Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Sada kõige-kõigemat fakti meie maa ja rahva kohta: Mis on Eesti vaadatuim film?

Sel suvel kirjutab Postimees hulga lugusid inimestest, asjadest ning nähtustest, mis on meie riigi ja rahva juures millegipoolest kõige silmapaistvamad, olgu siis suurimad, pikimad, sügavaimad või mõnes muus mõttes erilisimad. Nagu selgus vestlusest asjatundjatega, pole mõnigi meelde jäänud seik või ka teatmekirjanduses leiduv väide päris täpne. Püüame tuua esile pigem vähem teada ja/või kummalisemaid fakte. Sugugi alati pole kõige-kõigemat kindlaks teha lihtne, sest ajas ei saa lõpmatult tagasi minna. Niisiis ei pretendeeri me absoluutsele tõele, aga tugineme siiski oma ala asjatundjate seisukohtadele.

66/100

100 aasta vaadatuim Eesti film: «Viimne reliikvia»

Viimse reliikvia peaosatäitjad Ingrīda Andriņa ja Aleksander Goloborodko ehk Agnes ja Gabriel / Kaader filmist

Nõukogudeaegne statistika on küll küsitav, aga stsenaristi, režissööri ja filmikriitiku Jaak Lõhmuse sõnul võib üldistades öelda, et filmi vaatas omal ajal umbes 800 000 eestimaalast. «Kui alaealised ja raugad välja jätta, siis peaaegu et igaüks,» ütles ta.

Selle kõrval kahvatub taasiseseisvusaja vaatajarekordrekord 189 100, mis kuulub filmile «Klassikokkutulek». Nõukogude maades ulatus vaatajaarv lausa 44,9 miljonini ja seda on näidatud rohkem kui 80 riigis. Palusime Jaak Lõhmusel avada filmi fenomeni.

Miks saatis filmi nii Eestis kui ka välismaal niivõrd suur edu?

Mina käisin koolipoisina seda filmi vaatamas järjest vähemalt neli korda. Jätsin paar moosipirukat koolis söömata ja kinoraha oli taas olemas.

Tuleb arvestada, et tollal oli inimestel palju rohkem aega kinos käia. Üle Eesti oli kinosid, ka ränd- ja külakinosid, rohkem kui 500. Meelelahutusvõimalusi oli palju vähem kui täna. Televisioon Valdo Pandi saadete ja «Horoskoobiga» oli alles hoogu kogumas, Soome televisiooni alles õpiti vaatama.

Piltlikult öeldes, okastraat oli ümber maa tõmmatud, meri oli kinni. «Viimne reliikvia» oli sõõm «justnagu välismaal tehtud» vabadust, omakeelne, varem täiesti olematu. Romantiline seiklusfilm ilusate inimestega, lahedate lausekildudega, hoogsate lauludega ja kappavate hobustega pälvis mõistagi rahva armastuse.

Üleliiduline menu saavutati tänu sellele, et filmist valmistati tuhandeid koopiaid. Hakati kasutama mõistet «iistern» ehk idas tehtud vestern.

Filmi levitamise taga oli võimas suurriiklik ekspordimasinavärk, kuid mainitud 80 riiki ei tähenda, et film oleks jooksnud maailma suurlinnade esinduskinodes. Nn sõbralikud maad Aafrikas, Aasias, Ladina-Ameerikas näitasid seda filmi (ikka venekeelsena, Georg Otsa lauludega), peale selle sotsialismileeri maad. Sõbralikus Soomes näidati filmi pealkirjaga «Taistojen mies» (sõna-sõnalt «Võitluste mees»).

Millise tähendusega oli film nõukogude režiimis elavate eestlaste jaoks? On öeldud, et tegu oli vabaduse filmiga, filmi laule tunti ja mida tsiteeriti.

«Reliikvia» kui vabadusvõitluse film sai uue tähenduse koos laulva revolutsiooniga. Kui film 1970. aastal linastus ja edu saavutas, tuksus enamiku eestlaste vabadusiha alles sügaval alateadvuse avarustes. Pean liialduseks «Viimse reliikvia» kohta väita, et küll me alles panime.  Rääkisime ja laulsime end juba siis vabaks. Kukkus lihtsalt ilusti välja.

Välismaised filmispetsialistid on tihti isegi imestanud, kuidas saab nii vilets teos olla ühe rahva armastatuim film. Aga saab küll. «Reliikvia» ongi omaette kurioosum ja sellisena siiani väga huvitav nähtus.

2002. aastal, kui film digitaalselt taastati, käidi seda kinodes vaatamas vaid 5340 korda. Kas kinomajade tagasihoidlik seis tingis väikse vaatajahulga?

Kõik olid seda arvatavasti juba kümneid kordi kinos või teles näinud. Film oli saadaval ka VHS-laenutustes ja -müügis.

Võib öelda, et tulemus on tegelikult täitsa hea. 2002. aastal oli Eestis ainult üks kobarkino, Coca-Cola Plaza. Kinosid, kus 35 mm koopialt filme vaadata sai, oli terves Eestis ainult 12 ja restaureeritud filmist tehti ainult üks koopia, sest koopia oli hirmkallis.

Taasiseseisvusaja vaadatuim Eesti film on «Klassikokkutulek». Mida ütleb just selle filmi populaarsus eestlaste kohta?

Kui üks film juurdub rahva keelde, meelde ja sõnavarasse nii nagu «Viimne reliikvia», «Kevade» või «Mehed ei nuta», on tegemist fenomeniga, mis väärib mõtestamist ja jätkuvat tähelepanu. Et hilisemad Eesti filmid ei ole samamoodi rahva käibekeelt mõjutanud, tuleneb ka asjaolust, et üldine meediamaailm on oluliselt muutunud. Ühel filmil ei ole tänapäeval reeglina enam nii sügavat ja laialdast mõju nagu 60ndatel või 70ndatel.

Olgu see ka meie filmide rahva rahaga rahastajatele õpetuseks, et rahvas tahab ikka näha kiiksuga komöödiaid, romantilisi seikluslugusid ja armsaks saanud raamatute ekraniseeringuid. Kunstirahvas, väiksem osa rahvast, aga peab omakorda saama oma jao, kunstiliselt kõrgetasemelisi järelemõtlemisfilme maitseainena rahvuslike roogade kõrvale.

Aga õnneks on praegu kõik kodumaised filmid Eestis üsna populaarsed ja rahvas käib kinos palju. Siiski võiks Eesti filme olla linal rohkem.

65/100
Kalleim Eestis müüdud kunstiteos

Eesti Kunstimuuseumi hinnangul on Eesti kalleimad kunstiteosed kahtlemata keskaegne Rode altar Niguliste kirikus ja Notke altar Pühavaimu kirikus ning Bernt Notke «Surmatants», mis asub samuti Niguliste kirikus – neid loetakse hindamatuks.

Kunstimuuseumi kinnitusel pole nendel ajaloolistel teostel ega ühelgi riiklikku kogusse (Eesti või Tartu Kunstimuuseumisse) kuuluval tööl hinda, sest neid ei müüda. Muuseum nimetab hinna vaid teostele, mida osta soovib, ja ühelgi teisel viisil kunstiteoste hinna määramisega ei tegele.

Rahas on seega lihtsam mõõta kunstiteoseid, mis on oksjonitel müüdud. Müügiedetabeli tipus on Johann Köleri maal «Tatarlanna Mšatka mõisa aias», mis müüdi 2008. aastal Vaal galerii jõuluoksjonil 2,7 miljoni krooni (172 561 euro) eest. Galerii andmetel on see kõrgeim hind, mis avalikult teada on. Töö asub Eestis erakogus.

Johann Köleri maal «Tatarlanna Mšatka mõisa aias» / Foto: Vaal galerii

«Tatarlanna Mšatka mõisa aias» kuulub Köleri loomingu kõrgperioodi ning on valminud 1870. aastatel. Maali esitleti 1900. aastal Peterburi Kunstide Akadeemias Johann Köleri mälestusnäitusel ning 1976. ja 2001. aastal näitustel Eesti Kunstimuuseumis.

Köler tegi sellest motiivist kaks versiooni, millest üks kuulub Eesti Kunstimuuseumile. Kahe versiooni erinevus detailides on peaaegu märkamatu. Müüdud teos on esialgne versioon ning muuseumile kuuluv töö on selle reproduktsioon. Köleri loomingus on tööde järeleloomine tavaline.

