Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Rasmus Puur ja Edmar Tuul – kõrge lennuga sõbrad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Laulupeo heliloojal ja dirigendil Rasmus Puuril (vasakul) ning dirigendil Edmar Tuulel olid paari päeva eest peoks veel lipsud ostmata, aga peodebüüdiks on nad muidu valmis. | FOTO: Georg Kõrre

Rasmus Puur (26). Üks laulupeo ideekavandi autoritest, peadirigendi assistent, noorte sümfooniaorkestri ja ühendkoori dirigent ning helilooja (ühendkooride esituses uudisteos «Meie» ja koondorkestri esituses uudisteos «Tärkamine»).

Noorele heliloojale Rasmus Puurile on laulupidu ühiskonna sammas ja asi iseeneses, väljaspool argipäevast tohuvabohu. «Laulupidu ei tööta enam protestielemendina millegi vastu, vaid on mingi asja poolt. Poolt olemine on aga alati keerulisem kui millegi vastu olemine. Kui pole konkreetset vaenlast, siis on fookust raske suunata. Sellepärast on laulupeo teema kujundamine väga oluline,» räägib ta.

Suursündmuse olemus

Laulupeo olemuse selgitamine on Puuri sõnul vajalik. «Laulupidu on väärtus, mida tuleb kogu aeg taastoota. Traditsiooni tuleb hoida värskena, et ei kaoks kontakt tänapäeva inimesega. See nõuab kannatlikku meelt ja järjepidevat tööd. Keeruline on hoida kedagi oma juurte juures ajal, mil juured ei ole niivõrd populaarsed ega rahvus niivõrd oluline,» lausub helilooja.

Laulupeo mõtestamisel otsib Puur vastuseid ajaloost. «Ajaloo tagasitoomine on oluline, et aru saada, mis on Eestis elavatele inimestele oluline: mida säilitada ja mida muuta, et tulevikuga hakkama saada. Kui erinevad ühiskonna pooled räägivad erinevat juttu, siis on hea teha samm tagasi, et endas selgusele jõuda.»

Vallad kokku, koorid lahku

«Praegusel ajal jääb lapsi vähemaks, sest valdade liitmisel kaob ka koolikoore. Muusikaõpetajatel on ülioluline roll laulupeo traditsiooni elushoidmisel. Koha suurus või lauljate valiku suurus ei mängi nii suurt rolli kui töö, mis nende inimestega ära tehakse. Küsimus on alati personaalselt õpetajas. Kellele on mingi lugu jõukohasem, kellele keerukam,» räägib Puur.

Eelproovid lisasid indu

Puuri kinnitusel võiks ta laulupeolugusid iga kell uuesti juhatada. «Kogu aeg on olnud huvitav, sest lauljad vahelduvad. See on nagu näitlejal, kes igal õhtul lavale läheb. Kui materjal on hoolikalt valitud ja läheb sulle korda, siis tüdimust ei teki,» ütleb ta.

Laulukooride üldine tase on Puuri hinnangul väga hea ja peole saamiseks kellelegi allahindlust ei tehtud. «Repertuaari raskused ületati sellega, et esitajatele meeldivad sisu ja helikeel. Suur saavutus on seegi, et kõik segakoorid pääsesid ilma latti langetamata peole.»

Lisaks kiidu- ja tänusõnadele on noored laulupeo korraldajad saanud tagasisidet seinast seina. «Pärast esimest eelproovi, mis oli mulle väga raske, leidsin endast Instagramis ilusa pildi kommentaariga «väga õudne mees». Enam hullemaks minna ei saanud, sealt edasi on läinud ainult ülesmäge,» naerab ta.

Kaks vägagi tuttavat lugu

Puuri sõnul on laulupeole heliteose loomine täiesti omaette žanr. «On palju piiranguid, mis looja tiibu kärbivad. Piirangud algavad sellest, kellega sa töötad. Kui rasket repertuaari suudetakse omandada kuni selleni, kui pikalt jõuavad muusikud järjest mängida. Neid piiranguid on eelkõige palju orkestrimuusikas.»

