Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti koondise ründeäss Robert Täht: mulle ei meeldi kaotada, ma tahan võita

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Pole point’i pärast iga punkti end vigaseks karjuda, sest see röövib energiat.
  • Ma olen selles suhtes veidi ebameeldiv vend, et ega ma väga kaotada mõista.
  • Alati tuleb ärevus sisse hümni laulmise ajal. Aga see on lahe ärevus.
  • Emotsionaalne serv on mõttetu viha väljavalamine, mis kasuks ei tule.
Robert Täht seab selle nädala algul Rakvere spordihallis vaimu valmis, et haarata Eesti võrkpallikoondise treeningulaagris kangist, mis on üle kahe korra raskem kui tema kehakaal 85 kilo. | FOTO: Margus Ansu

Eesti võrkpallikoondise punktimasin Robert Täht otsustab ausalt ära rääkida, mismoodi ta spordikoolis luuslanki lõi, miks ta platsil enam tsirkust ei tee, kuidas ta Poolas klubi juhtidega raksu keeras ja miks ta ütles ära oi kui magusast pakkumisest, mis tuli Argentinast.

Aitab nädalasest puhkusest küll! 180 kilo kangile – kaks korda rohkem kui mehe enda kehakaal –, väike keskendumine ja... kang jõuga maast lahti. Uhh, tehtud!

Nii alustas Robert Täht selle nädala teisipäeva hommikul Rakveres koos Eesti parima pallimängumeeskonna, võrkpallikoondisega, valmistumist suve tippturniiriks, Euroopa meistrivõistlusteks. Eesti võrkpallurid on viimastel aastatel saanud nii kõvaks, et korv- ega jalgpallureid ei anna nendega võrreldagi. Suve algul purustas Eesti Mehhikos Maailmaliiga kolmanda tugevusgrupi finaalis suure Hispaania 3:0. Kaks nädalat tagasi jäi Belgias vaid imenapilt, kõigest kaks geimivõitu puudu, et Eesti võrkpallurid oleks teinud suurt ajalugu – pääsenud pallimängus MM-võistluste finaalturniirile.

Suurt, väga suurt osa Eesti koondise edus etendab kõigest 23-aastane, üksnes (võrkpalli mõõtkavas!) 192 cm pikkune Võrust pärit Robert Täht – valusa, hirmus valusa servi ja löögiga Eesti suurim punktimasin, kes talvel teenib leiba Euroopa ühes tugevamas, Poola liigas.

Algusajal Tartus, kui mängisin Schenkeri liigas, karjusime Renee Teppaniga valimatult: biitsepsid välkusid, näitasime läbi võrgu ka vastastele emotsioone välja – olime ikka hullud!

Eesti koondise treeningulaagri esimese, hommikuse jõusaalitrenni ja lõunasöögi järel pühendas kaaslaste iseloomustuse järgi argielus rahulik ja tasakaalukas, hea ja hella südamega Robert Täht Rakveres Villa Theresas üle pooleteise tunni, et vastata Arteri küsimustele – ja avastas end mitut puhku avameelsuspuhangus.

Kurjamil on kuulus lugu «Mees, sa ei tea (kui kiiresti ma löön)». Niisiis, kui kiiresti?

(Naerab laginal.) Alustame kohe sellise küsimusega või?

Loomulikult!

Olen saanud seda mõõta Poolas, kui Polsat Sport kannab mänge üle. Siis tuuakse kohale igasugu asju, ka servikiiruse mõõtja. Olen löönud rekordina 122 km/h, ühe korra sain kätte ka 124 km/h, aga siis läks pall natuke auti. Samas mängus lõi Poola viimaste aastate kõige kõvem võrkpallur Mariusz Wlazły 123 km/h. Pärast näidati seda uudistes, et vaat, milline pomm.

Kui ma sellise palliga pihta saaks, järgneks nokaut, eks?

Võrkpall on pehme, seetõttu ei ole hullu. Kui sellise kiirusega tuleks korvpall, oleks teine lugu.

Ega see meeldiv muidugi ole. Vahel, kui ei hoia käsi blokis korrektselt, olen ise ka saanud tutaki vastu pead – see võtab oimetuks küll. Äsjasel MM-valikturniiril Belgias tuli mul esimene blokipunkt Slovakkia vastu puhtalt peaga: pall põrkas peast vastaste poolele tagaserva. Ilgelt valus oli, pärast oli silm punane. Maailmaliiga kolmanda tugevusgrupi turniiril Mehhikos ei surunud blokis õlgu piisavalt kokku, nii et sain kõva paugu pähe. Pall lendas sealt 15 meetri kõrgusele lakke. Selliseid asju ei taha. Valus on. Aga surnuks lüüa on keeruline.

Tänavune hooaeg on sulle ja Eesti koondisele olnud erakordselt pikk ja edukas, mille eest on paradoksaalsel kombel preemiaks see, et suvepuhkust pole peaaegu olnudki. Kahju ei ole sellest?