61–64/100
Vanimad autod Eestis ja esimene eestlasest autoomanik

Vanimat autot saab hinnata kahes kategoorias: auto, mis Eestimaa pinnal esimesena sõitis, ja praegu Eestis asuv vanim auto.

Eesti Mootorispordi Muuseumi (MOMU) andmetel jõudis esimene auto Eesti aladele 1902. aastal ja selleks oli Clément-Panhard. Peterburist ostetud masina omanik oli tsaariarmee kapten Fjodorov ning mehaanik ja autojuht eestlane Julius Johanson. Kapten Fjodorovi Eestist lahkumise järel sai Julius Johansonist esimene eestlasest autoomanik.

Tallinna esimese autoomaniku kapten Fjodorovi 1902. aastal Peterburist ostetud Clément-Panhard. Roolis Julius Johanson. / Foto: V. Vende «Esimesest autost viimase voorimeheni»

Kinnitamata andmetel võis esimene auto Eestis ringi sõita aga juba kuus aastat varem. Mootorispordi muuseumi teada võis 1896. aastal Eestisse jääda jalgrattamüüja, kaupmees Johannes Schümanni korraldatud autoesitlusel näidatud masin Benz-Velo. Selle olevat ostnud üks Paide kandi mõisnik ja riigiametnik.

Üks esimesi autosid üldse Benz-Velo, mis võis jääda Eestisse pärast autoesitlust Tallinnas 1896. aastal. / Foto: V. Vende «Esimesest autost viimase voorimeheni»

Praegu vanim Eestis arvel olevatest autodest on MOMU andmetel 1918. aasta Renault NN. Auto on aktiivses kasutuses ja osalenud ka vanatehnika üritustel. Ühtlasi on see ka vanim auto, millele on tehtud Eestis liikluskindlustus.

Mootorispordi muuseumi hinnagul võivad Eestis olla veel mõned vanemad registrisse mittekantud autod, kuid nendest puudub adekvaatne ülevaade. Varastest autodest on Eestis veel kaks 1920. aastast pärit Fordi.

Renault NN / Foto: drivedrill.com

60/100
Kõige lasterikkam pere

Perekond Rasva grupipilt / Urmas Luik / Pärnu Postimees

Eesti kõige lasterikkamates peredes on 18 last ja selliseid on lausa kaks. Kui ühes on lapsed veel kodus, siis teises on nad suureks saanud ja elavad peamiselt omaette.

Kadri (39) ja Brunofi (44) pere elab Valgamaal Sangaste vallas. Nende peres on Eesti Lasterikaste Perede Liidu presidendi Aage Õunapi andmetel seitse poissi ja üksteist tüdrukut. Kõigi tüdrukute nimed algavad g- ning lõppevad y-tähega, poiste nimed algavad r-tähega. Peres on ka kaksikud 12-aastased tüdrukud.

Noorim laps on 1-aastane poiss, vanim, 23-aastane poeg käib Soomes tööl. Selle pere lapsi jagub koolis esimesse, kolmandasse, neljandasse, viiendasse, kaheksandasse, üheksandasse, kümnendasse ja üheteistkümnendasse klassi. Lisaks lõpetas üks poeg just gümnaasiumi.

Pärnu-Jaagupis elava Hilja (73) ja meie hulgast lahkunud Eino peres on samuti kasvanud 18 last.

Nende lapsed on vanuses 31–52 aastat, poisse on kuus ja tüdrukuid kaksteist. Hiljal ja Einol on 40 lapselast, selle loo tegemise ajal juunis oodati 41. järeltulijat. Lapselapselapsi on juba 17. Peres on ka kahed kaksikud, nüüdseks 35-aastased tüdrukud ning 38-aastased tüdruk ja poiss. Kaks tütart elab Rootsis, kuid kõik teised lapsed on peredega Eestis.

Hilja ütleb Postimehele, et ühte last on palju raskem kasvatada kui mitut. «Siis nad vaatavad juba üksteise järele,» räägib ta. «18 last on mul endal, aga kasvatasin üles ka mehe tütre – tema on üheksateistkümnes. Tal on samuti juba kolm last ja viis lapselast.»

Kui lapselapsi on 40, kas kõigi nimed püsivad meeles? «Mul on selline kalender, kuhu kirjutan üles sünnipäevad, ja sinna märgin nüüd nimed ka juurde. Kui nad panevad sellised nimed nagu Karl-Markused ja Karl-Martinid, siis läheb tõesti kõik päris segamini.»

Heakene küll, kui on teine, kolmas, neljas ja viies laps, siis on iseasi, aga kui sünnivad juba kümnes, üheteistkümnes ja kaheteistkümnes, kas siis vahepeal väike hirm ka peale tuleb? «Ju ma siis olen selleks ette nähtud, et pidin need lapsed üles kasvatama,» kostab Hilja.

Teda ennast kasvatas vanaema, tal on vaid üks õde ja vend. «Naabrilapsed käisid vahel ja kui ma ei saanud nendega hakkama, siis vanaema ütles, et «kui sa lapsi ei salli, siis sul on neid endal ükskord palju»,» naerab Hilja.

Lasteväest hoolimata on Hilja olnud tööinimene, kraanal troppija, tema mees oli kraanajuht. «Kodus olin 56 päeva enne ja 56 päeva pärast sünnitust, siis kasvasid lapsed omaette, ise,» räägib naine. Vene riik lubas küll maja ehitada ja Volga anda, aga mõlemad jäid saamata.

Lapsed kasvatati üles neljatoalises korteris, tubades on kokku 49 ruutmeetrit. «Lapsed pole kodust rohkem kaasa saanud kui voodiriided, supitaldriku ja poti, aga kõik on ise elama hakanud. Käisid töö- ja puhkelaagris ja poiss ostis enda teenitud rahast käekella,» räägib Hilja.

Järeltulijad kogunevad majja jõulude ajal ja Hilja sünnipäevaks. «Üks tütar ikka naerab, et kuidas me enne kõik siia ära mahtusime ja nüüd ei mahu!»

Tüdrukud kasvasid ühes, poisid teises toas. Tüdrukuid oli rohkem, neile ehitati kaks nari, mille mõlemal korrusel oli ruumi kahele lapsele – kokku mahtus magama kaheksa tüdrukut. «Sai hakkama küll,» ütleb Hilja.

Suppi tehti peres 12-liitrise potiga, kartuleid kulus korraga ämbritäis. «Nad olid kõik tragid! Poisid olid kanged süüa tegema ja tüdrukud ongi mul praegu enamasti kokad.»

Hilja tunnistab, et kui lapsi pole majas, tunneb ta neist suurt puudust. «Nii harjunud selle kisaga! Siis ma ise ka lõhverdan koos nendega!» Hilja on väga rõõmsameelne naine.

Kõigi aegade vanimaks elanud eestlasel oli kaheksa last, aga kui vaadata teisi ülipikaealisi naisi ja mehi, siis on nad sageli lastetud olnud. Küsin Hiljalt, kas lapsed annavad pigem päevi juurde või kärbivad vähemaks. «Eks tervis peab hea olema. Mina pole rohkem enda pärast haiglas olnud, kui 43-aastaselt lõigati sapp välja ja kopsupõletikuga käisin ka.» Niisiis arvab Hilja, et tervis ja eluiga ei sõltu laste hulgast või nende puudumisest. «Kellele on eluiga antud, siis sinna ei anna midagi teha!»

47-59/00
Ilmarekordte sadu

Augustitorm 1967 Haapsalus / Haapsalu muuseum

Nüüd tuleb rekordeid nagu varrukast, sest kõne all on ilm. Klimatoloog Ain Kallis annab selle kohta ammendava ülevaate.

Kallis ütleb, et kõige karmim pakane ehk –43,5 kraadi mõõdeti 1940. aasta 17. jaanuaril Jõgeval. Ilm oli sedavõrd hukas, et Petseri jaamas külmus ära vagunitäis riigiviina! Linnud kukkusid lennult alla. Aasta hiljem ehk 1941. aasta jaanuari algul mõõdeti Võrus terake vähem ehk 43,4 miinuskraadi.

Palavaim ilm oli 35,6 kraadi ja see mõõdeti 1992. aasta 11. augustil samuti Võrus. Vaid 0,2 kraadi võrra jäi alla 2010. aasta 7. augustil Narva-Jõesuus saadud temperatuur. Küll aga oli 2010. aasta suvi kuumim alates 1866. aastast, mil Eestis on temperatuure katkematult vaadeldud. Siis oli suve keskmine temperatuur Eestis 18,1 kraadi. Juulis oli Tartus tervelt 26 päeva temperatuur üle 25 kraadi, sellest 12 päeva üle 30 kraadi.

