Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Riik võtab kaitse alla tuhandeid hektareid lageraielanke

50
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raiesmik Tartumaal Maramaal: tavalise võsana tunduvast maatükist võib saada kaitseala, kus ehk kunagi tulevikus kõrgub liigirikas mets. | FOTO: Margus Ansu

Lähitulevikus saab metsas näha kurioosumit – tuhandeid hektareid lagedaks raiutud alasid, mis on üksiti range kaitse alused sihtkaitsevööndid. Absurdi taustaks on äsja vastu võetud metsaseaduse muudatused.

Eelmise aasta lõpus ja käesoleva algul puhkes suur kära selle ümber, et keskkonnaministeerium tahab metsaseaduse veel raiesõbralikumaks muuta, vähendada headel kasvukohtadel asuvate kuusikute raievanust ja muuta lageraielangid senisest veel suuremaks. Et looduskaitsjaid veidigi rahustada, oli toonane keskkonnaminister Marko Pomerants (IRL) nõus võtma range kaitse alla ligi 30 000 hektarit riigimetsas asuvaid salu- ja laanemetsi. Sündis kompromiss: looduskaitsjad said näiliselt oma tahtmise, metsaärimehed võisid aga tõmmata veel raiumata kuusikutes sae käima.

Tegelikult ei teadnud toona keegi täpselt, mis seisus need salu- ja laanemetsad on. Juulis müttasid välitöödele saadetud Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) looduskaitseosakonna töötajad keset lageraielanke ja kratsisid kukalt – pole enam sellist metsa, mida kaitsta. Viimase 15 aasta jooksul on rohkem kui veerand neist aladest lagedaks raiutud.

Vähemalt saja aasta vanuseid puistuid oli välja valitud alade hulgas ainult viis protsenti – need on tõepoolest sellised salu- ja laanemetsad, kus on oodatud liigirikkus kogu oma hiilguses välja kujunenud. Ligi 10 000 hektarit on praegu 50–99 aasta vanused, mis tähendab, et lähematel aastakümnetel võib oodata sellest vähem kui poole kujunemist põlismetsaelustikule sobivaks. Aga valdav osa neistki saavutab looduskaitsealana täisväärtuslikkuse alles praeguse sajandi teisel poolel.

15 aastat venitamist

Niisiis muutub sihtkaitsevööndiks ehk eriti rangelt kaitstud alaks tuhandeid hektareid sellist maad, mis näeb välja nagu kännukõrb. Kuidas nüüd toimunut avalikkusele seletada? Kas looduskaitsjaid tõmmati ninapidi ja neile visati hambusse juba lagedaks raiutud maatükid, et võtta seejärel puud maha sealt, kus neid veel on? Ei, nüüd ei jää üle muud kui öelda – raiesmikel lastakse looduslikult uueneda ja kunagi, nii saja aasta pärast, saavad meie lapselapsed nautida vanade metsade ilu. Iseasi, millisele puidutöösturite lobile alluvad vahepealse saja aasta jooksul toimetavad poliitikud – kas nad lasevad neil metsadel puutumatult kasvada?

Tartu Ülikooli loodusressursside õppetooli juhataja, looduskaitsebioloogia juhtivteadur Asko Lõhmus on riigi tegevust metsade majandamisel mitu korda kritiseerinud, nüüd oli ta kaasatud kaitsealade eelvalikusse. Arvestus selle kohta, palju salu- ja laanemetsi tuleks kaitse alla võtta, pärineb tema sõnul 2002. aastast, mil valdav osa puudest oli tõepoolest ka olemas.

«Siis tehti metsanduse arengukava, kuhu planeeriti meetmed, mis peaks tagama vanade metsade elustiku säilimise,» rääkis Lõhmus. «See sai olla tagatud ainult rangete kaitsealadega. Salu- ja laanemetsad on aga kõige viljakamad metsatüübid, mida metsaettevõtjad ei ole tahtnud aegade jooksul sugugi kaitse alla võtta.»

Nii juhtuski, et poliitikute tahtmatuse ja metsaärimeeste lobi tõttu venis salu- ja laanemetsade kaitse alla võtmine 15 aastat ehk piisavalt kaua selleks, et saed ja harvesterid saaks neist üle käia. «Majanduslikel põhjustel on välditud salu- ja laanemetsade kaitsealade koosseisu arvamist, on jorutatud ja jorutatud,» rääkis Lõhmus. «Põhjus, miks need maha raiuti, on see, et riik ei teinud 15 aasta jooksul otsust. Peame nüüd alla neelama selle, et need viljakad metsatüübid on looduskaitselises mõttes laastatud, ja hakkama tegema kaitsealasid, mille väärtus kujuneb alles aastakümnete jooksul.»