Eks ikka. Kui sul on välismaal pikk hooaeg, 8–9 kuud selja taga, siis loomulikult tahaks kodus olla, Eestis ringi vaadata ja end vabamalt tunda. Aga kuna koondisega võidame, meil läheb hästi, siis on emotsioon hea. Kui kaotaksime ja läheks halvasti, oleks ilmselgelt palju nukram.

Kui saad lõpuks nädalakese puhkuseks, on see suur preemia, millest naudid iga hetke, ja tuled jälle rõõmsa tujuga koondisse tagasi. Täna (teisipäeval – P. P.) võib-olla mehed natuke hädaldavad, et kurat, jälle hakkab, aga üldiselt on kõigil näod naerul. Kuigi algav periood on võib-olla kõige raskem, sest pärast seda ei ole oodata muud kui ainult klubihooaega. Kahtlen, kas pärast EMi mingi puhkus veel vahele mahub.

Kas jõudsid vahepealse nädalaga välja puhata?

Jah, kuigi tegin ka kaks jõusaalitrenni. Oluline oli just vaim välja puhata. Sest viis päeva Belgias olid küll füüsiliselt rasked, aga vaimselt lausa kurnavad. Hommikul ärkad ja kohe on pinge peal, sest õhtul on mäng. Mängisime õhtul kell kaheksa, jõudsime õhtust sööma pool tundi enne keskööd, siis veel seedid, oled arvutis, adrenaliin on üleval, kell kaks või pool kolm saad alles magama ning hommikul kell üheksa algab kõik jälle otsast peale. Lihtne ei olnud.

Mis tundega vaatad tagantjärele suurepärasele, kuid paraku käest lastud võimalusele pääseda MM-finaalturniirile, kus kõige viimases mängus jäi suurest unistusest puudu vaid kaks geimivõitu?

Kui alustasime MM-tsüklit, teadsime, et MMile saada on ülimalt raske, väga-väga keeruline, ja võib-olla ei pannudki endale palju pingeid peale. Teadsime, et kui kodus peetavast teisest valikringist, kus tuli mängida ka Venemaaga, oleks edasi pääseda utoopiline, siis järgmisest, kolmandast valikringist on edasi saada veelgi keerulisem, sest seal on palju ühtlasemad võistkonnad.

Paratamatult, kui oled eesmärgile nii lähedale jõudnud – võida kolm geimi ja oledki MMil –, oli väga valus, kui otsustava mängu Belgiale kaotasime. Me ju tundsime Belgiat, oleme neid sõprusmängudes võitnud; teadsime, et suudame neid võita... Tundsin end päris halvasti, kui kolmandas geimis viimane serv auti lendas [ja MMile pääsemise lootus luhtus].

Kuid äsjasel puhkusenädalal tuli päris palju inimesi juurde ja kiitis, et andsime kõva emotsiooni ja neile väga meeldis mänge vaadata. See teeb tunde natuke paremaks, et oled Eesti fännidele midagigi andnud.

Rakveres treeningulaagris jõudu kogumas – kang tuleb rinnalt üles saada. / Margus Ansu

Tegelikult ju teadsite, et Belgia on favoriit. Kui raske on panna end uskuma, et suudate endast eeldatavasti kõvemaid vastaseid võita?

Peatreener Gheorghe Cretu toonitab ka kogu aeg, et suur tähtsus on just vaimsel poolel. Kui seisad näiteks servijoone taga, sul on vaja teha oma parim sooritus, suunata serv õige mehe peale – see on kõik vaimses pooles kinni. Trennis suudab igaüks neid asju stabiilselt teha, aga et suuta sama ka mängus, selleks peab olema päris hea närvikava.

Miks läks Belgias nii, et just sina tõid Eesti koondisele kõige rohkem punkte?

Ma ei tea... Meil on diagonaalründajad Oliver Venno ja Renee Teppan piisavalt võrdsed mehed, nad saavad teineteisele puhkust anda, nii et neid sai vahetada.

Ju siis [sidemängija] Kert Toobal usaldas sel turniiril mind natuke rohkem ja võib-olla mängisin rohkem aega kui mõni teine mees. Ja võib-olla tegin platsil kõige kõvemat häält, et «anna siia!». See kõik sõltub paljudest asjadest, lõpuks ka mänguolukorrast. Kert oskaks seda paremini selgitada.

Kuid kas tunned, et Eesti meeskond loodab järjest rohkem just sinu peale, et pallid maha lööksid?

Ei, ma ei tunne. Olen seda meelt, et meil on ühtne võistkond, meil ei ole vaja kangelasi. Platsi peal on meil vaimne liider Kert: kui tema midagi ütleb, siis kõik kuulavad ja noogutavad ning annavad oma parima, et punktid koju tuua.

Ometi on raske hoiduda järeldusest, et Eesti koondises nihkub vastutuskoorem üha rohkem sinu õlgadele, kas pole nii?

Ei ütleks. Jah, mulle meeldib olla mängus, meeldib tõsteid saada, aga usun, et koorem on sama palju minu nagu Kerdi, Oliveri ja Ardo Kreegi õlgadel.

Oled tagasihoidlik?