Meie kõige soojem aasta oli alles ülemöödunud ehk 2015. aasta, kui Tartu-Tõravere ilmajaamas arvutati aasta keskmiseks õhutemperatuuriks 7,4 kraadi.

Kõige tugevam tuulepuhang ehk 48 meetrit sekundis mõõdeti 1969. aasta 2. novembril Ruhnus. Tugevaim kümne minuti jooksul mõõdetud keskmine tuul puhus aga 34 meetrit sekundis 1967. aasta oktoobris ja 1970. aasta septembris Kihnus ning 1969. aasta novembris Vilsandil. Üle 33 meetri sekundis puhuv tuul on juba orkaani tugevusega.

Terviklikuks sajandi tormiks saab Kallise sõnul nimetada 1967. aasta 6.–7. augustil möllanud tormi, mil puhangud ületasid kahel päeval 35 meetrit sekundis ja mille tulemuseks olid tohutud metsakahjud. «Ise juhtusin samal ajal sõitma rongiga Narva poole,» meenutab Kallis. «Mäletan, kuidas murdunud puude ladvad Aegviidu kandis vaguneid kriipisid!»

Kõige paksem lumikate ehk 104 sentimeetrit mõõdeti 1924. aasta veebruaris Tallinnas. Kõige kauem ehk 186 päeva on lumikate olnud maas Järvamaal Nõmmkülas. Lumi tuli maha 1921. aasta 25. oktoobril ja sulas järgmise aasta 29. aprilliks.

Enim sademeid ehk 148 millimeetrit ööpäevaga tuli 1972. aasta 4. juulil maha Saaremaal Metskülas – see on ligi kaks kuunormi. Vihmaseim kuu oli 1987. aasta augustis, siis Haanjas sadas 351 millimeetrit, sellal kui kõige kuivem oli 2002. aasta august, kui Valgamaal ei sabistanud tilkagi vett.

46/100
Kõigi aegade suurim tehas

Kreenholmi vabriku tühi ketrussaal mullu kevadel. / Eero Vabamägi

Ehkki Kreenholmi manufaktuur koosnes tegelikult mitmest tehasehoonest, on see olnud kahtlemata Eesti aegade suurim ühes kompleksis tegutsenud tööstusettevõtte.

Narva muuseumi teadussekretär Merike Ivask kirjeldas Postimehele Kreenholmi mastaape: hiilgeajal 1913. aastal töötas ettevõttes 10 200 inimest. Siis oli tegu üksiti terve Euroopa suurima tekstiiliettevõttega. Viimasel tipp-perioodil, 1988. aastal oli tootmises 9800 inimest, manufaktuuris kokku aga 10 176 töötajat.

Tootmine Kreenholmis algas 1858. aastal valminud vanas ketrusvabrikus, seejärel tuli juurde kudumisvabrik, siis uus ketrusvabrik. Ning veel Joala ja Georgi vabrik. Tootmiskompleks asus Georgi ja Kreenholmi saarel. Manufaktuuri loomisel võttis Moskva kaupmees Ludwig Knoop snitti Inglismaalt. Juba 1860. aastal töötas Kreenholmis kolmandik kõigist Eesti tootmistöölistest ehk 2000 töölist.

Kui lüüa kokku tsaariajal ehitatud tootmishoonete pindala, saab Wikipedia andmetel kokku ligi pool miljonit ruutmeetrit (Ivaski andmetel siiski viis vabrikuhoonet päris nii suured ei olnud).

Ettevõttel olid tööliskasarmud, kool, apteek, saun, kirikud, 200-kohaline haigla ning isegi oma politseijaoskond, vangla ja surnuaed. Manufaktuur asus Eesti kubermangus, sellal kui saarte kõrval asuv Narva kuulus 1917. aastani Jamburgi kubermangu, alles siis ühendati Narva uuesti Eestiga. Töötajad tulid nii Ingerimaalt kui Eestist. Seega oli nende hulgas nii eestlasi, venelasi, vadjalasi kui ingerlasi.

Rootsi ettevõttele kuulunud Kreenholm pankrotistus 2010. aastal, põhjuseks suutmatus konkureerida odava Aasia toodanguga.

44-45/100
Kõige kõrgem puu

Eesti kõrgeim puu. / Are Tralla

Kui varem arvati Eesti kõrgeimad puud asuvat Tartumaal Järvselja kandis, siis 2005. aastal tunnistati kõrgeimaks Põlvamaa Veriora valla Ootsipalu orus kasvav 48,6-meetrine kuusk.

Üksiti tunnistati oma liigikaaslastest kõrgeimaks samas orus kasvav 46,6 meetri pikkune mänd. Puude kõige-kõigemat kõrgust hakkas kahtlustama RMK kaguregiooni metsakasvataja Kaarel Tiganik, kelle algatusel viidi läbi ka täpsusmõõtmine.

Tiganik ütleb praegu, et mõlemad puud on endiselt alles, aga selleks, et teada, kas ja palju need on vahepeal kasvanud, tuleks läbi viia uued täppismõõtmised. «Nüüd on sinna põrandad ümber ehitanud, sest rahvast käis vahepeal päris palju ja juured sõtkuti välja – nad on ilusti ära tähistatud ja stendid juurde pandud,» räägib Tiganik.

«Madalamaks nad ikka jäänud pole, ju nad on natuke kõrgemaks kasvanud.» Muidugi on puudel ka vanust juba omajagu, kuusel 214 ja männil 219 aastat. Kasvava puu vanust mõõdeti spetsiaalse juurdekasvupuuriga.

Kõrguse leidsid maaülikooli teadlased aga elektrontahhümeetriga. RMK kodulehelt võib lugeda, et mõõtmise käigus suunatakse laserkiir erinevatesse kohtadesse puuladvas, püüdes leida kõrgeimat punkti, millelt seade peegelduse saab. Siis lastakse masinal leitud kõrgeim punkt vertikaalselt maapinnale märkida. Mõõtes seejärel nende kahe punkti vahelise kauguse, saabki teada puu täpse kõrguse.

30-meetrine mänd ja kuusk on Tiganiku kinnitusel juba päris kõrged ning 40-meetrised haruldused.

41-43/100
Kõige rohkem hukkunuid ühes lahingus ning ohvriterohkeim merelahing

Laskurkorpuse 221. tankipolk 1943. aastal. / Arhiiv

Sõjaajaloolase Hanno Ojalo hinnangul hukkus kõige rohkem Eesti kodanikke 1942. aasta lõpus ja 1943. aasta algul Velikije Luki all Punaarmee eest võideldes.

Õigem oleks siiski vist öelda, et vähemasti valdav osa neist 5000 mehest sai surma Punaarmee sunnil, mitte selle eest võideldes. Neil oli valida töölaagrite näljasurma ja rindele minemise vahel. 1944. aasta Sinimägede lahingus hukkus palju vähem eestlasi, seal sõditi Natsi-Saksamaa poolel, kaitstes üksiti kodumaad.

Suurim Eesti vetes toimunud merelahing oli 1941. aasta Juminda miinilahing, mida peetakse ka üheks suurima hukkunute arvuga merelahinguks maailma sõjandusajaloos – surma sai 15 000 inimest. «See oli Teises maailmasõjas Läänemere suurim sõjaline operatsioon,» lisas Ojalo. Küllap hukkus inimesi ka rahvusvahelistes vetes ning Leningradi lähistel, aga lahing lähtus siiski ümberpiiratud Tallinnast, kust inimesi püüti laevadel Leningradi evakueerida.

Enamik Juminda miinilahingus hukkunutest polnud siiski Eesti kodanikud, vaid punaarmeelased.

Teine maailmasõda oli eestlastele üldse kõige ohvriterohkem sõda, Ojalo kinnitusel hukkus 70 000 – 80 000 Eesti kodanikku.

38-40/100
Kelle palgal on Eestis kõige rohkem inimesi?

Eesti suurim tööandja on ... arvake ära, kes? Kui avalik sektor ehk Eesti riik välja jätta, on selleks Leedu kaubanduskett Maxima, kus töötab 3881 inimest. Maksu- ja tolliameti pressiesindaja Mailin Aasmäe sõnul järgnevad Maximale Rimi ja Selver ning turvafirma G4S.

