Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jüri Luik: kui langeb poliitiline otsus, siis sõjaväelased tegutsevad

27
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Diplomaat-kaitseminister Jüri Luik ütleb, et tema lähemad võitluskaaslased ei asu Toompeal ega Stenbocki majas, vaid riigiametites. Kas temast endast sisepoliitikas aktiivne kuju saab, on alles lahtine. | FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Vene ohu suurus pole konstantne, vaid sõltub meie enda sammudest, usub värske kaitseminister Jüri Luik (IRL). Üks NATO artikkel 5 garantii on see, kui Eestil läheb korda liitlaste pataljon võimalikult hästi oma kaitsejõududesse n-ö sulatada.

- Olete öelnud, et tulite ministriks missioonitundest. Mis missioon see on?

Ma ei ole klassikaline sisepoliitik. Pole kunagi olnud, ja sisepoliitika kogu oma mitmepalgelisuses pole mind mitte kunagi paelunud. Olen keskendunud ikka pigem välis- ja kaitsepoliitikale. Nende alade eelis on, et Eestis valitseb suhteliselt suur, vaat et universaalne konsensus.

Siin sa tunned kõige rohkem, et ajad riigi asja – et seda ei ole võimalik lahutada mingiteks parteilisteks üksikteemadeks. Sellises olukorras, kui minu poole pöördutakse ja tehakse selline ettepanek – eriti arvestades ka [Euroopa Liidu Nõukogu] eesistumist ja keerulist rahvusvaheliste suhete pinnast –, ma lihtsalt ei tundnud, et ma saaks ära öelda.

- Olen kuulnud väidet, et üks osa missioonist oli päästa Isamaa ja Res Publica Liit (IRL), mille kadumine olnuks tõenäoline, kui partei esindus valitsuses oleks jäänud liiga nõrgaks.

Ühe erakonna saatus ei sõltu kunagi ühest liikmest. Kui vaatame kas või erakondade valimisedu eri valimistel, siis on selge, et see peab olema üheselt tugev tiim. Mingeid imeinimesi juurde tõmmata, kes annaks erakonnale raketilaadse tõuke… Selle ideega võib mängida kujutelmades, aga tegelikkuses ei tööta see mitte kunagi. Ma usun, et IRLi tuleviku osas ei ole mina mingi imelahendus.

- Kas erakonna esimees Helir-Valdor Seeder kasutas teie veenmiseks seda argumenti?

Noh, ütleme, et minu puhul on loomulik, et eelkõige kasutatakse väiteid, mis puudutavad riigikaitset, rahvusvahelisi suhteid, kohusetunnet. See on ainus argument, millega mind on võimalik sellisel viisil ära rääkida. Minu eelistus on alati töötada diplomaadina, aga ma aktsepteerin samas, et on aegu, kus pead tegema midagi muud, kui saad Eestile kasulik olla.

- Seeder ütles eile Postimehes, et leppis teiega kokku asumises päevapoliitikasse. Muu hulgas peaksite hakkama valimistel hääli püüdma, puksima poliitiliste oponentidega.

Iga minister on päevapoliitikas. Mis aga puudutab konkreetseid osalemisi valimistel – see tuleb küll kõik eraldi paika panna.

- Enne ministriametisse tulekut Mart Laarilt nõu küsisite?

Mul on Mart Laariga pidev side. Ma ei saa laskuda detailidesse, millest me täpselt räägime, aga ma pean Mardi rolli Eesti ühiskonnas erakordselt oluliseks ja ta on mulle paljudes asjades suur eeskuju. Mul on väga hea meel, et meil on säilinud ülimalt hea kontakt. Meie vestlused on alati vestlused kahe sõbra vahel.

- Kuidas te tunnete ennast valitsuses, mida juhib korruptsioonist läbi imbunud ja Venemaa küsimuses kahe näoga Keskerakond?

