Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ettevaatust, kuulus Suur kanjon õgib inimesi!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Mida teeb venelaste järele luuranud mees keset inimtühja kõrbe?
  • Kui kõrgele küünib Suure kanjoni ääres öömaja hind?
  • Miks Colorado jõkke ei maksa ujuma minna?
  • Mis moel inimesed Suures kanjonis oma otsa leiavad?
Suure kanjoni serval on mitmes kohas vööni ulatuvad piirded, et inimesed surnuks ei kukuks. Aga kõikjal piirdeid pole ja nii paljud ettevaatamatud hukkuvadki. | FOTO: Priit Pullerits

Pole vist sugugi vähe neid romantikuid, kes unistavad: oh, küll tahaks näha Suurt kanjonit, maailma imet, siis võib rahus surra. Üllatavalt paljudel see sõna otseses mõttes seal õnnestubki.

Tilluke Hackberry asula Mojave kõrbes näis kõle ja hüljatud. Paar kokkuvajumise äärel heledat majakökatsit. Vanad roostes autod kaktuste vahel. Lisaks tonnide kaupa igasugust kila-kola. Kusagil ei hingelistki. Aga silt teatas, et pruuni laudisega räämas hoones asub general store, kauplus.

Astusin sisse. Samuti vaikus.

Ega mul siia eriti asja olnudki. Suund oli tegelikult Suure kanjoni lõunaservale. Ent kui läheneda sellele läänest, nagu teeb ilmselt enamik, kes ei sõida mitte ainult Ameerika, vaid kogu maailma ühe võimsama loodusimega tutvuma, on kaks võimalust: kas valida moodne, kuid igav kiirtee või ajalooline Route 66, Mother Road ehk Ematee.

Rumeenia päritolu mees tegi ühel hommikul Suure kanjoni servalt surmasõidu. Sõit oli vertikaalselt mõõtes peaaegu 200-meetrine. Igal juhul mehe elu viimane.

Milles küsimus?! Loomulikult Ematee.

Loo autor Hackberry mahajäetud asulas vana politseiromu kõrval. / Priit Pullerits

Hackberry on väheseid kohti, mis on säilinud vähemasti kaartidel pärast seda, kui 1970. aastate keskpaigaks valminud kiirtee suunas liikluse sellest ja teistest vana Route 66 äärde jäänud väikeasulatest Arizona lääneosas mööda ning suretas need paigad peaaegu üleöö välja. Kuuldavasti pidigi Hackberry vana kauplus olema seal kandis üks väheseid kohti, kust üldse elumärki leida.

Elumärk kostis lõpuks kaupluse tagaruumist.

Kohtumine spiooniga

Sealt ilmus leti taha hallide juuste ja elu näinud, kuid jõuliste näojoontega, oma ea kohta – pakun, et ta oli üle 75 – sihvakas mees. Vaevalt eksin, kui väidan, et olin tol suvehommikul üks esimesi külastajaid tema poes keset mittemidagit. Seetõttu on mõistetav, et ta uuris, kust tulen. Teatasin, et Eestist. Mille peale küsis ta kohe, kas räägin ka vene keelt.

«Konetšno!»

Loo autor kuulsal Route 66-l Hackberry väljasurnud asulas leitud endise Ameerika luurajaga. / Priit Pullerits

Aga ta ei olnud venelane. Ta oli läbi ja lõhki ameeriklane. Kuid ta oskas vene keelt, sest, nagu ta tunnistas, oli ta omal ajal luuranud venelaste järele.

Küsisin, mida põrgut teeb ta nüüd sellises hüljatud kohas nagu Hackberry. (Mõtteis oletasin, et äkki on nimme pagenud siia, sest siit ei oska need, kes võiks tema peale endiselt hammast ihuda, teda üles leida.) Ta rääkis, et oli aastal 1969 sõitnud siitkaudu koos sõpradega mööda Route 66 läände, võtnud siit bensiini – punavalged Mobilgasi roostes tankurid seisavad veel nüüdki kaupluse ees –, ja oli kaks kümnendit hiljem, kui üks sõber oli Hackberrysse elama asunud, talle külla sõitnud ning otsustanud samuti siia jääda. Kui uurisin, kas tal sellises üksildases kohas igav ei hakka, seletas ta, et on pärit New Yorgist ning tal on inimestest ja kärast küllalt, aga siin on hea ja vaikne – mõnel päeval astub kauplusest läbi vaid kolm külastajat –, ta läheb magama õhtul kell kaheksa ja tõuseb hommikul kell neli.

Polnud kahtlust: vana luuraja oli eluga rahul.