Tootmisettevõtetest pääseb esimesena pildile Enefit Kaevandused AS ehk ettevõte, mis kaevandab põlevkivi – seal töötab 2328 inimest. Tehnoloogiat tootvatest firmadest on aga suurim tööandja Ericsson Eesti oma 1558 palgalisega.

36-37/100
Maailma suurim ja Eesti sügavaim

Eesti sügavaim kaevandus asub maapinnast 70 meetri sügavusel ja merepinnast 18 meetrit allpool. Võrdluseks – 22-korruseline Viru hotell Tallinnas on 68,5 meetri kõrgune.

Estonia kaevandus. / Tairo Lutter

Eesti Energia keskkonnateenistuse keskkonnaspetsialisti Evelin Krekkeri sõnul pole põlevkivi kaevandamine 18 meetrit allpool merepinda veel alanud – sinna alles jõutakse. Sellest hoolimata võib vananenuks lugeda Wikipedia andmed selle kohta, et Ida-Virumaal Estonia kaevanduses kaevatakse kuni 60 meetri sügavuselt. Praegu toimuvad mäetööd kõige sügavamas kohas 16 meetrit allpool merepinda ning ka see jääb ligikaudu 70 meetri sügavusele maapinnast.

Graafika: Johan Laiv

Kaevanduse maaalusesse ossa viib kaldšaht, mida mööda töötajaid viiakse veokitest spetsiaalselt kaevanduse tarbeks ümber ehitatud bussidega töökohtadele kuni kolmveerand tundi. Teekond kaugeimasse töökohta on 9–11 kilomeetri pikkune – maa all sõidetakse aeglaselt. Töö käib Estonia kaevanduses ööpäevaringselt.

Kaevandamiseks sobiv põlevkivikiht on keskmiselt umbes 2,8 meetrit paks – see on selline põlevkivi, mille kütteväärtus on kaevandamiseks piisavalt hea. Põlevkivikiht kulgeb põhja-lõuna suunaliselt, ja mida rohkem lõuna suunas, seda sügavamale tuleb sellele järele minna. Estonia kaevanduse maa-alune osa võtab enda alla 144 ruutkilomeetrit ehk Tallinna linna pindalaga võrreldava territooriumi. Kaevanduse mäetööd liiguvad maa all edasi neljas suunas: edelasse, loodesse, kirdesse ja kagusse.

Maailma sügavaim kaevandus asub Lõuna-Aafrikas 3,9 kilomeetri sügavusel. Seal kaevandatakse kulda.

35/100
Suurim karistuskogemus

Enimkaristatud eestlane armastab näpata Snickersi šokolaadi. / Sander Ilvest

65-aastane Arly Meyer on meie ajal elavatest eestimaistest kurjategijatest teadaolevalt kõige rohkem ehk koguni 36 korda kriminaalkorras süüdi mõistetud tegelane, kes on istunud vanglas 34 korda.

Viimati pandi Meyer vangi eelmisel aastal, ta vabanes Tartu vanglast tänavu 25. mail ja ootab praegu juba uuesti vanglas kohut. Veel enne Tartust lahkumist jäi ta vargustega vahele, seejärel suundus ta vanasse kodulinna Viljandisse, kus suutis ühe nädalavahetuse jooksul mitu korda kaupluste turvameestele silma jääda. Viljandi politseijaoskonna menetlusteenistuse vanema Leana Lemmingu sõnul sõi Meyer kauplustes ning toppis taskutesse kirsse, komme ja muud, tehes seda üsna varjamatult.

Esimest korda karistas Meyerit toonane Viljandi rajooni rahvakohus juba 1969. aastal. Tema kriminaalne ajalugu ulatub nii hallidesse aegadesse, et valdav osa varasematest karistustest on praeguseks karistusregistrist kustutatud – kehtivaid karistusi on mehel justiitsministeeriumi andmetel üheksa. Lisaks kuritegudele on Meyer korda saatnud astronoomilisel hulgal väärtegusid. Ta on tuttav päris mitme Eesti linna politseinikele.

Meyer on eelkõige paadunud varas, keda on ometi karistatud ka vägivallategude eest. Enamasti ta siiski varastab, ja enam-vähem kõike, mis kätte jääb – alates pastakatest, kellvõtmehoidjatest ja termokottidest, lõpetades šokolaadi ja guljašši täis supikausiga. Mehe tegevus oleks ehk inimlikult mõistetavam, kui vana kurjategija püüaks ellujäämiseks varastada süüa või siis jalga sooje sokke, aga paraku virutab ta ka asju, mida tal ei peaks kuidagi vaja olema.

Lemming ütleb, et Meyer on siiski võrdlemisi ohutu tegelane. Enne uut kohtuprotsessi tellitakse talle ka psühhiaatriline ekspertiis mõistmaks, kas mees ei vaja ehk mingit erihooldust. Politseiuurijatele pole ta ometi väga ebaadekvaatset muljet jätnud – orienteerub ajas ja ruumis.

«Kui me küsime tema käest, miks sa jälle varastasid, siis vastab ta, et tahtis magusat või kõht oli tühi,» räägib Lemming. «Aga siis juhtub, et ta varastab näiteks kirjaklambreid ja tulemasinaid, ja me küsime, milleks ta neid võtab – siis ütleb Meyer, et mul läks sassi. Küllap talle jäävad silma ja meeldivad mingid vidinad. Esemete väärtus on sageli peaaegu olematu – ükskord oli kahju 16 senti, aga kuna see oli mitmes kord, ei olnud meil valikut.»

Et Meyeri magusaisu vaigistada, annavad Viljandi politseinikud talle mõnikord kaasa peotäie lastele jagamiseks mõeldud Lõvi Leo komme. «Seejärel ongi paar päeva rahu,» ütleb Lemming.

Üldiselt tundub kodutul Meyeril olevat üsna ükskõik, mida politsei, prokuratuur ja kohus temaga teevad – tal pole enam midagi võita ega kaotada. Suvel mees eriti vanglasse ei kipu, aga talvel, külmade saabudes, kipuvad vargused sagenema.

2011. aastal mõisteti Meyer vangi kolmel korral, 2012. aastal samuti kolmel korral, 2013. aastal vaid ühe korra, 2014. aastal kahel korral ning 2015. aastal kahel korral. Kõik need kohtuotsused langetati eri aegadel, niisiis ei ole kolm korda aastas mingi ühe ja sama kohtuotsuse erinevad paragrahvid.

Mullu hilissügisel taotles Tartu vanglas istunud Meyer enda ennetähtaegset vabastamist. Nii prokurör, vangla kui ka kohus pidasid teda aga võrdlemisi lootusetuks juhtumiks ning mees istus oma aja lõpuni.

Kohtumäärusest selgub, et ametlik töökoht oli tal väidetavalt viimati 1980. aastal. «Arvestades asjaolu, et Arly Meyerile on varavastaste kuritegude toimepanemine saanud elustiiliks ning tal puudub tööharjumus, tuleb asuda seisukohale, et isegi võimaliku vanaduspensioni saamise korral võib ta tulevikus jätkata kuritegude toimepanemist,» seisis kohtu määruses. «Lisaks puudub Arly Meyeril toetav lähivõrgustik. Tema suhted oma ema, tütre ja tütre emaga on katkenud. Tema sõpruskonda kuuluvad aga peamiselt kuritegeliku mõtteviisiga isikud, kuna ta on enamuse oma elust vanglas viibinud.»

Kohtumääruse kohaselt väärib tähelepanu ka asjaolu, et Meyeril ei ole tahet ega kindlust enda muutmiseks. «Tema hinnangul on tema käitumise vastandumine ühiskonnas üldiselt kehtivatele normidele paratamatus. Tal puuduvad reaalsed eesmärgid tulevikuks, mille abil oma elus muudatusi teha. Ta keskendub vaid päev päeva haaval elamisele, mõtlemata seejuures oma tegude tagajärgedele ning valimata selleks vahendeid.»

Ja veel: «Kõrvale ei saa jätta, et Arly Meyer tarvitas enda sõnul vabaduses alkoholi ükskõik kunas, kui tal selleks võimalus oli. Ta on üritanud alkohoolseid jooke ka varastada ning pannud joobes olles toime vägivaldse kuriteo. Ise ta alkoholi tarvitamises probleemi ei näe ega soovi ka enda tarvitamisharjumusi muuta, st alkoholi tarvitamisest loobuda.»

Tartu vangla hindas Meyeri puhul uue üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosuseks 65 protsenti ja vägivaldse kuriteo tõenäosuseks 58 protsenti.