Eks Keskerakond ole ju ka palju muutunud. Te olete oma lehes seda palju kajastanud, mis on Keskerakonna uus nägu. Kui me vaatame praegu Jüri Ratase tegevust kas või rahvusvahelistes suhetes – tema kohtumist Emmanuel Macroniga, Angela Merkeliga –, siis ma usun, et läänelik suund on üsnagi selgelt kivisse raiutud.

Ma olin üks neist inimestest, keda kutsuti koalitsiooniläbirääkimiste juurde, kui uut koalitsiooni moodustati. Mind ka eksperdina huvitas kõige rohkem, et mis on need küsimused mulle. Ja need olid suunatud ainult sellele, kuidas kõige kindlamalt ja kõige stabiilsemalt garanteerida, et Eesti välispoliitika ja kaitsepoliitika ei muutu. Muretseti, kuidas seda kommunikeerida eesti rahvale ja üldsusele. See jättis mulle päris kindla tunde.

- Kas kehtiv leping Ühtse Venemaaga on okei?

Minu arvates tuleks see leping tühistada. Või ütleme, katki tõmmata. See oleks kõige lihtsam lahendus.

- Uuele kaitseministrile korraldatavad nn keldribriifingud vältavad tavaliselt nädalaid. Kas see, mida te seni Eesti kaitsevõimest ei teadnud, on positiivsem või negatiivsem, kui te ette kujutasite?

See pilt, mille ma olen saanud neil arvukatel briifingutel, on väga positiivne. Kaitseministeerium on aastate jooksul valinud suuna, et kaitsejõudude üksused oleks selgelt formeeritud, meil oleks reaalne armee. Ma olen seda alati toetanud: meil võib olla arvuliselt vähem üksusi, aga nad peavad tõesti olema võitlusvõimelised. Iseennast ei ole mõtet petta.

Oma kaitsejõudude pidamine on väga kallis. Kulutuste absoluutväärtustelt oleme NATOs viimase nelja hulgas. Me vahel unustame selle ära, kuna tunneme ennast vaimult suurtena. Kuigi me paneme suhtarvuna kaitsejõududesse palju raha, maksavad relvad absoluutväärtuses ikka sama palju, kui neid ostaks mõni suurriik.

- Mis on praegu suurim puudujääk?

Kõik töötab, aga vajab arendamist. Lisaraha, mis saadi moona ostuks, on väga suure tähtsusega. Samamoodi kõik, mis puudutab mobilisatsioonisüsteemi. Meil on armee, mille kokkusaamine põhineb kiirel ja efektiivsel mobilisatsioonil.

Meie riigikaitseseadustes on palju osi, mis puudutavad reservarmeed, aga millele me tihti ei mõtle. Kõik toetame reservarmeed ja üldist ajateenistuskohustust, aga kui läheme iga konkreetse inimese juurde ja küsime, kuidas tema on valmis kohust täitma, siis on suhtumine erinev.

Peaksime rääkima riigikaitselistest koormistest. On selge, et me ei suuda rahu ajal varustada oma reservarmeed iga viimase vidinaga – see oleks mõttetu. Seetõttu näeb seadus ette võimaluse isikutele kriisi või sõja ajal koormisi seada, näiteks võivad relvajõud tema veokit kasutada. Kuidas selline asi reaalselt toimib? Mida see üldse tähendab?

Ma olen kindel, et kui kriis on, siis inimesed ei ole selle vastu. Aga kuidas see koormiste süsteem täpselt käib, sellega on väga vähe tegeldud.

- Kaitsevõime tugevuse määrab tavaliselt võime näha vastasest kolm sammu ette. Kui te peaks oma võimet praegu rakendama, siis kas viimase aja sündmuste mõjul tuleks riigikaitses muudatusi teha?

Ma usun, et praegu ei ole maailmas juhtunud midagi sellist, mis eeldaks radikaalset kaitsevõime ümbertegemist. Kuid kindlasti on asjaolusid, mida tuleb arvestada.

