Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tšetšeen Salauddin kaitses Eesti suursaadikut

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
2. mai 2007 Moskvas Mjasnitskaja tänaval. Naši kokku kutsunud ja suursaadiku kallale ässitanud Vassili Jakimenko (punases jopis) justkui kaitseks Marina Kaljuranna autot märatsevate noorte eest. | FOTO: Foto: Aleksandr Saverkin / ITAR-TASS / Scanpix

Mind on aastaid jälitanud üks auvõlg: kirjutada Salauddin Islamovist, kelle nimi ei ütle Eestis peaaegu kellelegi midagi. Eesti diplomaatia ajaloos on sellel mehel oluline roll, sest ta oli ainus venemaalane, kes kümme aastat tagasi Eesti Moskva saatkonna piiramise ajal kaitses kehaga Eesti suursaadikut Marina Kaljuranda.

Juulis 49-aastaseks saav Islamov juhtis Venemaa ühe suurima tiraažiga ajalehe Argumentõ i Faktõ (AiF) pressikeskust Moskvas. 2. mail 2007 andis Kaljurand seal pressikonverentsi, mis algas Kremli-meelsete noorteliikumiste seninägematu kallaletungiga Eesti diplomaatidele. Suuresti tänu Islamovi kiirele tegutsemisele pääses Eesti saadik terve nahaga.

Postimehel õnnestus kodumaale Tšetšeeniasse kolinud Islamov Groznõist lõpuks üles leida. Edasi räägib ta ise – tšetšeenide kombe kohaselt austuse märgiks eesnime pidi.

  • Tegelased
  • Marina – Eesti suursaadik Moskvas 2005–2008 Marina Kaljurand
  • Franek – Eesti saatkonna poliitika- ja pressidiplomaat Franek Persidski
  • Urmas – Eesti saatkonna politseinik ja suursaadiku ihukaitsja Urmas Popp
  • Jakimenko – suurima Kremli-meelse noorteliikumise Naši juht Vassili Jakimenko, kes algatas ja organiseeris pronkssõduri teisaldamist ajendina kasutades Eesti saatkonna piiramise, mis kestis nädal aega.

Salauddin Islamov / Erakogu

Pressikeskuse juhina pidin otsima huvitavaid teemasid ürituste jaoks. Kui algasid sündmused [Eesti] saatkonna ümber, tekkis mul selle vastu huvi. Eesti huvitas mind juba sellest ajast, kui Džohhar Dudajev sealt tagasi tuli ja me võtsime 1990ndate algul pidevalt vastu delegatsioone Eestist. (Peab silmas Tartus Nõukogude pommituslennukite polku juhtinud kindral Dudajevi kutsumist Tšetšeenia juhiks, Islamov töötas toona Tšetšeenia võimustruktuurides – J. P.)

Helistasin saatkonda, nad haarasid mu ettepanekust kohe kinni. Tutvusin Franekiga, kes ütles, et pole probleemi, teeme ära. Tegime esimese pressikonverentsi aprillis. See läks rahulikult, suurt vastukaja sellele polnud.

Teise, 2. mai pressikonverentsi eel helistas Franek juba ise ja küsis, kas saab. Ma vastasin, et rõõmuga, täiskäik edasi! Tõsi, ta hoiatas mind, et nad tahtsid algul teha seda RIA Novostis [Vene valitsuse meediaagentuur], kellega oli juba kokkulepe, mis öeldi viimasel hetkel üles. See on Vene meedia pressikeskuste jaoks tüüpiline: nad hoiavad newsmaker’id lühikese rihma otsas, et viimasel hetkel pressikonverents ära öelda ja plaanid tuksi keerata. Olen täiesti kindel, et seda tehti meelega. Franek veel ütles, et nad väga ei tahaks, et mul tuleb nende pärast veel pahandusi. Ma ütlesin, et ärgu muretsegu, keegi pole mulle konkreetselt öelnud, et Eesti saadikut ei tohi [esinema lasta], nii et teeme ära.

Pressikonverents pidi juba algama, kui mulle helistati, et see jõuk (našistid jt piirajad – J. P.) liigub saatkonna eest meie suunas. Esimesed tüübid ilmusid kohale juba enne, kui Marina üldse saabus. Läksin alla ja küsisin, mis neil siin asja, lasku jalga! Need oli päris noored, need me ajasime minema. Tuli aga välja, et neil olid moodsad Kenwoodi raadiosaatjad ja nad teatasid kohe edasi, kui Marina oli autoga kohale jõudnud.