Ei, seda mitte, üritan olla aus. Omakeskis üritame statistikast võimalikult palju mööda vaadata. Lõpuks on ju oluline see, kui mitu punkti saab Eesti ja kui palju vastased. See, mida mehed individuaalselt teevad, meeldib ajakirjanikele, sest siis saab võrrelda; ning kindlasti välisklubidele ja mänedžeridele on need näitajad tähtsad.

Aga kas oled märganud, et vastased jälgivad sind rohkem ja püüavad sind mängust välja lülitada, sest oled ohtlik mees?

Jah, seda näitab juba see, kui palju pean ma servi vastu võtma. Vastased suunavad servi minu peale peaaegu igas asetuses, kus olen rünnakul ohtlik, üritades mind mängust välja saada. Näiteks kui olen tagaliinis, tuleb tihti minu ette lühem serv, et ma ei jõuaks kolme meetri joone tagant pärast enam rünnakusse. Nimelt, kui serv on lühike, pean minema palli alla vastu võtma, seejärel tagasi jooksma, et siis jälle rünnakule joosta – see ei ole kõige mugavam. Pean kogu aeg tööd tegema.

Ka meie servisime viimases mängus Belgiaga nende parima nurgaründaja peale, üritasime teda mängust välja saada. Esimeses geimis see enam-vähem õnnestus, aga teise geimi tuli mees tagasi, oli nagu ümber sündinud ja hakkas lammutama.

Kuuldavasti püüdsid varem palle ennekõike jõuga maha lüüa, aga nüüd mängid asjatundjate väitel kavalamalt. Kas oled pidanud hakkama kavaldama seepärast, et vastased sind rohkem jälgivad?

Ei, mitte seepärast. Aga peatreener Cretu on juba kaks-kolm aastat öelnud, et kuule, mees, sa oskad ka hanitada, oskad blokist palle välja lüüa, oskad teha eri asju, sa ei pea ainult tuimalt raiuma. Kui sulle seda mitu aastat pähe tambitakse (muigab), siis võtad kinni ja hakkad seda trennis rohkem proovima.

Cretu on õpetanud mind paremini aru saama, kuidas võrkpallimäng üldse käib. Nüüd ma ei mõtle enam, et ei löönud punkti sellepärast, et mul on halb päev. Pigem saan aru, mida ise valesti teen või mida vastane minu vastu õigesti teeb. Gianni (Cretu hüüdnimi – P. P.) on pannud mind aru saama, et alati ei tee mina asju valesti, et ka vastane võib mängida minu vastu hästi – ja kuidas seda muuta.

Nii et peaga mängimise oskus on sul just Cretu käe all kõvasti arenenud?

Ja tehniline pool ka. Ta oli mu esimene välistreener, võttis mind Eestist kaasa Poolasse Lubinisse. Kuna ta oli välismaa treener, oli ta võrkpalli näinud sügavamalt, lisaks on ta hästi suur tööinimene, elab võrkpallis. Temaga muutus väga palju minu võrkpallikarjääris. Olen tema käe järgi timmitud.

Miks just teil on omavahel nii hästi klappinud? Räägitakse lausa, et sa olevat talle kohati poja eest, ja ta kutsub sind Junioriks.

Nagu ta ise Arteris selgelt välja ütles: me ei pea olema parimad sõbrad või nagu isa ja poeg, aga ta toetab minu talenti. Ega me vabal ajal kokku saa (muigab), aga kui läheb mingi aeg mööda, uurib ta alati, kuidas mul läheb, kuidas mu perekonnal läheb. Kuid ma ei usu, et meil on eriline suhe. Olen temaga lihtsalt kõige kauem koos olnud.

Platsil oled hästi emotsionaalne. Kust need kõvad tundepuhangud tulevad?

Ausalt öeldes ei tea. Enda arust olen neid viimasel ajal tagasi tõmmanud. Pole point’i pärast iga punkti end vigaseks karjuda, sest see röövib energiat. Võib-olla oma algusajal Tartus, kui mängisin [Balti riikide klubide] Schenkeri liigas, karjusime Renee Teppaniga valimatult: biitsepsid välkusid, näitasime läbi võrgu ka vastastele emotsioone välja – olime ikka hullud! (Naerab.) Praegu ma sellist tsirkust enam ei tee. Näiteks mängust Belgiaga ei mäletagi, mis ma platsil tegin ja kuidas end üleval pidasin, fookus oli nii silmade sees.

Kui oled vanemaks saanud, saad aru, et mõned asjad on võib-olla natuke nõmedad. (Naerab taas.) Ei ole vaja kogu aeg lolli mängida. Aga noortekoondise päevil üritasime küll Teppaniga võistkonnavaimu üleval hoida, et oleks lahe ja fun mängida; ei pea olema tuima näoga.

Väidetavalt oled nii kõva võitleja, kes on valmis ka läbi seina minema. Aga igast seinast ei saa alati läbi minna...

(Vastab kiirelt ja siiralt.) Miks ei saa?!

Ma olen selles suhtes veidi ebameeldiv vend, et ega ma väga kaotada mõista. No olgu, kui ma kaardimängus pähe saan... ai, kurat, seal lähen ka närvi. (Naerab.) Vahel võin isegi trennis vähemalt enda arust päris nõmedaks muutuda. Hiljem mõtlen, et ei olnud ikka tarvis niimoodi möllata.

