Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tammsaare park muutub läbijooksuaiast ajaveetmiskohaks

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Nädala eest alanud uuendustööde käigus saab Tammsaare park Kadarik Tüür Arhitektide projekti järgi värske ilme.

«Siin on maa all väga huvitav kindlustuste vöönd ja kusagilt on lausa vallikraav. Siin on olnud ka mingid eelkindlustused, nii et selle paiga ajalugu on väga mitmekesine,» teadis pargi rekonstrueerimise ideekonkursi žürii liige, arhitekt Tiina Tallinn.

Ta selgitas, et eelkindlustuste vööndi võttis kokku vall, mida nimetati glassiiks, mille peale rajati puiestee. Sellest ka Estonia puiestee. Ent eelmise sajandi vahetusel oli glassiipuiesteest Mere puiestee pool jupp puudu. See istutati täis. «Promenaadi viimane, sisemine rida on siin pargis alles – see on pargi kõige vanem ja tihedam osa, hotellipoolne puuderida,» rääkis Tallinn.

Kui Raekoja platsil ja Vanaturu kaelas asunud turg jäi kauplejatele kitsaks, avati 19. sajandil praeguse Estonia teatri kõrval Uus turg. Turuhoone juures oli veel väike kaalukoda. Voorimehed kamandati seisma turuhoone Pärnu maantee poolse otsa juurde.

Pärast sõda tegi aiandusarhitekt Harald Heinsaar pargile Stalini ajal kombeks olnud sümmeetrilise lahenduse. Diagonaalselt parki lõikavate teede ristumiskohas oli süvend, mille keskel asus purskkaev.

«Kui mina linna tulin, oli kogu see asi juba olemas, aga purskkaev enam ei töötanud. Seal kasvasid punased leeksalveid, mida me kutsusime leeklilledeks,» meenutas Tallinn. «Kui me tudengitena koos õppejõud August Volbergiga läbi pargi vanalinna läksime, ütles papi Volberg, et see süvend on arhitektuurne viga. Ta ütles, et arhitektuur on kunst ja et kunstis on väga harva vigu, aga et see süvend on suur viga.» Süvend aeti täis alles enne 1980. aasta olümpiamänge.

«Siin olid sirelihekid, sest pärast sõda istutati siia igasuguseid põõsaid ja hekke, aga ka haruldasi puid. Kuna kõik spetsialistid olid Saksamaal õppinud, oli kogu asjal ikka veel Saksa vurhv sees. Ja puukoolides olid muidugi peaaegu et ülekasvanud pensilvaania saared ja ungari sireli tüvikud, mis on praegu juba lääbakile vajunud. Aga see oli eestiaegse aiakunsti tipp ja neid on Tallinnas väga palju,» rääkis arhitekt.

Veel üks suurem muudatus puudutas 1905. aasta veriste sündmuste monumenti. Algse mälestusmärgi kujundas Juhan Raudsepp. «See oli niisugune ringikujuline kõrgemal astmel mälestusmärk. Aga Stalini ajal eestiaegne monument ilmselt ei kõlvanud ja see viidi ohvrite haudade juurde Rahumäe kalmistule. Selle asemele pandi praegugi Estonia ja Pärnu maantee vahel asuv Lembit Palutedre teos,» selgitas Tallinn.

Kuna monumendi läheduses tänaval oli kõigepealt voorimeeste ja hiljem taksode seisupaik, andis rahvas sellele kohe oma tõlgenduse. «Üks vana haljastustöötaja meenutas, et kui ta siin parajasti rohis, tuli ooperilaulja Aarne Viisimaa, näitas oma kuldnupuga kepiga skulptuuri poole ja küsis: «Kas te teate, kes see on? See on Olga Lund.» Teine vanem proua lisas hiljem, et mitte lihtsalt Olga Lund, vaid Lund, kes püüab taksot Hans Leberechtile. Olga Lund oli Estonia teatri partorg,» rääkis arhitekt.

Hiljem on rahvasuu pannud järgemööda vist kõik Estonia primadonnad oma purjus meest takso peale lohistama. Nüüd nihutatakse monument veidi draamateatri poole ja pööratakse nii, et ta jääb tänava poole 45-kraadise nurga all.

Lapsepõlves Kentmanni tänaval elanud Kadrioru Pargi direktor Ain Järve ütles, et temale jäi esimese asjana meelde see, et oli väga värviline park.