32-34/100
Kõige piimakam lehm

/ graafika: Johan Laiv

Kõigi aegade suurima päevalüpsiga sai maha Torma põllumajandusosaühingu lehm, kes lüpsis 2009. aasta aprillis 84,6 kilogrammi piima – see teeb üle kaheksa ämbritäie valget kulda ühe päevaga!

See lehm läks paraku 2011. aastal karjast välja, nagu loomakasvatajad delikaatselt väljenduvad.

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli ASi juhataja Kaivo Ilves ütleb, praegu karjas olevatest lehmadest teeb suuri tegusid sama Torma ettevõtte veislane, kes oli andnud eelmisel aastal päevaga 84,2 kilo piima.

Mullu suri aga raske poegimise tõttu Tartu Agrole kuulunud lehm Jacqueline, kes lüpsis eluajal üle 175 tonni piima ja on sellega elueatoodangu rekordiomanik. Kokku täitis Jacqueline toorpiimaga ääreni ei rohkem ega vähem kui 701 056 joogiklaasi.

Põllumajanduses mõõdetakse lehma eluiga laktatsiooni- ehk lüpsiperioodidega, mis kestab korraga 305 päeva. Jacquelinel oli üheksa laktatsiooni. Praegu karjas olevatest lehmadest on suurim elueatoodang samuti Tartu Agrole kuuluval lehmal, kes on lüpsnud üle 142 tonni piima.

31/100
Haruldasim püütud kala

/ graafika: Johan Laiv

Viimase paari-kolmekümne aasta jooksul on haruldasim Eesti vetest püütud kala Muhu rannikul võrku jäänud atlandi tuur.

Postuumselt Mariaks ristitud 136 kilo kaalunud haruldus püüti 1996. aastal. Maaülikooli kalakasvatuse osakonna juhataja Tiit Paaver kirjutas aasta hiljem Postimehes, et emase kala seest saadi 28 kilogrammi musta kalamarja, tema vanus oli olnud 40–50 aastat. Kala pikkuseks oli mõõdetud 2,9 meetrit.

Euroopa rannikuvetes elav atlandi tuur on üliharuldane kala, väljaspool kalakasvandusi hinnatakse täiskasvanud isendite arvukust sadadesse, mis tähendab, et tegu on äärmiselt ohustatud liigiga. 20. sajandil registreeriti Eestis kokku paarkümmend tuura tabamise juhtu, ent ükski püütutest ei kaalunud sama palju kui Maria. Enne 1996. aastat püüti tuur Eesti vetest 1972. aastal.

Nagu kirjutas Paaver 1997. aastal, polnud Saksamaal leitud ühtegi elusat oma tuura. Venemaalt polnud pärast 1984. aastat samuti teateid selle kala leidmise kohta.

Eesti vetes kohtab üliharva ka Läänemere oma vaalaliiki pringlit, kes kaalub täiskasvanuna 45–60 kilogrammi. Aga – pringel pole kala, vaid imetaja.

29-30/100
Kõige suurem kala

/ graafika: Johan Laiv

Meie suurim kala on säga. Suurima kunagi kinni püütud säga väljaselgitamine polnud aga põrmugi lihtne, sest rekordkalade kohta leidub mitmesuguseid andmeid.

Igati autoriteetne teos on Neeme Mikelsaare kirjutatud «Eesti NSV kalad», milles seisab, et suurim meil kunagi kaalutud isend võis olla 9,5-puudane (152 kg). See ongi säga, kes ületab teisi väidetavaid rekordsägasid mäekõrguselt – mõnedel andmetel kaalus suurim säga 56 kilogrammi, ent vana vunts võib tõepoolest kasvada ka sadade kilogrammide raskuseks.

Praegu Eestis ujuvate sägade suuruse kohta on keeruline midagi öelda, sest neid ei tohi püüda – isegi kui keegi mõne vägeva eluka kogemata kinni püüab, ei pruugi ta seda uudist suure kella külge riputada.

Säga on kaitsealune mageveekala, aga Tartu Ülikooli ihtüoloogia ja kalanduse vanemteadur Markus Vetemaa pakub, et praegu meres elavatest ja sagedamini esinevatest kaladest on suurim lõhe. See kala sünnib ja seega ka koeb siiski jõgedes. Lõhe on ka suurim kala, keda püüda tohib.

«Mõõtsime Pirita jões üle-eelmisel aastal kalakaameraga 140-sentimeetrise lõhe, kelle kaaluks tuleb arvestuslikult 25 kilogrammi,» räägib ta. «Tõenäoliselt ei uju Eesti meres praegu ühtki suurt tuura, nii et ilmselt on kõige suurem mõni lõhe. Võin pea anda, et Eesti jõgedesse tulevad ka sel sügisel lõhed, kes kaaluvad üle 20 kilo.»

Tartu Ülikooli ihtüoloogia ja kalanduse teadur Martin Kesler lisab, et teadaolevalt suurima lõhe püüdis August Mölder Keila jõest 1938. aastal – see kaalus 37,7 kilogrammi.

28/100
Kõige rängema rahvastikukaotuse alates muinasajast põhjustas nälg koos katkuga

Graafika:  Johan Laiv

Ajaloolane Aadu Must ütleb, et Eesti rahvaarv oli alates muinasajast kõige madalam umbes 400 aastat tagasi, kui ellu jäi ligikaudu 100 000 inimest.

Musta sõnul olid selle põhjuseks Poola-Rootsi sõjad ning aastatel 1601–1603 möllanud näljahäda ja katk. «Eesti entsüklopeedia» kirjutab, et kui 16. sajandi keskel elas praeguse Eesti aladel 250 000 – 300 000 inimest, siis sajand hiljem 120 000 – 140 000 inimest, selleks ajaks oli rahvastik hakanud juba taastuma. Isegi 13. sajandi algul elas Eestis rohkem inimesi kui nelisada aastat hiljem.

Põhjasõja ja 1710. aasta katku põhjustatud rahvastikukaotused on Musta andmetel liialdatud ning rahvatraditsioonis Põhjasõjaga seostatud koledad legendid pärinevad tegelikkuses suuresti sajand varajasemast ajast.

Ajaloolane Marten Seppel kirjutas 1601.–1603. aasta näljahädast ajakirjas Tuna. Artiklist «1601.–1603. aasta näljahäda Eestimaal» võib lugeda, et 1613. aasta kirikuvisitatsioon leidis Viljandi kihelkonnas 600 talust asustatuna ainult 50–60 taluperet ehk kümnendiku.

Tsiteerime Seppelit: «Georg Müller märgib oma 9. jutluses 17. juulist 1603 konkreetsemalt, et katku ja näljahäda tulemusena on Tallinnas «mitu tuhat inimest» viimase «kahe ja poole aasta jooksul» maha maetud, millele järgneb Mülleri ääremärkus, et «kolme aasta jooksul on ainuüksi Püha Barbara juures maetud 11 130 inimest»».

1620. aastal oli Järvas ja Virus mõisalääne, kus 90 protsenti või enamgi maadest olid tühjad. Keila mõisaläänis oli 1599. aastal 95 talu, 1605. aastaks oli aga alles vaid 31 talu. Koonga mõisa 169 talust jäi 1604. aastaks alles 37. Paljudes piirkondades jäi tühjaks üle 75–80 protsendi taludest ja maadest.

Näljahäda puhkemise tõukeks oli 1601. aasta ebatavalisest suvest ja varajasest külmast põhjustatud ikaldus, mille erakordsuse esiletoomine kaasaegsete poolt annab alust näha selle taga Huaynaputina vulkaani mõju. 1602. aastal külmast tingitud ikaldus kordus. Näljahäda saavutas oma haripunkti 1603. aastal koos katkuga. Samal ajal jätkus aga sõda Rootsi ja Poola vahel, mis pani rahvale ränga lisakoorma.

27/100
Eesti suurim puumaja asub Tartus

Puitmaja Tartus Staadioni tänaval / Foto: Margus Ansu / Postimees

Eesti ja kogu Balti riikide kõige suurem puithoone oli kuni praeguse kümnendini Vändras asuv kunagine kurttummade kool, aga tõenäoliselt on pärast osa hoone lammutamist suurim puitmaja hoopis kunagine vaimuhaigla Tartus, Staadioni tänaval.

