Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kadunute otsija: lapsele abi pakkumine pole häbiasi

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Aare Rüütel | FOTO: Erakogu

Laste turvalisuse nimel tuleks ühiskonnas üle saada dogmast, et eksinud lapsele abi pakkumises on midagi kahtlast, ütleb sihtasutuse Kadunud tegevjuht Aare Rüütel.

- Kui tihti tuleb Eestis eelkooliealisi otsima minna?

Neid juhtumeid õnneks väga palju ei ole. Meie saame info juba siis, kui vanemad meie poole pöörduvad.

- Mis olukorras väiksed lapsed tavaliselt ära kaovad?

Täiesti suvaliselt. Mõni aasta tagasi läks Kesk-Eestis kaduma poiss, kes jäi bussi, kui juht bussi ära parkis ja uksed lukku keeras. Lapsel oli telefoni aku tühi. Kuigi politsei otsis last samast piirkonnast, teda ei avastatud. Hommikul tuli bussijuht, tegi uksed lahti ja poiss oli seal.

Viljandis kadus mõne aasta eest kuueaastane poiss, kes leiti metsast saunamaja alt. Kui politseinik, kes oli vabatahtliku otsijaga paaris, ei oleks ühte väikest kummikut märganud, siis see poiss praegu elus ei oleks.

Lapsed, kui nad ära väsivad, poevad peitu. Nad võivad mitte üles ärgata, oleneb temperatuurist. Sellepärast on oluline, et lapsel on peas vähemalt üks telefoninumber, mida on lihtne meelde jätta. Või särgi või pükste sees kirjas kellegi telefoninumber. Ükskõik kui palju tal neid pükse ja särke ei ole, igaühele kannatab sisse kirjutada.

Eestis lapserööve kui selliseid tegelikult ei esine. Sellepärast ei pea muretsema, aga peaks muretsema, et lapsega võib juhtuda õnnetus.

- Mis laste otsimise täiskasvanutega võrreldes eriliseks teeb?

Alati on kiire. Kui see juhtub, siis saame tunni jooksul saata välja üle Eesti otsimiskuulutused ühistranspordi ja kaubanduskeskuste digitaalsetele reklaamekraanidele. Aastas kasutame seda 10–20 juhtumi korral.

- Kas laste otsingud lõpevad tavaliselt edukamalt, sest nende võimalik liikumisala on väiksem?

Oleneb olukorrast. Paar aastat tagasi jõudis üheksa-aastane autistlik laps Maardu linnast Lasnamäele ühte kaubanduskeskusse. Läti poiss Ivan jõudis kadumispaigast liikuda 12 kilomeetrit.

Kolmandal päeval ütles politsei, et neil ei ole enam otsingupiirkonda. Siis olekski pidanud vaatama lapse pilgu läbi: kuhu ta võis sattuda. Ta võis sattuda mõne heategija auto peale, kes küsis, kuhu ma su viin, ja nad võisid saada üksteisest valesti aru. Koht, kuhu auto lapse viib, on tegelikult koht, mille peale täiskasvanud otsijad loogiliselt mõeldes ei oskagi tulla.

- Kuidas hädas lapsed üldjuhul käituvad, otsivad nad abi või hoopis varjuvad?

Oleneb lapse kasvatusest. Alati, kui sellised juhtumid on, teevad otsijad lapse taustinfo kontrolli, kust selgub, kuidas on teda juhendatud. Ei saa välistada, et kui otsijad tulevad, läheb laps hoopis peitu.

Lapse ellujäämisvõimalused võrreldes täiskasvanutega on siiski väiksemad. Ei saa välistada, et meie ümber on inimesi, kes ongi perverdid. Kui ühel hetkel sellise inimese tee ristub üksiku lapsega, siis see juhtubki – ta ei peagi midagi ette planeerima.

- Kas selliseid juhtumeid on Eestis olnud?

Ma arvan, et sellised juhtumid jäävad lahendamata. Meil on 9- ja 14-aastaseid kadunud küll, kes on jäänud leidmata ja me ei tea tänini, mis nendega juhtus.

Mõned aastad tagasi oli Ida-Virumaal juhtum, kus üks naisterahvas kutsus enda juurde kaks väikest last. Täiesti heade kavatsustega, lubas neil ööseks jääda. Ometi neid lapsi otsiti samal ajal väga aktiivselt. Naine ei saanudki aru, mida ta valesti tegi.

- Kuidas siis peaks uitavat last märgates käituma?

Tuleks minna lapse juurde ja küsida, kas tal on kõik hästi ja kas ta teab, kuhu ta läheb. Kui me teeme seda sõbralikul moel, saades temaga kontakti, siis me saame talle turvalise tee kätte juhatada.

Läti kadunud poisi juhtumi kajastuse all väidetakse paljudes kommentaarides, et tänapäeva ühiskond on selline, et kui kõnetad väikest last, peetakse sind kohe perverdiks. See on minu arust vale arvamus. Tegelikult peaksime lapsele andma sõnumi, et me hoolime üksteisest ja lapse abistamine on täiesti normaalne.

Tagasi üles