Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Uus esilõimija peab suurimaks mureks eraldatust

6
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Irene Käosaar. | FOTO: Sander Ilvest

Septembrist integratsiooni sihtasutust vedama asuv, aastaid haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonda juhatanud Irene Käosaar ütleb, et talle ei meeldi, kui 2017. aastal jälle enne valimisi eesti-vene küsimus üles tõstetakse.

«Inimesed on siin aastakümneid elanud. Kui kaua me räägime, et diskrimineerime neid, et neil pole võrdseid võimalusi? See on minu arust möödanik ja nüüd tuleks vaadata, kuidas olemas olevaid võrdseid võimalusi rohkem toetada. Keel on üks asi, mis aitab ühiskonnas võrdseid võimalusi saavutada. Eesti põhiprobleem on eraldatus. Alates haridussüsteemist eksisteerivad kogukonnad täiesti eraldi maailmades,» lausub ta.

- Kas aastal 2017 on õige kasutada sõna «integratsioon»? See algas juba 1990. aastate algul, inimesed on elanud Eesti riigis veerand sajandit, on üles kasvanud uus põlvkond – mis integratsioonist me ikka räägime?

Olen täiesti nõus ja ma ei armasta sõna «integratsioon». Mulle meeldib palju enam eestikeelne vaste «lõimumine». See on hoopis teine asi. Me peaks lõimumist vaatama hulga laiemalt, ka põlvkondadevahelisena. Mitte ainult rahvuspõhiselt.

1990. aastatel alustades olid olulised väga praktilised asjad: keeleõpe, kodakondsus, haridus. Integratsioon oligi algul peamiselt keeleõpe.

- Mis lõimumisest saab juttu olla, kui selle riigi keelt ei mõista?

Keel on väga suur osa, aga see ei ole üks ja ainus. Uuringute järgi teame, et meil on grupp venekeelseid inimesi, kes valdavad eesti keelt perfektselt, aga ei ole Eesti riigile absoluutselt lojaalsed.

- Kas lojaalsus ja integreerumine on üks ja sama asi?

Arvan, et lõimumise üks osa on ka lojaalsus, hoolimine selle riigi saatusest, selle riigi tänapäevast, tulevikust, kus sa elad, töötad, sul on pere. Inimene, kes ei aktsepteeri Eesti põhiväärtusi, ei nõustu, et olime okupeeritud, ja isegi siis, kui ta räägib ka eesti keelt, olles sisuliselt ühiskonna kodanik, ei ole ta lõpuni lõimunud. Ma ei pea silmas lihtsat assimilatsiooni teed. Ei ole vastuolu eesti keele ja kultuuri väärtustamise ning oma teise keele ja kultuuri väärtustamise vahel.

- Elementaarne: kes hindab oma kultuuri ja keelt, see oskab ka teiste keelt ja kultuuri hinnata.

Just. Uuringud näitavad sedagi, et on inimesi, kes eesti keelt eri põhjusil ei valda, aga suhtuvad Eesti riiki väga hästi ja on lojaalsed. Kusjuures need, kes tulevad praegu Eestisse, ka venekeelsed, integreeruvad pigem eestikeelsesse kogukonda. Neil on seal mugavam, nad näevad, et seal on neil rohkem võimalusi.

- Praegu tullakse ju Eesti riiki?

Nad tulevad nüüd väga teadlikult ja vabal valikul Eesti riiki. Need, kes on ajaloolise pärandina meile siia jäänud, ei tulnud vabatahtlikult Eesti riiki, nad tulid hoopis teise riiki ja osutusid ühel päeval Eesti riigi osaks.

- Lõimumise oluline osa on olnud vene koolide eestikeelseks muutmine, mis on olnud teie senise tegevuse põhiosa. Kas see tuli õigel ajal?

Minu hinnangul oleks see võinud ka varem tulla kui alles 2007. aastal. Otsused tehti juba 1990. aastate lõpus, aga ikka leiti, et pole veel valmis. On asju, milleks ei saa kunagi valmis olla, enne kui see asi kätte jõuab. Kui 2007. aastal alustasime, siis tuli pihta hakata ja valmis olla.

