot, punkt on ju paremal. Kas usaldada ennast või enamust? Panin omas suunas ajama ja punkt oligi paremal. Teised said vale liipri pealt suure ringi sisse.»

Marko Külaots päikesetõusul, sekund enne starti. / Kristina Herodes

Meeskondlik ala tähendab seitsmekordset vastutust: ka kaaslaste eest tuleb väljas olla. Ometi ei võta kõik võistlejad seda nii fanaatiliselt. Vahetusalas oli selleks otstarbeks laudadest postament ja ruupor. Saabus end tühjaks jooksund vend finišisse, et kaart järgmisele üle anda, kuid oh üllatust – tiimikaaslane hoopis tukastab kusagil. Või kooserdab kes teab kus ringi. Mis siis ikka, hops torni otsa, ruupor suule ja: «Pekkkaaaa! Missä sä oleet? Pekkaaa!» Mine tea, mis tunne võis olla orienteerujal, kes on endast kõik välja pannud, kuid tiimivend nullib kogu tulemuse ja väärtuslikud minutid jooksevad sisinal liiva… Kõrvalt oli tegu siiski parima spordihuumoriga. «Koostöö ja infovahetus peab toimima nagu kellavärk,» on Marko konkreetne. «Sa ei tea, kui kaua kellelgi metsas läheb, aga pead olema alati valmis.» Ruuporietendust korrati kümneid kordi ja enamasti ilmus vajalik vend viimaks kusagilt ikka lagedale.

Orienteerujate Meka

Jukola võistlus on orienteerumisfännile sama nagu mägironijale tipuvallutus – see on väljakutse, mis tuleb lihtsalt vastu võtta. «Jukola on orienteerujale ju tõeline Meka, tugev tase ja väljakutset pakkuv Soome loodus,» sõnastab Timo Sild veel ühe põhjuse, miks ei jää see tuntud teatevõistlus tema plaanidest välja. «Orienteerumise suur pluss on ka see, et ala sobib kõigile, rajal on inimesi igas eas ja igas kaalus. Ka maastikud ju vahelduvad, näiteks võib kuiva männimetsa all kerge jooksjatüüp ette rebida, kuid tihedamas võpsikus murrab jälle jõulisem tüüp mööda. Jõust ega kiirusest ei piisa, peab jõudma ka mõelda.»

Hm… mine metsa ja mõtle veel ka, kas see liiga keeruline pole? Timo väidab, et vastupidi, just see teebki asja huvitavaks! «Kui keegi tahab proovida, kuidas orienteerumine välja näeb, võib minna jooksma ja võtta matemaatikaülesanded – lahendada neid seal kiires tempos. Saab mingi ettekujutuse, milliseid omadusi metsas vaja on.» Orienteerujad on eranditult sitked, kanged ja külma närviga, kuid teiselt poolt see ala ka arendab ja kasvatab neid omadusi.

«Igaüks võistleb eeskätt endaga. Päevakulisi on ju tohutult ja orienteerumine on Eestis harrastajate tasemel kolmandal kohal,» teab Sild. Jukola finišisse jõudsid läbisegi nii hallipäised taadid kui ka noored kutid, ilmselt on tegu alaga, mis ka füüsiliselt keha liiga ei lõhu. «Pikemate jooksudistantside probleem on, et liigutus on väga monotoonne – see kulutab paratamatult liigeseid. Kuid maastikul orienteerudes on iga samm erinev, tallaalune pehme, põrutust vähe. Pole ime, et orienteerutakse kogu elu.» Timo Sild usub, et kes end paaril korral metsa veab, ega see kõrvale naljalt enam jäägi.

«Areng ei saa kunagi otsa ja pidevalt on midagi avastada ja uus ülesanne lahendada, see tekitab hasarti ega tüüta ära! Ja linnakeskkond ongi inimesele stressitekitav ja ebaloomulik, metsas liikumine rahustab kohe maha.»

Orienteeruja-orav? Metsaelanike sage sebimine andis selget tunnistust - seekordne Jukola etapp tpois tõeliselt metsiku looduse rüpes. / Kristina Herodes

JUKOLA

Jukola teateorienteerumisvõistlus toimub Soomes, igal aastal ise maastikul. Jukola.com/2017

2017. aasta võitjad: kuld – IFK Göteborg, Rootsi; hõbe – Koovee, Soome (kaks eesti meest); pronks – Tampereen Pyrintö, Soome. Naiste Venla etapi võitis Alfta ÖSA OK Rootsist.

Parima Eesti tiimina lõpetas SK Saue Tammed esisajas (1599 tiimist).

Osalejaid oli kokku tulnud üle Euroopa, lõviosa Soomest, Rootsist ja Norrast. Aga ka Eestist, Austriast, Šveitsist, Venemaalt, Lätist, Leedust, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Hispaaniast ja isegi Brasiiliast.

Tagasi üles