Dirigent vs. nutiseade

Puuri sõnul on nutiseadme kõrvalt nooremaid lauljaid kõvasti pingutama õhutada keerulisem kui vanemaid lauljaid. «Tänapäeva noored on harjunud naudingut kiiresti kätte saama ega ole valmis kaua pingutama. Kärsitus ja võime ainult lühikest aega tähelepanu fokuseerida raskendab suurema eesmärgini jõudmist. See on täiesti eraldi töö noortele selgeks teha: mida rohkem sisse paned, seda rohkem tagasi saad,» räägib ta.

Iga päev pakub üllatusi

Puur peab suurimaks tunnustuseks seda, et teda kutsuti kaks ja pool aastat väldanud korraldusprotsessist osa saama juba teist korda.

«Eesti kontekstis on see koorijuhile suurim tunnustus. Me ei kujutaks ette, kui praegu ehitataks hooneid aastakümneid, nagu seda kunagi tehti. Samamoodi ei kujuta ette, et mingi seltskond inimesi töötab ühe kontserdi, ühe päeva nimel kaks ja pool aastat.»

Pisiküsimusi, millega kunstiline toimkond peab tegelema, leidub Puuri sõnul meeletult palju. «Alates ühe kooli direktori ja õpetaja vahelisest suhtlusest kuni väliskoori hingeeluni välja. Lõpuks loed laua taga kokku suutäisi, kes kõik hakkavad suppi sööma.»

(Edmar Tuul lisab kõrvalt, et iga väga hea kontserdi või etenduse taga on palju pisidetaile, mida inimesed ettegi ei kujuta, aga see ongi hea. «See on selline võlumaailm,» ütleb ta.)

Ootused pühapäevaks

«Ainus ootus on ilus ilm,» naerab Puur.

Edmar Tuul (27). Noormeestekooride dirigent, juhatab Olav Ehala muusikale ja Enn Vetemaa tekstile kirjutatud lugu «Vaid see on armastus».

Laulupeo mõte ja vajalikkus

«Minu meelest on kummaline, et noortele tuleb teha selgitustööd. Ma ei mäleta ajast, mil ise hakkasin laulupidudel osalema, vestlusi sellest, miks meil laulupeo traditsioon üldse on,» märgib ta.

Laulupeo vajalikkus

Noorele dirigendile pole ühislaulmise mõte enam millegi päästmine, vaid pigem edasiviimine, säilitamine ja üheskoos millegi saavutamine. «Kui vaadata tänapäeva maailma, siis pigem käiakse üheskoos õudseid asju tegemas,» muigab Tuul, «meie aga käime koos midagi ilusat tegemas ja see mõjub kõigile.»

Laulupeo ja eestluse mõtestamisel on dirigendi pilk suunatud tulevikku. «Väga palju keskendutakse selle, kui kole ja hirmus oli meie ajalugu – seda õpetatakse meile ka koolis 12 aastat. Mina keskendun aga rohkem sellele, mis meil on ja kuhu edasi.»

Muusikaõpetajate vastutus

«Kogu laulupeo traditsioon on muusikaõpetajate õlgadel,» kinnitab Tuul ning lisab, et regionaalpoliitiline areng teeb teda murelikuks. «Kui oled harjunud töötama 20-liikmelise kooriga ja nüüd valdade liitmise tulemusel on sul üks 60-liikmeline koor, on seda ühel õpetajal raske ülal pidada. Suurtel kontserdikooridel on samal ajal kaks või kolm dirigenti, hääleseadja ja koormeister.»

Tuul on südameasjaks võtnud meeskooride arvukuse suurendamise. Selleks loodi kaks aastat tagasi Ärkamisaja-nimelised noorte meeskoorid, mille Tallinna regiooni noormeeste ees seisab ta koos abidirigent Rasmus Erismaaga (29).