Kui sa tahad saada heaks, paremaks, pead selle nimel tööd tegema, vaeva nägema. Nii olen üritanud elada, mitte et jätan õhku vahele, et puhkan. Jah, puhkama peab ka, aga olen alati üritanud teha uusi samme ülespoole.

Näost näha, et valmis andma endast maksimumi. / Margus Ansu

Kuidas sa tähtsateks kohtumisteks häälestud?

Eelmisel aastal Poolas, kui olin seal üksinda, hakkasin uurima, kuidas tippude tipud oma asju spordis ajavad. Lugesin suhteliselt palju mediteerimisest ja muust sellisest. Nüüd võtan mängupäeval 20–30 minutit enne lõunauinakut aja, kui mõtlen asjad peas puhtaks. Vahel mediteerin või panen mängima rahuliku muusika ja lasen kõigel minna või teen hingamisharjutusi – oleneb tujust. Tuleb tunnistada, et sellest on väga suur abi.

Mis on muutunud?

Keskendumisvõime on muutunud kõvasti paremaks. Tunnen end enne mängu rahulikumana. Võib-olla tuleb see sellest, et kui sul on tekkinud teatud rutiin ja teed oma rutiini jälle ära, tunned end juba tänu sellele paremini, et oled midagi taas õigesti teinud.

Aga platsile minnes tuleb närv ikka sisse või oled selle pingeolukorraga juba harjunud?

Alati tuleb ärevus sisse hümni laulmise ajal. Aga see on lahe ärevus, mis ei tekita pinget. Oleme meestega nii palju koos mänginud, tean, et ei ole mõtet üle mõelda.

Mul tuleb meelde esimene mäng Eesti koondises, kui peatreener Avo Keel viskas mind Rakveres Austria vastu platsile. Olime kaks geimi võitnud, aga kolmandas olime kaotusseisus. Meil oli hädasti vaja mäng võita. Toda esimest hetke ma ei mäletagi. Mõtted olid nii, et... olin täitsa hullumas. (Muigab.)

Siis käis kõik nii kiiresti: mäletan väga hästi, et järsku lõin viimase palli seisult 24:23 punktiks. See oli elu üks paremaid tundeid, kui esimene mäng koondise eest ühele poole sai.

Järgmisel päeval oli meil Läti vastu vaja vähemalt kahte geimivõitu. Olime 1:2 taga ja mind pandi taas platsile. Võitsime neljanda geimi ja saime MMi järgmisse ringi.

Teine pinev juhtum oli esimesel aastal Poolas, kui mul oli hästi raske hooaja algus. Teadsin, et lähen Lubini meeskonda kolmanda nurgaründajana, seega varumehena. Teadsin ka seda, et Cretul on tuumik, keda ta väga ei vaheta. Hooaja algul läks mitu mängu mööda, ma ei saanud ega saanud platsile. Mingil hetkel hakkas see räigelt ajudele. Siis vahel episoodiliselt sain, mis andis positiivse emotsiooni, nii et suutsin jälle nädalakese vastu pidada. Seejärel sain taas negatiivse emotsiooni. See oli päris ebameeldiv aeg. Kui lõpuks tuli meil kodumängus vastu Poola üks tippmeeskondi Resovia, riigi rikkamaid klubisid, ütles peatreener – ma ei tea, mis põhjusel –, et Robi, sina alustad nende vastu. Siis oli küll tunne, et mine pekki...

Teadsin, et see on mulle elu võimalus: kui teen korraliku mängu, võivad asjad hakata minema ülesmäge, aga kui feilin, võin kotid kokku panna ja koju ära minna. Olin endale suured pinged peale pannud. Hommikul suutsin ajada endale sisse paar lusikatäit putru, lõunat ei söönudki, vägistasin endale banaani sisse, et mingitki energiat oleks. Seesmiselt põlesin.

Mäng ei alanud kõige paremini, aga siis sain ennast käima ja lõpuks võitsime suureks üllatuseks 3:0. Poola meedia kirjutas sellest täitsa palju – see oli kõva sõna. Lisaks sain parimaks valitud mängija karika. Sealt, tunnen, hakkas mu karjäär teistmoodi kulgema. Kui seni oli pool aastat olnud väga kole, siis järgmised pool aastat olid väga lahedad: nautisin mänge täiega, sest olin põhimeeskonnas.

Sul on kuulus terav serv. Aga selline serv on alati riskantne: võid eksida ja vastane saab kergelt punkti. Kuidas häälestud, et see õnnestuks?

Oleneb mänguolukorrast, kas oleks vaja riskida või lüüa taktikaliselt. Viimasel ajal suudan end taltsutada, aga vahepeal tuleb ikka emotsionaalset servi ka – viskad palli õhku ja paned nii kõvasti, kui torust tuleb, ei mõtle millelegi. Ja kui viga tuleb, saad aru, kui loll otsus see oli. Peatreener ei viitsi mulle siis tavaliselt isegi otsa vaadata, ta saab aru, et jälle ma ei kontrollinud ennast.