Esimest korda viibivad Eestis NATO liitlaste üksused. Küsimus sellest, kuidas NATO komponent sulatada Eesti väkke, ja see, kuidas nad koos toimivad, nõuab pidevat harjutamist. Samuti mis puudutab neid vägesid, mis Eestis ei asu, aga peaksid siia kriisiperioodil jõudma. Kui vaatame külma sõja kogemust, siis samasugust mudelit harjutati päevast päeva kogu külma sõja vältel. Süsteem on selline, et kui ühel päeval vile käib, peab see töötama ilma igasuguste tõrgeteta.

- Kui veendunud te olete, et kõik otsustus- ja juhtimisprotsessid hakkaks sellises olukorras veatult tööle?

Endise NATO saadikuna võin ma öelda, et artikkel 5 teema on tihtipeale ülefetišeeritud, sest kui liitlastel on tahe meid kaitsta, siis meid kaitstakse. Lepingus on selgelt öeldud, et kui ei ole võimalik kaitsta kollektiivselt, siis kaitstakse kahepoolselt.

Kui vaatame Suurbritannia peaministri Theresa May esimest avalikku visiiti Washingtoni, siis ta tõi mitmel korral esile Eesti kaitsmise NATO poolt. On selge, et see oli konkreetselt seotud asjaoluga, et Briti väed on siin. Poliitilise otsuse puhul ei näe ma suuri riske.

Kui langeb poliitiline otsus, siis sõjaväelased tegutsevad. Ma usun, see on üsna hästi välja arendatud juba praegu. Loomulikult, väga teoreetiliselt ei anna ükski riik ära täiskontrolli vägede üle. Aga praktiliselt ma ei näe, et sellel oleks mingi tähtsus, sest praktiliselt on need väed allutatud Eesti kaitseväele.

- Sel sügisel langevad ühele ajale Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine, õppus Zapad ja kohalike omavalitsuste valimised. Mis hakkab Vene suunal tõenäoliselt juhtuma?

Kui vaadata kaitseministeeriumi aknast, siis Zapad on kõige murettekitavam periood, sest Moskva kogub kokku väga suure väe. Räägitakse kuni 100 000 mehest. Loomulikult on sellised õppused alati riskiallikas, sest õppuste katet on kasutatud mitu korda sõjaliste operatsioonide läbiviimiseks. Seetõttu meie jaoks on väga oluline eelhoiatussüsteem ja et NATO-l oleks kõrgendatud teadlikkus. Ka USA saadab lisavägesid kolme Balti riiki. Need ei ole suured, aga see on sümboolne ja poliitiline samm – USA on teisel pool Narva jõge kohal.

- Mõne hinnangu kohaselt saavutab Venemaa endale ettenähtud sõjajõudude moderniseerimise viie kuni kümne aasta jooksul. Mis siis saab?

Ohuhinnangul on alati kaks poolt: võimed ja sõjaline kavatsus. Viimast ei ole võimalik kunagi sajaprotsendiliselt ennustada. Need, kes seda teevad, eksivad tavaliselt kas üht- või teistpidi.

Meile kõige murettekitavam fakt on see, et kui paneme kõrvuti president Vladimir Putini vihase poliitika lääne suunal ja sinna kõrvale vägede arendused, siis võime öelda, et poliitiline suunitlus on antud. Mis on täpne eesmärk, me ei oska ennustada. Põhjust jälgida ja analüüsida on küllalt. Venemaa risk ei ole konstantne. See oleneb sellest, mida me teeme – kui Moskvas vaadatakse, et NATO on ühtne, siis see risk langeb märgatavalt.

-  Ajalehe Washington Post hiljutine kommentaar väitis, et ameeriklasel oleks Eesti eest surra absurdne. Kuidas läänes raskesti kaitstavaid Baltimaid praegu nähakse?

Kõik need suunad, mis Ameerika Ühendriikidel on varem olnud Euroopa kaitsel, on jäänud endiseks. Selle tugevamad kõneisikud ongi olnud asepresident Mike Pence ja kaitseminister James Mattis.

Fakt on, et president Donald Trump ei ole tavapärane president. Tema kõned on värvikad. Võib-olla ei tasu meil ühte või teise kõnesse rohkem sisse lugeda, kui seal on.

