Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

«Lendav ameeriklane» musta purje all

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Esimesel korral paistab foiliv katamaraan suisa ebamaise nähtusena. | FOTO: Mihkel Maripuu

Kui ühel vihmasel esmaspäevahommikul end Kakumäe Havenist leian ja katetega varjatud sihvakat kontuuri silmitsen, ei tea ma veel, et pea kohal ripub samasugune tehnoloogiline šokk nagu 2008. aastal esimest korda iPhone’i sõrmitsedes. «Mis mõttes – sel pole klahve? Näpin lihtsalt klaasi või? Pole võimalik!»

Muidugi olen kuulnud «lendavatest» laevadest. Kes ei oleks? Tiiburid käivad ju mitu korda päevas Tallinna ja Helsingi vahet. See ei ole midagi erilist. Šveitsi ettevõte Supramar tõi esimese «foiliva» paadi, Freccia d’Oro või Kuldse Noole turule 1952. aastal. Tehnoloogia oli olemas juba varem, aga praegu seisab mu ees tuule jõul liikuv alus. Katamaraan küll, aga siiski purjekas. Mis valemiga see õhku peaks tõusma?

Säästkem end siiski valemist (seda pole keeruline leida) ja heidame «foilimise» mõistele lihtsa talupoja pilgu. Miks lennukid õhus püsivad? Tiiva kuju on selline, et kui lennuk suurel kiirusel edasi sööstab, tekitab tiiva all ja kohal erineva kiirusega voolav õhk rõhkude vahe tõttu aerodünaamilist tõstejõudu, ühel hetkel ületab see lennuki massi ja kergitab kogu masina õhku. Sisuliselt sama protsess toimub ka vees. Õige kujuga tiib tekitab suurel kiirusel edasi liikudes tõstejõudu ja see omakorda tõstabki «tiivulise» aluse veest välja. Lihtne ju? Keeruliseks läheb asi arvude juurde jõudes. Lennuk vajab õhku tõusmiseks minimaalselt 150–250-kilomeetrist tunnikiirust, purjekate kiiruse maailmarekordiks on praegu «vaid» 121,1 km/h.

Ent ärgem takerdugem keskkooli füüsikasse! Täna olen vaatama tulnud «lendavat» katamaraani, mis kannab nime NACRAF20 Carbon FCS. NACRA tuleb kokku nimetuse North-American Catamaran Racing Association esitähtedest. FCS on lühend Flight Control System’ist. See on süsteem, mis võimaldab meeskonnal alust seadistada ka keset «lendu», ja 20 näitab purjeka pikkust jalgades.

Kohe kui katamaraan katete alt vabastatakse, on selge, et tegemist ei ole Härrasmehe Pühapäevapurjekaga. Dr Monokkel ja Kapten Sametvest jäid täna kaile. Piip ja Prillid pardale ei mahtunud. See siin on hardcore. See on Kiirus Kuubis.

«See on süsinikkiust?» küsin purjele osutades. «Jah, see kõik on süsinikkiust.» «Kogu puri siis?» ei saa ma päriselt aru. «Ei, kogu paat,» kõlab napp vastus. «170 kg.»

170 kilo – meie kolm, kes me pardale läheme, kaalume kindlasti kokku rohkem kui 170 kilo. Ma võrdlen kõike pesuseebist õhtuooteni autodega ja ümber ei saa sellestki siin – NACRA F20 on nagu tänavasõiduks sobimatu rinkarelv. Pagani Zonda R või Ferrari FXX. Ehitatud ühe kindla eesmärgiga – sõita kontrollitud tingimustes hästi-hästi kiiresti.

Asjaarmastajast hobipurjetajat jahmataks ka turvavarustuse hulk, mis enne merele minekut selga tuleb ajada. Veekindel ülikond, vahesokid, eri-haarduvad papud, purjekindad, rakmed, spetsiaalne päästevest, kiiver. Lahingvarustuses tekib tunne, et hapnikuballoon lisaks ja sama hästi kui merele, võiks ka Marssi koloniseerima minna.

«On siis suur tõenäosus ümber minna?» küsin naljatleval toonil. «Jah,» kõlab lühike vastus. «Sa oled palju ümber käinud?» sondeerin veel pinda. «Jah.» Selge – see ei saa mingi naljategemine olema. Kinnitan mõttes turvavöö.

Sihtotstarbelisust rõhutab ka tõik, et Nacra F20 FCS vajab merele pääsemiseks enda kõrvale abipaati ja minimaalselt kaht meeskonnaliiget. Maksimaalselt kolme, nii et mänguruumi pole palju. Hakkab koitma, miks ei ole tegu pühapäevakruiiseriga.

Vaevu oleme sadamakaide vahelt välja jõudnud, kui saab selgeks, mismoodi see aparaat kiirendab. Miski, mida vaid tuul tõukab, ei tohiks nõnda liikuda. Hääletu, kaalutu sööst. See tunne on ebamaine. Ekstrafüüsiline. Ja siis... Siis tõuseme õhku.

«Mis mõttes see hõljub vee kohal? Nagu lendab või? Pole võimalik.» Umbes 30–32-sõlmelise (55–59 km/h) kiirusega Kakumäe lahe kohal lennates käib mul adrenaliinitulva vahel peast läbi, et sellel siin on klassikalise purjepaadiga sama palju ühist kui kuumaõhupallil reaktiivhävitajaga. Tunne on, nagu ei kihutaks me enam mitte ruumis, vaid ajas, ja appi, see on nii fun!

Elon Muski kavandatavat Hyperloopi nimetatakse juba praegu uueks, viiendaks transpordiliigiks. Samamoodi tunnen, et see siin on nagu mingi täiesti uus purjetamisliik. Võib olla, et huvitav vaheetapp jääpurjetamise ja avakosmost ning lõputut vaakumit nõudva valguspurjetamise vahel.

Adrenaliini voolab kui kraanist. Mul pole nii lõbus olnud sestsaati, kui enne jäärajale minekut oma esimese bemmi difri «lukku keevitasin». Tunnen, kuidas isegi tihedas suvevihmas kõrbeb mu näole see idiootne pool-orgastiline irve, mida vaid kiirus esile suudab manada.

Abipaadis sadamasse tagasi suundudes poeb taanduva adrenaliinivoo foonil südamesse kummaline tulevikuigatsus. See on tuttav nõukogude ulmeromaanide seltsis veedetud lapsepõlvest. Erutav progress, ma ei saa sinust küllalt. Tahaks juba näha, kuidas Eloni Hyperloop inimesi läbi vaakumi viib, ja teha testilende Martini Jetpackiga. Tahaks kuulda Marsi koloonia esimese aasta kokkuvõtet ja lugeda India inseneri edukast antimateeria reaktori katsetusest.

Tahaks tulevikku. Aga enne veel tahaks kindlasti hõljuda nende sõgedate lendavate katamaraanide tiivul üle vee. Olin kindel, et minuga ei juhtu, aga näe, ikkagi jäin sõltuvusse.

Meeskond näitab kuival maal ette, kuidas istuda ja olla. / Mihkel Maripuu

Süsinikkiu pealt NACRA F20 Carbon FCS'i ehitades kokku hoitud ei ole. / Mihkel Maripuu

NACRA F20 Carbon FCS

Pikkus: 6,20 m

Laius: 3,20 m

Masti kõrgus: 10,45 m

Foka ruumala: 5,2 m2

Peapurje ruumala: 21 m2

Spinakeri ruumala: 28 m2

Kaal: umbes 170 kg (NACRA täpset kaalu ei avalikusta)

Hind: umbes 50 000 eurot

Tagasi üles