Jah, vahel emotsionaalne serv õnnestub, lööd neid üks või kaks järjest, aga tihtipeale on see mõttetu viha väljavalamine, mis meeskonnale kasuks ei tule.

Kas kiire löögikäsi on saadud loodusest või annab seda ka treenida?

Kindlasti annab treenida ka. Mul on, muide, abaluu peal üks lihas puudu, närbunud; ei tea, kas mu löögitehnikast või millest. (Laseb katsuda – ongi sügav lohk abaluu peal. – P. P.). Mõnel teisel võrkpalluril on sama asi, ma ei ole ainulaadne. Kui käisin kolm aastat tagasi Itaalias testimas, ütles sealne jõusaalitreener karmilt, et pean iga päev sellega vaeva nägema, sest muidu on kahe aasta pärast karjäär läbi. Teen nüüd kummiharjutusi rohkem kui teised, et seda puudust kompenseerida.

Kuuldavasti oled jõusaalis kõva müttaja. Kas seepärast, et sa pole võrkpalluri kohta kõige võimsama kehaehitusega, pikkust 192 cm ja kaalu...?

85 kilo. Usun, et võrkpalluril peab olema võimalikult palju jõudu ja kiirust võimalikult väikses lihases. Kaal võikski olla 82–90 kilo, üle selle läheb paljuks.

Kas pikkusest puudu ei tule?

Mida pikem oled, seda raskem on olla hea koordinatsiooniga. Oliver Venno ongi seepärast mees teiselt planeedilt, et ta on 210 cm pikk, aga koordinatsioon on nagu mehel, kes on 190 cm. Müts maha! Enamasti on nii, et mida pikem mees, seda raskem on tal kehaga igasugu asju teha ja tehnikat timmida.

Kõhulihaseid timmimas: pall jalge vahel, tuleb alakeha rõngastel lae suunas sikutada. / Margus Ansu

Uurisin järele, et kui Audentesesse läksid, olid veel 10. klassis võrdlemisi väike poiss, kes suurde särki ära uppus. Kas toona kartsid ka, et äkki sentimeetreid ei lisandugi ja sinust ei saa asja?

Kui läksin Audentesesse, olin 182 cm pikk. Tollal oli mu eluunistus saada võrkpalluriks, aga ikkagi nägin maailma hoopis teistmoodi. Audenteses oli nii palju fun’i, et võrkpall muutus teisejärguliseks. See tsirkus, mis me seal algul Teppaniga korraldasime... Otsustasime, et läheme esimesse jõusaalitrenni plätudega. Olime linna peal näinud, kuidas torsomehed teevad trenni nendega. Treener Raul Reiter pidi šoki saama, et mehed, nalja teete või, ja saatis meid kohe tagasi tossude järele.

Mingil ajal tegime asju, nagu oli vaja, aga siis otsustasime, et täna oleme väsinud, ja kui Raul ütles, et võite jõusaali minna, läksime Teppaniga hüppekasti porolooni sisse lebosse. 45 minutit vaatasime lakke – ohh, nüüd on vist jõutrenn tehtud. Lõime piltlikult öeldes käed kokku ja kõndisime saalist välja.

Kuidas said aru, et nii sinust ikka spordimeest ei saa?

Olen juba päris ausaks läinud, eks võin veel ausamaks minna. Pärast 10. klassi murdsin suvel parema randmeluu.

Tean, olen kuulnud, aga versioonid, kuidas see juhtus, on väga vastukäivad.

(Naerab.) Jah, eks ma ise tean, miks.

Mis juhtus?

Seda vist ei taha väga öelda. Ma ei tea, kui ausaks võin minna. (Naerame.)

Okei, murdsin randme. Aasta enne seda olin murdnud võrkpallis jala: astusin valesti ja olin kuu aega suvest kipsis. Randmega olin kaks kuud kipsis. Vaatasin telekast jalka MMi, väga ennast ei liigutanud, olin kõige peale pahane, ja kogusin kaheksa kilo juurde. Ise ei saanud arugi, aga kõrvalt öeldi, et Robi, sa oled juurde võtnud.

Kui lõpuks trenni läksin, tõmbas see fookuse sirgeks ja põletasin kaheksa kilo kuu ajaga ära. Muutsin toitumist. Tekkis arusaam, et nüüd on vaja ennast kokku võtta ja hakkasime Teppaniga kõvasti rohkem rõhku ka jõusaalile panema. Võrkpall muutus taas number üheks. Ja kohe hakkasid uksed avanema. Sain 11. klassis kutse endast kaks aastat vanemate poiste koondisse, Valio Võru võrkpalliklubi võttis mind enda alla mängima, suhteliselt kiiresti sain seal põhimeheks. 12. klassis olin juba Schenkeri liiga mees. Samuti tuli edu noortekoondisega. Siis tulid pakkumised Tartu ja Pärnu võistkonnast.

See on ka äge story, kuidas otsustasime Teppaniga, kuhu pärast Audentest läheme. Me isegi ei küsinud Tartu ja Pärnu rahalist pakkumist, lihtsalt ühel õhtupoolikul linna peal rääkisime, et Tartus on talviti palju rohkem rahvast ja noori, läheks Tartusse. Panime käed kokku – üks, kaks, lähme Tartusse, korras!

