Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Oravaküla naised võitlevad lauluga eesti keele eest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Oravaküla naiste folklooriansambli Kaste leivanumber on «Metsa läksid sa ja metsa läksin ma». «See meeldib kõigile, aga me laulame alati ainult kolm esimest salmi, sest edasi läheb ju nii kurvaks,» ütleb Inga Nizamutdinova. «Inimestele ei meeldi, kui on liiga kurb laul.»

Noogutan ja kujutan ette, kuidas Siberi inimestel silmad märjaks kisuvad, kui nad kuulevad valdavalt vanemas eas naisi neile võõras keeles laulmas sellest, kuidas kaks jahimeest korraga karu maha lasid ja sellel naha maha võtsid. Juba viis peaks ju edasi andma eestlastest jahimeeste jõhkrust!

43-aastane Nizamutdinova, sündinud Leiman, on Lääne-Siberis Novosibirski oblastis Oravaküla (vene keeles Oravka) kultuurimajas kultuuriorganisaator. Oravaküla oli kunagi üks suuremaid eestlaste külasid Novosibirski ümbruse steppides. Kuigi veel praegugi elab seal oma 50 eestlast, suudavad eesti keelt enam-vähem soravalt rääkida veel vaid mõned üksikud. Räägivad nad lõunaeesti murrakut, sest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul rändasid siiakanti välja peamiselt talupered Lõuna-Eestist, väidetavalt Orava küla kandist nüüdselt Põlvamaalt.

Küla nimi võeti kodumaalt kaasa. Esimesed eestlased saabusid siia kas 1894. (kohaliku kooli ajaloonurga andmed) või 1896. aastal (sadakond aastat tagasi Eesti asundusi Venemaal põhjalikult uurinud August Nigoli andmetel). Nigoli andmetel elas Esimese maailmasõja ajal külas 550 inimest.

«Me oleme nagu targad karud: saame aru, aga ei räägi,» ütleb naerdes oma eesti keele oskuse kohta Galina Valdas (52), kelle mõlemad vanemad olid eestlased. Aga arugi saavad veel ainult need, kes üle 50-aastased. Näiteks Oravaküla suurim farmer, 30-aastane Leimani Sass on küll peaaegu puhas eestlane, aga eesti keeles pole mõtet temaga rääkima minna.

Tuleb välja, et eesti keele kadumise põhjus peitub vanaemades!

«Vanasti olid lapsed vanaemadega ju kodus, lasteaedu polnud. Vanaemad aga oskasid vene keelt halvasti, nad rääkisid lastelastega eesti keelt ja nii me [keele] ära õppisimegi,» tuleb Valdas välja oma teooriaga. «Hiljem vanaemad enam lapsi ei vaadanud, sest tuli lasteaed. Meie omagi lapsed hakkasid käima juba lasteaias, kus neile keegi eesti keelt ei õpetanud.»

Seetõttu ongi folklooriansambel Kaste viimane majakas, mis kohapeal eestlusele veel tuld näitab. Inga Nizamutdinova on selle kõige noorem liige. Ülejäänud kolm alles jäänud lauljat selles nime järgi värskust pakkuvas ansamblis on 71-aastane Tamara Kivi, 64-aastane Vera Leiman ja 58-aastane Tamara Brõzgalova. Varem oli ansamblis kümme liiget.

«Laulame neid laule, mida meie vanemad inimesed meile õpetasid. Ega me rohkem laule ei tea,» ütleb repertuaari kohta Leiman. «Vaat Berta Kalamiis – ta elas selles rohelises majas – teadis palju laule, ta võis mitu päeva järjest laulda. Aga ta suri kolm aastat tagasi.»

Õnneks võtsid nad enne paljud Berta laulud linti ja õppisid selle abil need selgeks.

Peale metsaminekulaulu on Leimani jutu järgi kindlalt kavas sees tsimmai-ruudi-ralla-laul («Kord elas mölder veski peal»), Siberis alati väga päevakohane «Vii mind üle lainete, blond madrus» («Kaluri poeg»), «Kats tüdrukut metsas kõndivat» ja «Noorus on ilus aeg». «Meil on oma kümme laulu vähemalt!» ütleb naine. (Eesti rahvaluule arhiivi uurijate lindistatud laule saab internetis kuulata aadressil www.folklore.ee/pubte/eraamat/siberilaulud/eestlased/.)

