Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Teadlased lükkavad ümber Lennart Meri viie tuhande aasta hüpoteesi

56
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eesti Biokeskuse doktorant Lehti Saag. | FOTO: Margus Ansu / Postimees

Juulis teadusajakirjas Current Biology ilmunud artikkel kinnitab, et meil pole sellist Uurali algkodu, kust esivanemad hakkasid läände liikuma ja jõudsid siis viie tuhande aasta eest Läänemere kaldale.

Hüpoteesi massideni viinud Lennart Merile ei heida seda ka keegi ette 21. sajandil, mil arheogeneetikud toovad meieni aina uusi avastusi. Rahvusvahelist teadlaste meeskonda juhtinud Eesti Biokeskuse doktorandil Lehti Saagil on eestlaste päritolu kohta teisigi uudiseid.

- Uurisite viie praeguse Eesti aladel elanud küti-korilase ja viie põlluharija luid, mis pärinevad 4500–6300 aasta tagusest ajast. Mis te siis leidsite?

Selles ajavahemikus jõudiski Eestisse põlluharimine. Uuritud kütid-korilased elasid siin 6300–5600 aastat enne praegust aega, põlluharijad aga umbes 4700–4500 aastat tagasi. Põlluharimine saigi siin alguse vahepeale jäänud circa tuhande aasta jooksul.

Tahtsime teada, millised liikumised toimusid sellal Eestis, sest on ju palju räägitud, kuidas eestlased on siin väga kaua elanud ja et oleme väga põline rahvas. Selles mõttes on see tõsi, et meis on säilinud tänini eurooplastest kõige rohkem küttide-korilaste geneetilist materjali. Aga loomulikult ei ole see päris nii, et me olemegi endiselt isoleeritult needsamad  kütid-korilased, kes seda ala tuhandete aastate eest asustasid. Inimesi on tulnud pika aja jooksul mitu korda juurde.

- Millele see meie ülejäänud Euroopast suurem küti-korilase komponent siis viitab? Kas siin ei ole siis toimunud selliseid rahvastikurändeid nagu Kesk- ja Lääne-Euroopa aladel?

Päris nii see ei ole. Kütid-korilased olid ammu siin, kui meie aladele jõudsid esimesed põlluharijad. Neis põlluharijates oli tegelikult vähem küti-korilase komponenti kui tänapäeva eestlastes. Kui nöörkeraamikutest põlluharijad tulid siia, siis ei tähendanud see sugugi seda, et nad tapsid kütid-korilased ära – mõlemad rühmad elasid tükk aega kõrvuti ega segunenud. Hiljem hakkasid nad aga segunema ja nõnda suurenes hilisemates inimestes küti-korilase osa.

Lisaks pidi Eesti alale jõudma pärast meie uuritud 4500 aasta tagust aega veel mingi sisserännulaine kuskilt väljastpoolt – tänapäeva eestlastes on väga levinud Y-kromosoomi haplogrupp N, aga meie vaadeldud ajal polnud seda ei küttides-korilastes ega põlluharijates.

Niisiis vaatlesime me viit nöörkeraamikakultuuri kandjast põlluharijat ja nad olid kõik geneetiliselt selgelt erinevad siin juba varem elanud küttidest-korilastest. See tähendab, et põlluharimine jõudis meie aladele koos uute inimestega, kes ei segunenud algul kohalike küttide-korilastega.

- Naiivne küsimus, aga tänapäeva rahvastikuränne näeb tõepoolest välja üsna puust ja punane – inimesed tulevad paatidega üle Vahemere ja on Euroopas kõpsti kohal. Kuidas võis toimuda tuhandete aastate tagusesse Eestisse saabumine – kas inimesed jalutasid oma märsiga üle mõttelise piiri ja olidki siin? Pigem käisid asjad ikka ju veidi teisiti?

Just. Neid märsiga inimesi võis olla üks, seejärel juba tema poeg, tütar ja nii edasi. See toimus väga pika aja jooksul. Meile põlluharimise toonud inimesed olid pärit Ida-Euroopa stepialalt, siit päris kaugelt – seda nimetatakse Jamnaja kultuuriks. Tegu oli väga suure territooriumiga, mis ulatus Musta mere ja Kaspia mere rannikult põhja poole. Nad laiendasid oma asuala nii Euroopa kui Aasia suunas. Küllap jäi neil algses asukohas puudu ruumist, põllumaast ja muust eluks vajalikust.