Ütlen ausalt: kahetsema ei pidanud. Tartus saime mõlemad kohe platsile ja sealt hakkasid asjad jälle edasi liikuma. Pärnus, usun, oleks vähemalt üks meist pidanud pingil istuma.

Tartu esimesel aastal võtsime Teppaniga kahe peale korteri Club Tallinna lähedale – aga seal me väga ei käinud, käisime muudes kohtades. (Naerab.) Pool aastat olime mõlemad vabad mehed. Ütleme nii, et nautisime elu. Aga siis juba natuke kainema mõistusega: enne mänge lollusi ei teinud, aga kui vabad võimalused tekkisid, oskasime pidu ka päris hästi ja korralikult panna. Seejärel tuli mõlemal elukaaslane, kes meil on tänaseni, ja see tõmbas natuke tuure maha, rahulikumaks.

Kuidas sul üldse tekkis tahtmine võrkpalluriks saada?

Mu emale ja isale meeldis see mäng, ema on kunagi ka trennis käinud. Urmas Tali tuli meid trenni kutsuma. Olin selline kutt, kes ütles teistele vanadele ka, et nüüd läheme, mehed, võrkpallitrenni. Sõbrad tulidki kaasa, võrkpall oli tollal Võrus väga populaarne. Mul hakkas suhteliselt hästi välja tulema. Sain pärast esimest aastat, teises või kolmandas klassis hooaja lõpetamisel karika, mille üle olin väga uhke. Ma isegi ei tea, mille eest, sest võistlusi väga polnud. Võib-olla oli see Urmas Tali trikk, et poisse trennis hoida. Läksin kohe koduõuele, et vaadake, vanad, mul on nüüd karikas!

Siis sain suhteliselt kiiresti vanemate poiste trennidesse. Võitsime, tulid parima mängija auhinnad. Kui sind edu saadab, on motivatsioon laes. Nii tekkiski mõte, et tahaks võrkpalluriks saada. Juba neljandas või viiendas klassis tahtsin Audentesesse minna. Vanemad ka toetasid seda plaani. Kuigi ema on nüüd öelnud, et ta ei suutnud üldse harjuda mõttega, kui ma Audentesesse läksin. Ta helistas igal nädalal klassijuhatajale, et kuidas poiss end üleval peab. Aga sain oma asjadega hakkama.

Vajalikud venitused – lihaste eest tuleb pidevalt hoolt kanda. / Margus Ansu

Tuli see üllatusena, kui pääsesid kõigest 19-aastaselt Eesti meeste koondisse?

Kui mind pandi nimekirja, olin väga-väga õnnelik. Aga meil oli samal ajal noortekoondisega MM-valikturniir. Kui sealt tagasi tulime, helistas peatreener Avo Keel mulle ja Andri Aganitsale, et aitäh, kutid, et olite ootel, aga teid ei ole praegu vaja. Mõtlesin, et pole hullu. Magasime öö ära ja siis tuli Avo Keelelt jälle kõne, et kutid, kus olete, lennake ikka Rakverre, teid on vaja. Vist tekkis kellelgi vigastus ja ta tahtis mind proovida.

Mul oli algusest peale väga-väga suur eesmärk mängida Eesti koondise eest, ja kui selle kätte sain, tekkis uus eesmärk saada koondises põhimeheks.

Kaks aastat tagasi Eestist Poola liigasse pääsemine oli ilmselt veelgi olulisem samm?

Siin tuleb tänu öelda Gheorghe Cretule, kes oli nii Eesti koondise kui ka Lubini klubi peatreener. Ta ütles klubile, et võtame selle mehe Eestist, ja ma olen päris kindel, et klubist öeldi talle, et kuule, mis mõttes peame mingi noore [21-aastase] eestlase eest maksma hakkama. Aga kuidagi ta mind läbi surus – aitäh talle selle eest! See oli suur verstapost mu karjääris.

Mis sellest enim muutus?

Trennid on palju professionaalsemad, teised mängijad sinu kõrval on profid. Iga trenn on raske. See arendabki kõige rohkem, kui sul on ümber kvaliteetsed mehed.

Arvatavasti on Poolas ka seetõttu raske, et maa on suur ja bussisõite mängult mängule palju?

Kui algul tundus Eestis, et neli tundi on jube pikk bussireis, siis Poolas on neli tundi üks lühemaid. Üheksa ja pool tundi üks ots on seal maksimum, aga harjud ära. Pärast mängu jõuad järgmise päeva hommikul kella viie-kuue paiku koju.

Ma võin igal pool magada, aga bussis mitte: seal rapub, ei leia õiget poosi. Eks siis järgmisel päeval magad kodus õhtuni välja, oled rampväsinud. Öösel üritad jälle magama jääda, siis saad asjad lõpuks jonksu. Aga vabad päevad on seal suhteliselt mahavisatud aeg, lihtsalt magad need ära.