Eesti toit ja eesti pulm

Ansambel Kaste esineb neli-viis korda aastas. «Teeme oma esinemiste jaoks eesti toite ja pakume neid,» räägib Nizamutdinova. «No hapukapsast, vahel ka praeliha ja verivorsti. Oberi Eduard teeb verivorsti meist kõige paremini. Ta teeb ka seda head juustu köömnetega. No nagu eestlased vanasti tegid.»

Kui neid oli Kastes veel kümme, mängiti esinemistel ka eesti pulma. Inga enda poeg mängis peigmeest. «Pidi puid laval lõhkuma, münte heitma ja pruut lammast pügama. No nagu vanaemad olid meile rääkinud sellest, kuidas vanasti oli,» lausub Nizamutdinova.

Ükskord võitis Kaste Novosibirskis koguni esikoha konkursil «Sibirskaja glubinka» («Siberi ääremaa»), aga viimastel aastatel pole kohalikul rajoonivalitsusel enam konkurssidele sõitmiseks raha.

«Eestis pole me kunagi esinenud. Me muidugi tahaks, väga hea meelega!» kiirgab Nizamutdinovast silmapilkset entusiasmi. Ta käis viimati Eestis 12 aastat tagasi: «Eesti järele on igatsus suur.»

Kuigi ansambel laulab eesti keeles, räägivad ka nemad iga päev oma emakeelt vähe. «Tütar saab ikka aru. Kui vaja teiste eest saladust hoida, siis saame omavahel eesti keeles räägitud,» ütleb Vera Leiman. «Aga muidu mitte eriti.»

Tütar Inga lisab, et tema saab aru «oma küla eesti keelest, aga sellest teie omast ei saa».

Tamara Brõzgalova on külas ilmselt üks paremaid eesti keele rääkijaid. «Oskan muidugi rääkida, aga võõraste ees me veidi häbeneme,» ütleb ta. «Külas me muidugi räägime, ega see siis raske ole, et vaja karmanis kanda.»

Brõzgalova isa oli volgasakslane, kes küüditati sõja ajal Siberisse, aga eestlaste külas õppis temagi eesti keele ära.

Oma lastele üritasid Oravaküla eestlased aastaid tagasi midagi kultuuri- ja lauluringi moodi moodustada, aga kuna noored ei näidanud üles mingit huvi, ei viitsinud keegi ka nendega jännata. Nii palju siiski on, et eesti juurtega vanemad kooliõpilased osalevad vahel oma perekonnalugudega rajooni koduloouurimise konkurssidel.

«Kõige sellega me ikkagi tahame teadvustada, et siin elavad teiste rahvuste seas ka eestlased,» lausub Inga Nizamutdinova.

«Teiste seas» on muidugi eestlastele omane tagasihoidlikkus. Kui uskuda koolis asuvat väikest Oravaküla muuseumi, siis seal hoitavatel nõukogudeaegsetel eesrindlaste stendidel on peamiselt eestlaste nimed: Repp, Leiman, Valdas, Kalamiis (laulutundja Berta viis poega!), Ober. Ka külast sõtta läinud meestest olid üle poole eestlased.

Kaks last, kaks kasvatajat

Üle 120-aastase Oravaküla elanikel on paljudel veel olemas otsene mäluside esimeste siiakanti saabunud eestlastega. Vorsti- ja juustumeister, 61-aastane Eduard Ober mäletab hästi oma vanaema Emiliat (sündinud Kalamees), kes oli seitsmeaastane, kui tema vanemad Stolõpini reformi ajal Orava lähedale teise eesti külla Nikolajevkasse kolisid. Vera Leimani vanaema oli Siberisse jõudmise ajal kolmene. Vanavanaemast jäid aga talle Eestist toodud kangasteljed 19. sajandist. Nüüd on need kangasteljed Oravaküla kooli ajalootoa uhkus.

