Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Välismaalaste kvoodi kaotamine on kivi poliitikute kaelas

55
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andres Anvelt. | FOTO: Eero Vabamägi

Sisserände piirarvust loobumise arutelu on takerdunud poliitilise tahte puudumisse ning teemast kipub kujunema järgmine relv, mida saab poliitpropagandas hirmu külvamiseks ära kasutada.

Kõik tunnistavad, et 1990. aastatest pärit kvoodisüsteem, mille alusel välismaalasi riiki lubatakse, on iganenud. Siseministeeriumi ametnikud on välja pakkunud lahendusedki, ent kuna teema on poliitiliselt ebamugav, on Eesti nüüd olukorras, kus sisserände kvoot saab keset aastat täis ja teha pole midagi.

Sotsiaaldemokraadist siseminister Andres Anvelt nendib, et tänavu enam seadust muuta ei jõua ning ükski ettepanek kolmandatest riikidest pärit töötajaid Eestisse ei aita. Sisserände piirarv (0,1 protsenti elanikkonnast ehk 1317 inimest) saab kohe täis ning politsei- ja piirivalveamet (PPA) peab elamisloa andmisest keelduma, olgu tulija kuitahes nõutud spetsialist. Eestisse ta lihtsalt ei mahu.

Et nii läheb, oli ette näha juba mullu, mil kvoot enne aasta lõppu esimest korda lõhki läks.

Kuid tupikseisu muutmine on poliitiliselt keeruline. Just nagu kooseluseaduse rakendusaktid on ka iganenud kvoodisüsteemi muutmine takerdunud poliitilise tahte puudumise taha.

«Igasugune sisserändeteema enne valimisi on väga hell. Meil ei ole koalitsioonis üksmeelt,» nentis Anvelt. Ta peab saavutuseks juba sedagi, et küsimus üldse valitsuses arutlusel on. «Sisserändeteema on kellelegi hea kaart ja hea malakas. Saab mängida lihtsate hirmude pinnal, et võõrad tulevad ja võtavad töö ära,» lisas ta.

Augustis koguneb ministeeriumide, tööandjate ja ametiühingute esindajatest ning rändeekspertidest koosnev töörühm, kes peaks pakkuma kehtivale süsteemile alternatiivi.

Siseministeerium edastas läinud nädalal rühmale oma ettepanekud. Neist esimese järgi võiks sisserände piirarvust täielikult loobuda. Vajadusel oleks vabariigi valitsusel voli siia saabuvate välismaalaste hulka piirata. Teine variant oleks tõsta kvooti vähemalt 0,3 protsendile alalisest elanikkonnast, mis tähendaks, et 1317 asemel tohiks aastas Eestisse tulla ligi 4000 võõrtöölist.

«Lähtudes prognoosidest, et keskmiselt jääb igal aastal tööturul puudu umbes 4600 töötajat, ning eeldusel, et majanduslikult aktiivsete Euroopa Liidu kodanike sisseränne jääb 1100 juurde, on tööjõuvajaduse katkmiseks vajalik välistööjõu sisseränne kolmandatest riikidest suurusjärgus 3500 isikut aastas,» selgitab siseministeeriumi analüüs.

Lisaks võiks valitsus kehtestada loetelu tööjõupuudusega valdkondadest, mis siis tõstetaks kvoodi alt välja. Praegu on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul kõige rohkem vaja mootorsõidukite juhte ning IT-tippspetsialiste. Viimased tõstetigi selle aasta algul kvoodi alt välja.

Inimestepuudus on ka näiteks loodus- ja tehnikateaduse, metalli- ja masinatööstuse ning tervishoiu valdkonnas. Samuti võiks kvoodi alt välja tõsta kõrge, näiteks kahekordse Eesti keskmise palgaga välismaalased, pakub siseministeerium.

«Lihtsalt kvoodi suurendamine ei töötaks, sest näiteks ehitusvaldkond käib pidevalt üles-alla. Ja ühel hetkel võib tekkida hoopis tööpuudus,» arvab Anvelt, kelle hinnangul pole eeltoodud variantide seas ideaalset lahendust.

Kolmas variant oleks loobuda piirarvust täielikult ning kehtestada hoopis hindamissüsteem kolmandatest riikidest pärit inimestele. Selles võetaks arvesse tulija vanust, haridust, kvalifikatsiooni, keeleoskust, töökogemust, töökoha vajadust Eestis. Sellist süsteemi rakendatakse näiteks Austraalias, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, kuhu elama asuda soovijate hulk on suur.

Praegu kasutab Eesti n-ö tööandjapõhist süsteemi, mis tähendab, et esimese sammu peab tegema tööandja. Ta peab otsima esmalt vajalikke töökäsi Eestist või Euroopa Liidust. Kui ta seda ei suuda, peab ta küsima töötukassast luba vajaliku hariduse ja töökogemusega välismaalase riiki kutsumiseks.

Punktisüsteem eeldaks aga, et esimese sammu teeb siia kolida sooviv välismaalane ise. Ta esitab elamisloataotluse ning teda hinnatakse vastavalt tema omadustele. Välja sõelutud välismaalased võiksid tulla Eestisse ja otsida siin tööd ise.

Siseministeeriumi hinnangul peaks punktisüsteem eksisteerima koos tööandjapõhise süsteemiga. Nii ei tekiks olukorda, kus riigile kasulikuks hinnatud välismaalane siin ikkagi tööd ei saa. Nii juhtus näiteks ainult punktisüsteemi kasutanud Taanis, kes mullu sellest loobus.

Eesti proovikiviks on omakorda veel see, et sõel ei saa olla väga tihe, sest noorte ja haritute asemel jooksevad siia tormi pigem Ukraina lihttöölised. Samas on meil neid ka vaja.

