Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Hea asukoht ja mõistlik hinnatase uues rannarestoranis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
  • Oli üks vähestest soojadest laupäevadest ja parkla pärastlõunal autosid täis.
  • Tellitust ainus, millega me üldse rahule ei jäänud, oli kohv.
Kuigi Ida-Virumaa ühte kaunimat randa Liimalat pole lihtne üles leida, tasub otismisvaev end igati ära – rand on suurepärane ja uus söögikoht väärib külastamist. | FOTO: Hanneli Rudi

Ida-Virumaa ühes kaunimas rannas Liimalas avas uksed uus rannarestoran, mille omanikel on suur siht jõuda Eesti parimate sekka.

Haisev vesi, pigi täis jõesäng – selline nägi minu lapsepõlves välja Purtse jõgi, mis teatmeteostesse jõudis ka kui Eesti kõige saastunum jõgi. Toona tundus uskumatu, et omal ajal hakkasid kohalikud talupojad mässama, sest neil oli isu täis Purtse jõest püütud lõhest, millega kohalik mõisnik neid pidevalt toitis. Aastate jooksul on jõe puhastamiseks kulutatud üüratud summad ja püütud selle elustikku taastada. Nüüd on kunagise kalarikka jõe suudmesse kerkinud restoran Tulivee, mis lubab lauale panna just kohalikku kala.

«Ei ole võimalik!» oli mu esimene mõte, kui Ida-Virumaal Liimalas hiljuti avatud restorani Tulivee juurde jõudsime. Oli üks selle suve vähestest soojadest laupäevadest ja parkla pärastlõunal autosid täis. Tundus, et kuna meil lauda pole kinni pandud, tuleb koju tagasi sõita. Õnneks selgus, et enamik autoomanikke oli uuest söögikohast mööda jalutanud ja randa läinud.

Liimala rand on põhjaranniku üks hästi hoitud pärle, kuhu nõukogude ajal pääsesid vaid vähesed valitud piiritsooniloa omanikud ja kus pärast piirivalvetorni maha võtmist sai rahulikult suvitamas käia, sest rahvamassid polnud nii suurepärasest rannast lihtsalt teadlikud.

Nii hästi valmistatud tartari süües mõistad, miks sai legendaarseks «Siin me oleme» filmist pärit lause: «Ma armastan sind nagu siiakala.»

Nüüd siis on kohalikud mehed rajanud Purtse jõe suudmesse restorani, mis keskendub ennekõike kohalikule toorainele. Ambitsioonid on suured – tahetakse jõuda Eesti 50 parema restorani sekka, olla sama hea kui Oko või Ruhe. Ruhe restoran oli ilmselt ka sisekujundajal silme ees, sest korduvalt seal käinuna tekkis mul Tuliveesse sisse astudes tunne, et siin olen ma juba olnud. Niivõrd sarnane on skandinaavialik hele ruum, mida ilmestavad vanadest kalakastidest tehtud pildiraamid ning võrgupoidest valgustid.

/ Hanneli Rudi

Napist menüüst valisime proovimiseks soolasiia tartari suitsuse kodujuustu ja praekartuliga. Nii hästi valmistatud tartari süües mõistad, miks sai legendaarseks «Siin me oleme» filmist pärit lause: «Ma armastan sind nagu siiakala.» Värske siiakala lihtsalt on seda väärt. Pisut kõhklusi tekitas küll erklilla, kaaliumpermanganaati meenutav pulber roal. Tegu polnud siiski desinfitseerimiseks kasutatava ainega, vaid peedipulbriga, mis muutis roa väljanägemist, kuid õnneks ei matnud enda alla siiamaitset.

Peakoka salaretsepti järgi valmistatud ja õrnalt tulisena välja reklaamitud bouillabaisse's oli vürtsikust vähe isegi minusuguse jaoks, kes ma teravaid maitseid väga ei armasta. Rannakarbid ja krevetid on maitsvad küll, aga särtsu oleks rohkem oodanud. Põhiroana valitud svipsis lammas oleks kindlasti sobinud kasukamaitse põlgurile, kuid talle ristluutükk polnud nii mahlane, kui oleks lootnud. Vaieldamatult kogu söömaaja parim roog oli kalapraad Mereõnnistus. Koos pastinaagi-kartulipüreega maitses see jumalikult. Eriti hõrk oli sidrunivõi kaste. Tundub, et kastmete tegemine õnnestub Tulivees üldse väga hästi. Ka lambaprae juures oli kaste kõige õnnestunum komponent.

Magustoidu valikust oli tol laupäeval saada vaid kohalik käsitööjäätis ja Memme Musi nime kandev kodune kohuke. Patt oleks nuriseda, kuid erilist maitseelamust need ei pakkunud. Tellitust ainus, millega me üldse rahule ei jäänud, oli kohv. Latel oli piimavaht küll ühtlaselt siidne, espressol seevastu tugev kõrvalmaitse. Kas oli tegemisel kasutatud liiga kuuma vett või ubade röstimisel midagi valesti läinud, aga kohv jäi pärast maitsmist joomata. Üks asi veel: sellises söögikohas võiks joogivesi olla kannuga tasuta laual ja tavalise poeleiva asemel võiks pakkuda pigem mõne kohaliku leivameistri toodangut.

Kui laulusalm ütleb, et «tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt», siis Tulivee restorani pidajatel on silme ees eriti kõrge lennukaar. Tiivad küll vähemalt esialgu nii kõrgele ei kanna. Oma osa on siin ilmselt selles, et söögikoht on alles avatud ja kööki pole veel täiuseni tööle saadud. Aga pisut tasuks menüü kallal vaeva näha, et endale võetud siht oleks reaalne.

Kindlasti lähme mõne aja pärast tagasi, sest asukoht on suurepärane ja hinnatase mõistlik, aga ka selleks, et näha, kas teenindus on jätkuvalt sama suurepärane kui meie esimesel külaskäigul. Tumedapäine neiu, kes enda sõnul oli esimest päeva tööl, sai suurepäraselt hakkama – nii meeldivaid teenindajaid ei kohta Eestis just väga sageli.

Soolased tuuled. / Hanneli Rudi

Bouillabaisse. / Hanneli Rudi

Mereõnnistus. / Hanneli Rudi

Svipsis lammas. / Hanneli Rudi

Noppeid menüüst

Tulivee rannarestoran
Liimala, Ida-Virumaa

Hipsteri unelm (kitsejuustukreem küpse peedi ja mustjuure krõpsuga) 6 eurot
Soolased tuuled (soolasiia tartar suitsuse kodujuustu ja koduse praekartuliga) 8 eurot
Pardijaht (panko paneeringus pardikoib peedihummuse ja röstitud pastinaagiga) 10 eurot
Svipsis lammas (Tulivee käsitööõlles hautatud talle ristluutükk juurselleri-puravikupüree ja köögiviljakrõpsudega) 11 eurot
Mereõnnistus (praetud kala hommikusest püügist pastinaagi-kartulikreemi, sidrunivõi kastme ja köögiviljadega) 12 eurot
Tulivee bouillabaisse (peakoka salaretsepti järgi valmistatud õrnalt vürtsine kalasupp tomati ja safraniga) 5 eurot
Slaavi klassika (borš pardiliha smetanaga) 5 eurot
Supelsaks (Tulivee restorani käsitööjäätiste valik koduse vahvliga) 3,50 eurot
Memme Musi (kohuke mandliküpsise ja kirsikastmega) 3,50 eurot

Tagasi üles