- Selle hetkeni ja esialgu veel edasigi loodeti vene koolides, et eestikeelset õpet ei tule?

See on inimlik, et kardame muutusi. Kui muutused käes, peame võtma end kokku ja hakkama toimetama. Oleks olnud ehk parem, kui riik oleks end natuke varem kehtestanud ja alustanud madalamast kooliastmest kui gümnaasium. Mida nüüd ka palju räägitakse.

- 2007. aastasse tagasi vaadates: kas poliitiliselt ei oleks algkool või lasteaed siis kõne allagi tulnud?

See on kahe teraga mõõk ja iga otsus tehakse omas ajas. Kui oleks otsustatud praegu, siis oleks ilmselt alustatud lasteaedadest. 1990. aastate lõpus olid teised hoiakud. Siis polnud venekeelne elanikkond emotsionaalselt veel mõistnud, et neile tuleb kasuks, kui alustada eesti keelega varem ja et see ei kahjusta ka emakeelt.

Gümnaasiumist alustati toona seepärast, et gümnaasium ei olnud ega ole kohustuslik kooliaste. Samamoodi läksid ülikoolid üle eestikeelsele õppele. Otsustati, et akadeemilisema hariduse saab Eestis eesti keeles. Põhiharidus jäeti venekeelseks.

- Mis teid vene noorte puhul kõige enam muretsema paneb?

Mure on eraldatus. Kust tulevad meie vene noored? Tihtilugu tulevad nad kodust, kus hoiakud ja arusaamad on endises ajas, kus pole integratsiooni toimunud.

Mulle meeldib väga Dmitri Burnaševi (senine integratsiooni sihtasutuse juht – toim) ütlus, et asi on tunnetuses. Eesti riigis ei diskrimineerita kedagi, aga inimesed ei ole lahti saanud tundest, et neid ei taheta sinna tööle, sest on venelased või armeenlased või kes tahes. Et neil on ühiskonnas väiksemad võimalused, ehkki see ei ole nii. See tunnetus tuleb sageli perest. Kodust lähevad noored kooli, kus õpetajate keskmine iga on üle 50 eluaasta – vene koolis on see eesti koolidest kõrgem – ja paljud õpetajad on ka põlvkonnast, kes on tihtipeale kibestunud.

See on keskkond, kus noor inimene kasvab. Meie ülesanne on noored sealt keskkonnast välja saada. Mitte et nad võõrduks oma perest, oma keele- ja kultuuriruumist, vaid et nad näeksid ka muud.

- Kuidas see välja toomine peaks käima?

Haridussüsteemi tuleks tasapisi liigutada sinnapoole, kus vene ja eesti lapsed õpiksid koos. See ei tähenda, et peaksime ära kaotama vene keele kui emakeeleõppe, et me ei õpetaks mõnda ainet vene keeles. See ei tähenda, et võtaks neilt venekeelse tausta, et nad ei võiks omavahel vene keelt rääkida – absoluutselt mitte. Oluline on ühine keskkond, et oleksid ühised üritused, et oleks mingil määral koos õppimine.

(Irene Käosaar räägib segakoolidest, riigigümnaasiumidest ja ka kohalikele omavalitsustele kuuluvatest põhikoolidest, kus eesti- ja venekeelsed lapsed õpivad kõrvuti. Ta teab sedagi, et vene põhikoolide tase on väga erinev: umbes kolmandik koole on nõrgad nii eesti keeles kui ka muudes ainetes, kolmandikus saab põhikooli lõpuks eesti keele selgeks elementaarsel nõutud tasemel, mis tähendab, et gümnaasiumis on alguses eesti keele oskus vaid hädapärast piisav, ning vaid kolmandik on põhikoole, kust vene emakeelega lapsed saavad hea eesti keele oskuse.)

- Kas näete ka uues ametis kokkupuudet hariduse ja koolidega?

