Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Õudusfilm hullumaja palatist ehk miks nad teevad «RÖÖÖÄÄÄGGGHHH!!!!!»?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Aga tõesti, mida see röögatus tähendab? Kas kõige agressiivsema muusikastiili viljelejad üritavad sellega midagi öelda? Või solist lihtsalt köhatab? Või sai laulusõnade kirjutajal riim otsa? Või…?

Tõnis Noevere laulis peaaegu kümme aastat Venno Laulu käe all Eesti Poistekooris. Kui 2001. aastal lavastati rahvusooperis Giuseppe Verdi ooperit «Macbeth», oli just tema see, kes mängis verist lapskummitust.

16 aastat hiljem ei esine Noevere enam lapse rollis, rääkimata poistekoori tumesinisest sametpintsakust, mille rinnaesist ehib õhuline žaboo ja varrukast piiluvad välja lumivalged kätised. Aga veri ja kummitused on endiselt teema. Nimelt on Noevere trummar vokaal-instrumentaalansamblis Goresoerd, mille laulutekstid räägivad üldjuhul surmast ja hulluks minemisest ning mille heli on sama vali kui mu vanaema televiisor, enne kui ta korraliku kuuldeaparaadi sai.

Eirates ilmset kognitiivset dissonantsi, väidab Noevere, et tegelikult on olemas side röökiva metal’i ja hillitsetud klassikalise muusika vahel: «Erinevalt džässist, kus on improvisatsioonid, lähtutakse metal’is rangelt enne kokku lepitust, ja seda isegi soolodes. Pealegi on metal’i juured popmuusikas, mis on omakorda tõukunud klassikast ja töötab samuti toonika-subdominant-dominant kolmkõla põhimõttel.»

Samas oleks vale süüdistada Goresoerdi lihtlabaste kolme duuri lugude tegemises. Erinevalt tavapärasest bändist, mille koosseisus on kitarrid, laulja ja löökpillid, võib «Goreka» helipildist välja kuulata ka suupilli ja plaate keerutava (ning kratsiva!) DJ.

Ent aitab jutust – tuurile minekuks valmistuv bänd tahab proovi teha.

Kuulajate hingekeelte helistamiseks tuleb enne kontserti proovi teha. / Erik Prozes / Postimees

Trummar Noevere paneb põleva kolbaga kaunistatud löökpillidel käima poprokiliku õmp-tsahh-õmp-tsahhi, efektiplokid muudavad kitarride kiunumise rämehäälseks undamiseks ja laulja Eero Soomere toob kägiveeni paisutades kuuldavale möirgeid, mis mõjuks Kopli lahele nii nagu Mooses Punasele merele.

Kuigi kogenematu kuulaja jaoks kipuvad pillid ja lauluhääl põimuma raskesti eristatavaks müraks, on muusikas entusiasmi ja energiat nii palju, et ükskõikseks jääda pole võimalik. Jalg ja pea kipuvad rütmi kaasa noogutama ja vargsi noodipuldilt laulusõnu piiludes hakkab silma: «Ma olen terve, sest mu rohud on õiged.» Või: «Ümberringi hauakivid, igal kivil mõni rist. Rist, see tähendab armastust!»

Tunnike pärast bändiproovi algust kõlab juba lisalugu, milleks on Fixi legendaarne «Tsirkus». Ja kuigi originaal on hea, on see lugu deathmetal’i võtmes sedavõrd võrratu, et vaimusilmas kujutan võltsveriste T-särkidega goresoerdlasi uutmoodi «Tsirkusega» mõnd pulmaseltskonda käima tõmbamas. Eks «Gorekale» omane depreka- ja hullumajahuumor ole ju sellisel peol samuti omal kohal…

Ühiskonnakriitika

Tegelikult püüab Soomere võigaste teemadega šokeerimise asemel peegeldada hoopiski tänapäeva maailma haigusi, kallates need üle ühiskonnakriitika kastmega ja seejärel veel vinti peale keerates. Põhjus, miks on vaja Seewaldi stseenide vahele teha üks korralik «RÖÖÖÄÄÄÄGGGHHH!», seisneb aga selles, et nii annab laulja välja agressiivsust.

«Metal’ile annab karmust juurde see, et nii nagu trummar ja kitarrist, püüab ka laulja oma häälega moonutusi luua. Karmuse taotlemise põhjus on aga metal’i juurtes: otsa tegi lahti Led Zeppelin ning 1968. aastal võttis neilt asja üle okultismi ja surma käsitlenud Black Sabbath. Metal on läinud aja jooksul aina kurjemaks ja see on olnud üks võimalus žanrit edasi arendada. Mõned bändid on toonud sisse isegi usu, rääkimata satanismist,» ütleb Nagyks kutsutav Soomere.

Raju värk - Goresoerdi kitarrist kontserdil. / Erakogu foto

«Aga mis on selle mõte?» ei jäta ma jonni.

«Sama hästi võib ju küsida, miks ooperisolistid laulavad imeliku tämbriga ja miks tenorid teevad peenikest häält!» teatab Soomere etteheitval ja proovi algusega võrreldes veidi kärisevamal toonil.

Õigupoolest on muidugi hämmastav, et ta pärast tunniajast laulmist – et mitte öelda möirgamist – üldse rääkida suudab. Nagu spordi puhul ikka, on ka Soomere saladus aastatepikkuses treenimises: «Mu hääl on kere siselihaste töö tulemus: diafragma surub kopsudest õhu välja, kusjuures häälepaelad annavad sinna ainult tämbri. Seetõttu on metal-bändi laulja pigem vokalist, kelle instrument on terve keha.»