Vändra hoonel on ka väärikas ajalugu, see valmis juba 1866. aastal, paarkümmend aastat hiljem lisandus ka juurdeehitis. Arhitektuuriajaloolase Oliver Orro sõnul on maja küljest viimastel aastatel tükke lammutatud ja enam ei pruugi kõige-kõigem selle puhul kehtida. «Aga väidetavalt oli see omal ajal tõesti Eesti suurim puithoone,» ütles ta. Kui võrrelda kaardil hoonete praegust pinnalaotust maapinnal, on Tartu maja kindlasti suurem.

Vändra alevivanem ja hoone omanik kinnitavad, et kaua see maja enam püsti ei seisa. Alevi juhid leidsid sellele läinud kümnendi algul omaniku, kes pole seni teinud muud kui osa maha lammutanud. Erilist paatost maja suhtes Vändras ei kohta, omanikult ei õnnestu teada saada isegi mitte seda, kui suur see kunagine suurim puitmaja siis ikkagi oli – temal pole andmeid, selleks peaks minema üle mõõtma. Lammutusluba on juba mõnda aega olemas, omaniku kinnitusel lammutas ta internaadiosa ehk ligi veerandi majast nelja aasta eest maha. «Neid kirju on tulnud palju, et tuleb ära lammutada, see on ohtlik,» rääkis ta.

Orro sõnul on valdavalt tegu traditsioonilise rõhtpalkehitisega.

1878. aastal valminud Tartu vaimuhaiglas on töötanud psühhiaatrina Vaino Vahing ja viibinud patsiendina paljude teiste kuulsuste hulgas Juhan Liiv. Tartu linnale kuuluv hoone on erinevalt Vändra omast kinnismälestisena kaitse all ja vähemalt osaliselt kasutusel, aga vajaks samuti restauraatorite hoolitsevat kätt.

Maja ehitusalune pind on ligi 1600 ruutmeetrit, kahe korruse peale kokku tuleb netopinda 3100 ruutmeetrit. Ei Vändra ega Tartu puitmaja pole kuigi kõrged, need on vaid kahekorruselised, suurus seisnebki pigem hoonekompleksi pikkuses ja laiuses.

«Tuletõrje-eeskirjad ei lubanud üldjuhul ka kolmandat korrust välja ehitada, sel juhul pidi olema mitu treppi,» selgitas Orro. «Üldiselt ehitati kolmekorruselisi puitmaju enne Teist maailmasõda suhteliselt vähe ja need olid mõned kivitrepikojaga hooned Kalamajas ja teistes Tallinna linnaosades.»

26/100
Kõige rohkem laenutatud raamat on «Rehepapp»

Enim laenutatud raamatud / Graafika: Johan Laiv

Kultuuriministeerium hankis Postimehele kolmest eri andmebaasist andmed alates 2000. aastast enim laenutatud raamatute kohta, üllatuslikult ei leia sellest edetabelist Barbara Cartlandi ega teisi romantiliste romaanikeste autoreid.

Cartlandi mõni raamat võib ju ilma teha aastases laenutusedetabelis, ent pikas perspektiivis on võidumehed – ja justnimelt võidumehed – eesti autorite teosed, seda siiski ühe erandiga.

Niisiis on alates 2000. aastast konkurentsitult enim laenutatud Andrus Kivirähki raamatut «Rehepapp ehk November» – kokku ligi 53 000 korda. Esiviisikusse mahub ainsa välisautorina Thorbjørn Egneri teos «Sööbik ja pisik», mis on üle 38 000 laenutuskorraga teisel kohal.

Koolilapsed on jooksnud nähtavasti seoses kohustusliku kirjanduse nõudmistega raamatukogudele tormi, et saada sealt kätte Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eepose «Kalevipoeg» ümberjutustust, mis pärineb Eno Raua sulest, ja kergitanud nii selle raamatu laenutusedetabelis kolmandale kohale – raamatut on laenutatud 33 500 korda.

Neljandana järgneb Mihkel Raua «Musta pori näkku» (ligi 31 000 laenutust) ja viiendana jällegi Kivirähki «Mees, kes teadis ussisõnu» (27 500 laenutust). Niisiis võib kõhklemata öelda, et Andrus Kivirähk on selle sajandi populaarseim eesti kirjanik.

24-25/100
Sügavaim punkt on Osmussaare lähistel

Territoriaalvete sügavaim punkt on 140 meetrit, Osmussaarest põhjas.

Eesti maismaa madalaimaid loodusliku tekkega punkte on tegelikult terve hulk, aga Läänemeres on meie territoriaalvete suurim sügavus 140 meetrit – seda infot te teatmeteostest ei leia.

Tartu Ülikooli geoloogia osakonna juhataja professor Tõnu Meidla sõnul asub see koht Osmussaarest põhja pool. «Eesti majandusvööndis on suurim sügavus umbes 230 meetrit, see on üsna majandusvööndi piiri ääres Hiiumaast lääne pool,» lausus ta. Terve Läänemere suurim sügavus on 459 meetrit ja see jääb Rootsi vetesse.

Meidla sõnul pole informatsioon territoriaalvete 140-meetrisest sügavusest kirjandusse jõudnud. «Seal öeldakse siiani, et maksimaalne sügavus on 102 või 104 meetrit. 140 meetrit on teada erialaspetsialistidele,» ütleb ta. «Hüdrograafid mõõdistasid merepõhja ja tegid kindlaks andmed, mida nad ei ole eraldi avaldamisväärseks pidanud.»

Meidla ütleb, et Eesti maismaal pole sellist looduslikult tekkinud süvikut – kaevandustest kõneleme eraldi –, mis oleks merepinnast madalamal. «Niisugust punkti, mis oleks maismaal alla nulli ja poleks vett täis, nagu näiteks Surnumere org, meil olla ei saa, sest sademete hulk ületab Eestis aurumise ja peale selle on meil veel ohtralt põhjavett,» selgitab Meidla.

Tegelikult ei muudaks seda tõsiasja isegi mitte järvede põhja kiikamine. Jah, Rõuge Suurjärv on küll 36,5 meetri sügavune, aga järve põhi asub siiski merepinnast ligi 70 meetrit kõrgemal. Sama käib ka Peipsi järve kohta, mille kallas asub küll Rõuge Suurjärvest madalamal. Erandina võiks Meidla sõnul siiski kõne alla tulla mõni rannavööndi järv, mida meri tegelikult üle ujutab – näiteks Saaremaa Mullutu-Suurlaht on ametlikult järv ja selle põhi võiks ulatuda allapoole merevee piiri. «Nimi aga ütleb «laht», nii et ega teda päris järveks ikka pidada ei saa,» lisab spetsialist. Ta kinnitab, et maismaa madalaim punkt on tegelikult Läänemere rannikul. See ongi seal, kus rannajoon kohtub veepiiriga. «Niisiis on maismaa madalamaid punkte tegelikult palju,» tõdeb ta.

21-23/100
Eestimaa võimsaimad rändrahnud

Muuga kabelikivi on suurima ümbermõõduga - 58 meetrit. / Mihkel Maripuu

Suurima ümbermõõduga rändrahn on Muuga kabelikivi – 58 meetrit, suurim ruumala ehk 930 kuupmeetrit on Letipea Ehalkivil.

Ehalkivi kaalub ligikaudu 2500 tonni. Tartu Ülikooli geoloogia osakonna juhataja professor Tõnu Meidla ütleb igati väärikatele allikatele toetudes, et kõrgeim on Eesti põhjapoolseimal, Vaindloo saarel asuv hiidrahn – 7,7 meetrit. See annab välja vähemalt kahekorruselise maja mõõdu.

19-20/100
Suurim raba laiutab 5600 hektaril

Võlla raba ja Emajõe Suursoo. / Postimees

Eesti suurim soo on 5600 hektaril paiknev Võlla raba Pärnumaal, üksteisega piirnevad eri tüüpi sood moodustavad aga soostikke ja suurim selline võib olla hoopis 13 000 hektaril ehk 130 ruutkilomeetril laiuv Emajõe Suursoo.

Tõepoolest, erinevalt Wikipedias väidetust pole meie suurim soostik Ida-Virumaal asuv Puhatu, vähemalt nii kinnitab märgalade ekspertide hulgas autoriteedi staatuses Eerik Leibak.

Wikipedia ütleb Puhatu soostiku pindalaks ligi 57 100 hektarit. «Sageli kiputakse «soostiku» all mõistma samanimelist ja samas paigas olevat turbaala, mille pindala on arusaadavalt suurem,» selgitab Leibak. «Erinevalt Puhatu soostikust hõlmab Puhatu turbaala ka endisi Oru freesturbavälju, Narva karjääri alla jäänud osi, kuivendatud soometsi jne.» Sood on Leibaku sõnul sellised turbaalad, kus turvast on vähemalt 30 sentimeetrit ja seda ladestub endiselt juurde. «Soode alla käivad ka soometsad ja nende kogupindala on teadmata,» lisas ta.