Seal tulebki tegeleda noortega, kusjuures noorte all ei pea ma silmas ainult koolilapsi, vaid ka omaealisi, kelle lapsed võivad olla juba gümnaasiumi lõpetanud. Arvan, et vanema põlvkonna võiks integreerimise või lõimimisega rahule jätta. Las nad elavad oma maailmas. Kui lahendus oleks olemas olnud, lihtne võluvõti kusagilt võtta, siis oleks seda ammu kasutatud. Peaksime keskenduma neile, kes on meie tuleviku ühiskonna ülesehitajad, vaatama laste ja noorte poole, kes kujundavad meie riiki järgmise 20–30 aasta jooksul. Koostöö jääb kindlasti ka koolidega.

Haridusministeerium on näiteks koolide õpilasorganisatsioone püüdnud kokku viia, aga see pole eriti hästi õnnestunud. Ikka eelarvamuste ja pisikese hirmu pärast. Vene noored võib-olla ei julge tulla, võib-olla on kriitilised oma keeleoskuse pärast, et ei saa kõigest aru. Ühendamise koht oleks ka andekate laste laagrid, mida korraldatakse loodus- ja täppisteadustes.

- Kas neid ei korraldata eesti- ja venekeelsetele lastele juba koos?

Need on koos, aga vene õppekeelega õpilaste arv on neis väga väike.

- Äkki ei jõua info teaduslaagrite kohta vene koolidesse, lapsevanemateni?

Üks kolm aastat tagasi Eestisse asunud vene perekond küsis minult selliste võimaluste kohta, et ühtlasi puutuda kokku eesti lastega ning arendada ka eesti keelt. Pakkusin talle mitmesuguseid võimalusi, aga jäin mõtlema, kas neid on piisavalt.

Või teine lugu, mida kuulsin ühe venekeelse ajakirjaniku kogemusest lasteaias. Ta pani oma lapse venekeelsesse lasteaeda, kus on ka keelekümblusrühm, aga justkui iseenesestmõistetavalt pani lasteaed lapse venekeelsesse rühma. Ema imestas, et temalt ei küsitudki, kas ta sooviks oma last ehk eestikeelsesse rühma panna. Lasteaiajuhataja küsinud seepeale, kas neil kodus on eestikeelset tausta, kas kodus räägitakse eesti keelt. Ema tunnistas, et väga hästi ta eesti keelt ei räägi. Selles lasteaias isegi ei püüta soovitada, et pole vaja karta keelekümbluse rühma, kui kodus ei räägita eesti keelt.

- Uus amet tähendab, et peate kolima Narva. Teie eelkäija, Lasnamäel kasvanud noormees ja tema pere ei olnud selleks valmis. Kuidas on lood teiega?

Olen valmis Narva kolima ja tööle kandideerides teadsin, et 2018. aasta suvest on mu töökoht Narvas. Ma ei oska öelda, mis otsuse oleksin teinud siis, kui mul oleks sama väiksed lapsed kui mu eelkäijal.

Alates 2000. aastast olen väga tihedalt Narvas käinud. Veetnud ka oma vaba aega seal. Mul on seal sõbrad, kolleegid, head tuttavad. Arvan, et päris paljud Narva inimesed teavad mind, peamiselt haridusinimesed, aga ka laiemalt. Minu jaoks on Narva oma mitmekeelsuses ja mitmekultuursuses huvitav linn.

- Kas integratsiooni sihtasutus peab olema Narvas?

Ei pea, aga võib. Saan aru, et paljud sihtasutuse töötajad on otsustanud, et nad ei tule kaasa. Kindlasti on mõne inimese puhul kahju, et ta ei tule, aga inimesed teevad ise oma otsuseid. Mida rohkem viime selliseid tarku töökohti nõudvaid asutusi Ida-Virumaale, seda enam saame heas mõttes mõjutada sealset kultuuri, protsesse, saame tööle võtta kohalikke inimesi.