Erinevalt Koidulast, eestlaste külast Kemerovo oblastis (loe 29. juuli Postimehest «Siberi Koidula küla saadab Eestisse kolm sõnumit»), Oravakülas kool ja isegi lasteaed veel töötavad, aga ilmselt mitte kaua.

«Klassides õpib üks kuni kolm last, kõige suuremas klassis on kuus õpilast,» räägib Galina Valdas, kes on ise koolis algklasside õpetaja.

Lõpetajaid polnud eelmisel aastal ühtegi, tänavu aga lausa kaks. Kokku oli kevadel koolis 27 õpilast, aga veel 25 aastat tagasi üle saja. Nõukogude Liidu lagunemise eel peeti Oravaküla veel nii perspektiivikaks paigaks, et 1989. aastal ehitati sinna uus suur koolimaja.

Lasteaed elab juba viimaseid aegu. Praegu saavad kaks kohalikku lasteaialast täiesti eksklusiivset kasvatust: mõlemal on personaalne kasvataja. «Lasteaeda oodatakse veel kahte last, aga siis on ka väikelastega kõik,» teab Valdas.

Külas on palju mahajäetud maju. «Näe, see on Havajärvede endine maja. Kolm aastat tagasi jäi tühjaks,» näitab Leiman ja räägib vendadest Havajärvedest, kes viimase suure sõja ajal surid haavadesse ühes ja samas hospidalis ühes ja samas voodis. «Üks vend suri ära, kui teine toodi hospidali, ja pandi samasse voodisse. Voodinaaber pärast kirjutas nende emale.»

Poepiim kallim kui Eestis

Huvitav saatus tabas kunagist eestlaste ehitatud kirikut, mis suleti kolhoosi Säde moodustamise ajal 1930. aastatel ja muudeti klubiks. Uue klubi ehitamise järel ostis Galina Valdase vanaisa Pavel vana kiriku hoone 1970. aastate algul ära kohalikult sovhoosilt. «Vanaisa lammutas kiriku ära, vedas palgid ära ja kõlblikest palkidest ehitas meie majale kaks tuba juurde,» räägib Valdas, kuidas kellegi usk jumalasse aitas neil reaalselt elutingimusi parandada.

Kuigi Oravaküla pole mingi pärapõrgukant kuskil kaugel Siberis – ligi 10 000 elanikuga rajoonikeskus Tšanõ asub ainult 30 kilomeetri kaugusel, sama kaugelt jookseb ka ainus kogu Siberit läbiv raudtee ja maantee –, on mobiililevi seal väga kehv ja internet on kodus vaid mõnel üksikul.

Tööd annab meestele põllul ja metsas toimetamine, naistele kool ja üksikud riigiametid. Peaaegu kõik peavad toimetulekuks suurt juurviljaaeda ja koduloomi. Ja kõik kiruvad üksmeelselt toorpiima hinda: 14 rubla (20 eurosenti) liitri eest. Poes maksab, seejuures lahjendatud piim, juba 70 rubla (1 euro) liiter. (Eestis makstakse toorpiima eest umbes 30 senti ja poes maksab odavam piim 50 senti – J. P.)

Kodus istuvad ainult need vanurid, kes enam käia ei suuda. Muidu üritavad kõik pensionärid kuskile tööle minna, sest keskmiselt 11 000 – 14 000-rublasest (160–200 eurot) pensionist ei ela ära. Peab aga silmas pidama, et Venemaa regioonides leidub palju noori, isegi alla 50-aastaseid pensionäre, kes on pensionile saanud ühes töökohas töötatud pika staaži tõttu.

Lisalugu

NKVD-lased jätsid pereisa pildi alles

89-aastane Meeta Ober mäletab, kuidas Stalini suure terrori ajal NKVD tema isa ära viis. Ta oli siis üheksa-aastane.

«NKVD-lased võtsid ära isegi kõik isa pildid ja üldse kõik fotod, mis meil olid Eestist jäänud. Ema ütles siis neile, et jätke kasvõi üks foto, et ma saaks lastele näidata vähemalt nende isa pilti. Siis nad andsid emale kaks fotot ja hoiatasid, et ta kellelegi sellest ei räägiks ega neid näitaks,» räägib eakas naine, mis ta mäletab 1937. aasta päevast, kui NKVD tema isale järele tuli. Ei lugenud, et isa oli olnud üks esimesi, kes oli astunud kohalikku kolhoosi Säde. Eestlane, järelikult spioon, oli tolle aja surmav loogika. Oma isa Meeta ja tema kuus venda-õde enam kunagi rohkem ei näinud.

