Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Säravas koloriidis maalitud elu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Malle Leis (7. 07.1940 – 9. 08. 2017) | FOTO: Eesti Kunstnike Liit

Eile, 9. augustil lahkus meie hulgast kunstnik Malle Leis.

Malle Leis (7. juuli 1940 – 9. august 2017) kuulub kunstnike põlvkonda, kes astusid kunstiareenile 1960. aastatel. See oli põlvkond, kelle varane lapsepõlv jäi sõjaaega ning kes käisid koolis Stalini karmi käe valitsuse ajal. Meie kunsti tõid nad aga nakatava elurõõmu ja vabaduse hõngu, nihutades kardinaalselt lubatavuse piire, astudes julgelt üle seni kehtinud reeglitest ja tabudest.

Malle Leis kuulus legendaarsesse kunstnikerühmitusse ANK '64 ja temast sai üks traditsioonilise maalilise maali piiride nihutajaid, kelle varast loomingut iseloomustatakse terminiga «rõõmus popp». Lilled, hobused, vikerkaar ja pikajuukselised siredad tüdrukud – need olid tema maalide kangelased, kes olid jäädvustatud säravas koloriidis. Neist maalidest tulvas elamise rõõmu ja julgust.

Leisi kunstnikuks saamine kulges toona nagu paljudel tema eakaaslastel. Tema varased lapsepõlveaastad möödusid Eesti väikestes asulates, kus esmalt meenutas kõik veel endisi aegu ja maailm mõjus turvalisena. Leisi koolitee oli põhiliselt seotud Pärnuga, kust ta sai kaasa huvi kunsti vastu, mis viis ta 1958. aastal Tartu Kunstikooli, mis oli toona paljudele tema põlvkonnakaaslastele kunstnikutee alguseks. 1961. aastal jätkas Leis õpinguid Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, kus õppis lavakujunduse erialal ja kus tema peamine maaliõpetaja oli Lepo Mikko.

Õpingute ajal liitus ta Tõnis Vindi ellukutsutud kunstnike rühmitusega ANK '64, mille vaimne atmosfäär ei mõjutanud mitte ainult sinna kuulunud kunstnike kujunemist, vaid kogu meie kunstipilti. Juba õpingute ajal esines Leis legendaarsel 1966. aasta noortenäitusel ning järgnevalt ka enamikul toonastel traditsioonilistel ülevaatenäitustel, kus tema maalid äratasid ikka tähelepanu ja imetlust.

Oma pika kunstnikutee jooksul pärjati Leisi mitme tunnustusega: 1980. aastal Tallinna graafikatriennaali diplom, 1981. aastal maaliaastapreemia, 2001. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärk, 2002. aastal Kristjan Raua preemia, 2014. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, kui nimetada vaid mõningaid.

Malle Leisil oli kunstis käia oma rada, mille märksõnaks kujunes lill, mis tema töödes on aga midagi sootuks enamat kui tavaline kirgas õis. Tema lilled väljendasid vitaalsust, seksuaalsust, elurõõmu, nende abil avas ta portreteeritavate karakterit ning näitas ka elu tumedamaid külgi, lilled muutusid koos Mallega.

Leis on oma taimede maailma eelistuse võtnud lühidalt kokku nii: «Aegamööda tuli ka selgus, et maalikunstis on nad kõik võrdsed, nii maalitud inimesed kui maalitud loomad, nii geomeetria rangus kui abstraktse maali vabadus.»

Nende lillede-taimede abil ei vallutanud Malle Leis mitte ainult siinset kunstipublikut, vaid jõudis oma töödega ka Ameerika Ühendriikidesse Zimmerli kunstimuuseumisse, mis kogus nõukogude mitteametlikku kunsti.

Leisi isikunäituste koguarv on muljet avaldav. Tema 1989. aastal Pittsburghis toimunud ülimenukas näitus oli kindlasti kunstnikule üks inspireerivamaid. Need mõned nädalad vabas maailmas ning seal kogetud tähelepanu ja tunnustus aitasid üle saada ka järgnevate aastate suurtest muudatustest siinsel kunstimaastikul, mis tõid kaasa hingelist segadust. Malle Leis jäi aga kindlaks enda valitud teele ning tema looming sai legendiks juba tema eluajal.

Leisi kunsti levikule ja tuntusele aitas kaasa omaaegne siiditrüki suur populaarsus. Koos oma elu- ja mõttekaaslase Villu Jõgevaga leiutasid nad oma meetodi nende kirkavärviliste tööde trükkimiseks – see oli läbinisti ühine ettevõtmine, mis pakkus nii kunstilist naudingut kui ka majanduslikku kindlustatust ning tagas sõltumatuse.

Pere oli Malle Leisi tagala, millele sai alati loota oma tõekspidamiste vaimus, mida Villu Jõgeva on nimetanud perekondlikuks kunstievangeeliumiks, koos kasvatati üles ka lapsed. Pere oli toeks võitluses raske haigusega, mis ei suutnud Malle Leisilt võtta aga tahet maalida ja elust rõõmu tunda, nautida hetke punase veini ja lähedastega.

11. augustil pidi Haapsalus Evald Okase majamuuseumis avanema Malle Leisi, Villu Jõgeva ja Sandra Jõgeva osavõtul perenäitus «Klassiku varju all», mis nüüd on aga saatuse tahtel muutunud ühe legendi lahkumise väljapanekuks. Legendi, kes ei paku varju vaid lähedastele, vaid kelle loomingust oleme kõik osa saanud.

Malle Leisi ärasaatmine toimub laupäeval, 19. augustil kell 13 Tallinnas Metsakalmistu kabelis.

Tagasi üles