Puhatu-Agusalu soostiku pindalaks hindab Leibak 12 000 hektarit, aga kuna sellele lisaks säilinud soometsade pindala pole teada, ei soovi Leibak ka suurimate soostike kohta midagi ülearu kindla peale väita. 10 000 hektarit on ka Muraka soostik Virumaal ja Kuresoo Soomaal hõlmab ligikaudu 9000 hektarit.

Kui aga vaadata soid eraldi, on Võlla raba järel Eesti suurimad sood Kuresoo lääne- ja keskosa Soomaal (5000 ha) ning Pärnumaal asuvad Kõima (3700 ha) ja Kikepera raba (3300 ha). Muide – Pandivere kõrgustiku keskosa on ainus suurem piirkond Eestis, kus pole üldse soid.

18/100
Raskeim laps sündis 25 aastat tagasi

Sünnikaal / PM

Suurima sünnikaaluga laps on alates 1992. aastast lausa 6,54 kilo kaalunud poiss! Doktor Helle Karro lisas, et ka keskmine sünnikaal on beebidel järjest suurenenud. Sünniregister ei saanud isikuandmete kaitsele viidates täpsemalt öelda, kus suur poiss täpsemalt sündis.

17/100
Kergeim laps kaalus sündides alla 400 grammi

Teadaolevalt väikseima sünnikaaluga ja vähemalt esimese elunädala lõpuni elanud laps kaalus alla 400 grammi.

Tartu Ülikooli naistekliiniku juhataja Helle Karro ütles, et meie sünniregistris on andmed 1992. aastast, varasema kohta on rekordeid keeruline öelda. Ta lisas, et väikseima ellujäänud beebi sünnikaal jääbki tõenäoliselt uuemasse aega, sest meditsiin on sedavõrd edenenud. «Tõenäoliselt on see 500–600-grammine laps,» pakkus Karro ja soovitas siiski sünniregistrist üle küsida.

Sünniregistri juhataja Kärt Allvee teatas aga, et alates 1992. aastast on väikseima sünnikaaluga sündinud ja vähemalt esimese elunädala lõpuni elanud laps vaid 392-grammine tüdruk. Sünniregistrist näeb seda, kas laps on elanud vähemalt esimese elunädala lõpuni.

16/100
Vanim lehm elas Emmastes

Õõda sai 23. sünnipäevaks 10. mail 2005. aastalt ohtralt kingitusi ja kamaluga kuulsust. / Margus Ansu

Teadaolevalt vanim Eesti lehm elas Hiiumaa Emmaste kolhoosis 26-aastaseks, temast tuntumaks sai aga 23-aastaseks elanud Õõda, kellel oli Arnold Rüütliga samal päeval sünnipäev.

Oma klassi rekordinaised on mõlemad: Emmastes elanud lehm (nime ei õnnestunud enam teada saada) on teadaolevalt vanim mustavalgekirju tõu esindaja, sellal kui Õõdast sai eakaim maatõugu veis.

Õõda sündis 10. mail 1982. aastal Pärivere sovhoosis Pärnumaal, lüpsis Eesti Vabariigis, elas edukalt üle siinse põllumajanduse keerulisimad ajad ning lahkus taevastele ristikuväljadele juba Euroopa Liidus, 29. detsembril 2005. aastal.

Maaülikooli anatoomiakogu kuraatori Eha Järve sõnul toodi Emmaste lehm 1980. aastatel toonase põllumajandusakadeemia loomakliinikusse ja kuna looma liigesed olid sedavõrd läbi, tuli ta lõpuks magama panna. Lehma pea ja jalad on praegugi anatoomiakogus alles. «Ta oli aher ja teda peeti lemmikloomana,» räägib Järv. «Lüpsjad ei raatsinud teda tapale saata, aga lõpuks jäid tal jalad väga haigeks.»

Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi direktori Toomas Tiiratsi sõnul Oli Õõda loomakliinikus pensionil ajal, mil Arnold Rüütel oli president. Mõlema sünnipäev on 10. mail. «Tekkiski väike probleem sellega, et ajakirjanikud käsitlesid hoolega Õõda sünnipäeva, aga kippusid samal ajal unustama presidendi sünnipäeva,» muigab Tiirats.

Maaülikooli suurloomakliiniku arstid, kelle hoole all Eesti vanim lehm oma elupäevade lõpuni elas, iseloomustasid Õõdat kui arukat, rahumeelset ning isepäist looma.

Nüüdsel ajal enam nii vanu lehmi ei näe, sest neil ei lubata suurfarmides niisama vanaduspõlve nautida, saati siis veel ahtrana. «Praeguse tootmise juures on lehm hästi elanud, kui on viis järglast ilmale toonud,» räägib Tiirats. «See ei anna välja kümmetki eluaastat.»

Õõdal ja Emmaste lehmal lasti maaülikooli juures nii pikalt olla ka selleks, et uurida nende pikaealisuse ja hea tervise saladusi, samuti loomuliku vananemisega kaasnevaid muutusi. Muide – maailma vanim lehm elas peaaegu 49-aastaseks.

14-15/100

Eesti pikimad sillad

Sõpruse sild Tartus / Foto: Margus Ansu

Eesti konkurentsitult pikim ehk pea poolekilomeetrine on 1981. aastal valminud ja 490 meetrit pikk Sõpruse sild Tartus.

Ehkki Pärnu jõgi on oma suudmealal Tartut läbivast Emajõest tublisti laiem, piirdub 1976. aastal valminud Papiniidu silla pikkus ometi vaid 284 meetriga. Sõpruse sild on nii pikk ja seega kulukas pidada, et Tartu linn on alaliselt hädas selle remontimiseks tarviliste summade leidmisega.

Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor ja ehitusinsener Siim Idnurm on Eesti sillaehituse elav entsüklopeedia. Tema sõnul on sillaehitusasjatundjate jaoks väga oluline näitaja hoopis see, kui suur on ava, mida üks sild katab tugisammasteta. Sõpruse sillal on tugisambaid ja seega ka avasid omajagu. «Kõige suurem selline ava ehk 90 meetrit on kahel sillal – Rannu-Jõesuu 2009. aastal valminud võrkkaarsillal ja tunamullu valminud Tartu Ihaste sillal,» ütleb Idnurm. «Suurema avaga silda pole seni olnud Eestis võimalik ehitada.» Jutt käib sellest avast, mis on jõe kohal, Ihaste silla kogupikkus on 400 meetrit.

Tuleb lisada, et Idnurme projekteeritud Rannu-Jõesuu sild (tuntud neile, kes sõidavad Tartust Viljandisse ehk koht, kus Emajõgi saab Võrtsjärvest alguse) on ka üks ilusamaid uuel ajal ehitatud maanteesildu. Idnurm lisab, et selle terassilla konstruktsioon on Balti riikides ainulaadne.

Sildade pikkuse mõõtmisel on oma metoodika. «Kokkuleppeliselt mõõdetakse kaldasammaste tagaseinte vahelist kaugust,» selgitab Idnurm. «Omal ajal mõõdeti veel natuke kaugemalt.» Nils Niitra

12-13/100

Kõige pikem riigisisene ja välismaale suundunud bussiliin

Eesti pikim bussiliin / Johan Laiv

Eesti pikim riigisisene bussiliin läheb Kuressaarest Tartusse läbi viie maakonna, koos praamisõiduga kulub teekonnale kuni kuus tundi ja viis minutit.

Liinil sõidab nii Saaremaa bussifirma Sarbuss kui Mootor Grupi firma Eesti Buss, aga kuna viimane peatub ka Lihulas ja Kilingi-Nõmmel, on sõit Eesti Bussi Lux Expressiga veidi pikem ja aeganõudvam.

Eesti Bussi nõukogu liikme Toivo Lehe andmetel on reisi pikkus 335 kilomeetrit, Tartust Kuressaarde kestab sõit 5 tundi ja 50 minutit, vastupidi aga 6 tundi ja 5 minutit. Peatusi on tegelikult kokku 23, sellele lisaks veel neli nõudepeatust. See ei tähenda siiski, et buss kõigis neis seisma jääks. Loo autor on sõitnud hiljuti Sarbussiga Tartust Kuressaarde ja Eesti Bussiga tagasi Tartusse – kõik see kestab nii kaua, et juba Viljandis on tunne, nagu oleks koju jõudnud.