Minu arvates on oluline Narva, Ida-Virumaa inimesele lähemale minna.

- Öelge üks asi, mida tahate kindlasti teha.

Kindlasti ei pea ma õigeks kampaania korras üksiküritusi korraldada. See ei muuda suurt, kui korraldada üks konverents või kontsert või korraks Narvast inimesed Tallinna või Tartusse viia. Kui üksiküritusi korraldada, siis need võiks olla Narva enda inimeste korraldatud.

Sihtasutus ei pea ise tegema, vaid otsime üles need, kes juba toimetavad. Neid inimesi on ühiskonnas palju ja ka venekeelsete seas. Viimaseid on ehk vähem ja nad ei oska ehk ühiskonnas nii vabalt toimetada, aga selleks olemegi meie sihtasutusega, et neile appi minna ja mitte ainult rahaga.

________

Irene Käosaar – lapsest saadik integreeritud

Irene Käosaart (47) tunnevad kõigi venekeelsete koolide juhid ja õpetajad. Kuigi Käosaar on haridusministeeriumi üldhariduse osakonna juhina esindanud Eesti riiki, nõudes, et vene koolidest saaks sisuliselt eesti koolid, et gümnasiste õpetataks peamiselt eesti keeles, on kanged koolijuhid suhtunud Käosaarde austusega.

See lugupidav suhtumine ei tulene ilmselt sellest, et haridusinimesed seostavad Käosaare nimega keelekümblust vene koolides Eestis. Lugu on pigem inimlikult lihtsam: Irene Käosaar on ise pärit kakskeelsest kodust, kus füüsikateadlastest vanematega pere hommikusöögilauas kõlas küll enamasti eesti keel, aga emaga rääkisid kaks tütart alati ainut vene keeles.

Noorem tütar Irene tõdeb tagasi vaadates, et eesti koolis Tartus said nad õega tundma eesti keelt ja kultuuri, aga kuna Petseris sündinud venelannast ema pühendus peres lastele rohkem kui eestlasest isa, said tüdrukud kodust suhu nii korraliku vene keele kui ka teadmised vene kultuurist.

Hoolimata sellest, et Tartu Ülikoolis kõrvuti eesti- ja venekeelses osakonnas füüsikat õppinud ja hiljem samas ülikoolis teadust teinud ema ja isa langetasid 1970. aastatel selge valiku, et Eestis elades on laste hariduse keel kindlasti eesti keel, ei olnud 1990. aastate algul ühest riigist teise üleminek selleski peres niisama lihtne.

«Mõistan inimesi Narvas ja mujal, sest nägin, mis juhtus mu enda kodus 1990. aastatel, kui polnud ühtset arusaama, mis juhtus, ja nägin, kui keeruline oli inimestel ärgata ühel hommikul teises riigis. Sellel hommikul ei saanud veel aru, aga tasapisi jõudis kohale teadmine, et see ongi nüüd teine riik, et see pole ainult ühe augustipäeva unenägu, et ongi teine riigikeel. See ei olnud kerge,» räägib Käosaar. «Olen alati olnud Eesti riigi patrioot, aga saan aru, mida inimesed on pidanud muutuste tõttu läbi tegema.»

1992. aastal läks Irene Käosaar noore eesti keele õpetajana tööle vene kooli. Edasi sai temast keelekümbluse üks alustajaid Eestis ning juba haridusministeeriumi üldharidusosakonna juhatajana oli tema otsene vastutus alustada ja vedada 2007. aastast vene gümnaasiumide üleminekut suuresti eestikeelsele aineõppele.

«Üleminek eestikeelsele haridusele pole kellelegi lihtne olnud, aga väidan ikka, et üleminekuprotsessid on suhteliselt õnnestunud, kuigi ideaalmaastikku vaates ei ole see ideaalile veel liiga lähedal, aga kui võrrelda, kust alustasime kümme aastat tagasi, on edasiminek märgatav,» hindas Käosaar ja lisas, et edasiminek eelkõige hoiakutes.

Tagasi üles