«Meeskooridega oli väga suur probleem, kuni selleni välja, kas üldse üldlaulupeol meeskooride liik avada,» märgib Tuul. Noore dirigendi sõnul võib meestelaulu populaarsuse vähenemisega tekkida ahelreaktsioon. «Kui kaob meestelaulu traditsioon, siis hääbuvad ka segakoorid, ja ega naiskoorideski parim seis pole.»

Võrus ja Tartus saadi kokku suured meeskoorid, Jõhvis kirjutati kooriproov isegi tunniplaani, Tallinna koorile oodati aga suuremat edu. «Pealinnas ongi koore rohkem ja konkurents suurem,» ütleb Tuul.

Tuule sõnul ei olnud Ärkamisaja projekti mõte selles, et hakata meeskoore päästma, vaid neid tuli hakata nullist ehitama. «Jätkame projektiga poistekooride tasandil, sest sealt tuleb hakata järelkasvu tekitama.»

Emotsioone tuli välja kangutada

«On olnud põnev väljakutse panna mehi armastusest laulma nii, et nad ka emotsioone edasi kannaksid. Päris esimeses eelproovis ei tahtnud «Vaid see on armastus» üldse välja tulla, pärast teist juba tuli. Ma ei tea, kas mehed ka ise lõpuks aru said, kui lahedalt see kõlama hakkas,» arutleb noor koorijuht.

(Rasmus Puur meenutab kõrvalt, et originaalis on lugu kirjutatud ühele meeshäälele. «Kaver on saanud populaarsemaks kui originaal, ebatavaline nähtus. See, kes tegi kunagi Ehalale naiskoori tellimuse, on kõva töövõidu saavutanud,» muigab ta.)

Soovitus dirigendiks pürgijatele

Tuule sõnul peab dirigent edu saavutamiseks olema tõeline fanaatik. «Eestis leidub palju-palju kollektiive, kes vajavad dirigente, ja ei tohiks keskenduda ainult jäämäe tipule. Ärge võtke dirigendiametit kui ERSO või RAMi juhatamist. Meil ei oleks professionaalseid kollektiive, kui meil ei oleks harrastuskollektiive. Selle missioonitöö vaatepunktist tuleb ka koorijuhina mõelda,» märgib ta. «Olles ise aastaid hobikollektiividega tegelenud, leian, et  töö nendega on olnud isegi põnevam. Allpool tuleb rohkem vaeva näha ja saavutusrõõm kordaminekutest tuleb suurem.»

(Rasmus Puur lisab, et just harrastuskooride võimekus on paljuski avastamata maa. «Mõned harrastuskoorid astuvad professionaalidele väga tugevalt kandadele. Olles näinud ka laulupeo ettelaulmiste protsessi, siis tuleb öelda, et maksimumhindeid said koorid, kes tegid suurepärast tööd just endale jõukohases raskusastmes,» märgib ta. «Pane või mikrofonid üles ja salvesta plaat.»)

Ootused pühapäevaks

«Õnn on mind siia toonud. Laulupeol dirigeerimine on väga suur tunnustus ja tähendab ikkagi seda, et olen midagi saavutanud. Olen mõelnud, kas ikka olen selleks valmis ja kas peaksin siin üldse olema. Ma loodan, et esimeses suures proovis leian sellele küsimusele vastuse ja see on ikkagi jaatav,» räägib Tuul.

Tuule sõnul tuleb mitmes mõttes väga põnev laulupidu. «Meil on väga lahe repertuaar ja väga palju dirigente, kes pole seda kunagi varem teinud, ning üldse ei tea, mis seal saama hakkab. Varem olen dirigeerinud maksimaalselt saja inimese ees. Seal laulukaare all saab olema täiesti teine asi.»

Veidi pelutab teda asjaolu, et koor seisab temast tohutu kaugel. «Mulle meeldib, kui materjal on mul n-ö käte vahel ja ma saan lauljaid vormida. Samuti on mul saateorkester, keda ma peaaegu üldse ei kuule ega näe,» räägib ta.

Tagasi üles