Hingehinnaga tuba

Suur kanjon, Hackberryst kahe ja poole tunni autosõidu kaugusel kirdes, on hoopis teine maailm – rahvast pungil. Parkimisplatsid Grand Canyon Village’is, kuhu kõik kanjoni lõunaservale saabujad varem või hiljem jõuavad, on kümnenditaguse ajaga võrreldes laiendatud nii suureks, nagu neid kohtab kaubanduskeskuste ees. Varasemast, kui parklakohti nappis, olen kuulnud lugusid, et stressis autojuhid olid nonde pärast võideldes koguni rusikatega lööma läinud.

Ligi 180 dollarit maksev tuba Yavapai Lodge'is Suure kanjoni lõunaservas. / Priit Pullerits

Kogu küla, mille ainus mõte on teenindada miljoneid turiste, kes aastas Suure kanjoni äärde saabuvad, on ajapikku kasvanud nii keeruliseks ja käänuliseks, et suunaviitadeta kaotaks seal pea. Autodega voorimise vähendamiseks on käima pandud tasuta liinibussid – kas just päris tasuta, sest autoga sissepääs Suure kanjoni äärde maksab 30 dollarit –, ent nendegi sõiduplaan nõuab hoolsat tudeerimist, et mitte valele poole sõita.

Suurim probleem on ööbimiskoha leidmine. Seda ei saa jätta viimasele minutile. Ega viimasele nädalale. Ega isegi viimasele kuule. Kui sa ei taha voodikoha saamiseks sõita õhtul poolteist tundi lõunasse lähimasse linna Flagstaffi – kus paljud Eesti pikamaajooksjad on viimastel aastatel treeningulaagris käinud –, pead hotellitoa reserveerima vähemalt pool aastat ette. Kui seda talvel tegin, kaasnes vastaval veebiküljel manitsus, et tube haaratakse lennult – kiirusta!

Soodsaimat ööbimist pakkus Yavapai Lodge. Kui saab soodsaks pidada ühe öö hinda ligi 180 dollarit. Võta või jäta!

Tuli võtta.

Vool imeb endasse

Enamik, kes Suure kanjoni äärde saabub, ei anna endale aru, et see on mõrvarlik. Miks nad peakski sellega arvestama? Sest enamik ei lasku servalt paarikümmend sammugi allapoole. Enamik teeb servalt turvaliste piirete najal pilti, võib-olla kõnnib paarsada meetrit siia-sinna ning suundub siis arvukatesse suveniirikauplustesse, nagu seisneks Suure kanjoni väärtus selles, et seal šopata.

Silt manitseb ettevaatusele. Suure kanjoni ääres on eluohtlik, sest võib sügavikku kukkuda. / Priit Pullerits

Asjad lähevad ohtlikuks siis, kui laskuda kanjoni servalt selle sügavustesse. Olin just alustanud ligi 500-leheküljelist raamatut «Suur kinnisidee» («Grand Obsession»), mis räägib endisest matemaatikaprofessorist Harvey Butchartist, kes on matkanud Suures kanjonis kõige rohkem, kokku 19 000 kilomeetrit, ja jõudnud lugemisega kohani, kus tuli juttu tema esimesest katsest kasutada kanjonis kärestikulisel Colorado jõel raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse pääsemiseks kummimadratsit. Butchart võttis kaasa oma hiljutise üliõpilase, suure matkaentusiasti, kes hukkus paari miili läbimise järel tema silme all. Jõe tugev vool rebis ta kaasa. Tema surnukeha ei leitudki.

Kui hakkan piki kanjoni serva läände Hermits Resti, sajandivanuse kivist matkamaja poole astuma, jääb infotahvlil silma sinna kleebitud leht, millel pealkiri teatab: «Missing Person» («Inimene kadunud»). Liibanoni päritolu 72-aastast Raafat Nasser-Eddinit oli viimati nähtud juuni keskel just selle raja läheduses. Ta pidi matkama kanjoni põhja, Phantom Ranchi laagrisse. Võtsin sama teekonna ette aastaid tagasi ning kerge see polnud. Jah, alla Colorado äärde laagrisse jõudsin kiiresti, alla nelja tunniga, kuid üles vantsimine võttis üle kaheksa tunni. Õnneks oli üles tuleku päeval ilm pilvine, sest suviti tõuseb päikese käes temperatuur kanjonis sageli üle 40 kraadi ning varju pole leida peaaegu kusagilt. Rääkimata sellest, et kogu joogivesi tuleb endal kaasa tassida. Või muidu...

Suure kanjoni massiivsed seinad õhtupooliku valguses. / Priit Pullerits

Nasser-Eddinil oli teda viimati näinute sõnul olnud kaasas neljaliitrine veenõu. Sellist päevast veekogust peetakse kanjonis ellujäämiseks minimaalseks. Senini pole teavet, kus ta on ja mis temast sai.