Väga oluline on ka see, et me ise oma rahvusvahelistes suhetes pidevalt proovime seda teemat tõstatada ja pidevalt sidet hoida. Mingil juhul ei tohi me võtta ise torssis hoiakut. Fakt on, et ükskõik, mis pidi me matemaatiliselt vägesid ei loeks, NATO tõeline heidutus põhineb paljuski Ameerika Ühendriikidel.

- Kui teil avaneks oma ametiajal võimalus kohtuda president Donald Trumpiga, siis mida te talle ütleks?

On täiesti selge, et seda võimalust mul suure tõenäosusega ei avane, aga on väga oluline, et Baltimaade presidendid saaksid temaga kokku. Sõnum on see, mis on meie sõnum alati Ameerika Ühendriikidele: teie olete meie liitlased, meie teie omad.

Minu arust on Eestis väga oluline mõista, et praktilistes üksikküsimustes võib teha leppeid kolmandate riikidega, aga kui sa oled hädas ja vajad inimesi, kes võtaks sinu nimel riske puhtalt selle pärast, kes sa oled, siis seda teevad ainult sinu liitlased.

- Trump käis viimasel NATO valitsusjuhtide kohtumisel välja mõtte, et kaitsekulude alammäär NATOs võiks olla kahe asemel kolm protsenti. Oleks see Eestile vastuvõetav?

Poliitilises mõttes on see täiesti ebatõenäoline. NATOs on praegu selle kahe protsendi saavutamisega valu ja vaev – riigid on teinud väga pikaajalisi plaane, millal nad üldse kahe protsendini jõuavad. Ma usun, et ameeriklastelt oli see hea sõnum, aga poliitilises mõttes NATO sees see väga palju midagi ei muuda.

- Homme on võidupüha. Kuidas teie seda mõtestate?

Võit tuli omal ajal tänu sellele, et oli olemas rahvavägi – inimesed, kes olid valmis minema sõtta kahe väga ülekaaluka vastasega.

Lisaks on minu jaoks siin väga isiklik aspekt. Eri ametites olen ma olnud otsuste juures, mis on seotud meie vägede saatmisega Iraaki, Afganistani. On oluline, et me praegu ei jätaks üksi neid võitlejaid, kes sinna nende otsuste tulemusel läksid ja viga said. See on meie kui rahva kohus.

Need otsused on tehtud lähtudes sellest, et kui meie tahame, et meid abistataks, peame olema suutelised minema missioonile, et abistada teisi. Praegu me võime neile inimestele ja nende emadele-isadele öelda, et näete: britid on siin, prantslased on siin. Kaks rahvast, kellega me kõige rohkem oleme missioonidel olnud. See on tegelik solidaarsus, see ei ole poliitikute välja mõeldud konstruktsioon. Ma loodan, et see annab ka mingisuguse signaali, et need ohvrid ei ole olnud asjata.

Olles nüüd kaitseminister, pean tegema otsuseid, mis on seotud uute rahvusvaheliste missioonidega. Kogu aeg maailm areneb, kogu aeg tuleb uusi palveid, operatsioone. Ma tahan tõesti olla väga hoolas ja täpne selles, et saadaksime oma poisse ja tüdrukuid välja ainult juhul, kui oleme absoluutselt veendunud, et see on hästi läbi mõeldud. Seda ma võin küll lubada.

Jüri Luik (50)

  • 1993–1994 kaitseminister
  • 1994–1995 välisminister
  • 1996–1999 Eesti suursaadik Brüsselis
  • 1999–2002 kaitseminister
  • 2002–2003 NATOga liitumise läbirääkimiste delegatsiooni juht
  • 2003–2007 Eesti suursaadik USAs
  • 2007–2012 Eesti esindaja NATO juures
  • 2012–2015 Eesti suursaadik Venemaal
  • 2015–2017 rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse juht
  • alates 2017 kaitseminister
Tagasi üles