Mis on salumets? «Kui nad on lagedaks raiutud, hakkavad neil algul kasvama kased ja haavad,» selgitas Lõhmus. «Siis ilmub kuusk ja tekib kuuse-segamets, aga hilisemas faasis võib mets kujuneda omakorda laialehiseks metsaks, kus on jalakad, vahtrad ja pärnad – see on üks väga mitmekesine mets.» Just vana, saja-aastane salumets pakubki oma lopsakuses inimsilmale enim ilu.

Laanemetsad kujutavad endast veidi kuivemal, aga samuti viljakal pinnal kasvavaid okasmetsi. «Kõige tüüpilisemalt kujutame ette kuusikuid, kus puude all kasvavad jänesekapsad, laanelilled ja teised toredad laanetaimed,» selgitas Lõhmus.

Vajadus kaitsta salu- ja laanemetsi täiendavalt ligi 30 000 hektaril tulenes teadlaste arvutustest, mille järgi see oleks piisav, et tagada metsatüüpides leiduvate põlismetsaliikide säilimine.

RMK ise valib

Kuna poliitikud on otsustanud vältida ebapopulaarset otsust luua uusi rangeid kaitsealasid eramaadele, peab selle 30 000 hektarit leidma riigimetsast ja nii tehtigi eelvalik RMK ülesandeks. «Minu nõuanne neile oli, et nad peavad kohe kaasama teadlased ja keskkonnaühendused, muidu süüdistatakse neid erapoolikuses,» lausus Lõhmus. «Selles osas pole mul RMK-le ühtki etteheidet – töörühmas oli kaks teadlast ja ka keskkonnaühenduste esindajat.»

Lõhmuse kinnitusel ei saa RMKd süüdistada ka salu- ja laanemetsade maharaiumises, sest nemad täitsid poliitikute tellimust ja tootsid riigieelarvesse dividende. 15 aasta pikkust jorutamist on keeruline kirjutada ka mõne konkreetse poliitiku või erakonna kraesse – valdavalt on selle aja jooksul keskkonnaministeeriumi juhtinud reformierakondlased, aga leidub ka rahvaliitlasi ja IRLi esindajaid. Metsaettevõtjad on olnud alati erakondade helded annetajad.

Alles juunis keskkonnaministriks saanud Siim Kiisler (IRL) ütles, et seda, miks varem asjad venisid, tuleks küsida tema eelkäijatelt. «Kui nüüd metsaseaduse muudatused vastu võeti, tehti ka keskkonnaorganisatsioonidega kokkulepe, et salu- ja laanemetsade kaitse alla võtmise tempot kiirendatakse,» lausus ta.

Miks ikkagi kujunesid asjad nii, et nüüd ei jää üle muud kui kaitsta raiesmikke? «Kui üle veerandi on raiesmikud, nagu te ütlete, siis see ei ole veel kõik,» lisas Kiisler. «Kuskil on järelikult veel 75 protsenti.»

Seis üllatuslikult halb

Lõppkokkuvõttes oldi salu- ja laanemetsade leidmisel Asko Lõhmuse kinnitusel keerulise valiku ees – kas tasub otsida üles arutul hulgal veel puutumata vanu tükikesi, mille tulemusena tekiks tohutult mõnehektarilisi kaitsealasid? «Lõpuks mindi siiski seda teed, et püüti näha aastakümnete taha. Püüame moodustada suuremad kaitsealad ja hakata loodust taastama seal, kus on ka raiesmikke,» selgitas ta.

Neile raiesmikele ei saa puude kasvu kiirendamiseks ka midagi istutada, ainus võimalus tõeliselt puutumatu salu- või laanemetsa tekkeks on looduslik uuenemine. «Samas on sinna võimalik raiuda väikseid häile, et segametsana tuleks sisse ka lehtpuid,» kinnitas Lõhmus.

Lõhmus tunnistas, et ta ei arvanud, et olukord nii halb on: «Ma ei arvanud, et Eestis polegi enam võimalik leida väljaspool kaitsealasid sajahektarilist ala, mis ei oleks läbi majandatud.»

Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimehe Tarmo Tüüri sõnul ei oleks temagi arvanud, et nüüd lõpuks kaitse alla võetavate metsade olukord nii kehv on. «Metsanduse arengukava järgi tuli need kaitse alla võtta, aga 15 aasta jooksul oli selles suunas liikumine kirjeldamatult aeglane, et mitte öelda olematu.»