Seoses bussijuhtide töö- ja puhkeaja nõuetega teenindab liini number 149 päeva jooksul kolm bussijuhti – üks juht sõidab Tartust Pärnusse, teine Pärnust Kuressaarde ja tagasi Pärnusse ning kolmas Pärnust tagasi Tartusse. Sarbussil sõidab Tartust Kuressaareni üks juht, aga töö- ja puhkeaja nõuete täitmiseks teeb tema pikema peatuse Pärnus ja lisapuhkust annab ka pooletunnine praamil seismine.

Toivo Lehe andmetel on kaugbussiliin number 149 erinevate sõiduplaanide alusel käigus juba 1970. aastast ning ühtegi pikemat riigisisest liini pole meil ka varem olnud. Mõnda aega tagasi pandi kinni Tallinna-Saatse bussiliin, mille pikkus oli 306 kilomeetrit.

Mootor Grupi omaniku Hugo Osula sõnul oli Eestist alguse saanud ja välismaale suundunud pikim bussiliin Tallinn-Stuttgart, mis oli käigus aastatel 1994–2007 – kokku 2200 kilomeetrit. Liinile said saatuslikuks odavlennud. Nils Niitra

9-11/100

Eestist kõige kaugemad punktid maakeral

Kaugeim inimasustuseta maismaapunkt / PM

Eestist kaugeim geograafiline punkt maakeral asub Vaikses ookeanis, kaugeim maismaatükike asub aga Antipoodide saarestikus, samanimelisel saarel ehk otsetõlkes Vastandsaarel või Vastassaarel.

Antipood tähendabki üksiti sellist punkti maapinnal, mis jääb täpselt teisele poole maakera, meie jalge alla. Juhtumisi on Antipoodid ka Londonist vaadatuna kaugeimaks maismaa vastandpunktiks maakeral ja sellest nende nimi. Inimesi Uus-Meremaale kuuluvas saarestikus ei ela, küll aga on seal oma papagoiliik ja pingviinid. Antipoodide peasaar on ligi kaks korda suurem kui Ruhnu ja kujutab endast võrdlemisi karmi kliimaga mägist paika. See ei jää Antarktikast enam kuigi kaugele.

Tartu Ülikooli geoinformaatika ja kartograafia professor Tõnu Oja arvutas Postimehe palvel täpselt välja, kus asub kolmest Eesti paigast kaugeim punkt üldse, kus kaugeim maismaa ja kus kaugeim asustatud maismaa. «Esiteks tuleb määrata lähtepunkt Eestis, millest me mõõtmist alustame,» teatab Oja. «Valisin Tallinna raekoja ukseesise, Tartu raekoja ukseesise ning Adaveres Eesti maismaa keskpunkti tähistava kivi.» Juuresoleval kaardil on tulemused näha. «Teiseks tuleb määratleda, millest me räägime, kui kõneleme kaugusest,» lisab professor. «Antud juhul on see vähim sirgjooneline kaugus kaugeima punktini mööda Maa pinda – päris lühim kaugus ruumis läheks ju läbi Maa keskme.»

Kaugeim punkt Maal on alati lähtepunkti vastas asuv punkt, mis on ligikaudu 20 006 kilomeetrit. Vastandsaar jääb Adavere kivi tegelikust antipoodist 2000 kilomeetrit kaugemale ehk 17 997 kilomeetri kaugusele.

Kaugeim inimasustusega maismaapunkt / PM

Lähim asustatud saar on aga samuti Uus-Meremaale kuuluv Pitti saar Chathami saarestikus, see on Adavere kivi tegelikust vastaspunktist juba 17 809 kilomeetri kaugusel ehk ligi 2200 kilomeetrit kaugemal. Kunagi maooride asustatud saarel elas 2011. aasta seisuga 38 inimest. Seal on ka põhikool, sissetulek saadakse valdavalt turismist, kalapüügist ja lambakasvatusest. Sobib seega ideaalselt Ruhnu sõprussaareks. Nils Niitra

4-8/100

Suurim metsloom ja lind, kõige väiksem lind

Suurimad loomad / Johan Laiv

Eesti kõige suurem metsloom on põder, kes kaalub kuni pool tonni. Siiski kaalus ka suurim Eestis kütitud karu tervelt 420 kilo. Raskeim lind on kühmnokk-luik, pisim aga pöialpoiss.

Zooloog Harri Valdmann ütleb, et emane karu ei kasva üldiselt rohkem kui 200-kiloseks, isasloomad on suuremad. Ka põder kaalub tavaliselt 300–400 kilo.

Põder on suurim loom ka turjakõrguse poolest, see võib ulatuda kuni kahe meetrini.

Ornitoloogi Marko Mäe sõnul on meie suurim looduses toimetav lind kühmnokk-luik, kes võib kaaluda kuni 13 kilogrammi. Ka kotkad on vägevad linnud, aga merikotka

maksimumkaal on kuus-seitse kilogrammi. Ent lindude suuruse hindamisel on tähtis ka tiibade siruulatus. Ehkki võiks arvata, et siin püstitavaid rekordeid kotkad, selgub, et võimsaim siruulatus ehk kuni 2,5 meetrit on mõõdetud sookurel. Kalju- ja merikotka ning luige tiibade siruulatus ei jää sellele siiski kuigi palju alla: kaljukotkal kuni 225 sentimeetrit ja merikotkal ning kühmnokk-luigel kuni 240 sentimeetrit.

Luigel on küll pikk kael, aga lühikesed jalad. Sestap on kõige pikemad linnud samuti sookured, kes on varvaste otsast noka tipuni mõõtes sama pikad kui keskmine eesti mees ehk 180 sentimeetrit.

Meie konkurentsitult väikseim lind on pöialpoiss, kes kaalub kõige rohkem viis grammi. Ta on üks kõige kiirema ainevahetusega linnukesi, kes kulutab külmaga kogu valge aja toitumiseks. «Tema energiakulu on nii suur, et kui ikka midagi pole põske panna, võib poole tunni jooksul surm silme ees olla,» rääkis Mägi. Nils Niitra

1-3/100

Kõige vanemaks elanud eestlased

/ Johan Laiv

Teadaolevalt kõige vanem eestlane Maria Tomson elas lausa 112-aastaseks, ükski teine pikaealine pole jõudnud 109. sünnipäevani.

Kui Maria Tomson  1963. aasta 27. detsembril 110 aastat vanaks sai, intervjueeris teda ja tema lapselast legendaarne raadiomees Felix Leet. «Ta võttis veel sügisel aias porgandit, tunneb kõik inimesed ära ja kuuleb hästi, käib veel praegugi väljas,» kõneles lapselaps. Tomsonil oli viis poega ja kolm tütart ning 110-aastasena 84 järeltulijat. «Lapselapsi on mul küllalt,» ütles naine isegi.

Naine kõneles sedavõrd arhailist murrakut, et usutlust kuulates oli praeguse loo autoril sellest keeruline aru saada. «Ega ma haige polegi olnud,» teatas ta. «Päävalud. Üks kord pää valutas.» Ka lapselaps lisas, et vanaema pole kordagi arsti ukse taga nähtud. «Olen töötanud, matkanud ja kõike teinud,» tõdes Tomson. Lapselaps lisas, et kui vanaema tööd teeb, siis alati lõbu ja naljaga. «Sellist inimest annab otsida.»

Tomson rääkis, et sündis Nõo kihelkonnas 1853. aastal, ent intervjueerimise ajal oli ta Viljandi rajooni Uusna sovhoosi hingekirjas. Lapsena läks ta koos vanematega ümberasujana Venemaale, aga naasis sealt pärast Teist maailmasõda Eestisse. Tomson suri samuti Viljandimaal Holstres 1966. aasta 26. aprillil.

Vikipeedia andmetele toetudes võib väita, et vanimaks elanud eesti mees oli vaimulik ja näitleja Juhan Kallaste – tema viibis selles ilmas 107 aastat, kaheksa kuud ja üheksa päeva. Kallaste suri 1999. aastal.

Praegu elus olev vanim eestlane on samuti mees, 31. jaanuaril 107-aastaseks saanud Arved Tamm, kes on üksiti juba praegu Kallaste järel kõige kauem elanud eesti mees. Tammel on võimalik Kallaste rekord mõne kuu pärast kinni püüda. Nils Niitra

Tagasi üles