Jõime enne pressikonverentsi parajasti minu kabinetis teed, kui õues hakkas kisa. Kogu see summ oli hoovi tormanud. Jakimenko ei suutnud enam olukorda kontrollida. Edasi tungisid nad pressikeskusesse. Kuulen, et koridoris on võitluse hääled. Tuli välja, et Urmas oli jäänud minu kabineti ukse taha seisma, ta sisse ei tulnud. Ta ei sattunud segadusse, vaid võitles nendega, kuidas suutis. Väga kõva mees! Sain aru, et kaua me ust kaitsta ei suuda: tungivad raudselt sisse. Miilitsa kutsusime küll välja, aga nad ei reageerinud absoluutselt. Nad ilmusid alles mingi 40 minuti pärast. Moskva kesklinnas. Kujuta ette!

Mu kabineti tagaseinas olid sellised topeltuksed (see oli kunagi läbikäidav tuba olnud – J. P.), mille taga seisis riidenagi ja väike lauake. Umbes pool meetrit oli seal ruumi. Meile lõi Franekiga korraga pähe, et Marina tuleb sinna peita. Panime ta sinna istuma ja ukse kinni. Veidi hiljem murdsidki need värdjad kabineti uksest ikkagi läbi.

See oli täitsa naljakas selles mõttes, et selgus, et nad Marinat nägupidi ei teadnudki. Teadsid ainult, et saadik on naine. Toa nurgas istus oma laua taga kogu see aeg mu müügimänedžer Lilia, kes oli selline väike ja tõmmu. Ta ei olnud jõudnud toast lahkuda. Ja nemad mõtlesid, et tema ongi Eesti suursaadik. Keegi karjus: «Löö fašistlikku l…!» Just nii. Nad olid end kas ära suitsetanud või oli neil nii kõva adrenaliini laks sees karistamatuse tundest, et sellist jama karjusid. Lilia peitis end suurest hirmust laua alla.

Esimesele, kes sisse tungis, jõudsin ma võtte ära teha. Paiskasin ta näoga vastu põrandat. Kallis parkett läks katki. Urmas võitles nagu lõvi, teda haarati kätest ja jalgadest. Franek maadles ka nendega. Rohkem meid polnudki. Samal ajal mõtlesin, et, pagan, mul on ju väiksed lapsed kodus. (Islamovi vanem poeg ja tütar olid toona mõneaastased – J. P.) Et kui minuga midagi juhtub, siis kes nende eest hoolitseb? Ma elasin sel ajal lastega üksi, tadžikist lapsehoidja oli ainult, aga mis tema oleks Moskvas osanud. Teadvustasin endale, et tuleb ettevaatlikult lüüa, sest kui ma kellelgi midagi ära lõhun, siis raudpolt viiakse mind miilitsasse ja ega mind sealt ruttu välja lasta.

Kuna neid oli seal palju, jäid nad üksteisele jalgu. Meil õnnestus Urmas kuidagi minu kabinetti tirida. Jõud hakkas juba otsa saama, neid oli ju palju. Lõpuks õnnestus Urmasel pipragaas välja tõmmata. Ta oli tubli, gaasist tal kahju ei olnud. Minu arust lasi ta ballooni lihtsalt tühjaks nende pihta. Saime nad nii kabinetist välja suitsetatud. Ma lõin toolil jala alt ja blokeerisin sellega ukse. Nad veel enne väljalöömist viskasid meid oma kallite raadiosaatjatega! Mulle jäi kaks Kenwoodi trofeeks. Veel sain trofeeks nende lipu ja kellegi soni koos juustega.

Ma võtsin seda ju nagu tšetšeeni muiste: Marina ja Franek tulid mulle justkui külla, aga siin tungitakse neile kallale. Tšetšeenile on see vastuvõetamatu – nagu kistaks püksid jalast. Ma ikka keesin tigedusest. Hea, et kedagi maha ei löönud.

Marina seisis kogu selle aja seal topeltuste taga, kuhu me ta Franekiga peitnud olime. Kui ta välja tuli, oli ta nagu tõeline eestlanna: väliselt rahulik. Kuid selge, et sees keesid tal tunded.