Verised särgid

«Veri on meie selline… No iga meie live-esinemine on nagu lõik õudusfilmist, mis on üles võetud hullumaja palatis. Kontserdi ajal näed sa etendust, minnes ise sinna palatisse sisse,» ütleb Soomere, silmitsedes mõtlikult prooviruumi seinal rippuvat plakatit, millel joonistus lapsest, mis on omakorda kaetud verepritsmetega. «Aga ega metalhead (raskemuusika entusiast – M. V.) polegi lõpuni normaalne… Kogu alternatiivliikumise point ongi ju selles, et osa ühiskonnast ei hakka seda kunagi mõistma. Ja ega mul olegi seda vaja».

Metal-muusika turg on Eestis mõistagi väike ja ära sellest ei ela. Tallinnas on mängimiseks neli kohta, Tartus kaks ja Pärnus üks. Mujale pole mõtet minna, sest siis jääd esinemisega miinusesse – raha nõuab helimees, aga ka transport ja saali rent. Nii annabki põhilise sissetuleku särkide müümine, mis on bändi stiilile omaselt kaunistatud veripunase värvi, rupskite ja kolpadega.

Jäädes küll tuntuselt alla folk-metal’it viljelevale Metsatöllule, on Goresoerd siiski nii kõva nimi, et suurema osa kontsertidest annavad nad hoopis Eestist väljaspool: Poolas, Slovakkias, Tšehhis, Leedus ja Soomes. Lisaks näitab hobibändidest kõrgemat klassi seegi, et iga pill, mikrofon ja juhe on bändiliikmete enda oma. Kokku tuhandete eurode eest tehnikat ehk «Puha joomata õlled ja viinad!» nagu nad ise ütlevad.

Üks mure goresoerdlastel siiski on: Eesti metal-skeene vananeb – kuna noori peale ei tule, on kunagistest 15–16-aastaste bändidest saanud keskealiste bändid...

MILLEST ON JUTT?

Heavy metal – arenes 1960. aastate lõpus välja bluusist ja rokkmuusikast. Algusaastate laulutekstid olid sünged ja sageli okultistlike mõjutustega. Depressiivsete meloodiate mängimise põhiraskus oli elektrikitarridel ja trummidel. Stiili üheks esimeseks esindajaks peetakse briti Black Sabbathit, aga ka Led Zeppelini ja Deep Purple’it. Heavy metal’i tegi tõeliselt kuulsaks Metallica.

Death metalheavy metal’i alaliik, mis tekis 1980ndate keskel Ameerikas. Seda iseloomustavad madalalt häälestatud instrumendid, kurguhääl, sageli kahe basstrummi kasutamine ja eriti kiire nn blastbeat-mängutehnika. Laulusõnad kätkevad tihti kannatusi, surma ja hävingut, aga on ka filosoofilisi ja satanistlikke tekste.

Grindcore ehk lihtsalt grind tekkis 1980. aastate keskel Suurbritannias eriti ekstreemsete hardcore pungi, death metal’i ja thrash metal’i segunemisel. Laulutekstid on provokatiivsed, kutsudes üles normidele mitte alluma. Muusikaga kaasnev kujundus on anarhiapungist mõjutatud ühiskonnakriitiline kollaaž või kujutab zombisid, vägistamist ja piinamist.

Nimi Goresoerd tuleb kahest sõnast: gore tähendab inglise keeles paakunud verd ja veristamist, soerd on teadupärast ulatuslike väärarenditega olend, ebard või lihtsalt värdjas.

Bändi kuulub kuus liiget:

Eero Soomere – vokalist, kes kirjutab Stig Lindebergi välja mõeldud duuridele viisi ja sõnad. Ameti poolest on Soomere tätoveerija.

Stig Lindeberg – kitarrist ja taustalaulja. Päevasel ajal teenib ta ametnikuleiba politsei- ja piirivalveametis, nädalalõppudel vastutab selle eest, et The Suni kitarrid korrektselt kõlaks.

Tõnis Noevere – trummar, bändist ainus, kes elatab end muusikaga, töötades helitehniku, kontserdikorraldaja ja rokiklubi Tapper tegevjuhina.

Janar Tiitus – basskitarrist ja taustalaulja, päevasel ajal töötab trükikojas Printall.

Rasmus Tauk – kitarrist, muul ajal teenindab rahvast Kalamaja nooblis baaris nimega Kivi Paber Käärid.

Rene Jõhve – lisab rüperaali abil kõikvõimalikke efekte, bändist vabal ajal tegutseb valgustehnikuna.

Bänd sai alguse aastal 2004 ja oli esialgu mõeldud eksperimendina kõige ekstreemsema metal’i ehk grind’i piiril. Pärast pisukese huumori ja terakese paroodia lisamist sai tulemus meeste meelest nii lahe, et eksperiment muutus bändiks.

Goresoerdi esimene plaat «Nekromantik» nägi ilmavalgust aastal 2006, aasta hiljem lisandus «Goremarket Mid-Prices», mis sisaldab kõike, alates rokist kuni karmimate žanriteni. 2010. aastal anti välja rokkooperina mõjuv «Tüdruk ja surm», mille võllahuumorirohkete tekstide looja on kirjanik Sven Kivisildnik. 2013. aastal jõudis Goresoerd uue muusikalise tasemeni plaadiga «Asülum» ja viimane plaat «Antikeha», kus instrumentide agressiivsusele annab jõudu juurde meloodiline vokaal, ilmus mullu.

Allikas: Tõnis Noevere

Tagasi üles