Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti käsitööratas Viks = topeltraam + topeltdisain

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Tallinna külje all on üks väga aulik kruusatee. Selle lõpus, otse suure paekivihunniku ja pooleldi lammutatud Chrysler Grand Voyageri taga on üks töökoda, kus ehitatakse rattaraame, mis jalgratasteks komplekteerituna röövivad suurel kiirusel ja hulgakaupa disaini- ning rattaentusiastide südameid. Ja põhjusega!

Selle hämmastava jalgratta sünnis on ainuisikuliselt süüdi Indrek Narusk. «Olen hariduselt mehaanikainsener ja läksin pärast ülikooli lõpetamist tööle ühte metalliettevõttesse. Istusin seal põhiliselt arvuti taga ja vedasin jooni, kuni ühel hetkel sai sellest siiber. Lahkusin päevapealt,» meenutab Narusk.

«Hakkasin siis sõbraga inseneridele mõeldud veebikeskkonda arendama ja kui see valmis sai, otsustasin sellest ärist taanduda. Miks? Sest ma teadsin juba 13-aastaselt, et kunagi hakkan ma jalgrattaid ehitama,» ütleb Narusk. Ja olgem ausad, sellest lausest kumab läbi ühelt poolt määratu enesekindlus ja teisalt justkui leppimine peaaegu jumaliku ettemääratusega – täpselt sama moodi nagu Rootsi superautode tootja Christian von Koenigseggi puhul…

Olgu saatusega kuidas on, igatahes jõudis Narusk 2012. aasta talvel äratundmisele, et tema elust on puudu lahe linnaratas. Ja nii hakkaski ta joonistama. «Esialgu kritseldasin paberil ratta silueti. Kuna tulemus meenutas mootorratast, mõtlesin, et äkki ma ei panegi seda sadulatoru sinna raami keskele,» meenutab Narusk. «Aga siis peaks ju raam olema eriti tugev? Aga kui tagaratta jaoks on nagunii kahte toru vaja, siis miks neid üldse kokku tuua? Las siis jäädagi kaks paralleelset toru! Ja 20 minutiga oligi ratas valmis.»

Pärast arvutis 3D-mudeli loomist pani Narusk ideeratta pildi Facebooki. «Kõik ütlesid, et «Oo ei, nihukest raami küll teha ei saa!» ja et «Sellise rattaga pole võimalik sõita!». Mõtlesin, et juba puhtalt kiusu pärast pean ma ta valmis tegema. Kasvõi ühe!»

Üks esimestest Viksidest, mille eesmärk oli ennekõike tõestada, et topeltraamiga jalgratas on võimalik ka päriselt valmis ehitada. Sõprade ja disainihuviliste pealekäimisel sündisid esimesed viis ratast, siis veel mõned ja… / Eero Vabamägi / Postimees

Aga nagu internetiga ikka, kipuvad asjad seal laiali kanduma. Õige pea kirjutasid Viksist juba suuremad disainisaidid ja justkui ei kusagilt oli tekkinud viis tellimust – kaks sõpradele ja kolm esimestele välismaistele klientidele.

Vaid viis aastat hiljem jäädvustab Arter 306. Viksi sünni. Tema eelkäijaist on Eestisse jäänud vaid umbes 30. Suurem osa Viksidest veereb hoopis Saksamaa, Hollandi, USA ja Austraalia teedel, ent kliente on olnud ka Bermuudalt ja Filipiinidelt.

«See, et me oleme müünud paarsada ratast, teeb meist tõelise butiiktootja – maailma mastaabis on see väga väike arv,» muigab Narusk. «Eks me iga natukese aja tagant mõtleme, et ei tea, kauaks klientidel huvi meie rataste vastu jätkub. Aga praeguseks oleme seda mõelnud juba kolm aastat.»

Klassikalise Viksi edasiarendus, mudel Viks GT, mis on saadaval nii alumiinium- kui ka terasversioonis. «Ratta nimi tuleb sellest, et ta on viks ja viisakas, aga samas ka fixed gear ehk ilma vabajooksuta. Panin kaks sõna kokku ja selline ta sai,» meenutab Velonia omanik Indrek Narusk aastat 2012. / Eero Vabamägi / Postimees

Ilmselt on rattaentusiastide tähelepanu aidanud kasvatada seegi, et algupärase Viksi kõrvale ilmus 2016. aasta oktoobris märksa teravamate nurkadega GT. Ja peale välimuse sai uus ka materjal – terase kõrvale ilmus alumiinium. Mis aga topeltraamiga ratta kaalu puudutab, siis Naruski hinnangul pole see linnatingimustes peamine, sest ühekäigulise fixie kaal jääb igati viksi kümne kilogrammi juurde. Tõsi, mõned elektrilise käiguvahetaja ja ketaspiduritega isendid on peaaegu kaks korda raskemad.

Ja kui jutt juba uute mudelite peale läks, siis tuleks mainida, et õige varsti saavad mehed valmis Eesti esimese – tänapäevase! – klassikalise linnaratta ja seda koostöös rattapoega Jooks. Ning ei, see ei kanna mitte nime Viks, vaid hoopis Velonia. Selle põhjuseks on asjaolu, et tegelikult on Viks lihtsalt rattafirma Velonia Bicycles üks mudel, mida laiem avalikkus kõige paremini tunneb. Ent Vikside kõrval teevad need mehed tellija mõõtude ja eelistuste järgi valmis ükskõik millise ratta, olgu see siis fatbike, treki- või isegi maanteepill!

Tagasi üles