Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tiina Park: Armastuse keetmine

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Pilkases pimeduses keset ookeani tulid isemoodi mõtted pähe.
  • Iga kord, kui suppi keedan, meenuvad mulle Lola ja tema entusiasm.
Tiina Park | FOTO: Erakogu

Lapsena vaatasin tihti kaua aknast välja. Kõik, mis meie Uuel tänaval toimus, oli minu jaoks põnev. Ühiselamu aknal mängis üks poiss õhtuti kitarri ja ümises laulda. Sõdurid marssisid oma väeossa. Meie vastasmaja hoovis oli alati keegi. Ühel päeval hakkasid hooviväravas kaks naist omavahel sõimlema ja lõpuks lajatas üks teisele küünarnukiga vastu nägu. Ka minu ema jäi seda pikaleveninud kõva sõimu kuulama. Küsisin emalt, miks need naised niimoodi karjuvad.

«Klara on lihtsalt Valja peale kade,» ütles ema vaikselt. Ta tundis neid vastasmaja naisi.

Olin segaduses. Ma ei teadnud täpselt, mida sõna «kade» tähendab. Hilisemas elus olen aga liiga paljugi selle mõistega kokku puutunud. Üks näide on Mauritiuse saarelt.

Päikeseloojangu lõbusõit Mauritiuse saarel algas täpselt kell seitse õhtul. Prantslased Lola ja Louis olid just nende sõitude tarbeks ostnud uhiuue katamaraani. Laeval oli mitukümmend loodusenautijat turisti. Soolane India ookeani mereõhk, veripunane taevas, segamini kreooli ja portugali muusika, punane vein – need loovad erilise meeleolu. Igaüks tantsis, nagu oskas. Meie muidugi filmisime ja see andis tantsijatele hoogu juurde.

Eile õhtul, just meie sõidu ajaks, olid kohalikud kalurid kõik märgid ära viinud. Nii me seilasimegi, teadmata, kus sügav ja kus madal.

«Meie reisid on juba mitu nädalat selle saare tõmbenumber,» sõnas punases pearätiga Lola uhkelt ja hakkas kreoolipärast puusanõksutamist ette näitama.

Tants, meri, paitav soojus, päikeseloojang – mida sa hing veel tahad!

Ja äkki käis hirmus raksatus. Pilkane pimedus ja paanika! Oli tunne, et maailma lõpp on kohe käes. Laev oli karile sõitnud.

«See on minu maailma lõpp!» karjus Lola kohutava häälega ise põrandal pikali räheldes.

Pilkases pimeduses keset ookeani tulid isemoodi mõtted pähe: siit me enam ei pääse, soe ookean ongi ilus koht igaveseks uinumiseks…

Laeva kapten Thomas oli rahulik ja hakkas signaale saatma. Pimedus oli kuidagi väga rõhuv. Ootasime niimoodi soojas lõunamaa öös vist umbes kaks tundi, kuni jõudis kohale teine laev, mis tõmbas meid karilt lahti ja vedis kuidagi kaldale.

Lola kutsus meid järgmisel päeval lepituslõunale. Ta oli oma roosaõieliste hibiskustega ümbritsetud aiamajakeses pannud elektripliidile suure poti ja segas puukulbiga suppi.

«Mida sa siin keedad, Lola?» küsisin punapäiselt prantslannalt.

«Ma keedan armastust,» teatas ta kindla häälega.

«Sul on ju kõik olemas. Miks sul veel seda vaja on?»

«Eile õhtul nägin ja tundsin oma nahal selget kadedust. Nüüd on vaja see armastuseks keeta.»

«Meie laev jooksis karile. Mis on siin tegemist kadedusega?» Ma olin segaduses.

«Vaata, enne kui meie selle uhke katamaraani ostsime, tegid turistidele päikeseloojangu lõbusõite kohalikud kalurid oma väikeste paatidega. Ookean on siin kalda lähedal ohtlik: karid ja sügavad kohad vaheldumisi. Siia olid paigutatud märgid, kus on sügav ning kust võivad paadid ja katamaraan läbi minna. Kapten Thomas ütles, et eile õhtul, just meie sõidu ajaks, olid kohalikud kalurid kõik märgid ära viinud. Nii me seilasimegi, teadmata, kus sügav ja kus madal. See selgus alles siis, kui olime rannast välja sõitnud.»

«Ma ei suuda seda uskuda. Kaalul olid ju inimelud!» Olin hämmingus.

«Nii ma keedangi siin kadedusest armastust. Äkki aitab.» Lola kiirgas puhast rõõmu.

Haarasin ta käest kulbi, sest ma tahan ka kadedust armastuseks keeta. Ja nüüd, iga kord, kui suppi keedan, meenuvad mulle Lola ja tema entusiasm. Keedan ja mõtlen nagu Lola, et kadugu kadedus. Seni lootusetult.

Tagasi üles