Kuna elati ilma isata, pidi Meeta juba 11-aastasena karja minema. See oli vahetult enne sõda, kui nad elasid veel Oravakülast 300 kilomeetri kaugusel teises eestlaste külas Nikolajevkas.

«Pärast saadeti mind taigasse metsatöödele, tõin hobusega metsast palke välja,» meenutab Meeta Oravaküla kõige ilusamas lõunaeesti murdes. «See oli nii raske, et paljud mehed keeldusid sellest. Pidin mitu korda taigas ära külmuma, sest ega meil ju õigeid riideid olnud: sitsikleit ja kasukas. Raske, ikka väga raske oli siis siin see elu. Nüüd on inimestel kuldne elu.»

Meeta räägib, et kui ta 1970. aastate keskel perega Oravakülasse kolis, siis just põhjusel, et ta ei jaksanud enam kõiki töid käsitsi teha, aga erinevalt Nikolajevkast olid siin «vähemalt massinad ja elu oli lihtsam». «Siis olid siin (Oravakülas – toim) veel peaaegu kõik eestlased, aga üsna pea hakkas siia kolima palju kasahhe ja teisi,» väidab Meeta. «Ma oskasin siis halvasti vene keelt. Oravakülas pidi seda lõpuks õppima hakkama. Pojaga ma räägin aga siiani eesti keelt.»

Üks lohutus oli Meetal kogu tema raske elu: eesti laulud. Neid mäletab ta lõunaeesti murdes siiani ja esitab hea meelega. Ta kohe ise tahab mulle laulda. Lõpuks veedan Meeta üsna kurbi laule kuulates peaaegu tunni. Ühesõnaga, mulle antakse kontsert. Siis ajab Meeta end kepi najal üles ja teatab, et tal on vaja veel ogoroodi (juurviljaaeda) toimetama minna. Polevat lapsest saati harjunud niisama istuma.

Lisalugu

Jaanipäev on ümbruskonna suur pidu

Jaanipäeva pidamine 6. juulil (siinkandis tähistavad eestlased seda alati vana kalendri järgi – J. P.) Oravakülas tähendab suurt pidu kogu ümbruskonnale.

Galina Valdase sõnul koguneb Oravakülla siis palju rahvast kõikjalt ümbruskonna küladest. Tänavu oli olnud üle saja inimese. «See on eestlaste tähtpäevast muutunud üleüldiseks peoks,» rääkis ta. «Seda enam pole nagu vanasti, kus naised laulsid lõkke ümber rahvalaule ja tantsiti kõiksugu Eesti polkasid karmoška saatel.»

«Nüüd põletatakse jaanipäeval rehve, aga kui mina noorem olin, siis olid ilusad suured lõkked, pingid kõik ümber ja puha,» lausub ohates Vera Leiman. Tema tütar Inga Nizamutdinova lisab, et lõke ongi ainus asi, mis Eesti traditsioonidest veel alles on jäänud.

Veel tähistavad Oravaküla eestlased siiani suvistepüha. «Käime surnuaial ja istume koos. Mehed võtavad napsu,» kirjeldas siinseid suvistepühi Eduard Ober.

Box

Ootan Eesti küladest pärit lugejate abi

Palun väga inimeste abi, kes on ise sündinud Eesti külades endise Nõukogude Liidu alal või kelle vanemad on sealt pärit. Ma ootan teie mälestusi või siis teie vanemate või sugulaste mälestusi ja fotosid elust nendes külades. Samuti huvitab mind igasugune informatsioon, kuidas elatakse nendes külades tänapäeval. Palun kirjutage mulle aadressile jaanus.piirsalu@gmail.com või ajaleht Postimees toimetusse: Jaanus Piirsalu, Postimehe uudistetoimetus, Maakri 23a, Tallinn 10145.

Jaanus Piirsalu

Tagasi üles