Viimasel hooajal olin Poolas üksinda, polnud hullu. Aga varem oli [elukaaslane] Maris ka kaasas. Siis üritasin hommikul end võimalikult kiiresti kokku kõpitseda, et midagigi kahekesi teha saaks.

Kuidas te eelmise aasta distantsilt elasite?

Eks see oli keeruline, muidugi. Maris üritas iga kuu kas või paar päeva Poolas käia. Tal on õnneks paindlik töö, ta saab seda ka kontorist väljaspool teha.

Kui ta seal aasta minuga oli, sain aru, et tal on igav. Lubin on nii igav, et ise laseks ka endale kuuli pähe, kui seal võrkpalli poleks. (Naerab.) Siis isegi soovitasin, et meil on vaja talle töö leida ja proovime oma aegu klapitada; et kunagi, kui satun mõnda teise riiki ja lahedamasse linna, siis tuleks ta jälle kaasa. Ta oli lõpetanud ülikooli ja otsis ka Poolas tööd, aga kui sa keelt ei oska, ei saa mitte midagi. Eestis tekkis samuti pinge, kas ta saab üldse kuhugi tööd, kui veedab minuga kümme aastat välismaal.

Nüüd, usun, on ta vaimsed pinged maha saanud. (Maris Mehine on Eesti Sulgpalliliidu spordi koordinaator – P. P.). Talle endale väga meeldib ta töö.

Kaunis meenutus mullusest suvest: Robert Täht elukaaslase Maris Mehisega oma kodukandis Võrus enne Tamula järve äärde kontserdile minekut. / Erakogu

Millega ise tegeled, kui sporti ei tee?

Lubinis ei ole midagi väga teha. [Meeskonna teise eestlase] Keith Pupartiga kujunes meil traditsioon, et nii kui on vaba päev, läheme kohalikku spaase. Olime seal iganädalased kliendid, tegime paar tundi sauna ja siis vahel premeerisime end sellega, et ostsime ühelt itaallaselt kiviahjus tehtud pitsa, vaatasime kodus telerist sporti ja sõime – sellised me päevad olid. (Naerab.)

Mitte väga sisukad.

Jah, mitte väga sisukad. Kui aega on, loen natuke raamatuid või vaatan filme. Mingit lahedat hobi mul pole.

Kevadel oli juttu, et tahad Poolast ära minna. Kas lähed?

Järgmise hooaja veedan ikka Lubinis. Korraks oli mul juba pastakas käes, aga siis mu klubi natuke venitas, et ei tea, kas saab mu ära lasta. Ja kui Lubin suutis lõpuks jah-sõna öelda, siis too teine klubi ütles, et neil on uue mehega leping juba tehtud. Nüüd võin öelda, et see teine pakkumine tuli kohast, kus on palju raha – selle tegi üks Türgi tippklubi.

Aga suvi oli veel ees, tahtsin ikkagi ära minna. Seal toimus ka üks tüli, mida keegi ei osanud ette näha: klubi president vahetus ja uus president vahetas välja peatreeneri, Cretu. Olin selle peale pahane, miks mina siis pean jääma, kui mulle oli varem aumeestena lubatud, et Cretu jääb. Selle peale saadeti mind pikalt ja öeldi, et mängin järgmine aasta ka seal.

Võin ausalt öelda, et klubis polnud ka rahaasjad kõige paremini. Nad olid mulle võlgu ja see soodustas olukorda, et olin nende peale väga vihane. Üks advokaat luges isegi mu lepingu läbi, kas leiame sealt mingi koha. Aga nüüdseks on klubi suutnud rahaasjad korda saada ja korteri, mida küsisin, sain ka kätte.

Mis eelmisel korteril viga oli?

Ma ei saanud seal magada lihtsal põhjusel: korter on tänava poole akendega, ja kuna mul on öösel aken lahti, sest mulle meeldib magada jahedas, algab iga tööpäeva hommikul kell viis möll – Lubin on kaevanduslinn ja inimesed lähevad varakult maa alla. See häiris lõpuks nii palju, et ostsin endale tropid, aga ka nendega ei olnud mugav magada.

Kui palju sinu tasemega mees teenib?

Sellest ma ei räägi.

Oled sa juba seda masti mees, kes võib juhtkonna ette minna ja midagi nõuda?

Seni ei ole. Läksin Lubinisse noore mehena, mulle tehti suhteliselt poolmõttetu pakkumine, aga võtsin selle vastu, sest sain võimaluse. Ega ma olekski saanud rohkem raha nõuda – mille pealt?! Mullu tegi klubi mulle ise pakkumise, mille mu mänedžer timmis natuke paremaks.

Sel aastal ütlesin ise ühe pakkumise ära, ei hakanud asja suureks ajama.

Kust see tuli?

Argentinast. Sealt pakuti raha paar korda rohkem, kui Poolas teenin.

Miks sa ära ütlesid?

Esiteks oleks väljaostu summa päris suureks läinud. See summa oleks läinud minu rahanumbrist maha. Kuid see ei oleks olnud peaprobleem. Helistasin Cretule, kes soovitas mul pakkumisest keelduda.

Miks?