Kukkumine sügavikku

Kaalukaima tõenduse, et Suur kanjon on mõrvarlik, leiab igaüks, kes astub kanjoniäärsetes suveniiripoodides kas või korraks raamatulettide ette. Seal torkab kõige mahukamana silma ligi 600-leheküljeline teos «Üle ääre: surm Suures kanjonis». See on raamat, millest ilmub iga paari aasta järel uus, täiendatud trükk. Sest Suur kanjon jätkab inimeste õgimist. Viimastel andmetel on seal aegade jooksul elu jätnud juba ligi kaheksasada inimest. Keskmiselt hukkub üks inimene kuus. Küllap hukkuks rohkemgi, aga helikopterite päästeoperatsioonid on läinud järjest tulemuslikumaks. Neid tehakse aastas umbes kolmsada.

Mõnda meest kohe kutsub kanjoni servale ohtlikult lähedale ronima... / Priit Pullerits

Üks sagedasemaid surma põhjusi pole miski muu kui üle kanjoni serva alla kukkumine. Tunamulluseks oli selliseid juhtumeid dokumenteeritud 55, noist 39 ohvrit olid mehed (ja üks oli nelja-aastane tüdruk). Kõige tragikoomilisem oli intsident, kui Texasest pärit 38-aastane mees otsustas tütart veidi hirmutada, teeseldes, et langeb üle ääre kuristikku – ja langeski. Paar aastat tagasi oli Rumeenia päritolu Ioana Hociota lähedal sellele, et temast oleks saanud oma 24 eluaastaga noorim naine, kes oleks matkanud otsast lõpuni läbi kogu 900 kilomeetri pikkuse kanjoni. Aga ühe järsaku serval andis lai kivi jala all järele. Kaaslaste sõnul järgnes lühike karjatus – ja siis mõne sekundi järel allpool mütsatus. Kõik, rohkem ei midagi.

Paraku meelitavad Suure kanjoni suured sügavused ka enesetapjaid. Kaheksa aastat tagasi tegi veel üks Rumeenia päritolu inimene, Gheorge Chiriac, ühel hommikul kanjoni servalt lausa surmasõidu. Sõit oli vertikaalselt mõõtes peaaegu 200-meetrine. Igal juhul mehe elu viimane.

Tobedad hukkumised

Üha rohkem surmajuhtumeid Suures kanjonis liigitub keskkonnamõjude kategooriasse, millest omakorda on sagedasemad kuumarabandus ja vedelikupuudus. Kummalisel kombel moodustavad eriti suure riskirühma noored sportlikud mehed. Kui kainelt järele mõelda, on see arusaadav, miks: just nemad usuvad, et oma vastupidavuse ja tahtejõuga suudavad nad looduse meelevallast üle olla. Aga nagu pahatihti ilmneb – ja siis on juba hilja –, hindavad nad oma võimekust üle.

Hommikul Suure kanjoni ilu nautimas. / Priit Pullerits

Mõned surmad, kui nii võib öelda, on olnud napakad või lausa idiootsed. Kanjoni paksu surmaraamatu andmeil matkas üks Californiast pärit mees, kes kartis madusid, just nimelt Mao sälkorgu, kus kohtuski lõgismaoga. Mees ehmus mao ähvardavast lõginast sedavõrd, et põrkas tagasi ja... suri südamerabandusse. (Lohutuseks kõigile: maohammustuse tagajärjel pole Suures kanjonis teadaolevalt keegi surnud.)

Lollidest surmadest on värvikamad juhtumid, kus üks mees hüppas ligi 60 meetri kõrguselt Havasu joa alusesse veekogusse – arvestamata, et veekogu on kõigest kolm ja pool meetrit sügav – ning kus kaks meest (ikka ja jälle mehed!) läksid sooritama üheskoos servalt langevarjuhüpet. Nad hoidsid liiga lähestikku ning varjude nöörid läksid sõlme. Üks jäi kolmesaja meetri sügavusse kuristikku kukkudes imekombel ellu.

Desert View vaatetorn Suure kanjoni idaotsas. / Priit Pullerits

Kui Suure kanjoni äärest lahkusin, tehes viimase peatuse selle idaotsas, Desert View’ kivist vahitorni ees, märkasin kanjoni serval värvilist infotahvlit, mis osutab taamal sinaka vinega kaetud kaugusse. Just seal juhtus suvel 61 aastat tagasi tolle ajani suurim lennukatastroof Ameerikas, kui õhus põrkasid kokku kaks reisilennukit. Surma sai 128 inimest.

Millegipärast tuli kaugusse vaadates meelde hoopis vana luuraja, kes põhjendas, miks ta elab tsivilisatsioonist kaugel keset inimtühja kõrbe: sest seal on hea ja vaikne.

Tagasi üles