Anvelt ise pooldab punktisüsteemi, mis tuleks koos sotsioloogidega Eesti jaoks täpselt välja töötada. «Halduskoormust tuleks juurde, aga me tahame, et need inimesed tooksid Eestisse lisaväärtust, ja selleks me peame ise investeerima, et inimeste kvaliteet oleks võimalikult hea,» räägib minister, kelle sõnul ei saaks tööjõu hindamist jätta siis vaid PPA kraesse nagu seni.

«PPA võiks tegeleda ikkagi julgeoleku küsimusega, kontrollida tausta. Julgeolekurisk on olemas,» nendib Anvelt. «Paljud tulevad ida suunalt, nii Venemaalt kui ka Ukrainast. See on tunduvalt suurem surve, kui on meie jaoks Vahemere põgenikekriis.»

Uus süsteem saaks seaduseks kõige varem alles tuleval kevadel, hindab minister. «Midagi ei ole teha, see peab läbima riigikogu saali ja tuleb leida konsensus, mis rahuldab tööandjaid ja on ühiskonnas vastuvõetav,» ütleb ta.

Ennustuse järgi on järgmisel aastal sisserändekvoot juba kevadeks täis. Kui midagi ei muutu, siis algavadki järgnevad aastad täitunud kvoodiga. «Me oleme aastaid olnud ühe mudeli vangis. Oleme iseennast petnud 25 aastat ja kvoodi alt kogu aeg valdkondi välja tõstnud, aga see ei ole probleemi leevendanud,» arvab Anvelt.

Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsari sõnul on sisserände küsimus ülioluline. «Eesti majanduse kõige suurem lähikümnendite probleem on töötajate arvu kahanemine. Töötajate arvust sõltub otseselt nii tervishoiu-, penisioni- kui kogu sotsiaalsüsteemi rahastamine. Samuti mõjutab töötajate nappus oluliselt uute investeeringute lisandumist Eestisse. Seega küsimus on kõigi Eesti elanike heaolus,» toonitab ta.

Igaljuhul on kvoodisüsteem tema hinnangul ajale jalgu jäänud. «Kas punktisüsteem probleemi lahendab, on vara öelda, aga kindlasti on hea, et minister lahendusi otsib. Tööandjad on mõistagi konstruktiivselt selles protsessis kaasa löömas,» lubab tööandjate esindaja.

Sisserände piirarv võeti kasutusele 1993. aastal, mil sinna kuulus veel enamik elamislubasid. Aastatega on kvooti suurendatud ning enamik elamislubasid selle alt välja tõstetud. Praegu kuuluvad piirarvu alla veel välismaalased, kes taotlevad elamisluba töötamiseks, ettevõtluseks või välislepingu alusel. Sinna alla ei kuulu näiteks pereränne, õppurid, Euroopa Liidu kodanikud ega pagulased.

Viimastel aastatel on kvoot olnud 0,1 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast. Mullu täitus kvoot esimest korda ning PPA pani inimesed ootele. Nagu mullu, on ka tänavu kvoot 1317 inimest, ning selle alusel on eelmise nädala lõpu seisuga välja antud 1099 elamisluba, ülejäänud on taotlustena menetluses.

***

KOMMENTAARID

Kadri Simson / Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Kadri Simson
majandus- ja taristuminister, Keskerakond

Olen seisukohal, et kvoot peab ennekõike vastama Eesti tööturu vajadustele. Tänane seis, kus kvoot on kohe-kohe täis saamas, kinnitab vajadust määra suurendada. Kvoodist üldse loobumist ma hetkeseisuga õigeks ei pea.

Meie eesmärk peab olema rahvusvaheliste ettevõtete Eestisse meelitamine ning neil peab olema võimalus leida endale kompetentset tööjõudu nii Eestist kohapealt kui ka vajadusel väljapoolt Eestit. Teatud sektorite vajadused on kahjuks seesugused, et ainult Eesti tööjõuga neid ära ei rahulda. Eelnevatel aastatel on see olnudki üheks lahenduseks, et mõnes valdkonnas töötavaid inimesi otsustati kvoodiväliselt käsitleda, selline lähenemine on üheks võimalikuks lahenduskäiguks ka sel aastal.

Helir-Valdor Seeder
IRLi esimees

Helir-Valdor Seeder / Foto: Liis Treimann / Postimees

Krooniline töökäte puudus on tekkinud aastate jooksul. See on tingitud meie rahvastiku vähenemisest ja vananemisest ning seetõttu lihtsaid ja lühiajalisi lahendusi ei ole.

Ettevõtete vajadus lisatööjõu järele on mõistetav, kuid samas nende sissetoomisel peame vaatama rohkem ette kui ainult käesolev majandustõus, sest majanduse langedes jäävad need töökäed üle ja neid tuleb toetada meie sotsiaalsüsteemist. Odava tööjõu eelisele toetuv majandus ei ole jätkusuutlik. Meil on vaja võtta suund sellele, et ettevõtjad panustaksid enam tööviljakuse tõusu, sest vahe selles on nii Soome kui Rootsiga meil mitmekordne. Ka peame igati soodustama meie oma inimeste tagasipöördumist kodumaale, leidma võimalused rakendamaks tööle puuetega inimesed ja ka eakamad.

IRLi hinnangul on kvoodisüsteem jätkuvalt vajalik, kuid selle sees võiks kehtestada ka sarnase punktisüsteemi nagu on Kanadas ja Austraalias. Neis riikides hinnatakse tööle saabuva inimese vanust, haridust, töökogemust, keeleoskust jne. Ning nende kriteeriumite alusel otsustatakse, kas inimene saab tööle tulla või mitte.

Tagasi üles