Kremlis ei saadud vist ka päris aru, mida nad korda olid saatnud, sest ega palju puudu jäänud, et oleks välismaa saadikuga füüsiliselt arveid õiendatud. Täitsa nagu Gribojedovi lugu. (1829. aastal murdsid vihased pärslased Teheranis Venemaa saatkonda ja tapsid saadiku, kirjanik Aleksandr Gribojedovi – J. P.) Meie pressikonverentsil olid ju kohal France Presse, Euronews ja teised suured väljaanded, kes andsid selle kõik kohe edasi.

Ma ei saa siiamaani aru, mida oli Marina nendele noortele nende arvates halba teinud, et nad teda niimoodi ründasid? Seda enam, et nad ei tundnud teda isegi nägupidi.

Ründajatel olid ju oma turvamehed ka kaasas. Need olid kõik FSO (Venemaa riiklik kaitseteenistus, mis turvab tähtsamaid riigiametnikke ja riiklikke objekte – J. P.) töötajad. Töö tõttu teadsin, kuidas nad töötavad. Ma tunnen nad alati ära ühesuguse välimuse ja eritehnika järgi. Nad saatsid Jakimenkot ja tema komissare.

Lõpuks saabusid sündmuskohale kaks miilitsat, ajasid ründajad eemale. Alles siis tulin kabinetist välja. Läksin saali – vaatan, et Jakimenko, nagu õige mees kunagi, istub juba saalis. Käratasin talle, et davai, loom selline, lasku jalga. (Noh, tegelikult kasutas Islamov krõbedamaid väljendeid – nagu vene keel võimaldab – J. P.) Tema hakkas vigisema, et tema on Venemaal ja tal on õigus siin olla. Vastasin, et ma tulen talle koju ja ütlen ka, et olen Venemaal ja hakkan tema korteris elama. Raisk selline!

No ma olin ikka väga vaimustunud, kuidas Marina, Urmas ja Franek käitusid. Kui külmavereliselt Urmas seisis: no ja mis siis, et ründavad, mina seisan siin ja kaitsen niikaua, kuni elan! Viiking! Kohe näha, et pole kuskil kasvuhoones üles kasvanud.

Punkti pani muidugi Marina. Ma palusin Marinalt vabandust ja küsisin, kas jätame pressikonverentsi ära. Tema vastas, et loomulikult pressikonverents toimub. Siis sain aru, et ta on ikka väga tugeva iseloomuga naine. Kõik mehedki poleks julgenud pärast sellist rünnakut välja minna. «Neid» oli endiselt seal ju väga palju, «nad» oleks võinud ju uuesti rünnata ja keegi poleks garanteerinud, et olukord ei välju kontrolli alt.

Ainuke, mida Marina nõudis, oli see, et tema enne saali ei lähe, kui Jakimenko on lahkunud. «Las läheb minema, ma ei taha teda näha!» Pärast pressikonverentsil keegi küsis, et miks nii, et nemad tulid ju teile külla. Marina vastas: «Kui tahate külla tulla, siis tuleb kõigepealt oodata, kuni teid kutsutakse.» Ta näitas oma põlgust nende vastu selgelt välja.

Mul oli õhtuni adrenaliin üleval. Muudkui mõtlesin, mida ma valesti olin teinud. Mäletan tänaseni seda külma hirmu tunnet, et mis siis saab, kui temaga (saadikuga – J. P.) midagi juhtub. Kuidas ma oleks pärast lastele silma vaadanud? Mida oleks mu isa öelnud? Kui ta oleks viga või, jumal hoidku, surma saanud, oleks isa mult raudselt küsinud, miks mina veel elus olen. Esimese asjana oleks küsinud, kuidas ma kavatsen üldse edasi elada pärast seda. Et ärgu ma nimetagu teda enam isaks ja tema ei kutsu mind enam pojaks. Just nii oleks ta mulle öelnud.

Õhtul hakati mulle helistama ja mind ähvardama. Jakimenko ise ka helistas ja lubas, et see lugu pole minu jaoks veel lõppenud. Ma viisin isegi lapsed igaks juhuks Moskva teise otsa sõbra juurde, sest «nad» teadsid, kus ma elan. Tuleb «neile» au anda: «nad» suutsidki seda. Keegi ei võtnud mind Moskvas tööle, kui mul kaks aastat hiljem AiFis leping lõppes.