Tüüri sõnul on salu- ja laanemetsade olukorra selginemine järjekordne tõestus sellest, et riigi ja metsaettevõtjate sõnumid selle kohta, kuidas mets mühinal juurde kasvab, põhinevad kvantitatiivsetel näitajatel ega kõnele selle kvaliteedist ja ökoloogilisest mitmekesisusest.

«Kes on vähegi metsas käinud ja metsaga kokku puutunud, peaks saama aru, et selliste näitajatega ei saa kuidagi iseloomustada Eesti metsade tegelikku seisu,» lisas ta. «Kui räägitakse metsast või tellitakse teadlastelt mingeid uuringuid, siis ei küsita neid tavaliselt metsaökoloogidelt, vaid Maaülikooli metsakasvatusteadlastelt. See ongi teadus sellest, kuidas puud kiiresti üles kasvatada ja maha võtta.»

________

Kaitsealad tulevad tillukesed

Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) looduskaitseosakonna juhataja Kristjan Tõnissoni kinnitusel on kaitse alla minevad metsad olnud seni RMK jaoks tavapärased majandusmetsad, mis tähendab, et neid ongi majandatud.

«Raiuti nii, nagu eeskirjad ette nägid ja võimaldasid,» tunnistas ta. «Nüüd on reaalsus eriti salumetsade puhul selline, et vanu salumetsi on jäänud väljaspool kaitsealasid väga vähe.» Laanemetsadega on tema kinnitusel seis veidi parem.

Lihtsuse huvides ei maininud loo autor enne seda, et kaitse alla võetakse ka veidi soovikumetsi ehk soostunud metsi, mida valdavalt õnnestub leida salu- ja laanemetsadega samadest metsamaastikest. Salumetsi võetakse väljastpoolt kaitsealasid kaitse alla 13 000 hektarit, laanemetsi üle 10 200 hektari ja soovikumetsi 6700 hektarit.

Peale 30 000 hektari, mis tuleb riigi majandusmetsadest, muudetakse rangeteks sihtkaitsevöönditeks ka 7000–8000 hektarit juba olemasolevate kaitsealade piiranguvööndis asuvaid salu- ja laanemetsi. Piiranguvööndis saab metsa raiuda, sihtkaitsevööndis mitte.

Tõnissoni sõnul on eesmärk võtta kaitse alla suuremaid massiive, mis tähendab seda, et sinna võib sattuda ka istutatud metsi. «Seal on sees vana metsa, aga ka kultuurmetsa, kus kuused on sirges reas – loodusliku ilme taastumine võtab tükk aega,» möönis ta. «Üritame küll teha looduskaitsetöid ja luua tingimusi lehtpuude tulekuks, et mets kujuneks mitmekesisemaks ja erivanuseliseks.»

Eestisse tekib terve hulk uusi, senistega võrreldes väga väikseid kaitsealasid, ka vähem kui sajahektarilisi – praegu on kaardistatud 68 ala, mille hulgast tehakse veel omakorda lõplik valik. Nendest osa piirneb praeguste looduskaitsealadega ja liidetakse nendega. Juba 1. septembriks peab RMK esitama keskkonnaministeeriumile konkreetsed ettepanekud.

Tõnisson ütles, et eramaade välistamine muudab kaitsealade loomise keeruliseks eriti siis, kui need jäävad mosaiikselt riigimaade vahele.

Eelvaliku tegid küll teadlased, ent kas ise metsi majandava riigiettevõtte määramine ka uute kaitsealade valijaks ei tähenda kitse ülendamist kärneriks? Kas RMK metsamajandusosakond ei hakka looduskaitseosakonda survestama, kui see tahab võtta kaitse alla korraliku teedevõrgu ja hea ligipääsuga metsad? Kas ei teki ohtu, et nüüd, kui paratamatult tuleb võtta seltskonda lageraielanke, survestab RMK juhtkond nende osa veelgi suurendama? «Kriteeriumid on paigas,» vastas Tõnisson. «Me teame, millist kasvukohatüüpi me otsime. Hiljem võtab teatepulga üle keskkonnaamet, kes saab meie valikuid analüüsida.»

Tõnissoni sõnul on looduskaitseosakonnal loomulikult metsamajandusosakonnaga vaidlusi selle üle, mida kaitse alla võtta. «Teeme kompromisse seal, kus see on võimalik,» rääkis ta. «Kui meil on valida kahe ökoloogiliselt võrdse ala vahel ja ühe teedevõrku on RMK investeerinud ning teisal mitte, siis saame metsa majandajatele vastu tulla. Kui aga teedevõrguga alal on paremad metsad, peame olema üle majanduslikest huvidest.»

Nils Niitra

Tagasi üles