- Tänu Lennart Meri «Hõbevalgele» arvavad paljud eestlased, et meie esivanemate teekond Eesti aladele algas Uuralitest ja 5000 aasta eest jõuti Läänemere kaldale. Kuidas nüüd sellega on?

Tundub, et see inimeste südamesse jõudnud väide ei ole päris õige – meie vaadeldud luumaterjal kinnitab, et 5000 aastat tagasi siia Uuralitest ei jõutud. Küll aga on tõenäoline, et see juhtus hiljem kui 4500 aastat tagasi. Nagu ma ütlesin, peaks hilisema luumaterjali uuringud kindlaks tegema, kust pärineb tänapäeva eestlastes väga levinud Y-kromosoomi haplogrupp N. Loodame leida üles selle paiga, kust see haplogrupp pärineb.

- Siia hiljem saabunud põlluharijate päritolu osas sai pilt selgemaks, aga kust need varem meie aladel asunud kütid-korilased tulid?

Seda on keerulisem öelda, nad asustasid väga suurt territooriumi. Enne meie töö valmimist avaldati ka üks artikkel lätlastest – seal uuriti päris mitut eri aegadel elanud kütti-korilast. Nii sellest kui meie artiklist selgub, et Kesk-Euroopa kütid-korilased olid veidi erinevad neist, kes elasid Eesti ja Läti aladel ja näiteks Karjalas. Niisiis saab eristada Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa kütte-korilasi.

Lätlased uurisid siiski veel varasemaid kütte-korilasi kui meie ja selgus, et enne Ida-Euroopa kütte-korilasi elasid meie aladel lääne kütid-korilased. Millalgi toimus ida poolt nähtavasti küttide-korilaste ränne meie aladele.

- Kas need ida ja lääne kütid-korilased võisid ka välimuselt eristuda?

Ilmselt mitte, kuid küttide-korilaste välimus üldiselt erines tänapäeva eurooplaste omast. Meie ise pole saanud enda proovidest nii palju infot, aga teised tööd kinnitavad, et meie aladel elanud kütid-korilased olid tumedanahalised, aga see-eest olid neil sinised silmad. Seda, kui tumedanahalised, on keeruline teada saada, aga igal juhul oli neil oluliselt tumedam jume kui meil. Nad võisid päris huvitavad välja näha.

- Tänapäeval on vist üldiselt jõutud järeldusele, et keeled ja geenid ei pruukinud sugugi koos levida.

Jah, aga üritame oma uurimistöös vältida sel teemal spekuleerimist. Genoomist võib saada teada, kust on inimene pärit, ja isegi seda, milline ta välja nägi, aga pole sellist geeni, mis näitaks, millist keelt ta kõneles.

- Aga spekuleerime veidi. Tõenäoliselt need tuhandete aastate tagused kütid-korilased ei tönganud seda keelt, mida meie praegu räägime?

Seda ilmselt küll mitte. On üsna levinud seisukoht, et indoeuroopa keeled, mille kõnelejaid on Euroopas kõige rohkem, pärinevad samadelt stepialadelt kui Eestissegi tulnud põlluharijad, kellest kõneleb meie uurimus. Mõlemad laienesid Euroopasse samal ajal ehk umbes 4500 aastat tagasi. (See omakorda kinnitaks, et meie esivanemad on sugulased indoeurooplaste esivanematega. Teisalt jääb vastuseta, miks kõnelevad eestlased siis üht soome-ugri, mitte indoeuroopa keelt. Tõenäoliselt saidki soomeugrilased jõuda koos oma keelega Eesti aladele hilisemal ajal. – N. N.). Päris kindel selles siiski olla ei saa.

- Kas te saite infot ka uuritud inimeste tervise kohta?

Jah, ühe põlluharijast indiviidi hambast leidsime katkubakteri.