«Poisikestele meeldisid väga siinsed punaselehised õunapuud. Ootasime pingsalt sügist, et saaks õunaraksu minna. Õunad olid küll kibedad ja vastikud, aga põnev oli ikka. Ja pargis oli hästi palju värve. Ning mitte ükski vanem inimene ei osanud mulle tollal ära seletada, miks on vahtralehed juba suvel punased, et kas vahtral on juba sügis,» rääkis Järve.

Hiljem aednikuks õppides tutvus ta järgemööda ajalooliste parkidega ja jõudis Tammsaare pargini, mis esmapilgul ei olnud tema silmis midagi väga erilist. «Aga selle pargi väärtus tõusis hetkega, kui lugesin, et 1950 toodi Teise maailmasõja eelse Tallinna peaaedniku Hans Lepa erapuukoolist siia parki taimi. See asetas asja hoopis teise valgusse. Lepp oli tõeline fanaatik, kes katsetas, mis taimed lähevad meie kliimas kasvama, mis mitte. Pargile kinkimisega ta päästis need puud, mis muidu oleksid hävinud. Tänu talle on meil siin pensilvaania saare kirjulehine vorm, meil on püramiidtamm, punane tamm, hiid-pähklipuu ja teised. See on ime, et see asi suudeti tollal ära teha,» kiitis Järve.

Võib-olla just tänu puude kinkimisele õnnestus Lepal pääseda Siberisse saatmisest.

Kui aasta-paari eest tehti otsus, et Tammsaare park antakse Kadrioru Pargi hallata ja hooldada, oli Järvel hing kinni jäänud.

«Tallinna endise peaaedniku Hans Lepa pärand antakse mulle hoida. Mul tekkis kohe küsimus, kuidas toovad maastikuarhitektid pargi rekonstrueerimisel esile pärandi, mida mina pean hoidma. Valdav osa pargipuudest on istutatud entusiasmist ja me ei tea, mis on nende all. Mõni puu on võib-olla varemete otsa istutatud. Nüüd on need puud 75–80 aastat vanad, Viru hotelli pool üle saja aasta. Siin on elujõudu veel aastakümneteks. Minu siiras tänu projekti autoritele selle eest, et nad on saanud aru, et siinsed puud on väärtus, mida peab hoidma,» rääkis Järve.

Parki rekonstrueeritakse viisil, mida nii suurelt pole Tallinnas varem kasutatud. «Siin kaardistati rajad, mille inimesed on aastatega sisse tallanud,» rääkis Järve. Üks otsetee viib tulevikus Estoniast Viruni. «Uued pargiteed on projektis sellised siksakilised ja kitsenevad – selleks et puujuurte pealt ära tulla, kus vähegi võimalik.»

Seal, kus pole võimalik, pannakse uue pinnakihi alla metallrestid, mis hajutavad survet ja kaitsevad puude juuri.

Peale uute teede ja uue teekatte saab park uue mulla. «Pinnase pealmine kiht purustatakse suruõhu abil ja imetakse paakautosse,» rääkis Järve. «Kooritud ala kastetakse niikaua, kui jõutakse peale panna uus 20-sentimeetrine kiht.»

Praeguste hekkide taga meeldib inimestel murul lesida ja piknikut pidada. Seal on juuri inimeste surve eest raskem kaitsta. Kuid maastikuarhitektid on välja pakkunud lahenduse. «Kooritakse maha kümme sentimeetrit pinnast, tuuakse asemele kaheksa, kus üks osa on mulda, üks graniittuhka ja üks peent graniitkillustikku. Selle peale pannakse õrn kiht mulda ja selle peale omakorda murumätas,» rääkis Järve.

Pargi tõmbenumbriks saab vana turuhoone varemetele rajatav kohvik. Selle lähedusse tehakse laste mänguväljak, mille peale saab Estonia teater paigutada oma välilava, ilma et midagi oleks vaja lahti võtta.

Uue turu platsil ega pargi keskosas pärast töö lõppu enam rahvarohkeid üritusi korraldada ei saa. «Võib-olla mõni raamatulaat või lumeskulptuuride üritus, aga mitte massilisi kogunemisi, mis survestaksid maapinda,» pakkus Järve. Suurte ürituste jaoks jääb koos Tallinna uue peatänavaga pargis valmiv Tallinna väljak, mis tekib kolmnurka pargi ja Viru hotelli vahel.

Tammsaare pargi rekonstrueerimine läheb maksma üle kuue miljoni euro ja töö esimene etapp lõpetatakse sügisel, viimased tööd tehakse ära järgmisel suvel.

Tagasi üles