Poola liiga on hea liiga, tee see aasta seal kaasa, pärast oled vaba mees, soovitas ta. Argentinas makstakse küll raha, aga liiga tase... Ja mehi, kes sinna lähevad, vaadatakse võib-olla nii, et need tahavad ainult raha teenida.

See jutt tundus mulle mõistlik ja loogiline, kuigi olin tollal Lubini peale vihane. Nüüd on mul hea meel, et saan Poola liigas mängida. See pole üldse nii, et midagi on halvasti.

Selle jutu põhjal tundub, et nüüdisaja tippsportlane peab olema nagu malemängija, väga hea analüüsija, kes näeb ette mitu käiku, mida üks või teine samm tulevikus kaasa toob. On nii?

Kindlasti, aga lõpuks ei saa sa kunagi teada, mis otsus on õige, enne kui sa ei ole seda läbi elanud. Seetõttu ei ole mõtet valikute pärast üle stressata. Tuleb teha nii, nagu tunne ütleb, või küsida endast targema inimese käest, nagu mina Cretu käest – tema teab täpselt, kuidas võrkpallimaailmas asjad liiguvad. Ise oleksin Argentina pakkumise vastu võtnud. See oli emotsionaalne teema, üritasin korraks ustega prõmmida, et lähen minema, sest meil olid tülid Lubiniga. Nüüd vaatan seda teise pilguga ja olen täitsa rahulik.

Kas sul ja koondisel pärast pikka suve kahe ja poole nädala pärast algavaks EM-finaalturniiriks püssirohtu veel jätkub?

Usun küll. EM on nagu magustoit tervele suvele. Tegime eelmine aasta selle nimel ränka tööd, saime sinna läbi suurte raskuste. Aga me ei ole koondisega kunagi midagi kergelt saanud. Oleme alati väljakukkumise äärel, aga ronime kuidagi läbi ja ikka õnnestume. Eelmisel aastal oli EMile pääsemisega täpselt sama lugu, kui Lätit teist korda Tondiraba hallis võitsime. Usun, et juba selle emotsiooni pealt suudame püssirohu leida.

Jäägem kahe jalaga maa peale: ega Eesti ikka medalit võida. Mis võiks olla realistlik tulemus?

Number üks ülesanne on soomlased alagrupis kotti panna – juba see oleks päris tore. Ja usun, et Poola ja Serbia ei saa ka meie vastu lihtsalt tulla. Serbia teab seda. Eelmisel EMil nad meie vastu valmis ei olnud ja jäid kohe 0:2 taha. (Lõpuks võitis Serbia 3:2. – P. P.) Igatahes peame üllatama kedagi suurtest, et teha üle oma parim tulemus EMil. (Tunamullu sai Eesti 11. koha. – P. P.)

Mida on sul üldse väikeriigi esindajana võimalik võrkpallis saavutada?

Ma ei mõtle, et kui ma maailmameistriks ei tule, siis olen ülimalt pettunud. Need emotsioonid, mis oleme koondisega viimase kahe aastaga saanud, on olnud väga ägedad. Need on olnud koondise kõige ägedamad aastad üldse. Tähelepanu võrkpallile Eestis suureneb, paljud toetavad meid täiega, võrkpall on järjest rohkem pildis. Tore, kui läheb võimalikult hästi ja saame pakkuda häid põnevaid mänge Eesti rahvale ja iseendale.

Jalgrattur Tanel Kangert on öelnud, et sportlased on lihtsalt meelelahutajad. Kas tunned, et Kangerti öeldu madaldab seda, mida teed, ja on ebaõiglane?

Loodan, et see ei kõla väga halvasti, aga kujutan ette, et tema sõnad annavad liiga palju tuure vihastele televaatajatele, kes arvavad, et need mehed platsil lahutavad minu meelt ja mina maksan selle eest.

Suures plaanis ongi sport meelelahutus. Aga mina teen seda ikkagi oma vaatevinklist: mulle ei meeldi kaotada, ma tahan võita – ja ma teen seda enda, oma tiimi ja rahva jaoks.

/ Margus Ansu

CV Robert Täht (23)

Eesti võrkpallikoondise liige, nurgaründaja

Sündinud 15. augustil 1993 Võrus

Lõpetanud Tallinnas Audentese spordigümnaasiumi 2012

Eesti koondisega 11. koht 2015. aasta EM-võistlustel

Eesti koondisega Maailmaliiga 3. tugevusgrupi võitja 2017

Eesti koondisega Euroliiga võit 2016, lisaks parima mängija auhind (MVP)

Eesti juunioride koondisega 2013. aasta MM-võistluste 17. koht

Eesti aasta võrkpallur 2016

Eesti aasta noorvõrkpallur 2011

Klubid:

Valio Võru 2010–2012

Bigbank Tartu 2012–2015 (Eesti meister 2014, Balti liiga võitja 2015)

Cuprum Lubin 2015–2018 (Poola liiga 5. koht 2016 ja 6. koht 2017)

Pikkus 192 cm, kaal 85 kilo

Elukaaslane Maris Mehine on Eesti Sulgpalliliidu spordi koordinaator

Tagasi üles