- Kui vanaks see seltskond elas?

Rohkem kui 40-aastaseks elanu oli juba tubli vanainimene. Küttidel-korilastel oli tervis parem – seni kuni nad elasid, olid nad ka terved. Aga kui nad jäid juba haigeks, siis ilmselt pikka pidu polnud. Polnud ravivõimalusi ega kindlat kodu, rännati ju ringi.

Põlluharijaga oli teisiti: tema oli paiksem, inimene sai olla haigena kodus ja talle toodi putru. Samas hakkasid põlluharijad pidama koduloomi ja nende kodus pidamisega tulid uued haigused. Süsivesikuterikka vilja söömisega kaasnes ka hammaste lagunemine – selgelt on näha, et nende hambad on palju koledamad ja auklikumad kui küttidel-korilastel, kes sõid valdavalt liha ja marju.

- Pooldate niisiis paleodieeti?

(Naerab.) See, kuidas paleodieeti tänapäeval reklaamitakse, on muidugi naljakas.

- Mida te oma geeniuuringutega veel leidsite?

Muuhulgas seda, et Lääne-Euroopasse jõudis põlluharimine üle tuhande aasta varem kui Eestisse – siin hakati vilja kasvatama circa 4500–5000 aasta eest. Esimeste Kesk- ja Lääne-Euroopa põlluharijate juured olid praeguse Türgi aladel, Anatoolias. Meile see laine üldse ei jõudnud, ehkki Skandinaavias olid nad kohal. Samas võtsid Jamnaja kultuuri esindajad hiljem, pikal teel praeguse Eesti territooriumile kaasa nendesamade Anatooliast pärinenud ja end juba Kesk- ja Ida-Euroopas paika sättinud põlluharijate geenimaterjali. Seega toimus segunemine.

Seda Jamnaja stepikomponenti jõudis meile rohkem meestega, sellal kui Anatoolia päritolu saabus naistega. See tähendab, et teel Eesti territooriumile võtsid mehed kaasa kohalikke naisi.

- Kui kaugele üldse arheogeneetikaga ajas minna saab? Praegu olete jõudnud juba mitme tuhande aasta sügavusele, sellal kui kristlik tsivilisatsioon on veidi rohkem kui kahe tuhande aasta vanune.

Jääajal oli siin ilmselt keeruline toimetada, see lõppes 10 000 aasta eest, ja pärast seda saab loota, et siin oli inimesi.

- Jääaja-eelset aega on vist raske uurida?

Jah, paraku jää liikumine muutis pinnavorme ...

- ... ja pühkis kondid siit minema?

Jah. Esimesed asulad ongi leitud circa 9000 aasta tagusest ajast.

_______

Ajasügavikesse sukeldumise peen kunst

Nils Niitra

nils.niitra@postimees.ee

Mitme tuhande aasta vanuses luumaterjalis leiduva geneetilise materjali järjestamine polnud veel paarikümne aasta eest reeglina võimalik, tehnoloogia kiire areng avab meile aga täiesti uued mineviku sügavikud.

Arheogeneetiku Lehti Saagi sõnul on kõige keerulisem saada vanadest luudest kätte DNA, mitte selle hilisem järjestamine DNA-sekvenaatori nimelises masinas. «DNAd on enamasti säilinud väga vähe, sest luu on vedelenud tuhandeid aastaid mulla sees,» selgitab Saag. «DNA ju laguneb, ka meie enda kehas läheb DNA kuskilt katki, aga kehal on oma süsteemid, kuidas seda parandada.»

Sugugi igasugune vana luutükk ei kõlba uurimiseks. «Meie oleme tegelenud põhiliselt hammastega,» räägib Saag. «Hamba peal olev email kaitseb seda ka pärast surma. Hammas on tihe, ka hambajuure tsement on väga tihe ning DNA üpris hästi kaitstud.»

Nüüd eraldavad arheogeneetikud DNAd ka niinimetatud kaljuluust – see sisekõrva ümbritsev luu asub sügaval kolju sees ja luukude on väga tihe. Halvasti säilinud luustiku puhul on just kaljuluu parim DNA eraldamise koht.

Tagasi üles