AiFis tuli ka muidugi skandaal. Juhtkond oli vihane, et miks ma üldse olin lubanud «fašisti» pressikonverentsi andma. Ma panin vastu, et miks nad ise «fašistidelt» paberit ostavad ja sellele oma ajakirju trükivad? Nad ju trükkisid AiFi lisasid toona Eestis, sest seal oli odav ja kvaliteetne. Nemad ehmusid, et nüüd tuleb igal pool andmetes ruttu ära muuta, et nad Eestis trükivad.

Marina kutsus mind hiljem saatkonda. Tänas muidugi, kuigi mille eest ta pidanuks mind tänama? Marina saadikuks oleku ajal kutsuti mind edaspidi kõigile saatkonna üritustele. Mul tekkis Moskvas pärast seda päris palju eestlastest sõpru. See oli minu peamine autasu. Selliseid asju nagunii ei tehta kellegi teise, vaid enda jaoks. Ma loen ennast väga küüniliseks ja praktiliseks inimeseks, aga mul on põhimõtted, mille eest pole mul kahju surra.

LISALUGU

Tagades kaitstava puutumatust

Eesti politseiniku ja suursaadiku ihukaitsja Urmas Popi ettekanne 2. mai 2007 sündmustest, mida meenutab Salauddin Islamov.

Kell 11.30 lahkusime Eesti Vabariigi suursaatkonnast autoga, milles viibisid suursaadik, pressiesindaja, autojuht ja mina. Miilits suutis enam-vähem võimaldada normaalse väljasõidu.

Kell 11.40 jõudsime Argumentõ i Faktõ pressikeskusesse, kus kell 12 pidi algama suursaadiku pressikonverents. Meil oli vastas asutuse juht, kes saatis suursaadiku ja pressiesindaja oma kabinetti teisel korrusel. Väljas karjusid oma hüüdlauseid mõned Naši aktivistid.

Olin mõne minuti ukse taga seisnud, kui kuulsin esimeselt korruselt lärmi. Kohe jooksid karjudes minu poole mitu vene keelt kõnelenud noorukit. Minu hüüde peale, et ruumi ei tohi siseneda, tuldi mulle kallale ja püüti mind ukselt ära tõmmata.

Esimesed neli-viis karjuvat tegelast suutsin ära nügida, kuid neid tuli järjest peale. Sain ennast ukse vahelt nii sisse suruda, et nemad ei saaks uksest sisse. Mind aitas väga palju Eesti pressiesindaja Franek Persidski, samuti asutuse juht. Me sõna otseses mõttes kaklesime ründajatega ukse vahel.

Mingil hetkel õnnestus mul ründajatele politseigaasi (pipragaasi – J. P.) näkku lasta ja nad tõmbusid hetkeks tagasi. Sel hetkel suutsime ukse kinni suruda ning seestpoolt barrikadeerida.

Suursaadik Marina Kaljurand viga ei saanud. Ainult gaas, mida lasksin ründajate vastu, täitis ka ruumi, kus ise viibisime, kuid teist võimalust mul käituda ei olnud. Gaasi lasksin mina, mitte ründajad ega asutuse turvamehed.

Kuna selle hetkeni ei olnud veel miilitsatöötajaid saabunud ja ukse taga kostis lärmi, olin valmis järgmist rünnakut tõrjuma pulberkustutiga, mille Franek Persidski mulle andis. Kuid seda ei läinud vaja, kuna saabus miilits, kes hakkas maja pealt neid aktiviste kinni püüdma.

Umbes pool tundi hiljem algas pressikonverents, kus seisin mõne meetri kaugusel meie saadikust. Seal vahejuhtumeid ei esinenud.

Kuid kui olime majast lahkunud ja autoga teele välja keeranud, hakati meie autot võililledega pilduma ning skandeerima. Esimestel minutitel taoti meie autot rusikatega, kuid siis saabus selle organisatsooni juht (Naši liider Vassili Jakimenko – J. P.), kes ei lubanud neil tüüpidel autot puutuda. Kuid tee oli meile kinni – kaks autot takistas liikumist – ja nad karjusid meile terve kilomeetri, mis me vaikselt edasi liikusime, hüüdlauseid.

Miilitsalt ei saanud me järjekordselt mitte mingisugust abi, kuigi teatasime oma olukorrast saatkonna julgeolekudiplomaadile, kes teatas miilitsale, kes ei reageerinud. Ise vigastada ei saanud, käitusin, nagu pidasin selles olukorras õigeks, tagades kaitstava puutumatuse.

Tagasi üles