Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Roosa udu hajutamine Sarajevos

Ülemaailmse ja kõikehõlmava happevihmade vastase sirmi ehitamise rahvusvahelise liikumise nukravõitu lugu

19
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Piklikus orus asuv Sarajevo on seda ümbritsevatelt mäenõlvadelt vaadates otsekui peo peal. | FOTO: Juku-Kalle Raid

Usun, et päris mitut eurooplast jahmatas Kreeka justiitsministri Stavros Kontonise avaldus, kus ta teatas, et ei suvatse osaleda 23. augustil Tallinnas toimuval kommunismikuritegude konverentsil. Lihtsaks meeldetuletuseks, et isegi Euroopa Parlament on kuulutanud 23. augusti – Molotovi ja Ribbentropi pidupäeva – kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäevaks. Meie ülalpeetavatele kreeklastele see värk aga ei sobi.

Kontonis hüüatas resoluutselt: «Ajal, mil paremäärmuslike liikumiste ja neonatslike parteide edu seab Euroopa Liidu alusväärtusi avalikult kahtluse alla, on mainitud algatus väga kahetsusväärne.» Ning lisas, et kommunismi ja natsismi võrdsustada ei saa: «Ajalugu ei saa võltsida, ehkki seda kirjutavad peamiselt võitjad ja seda hinnatakse ka muidu eri riikide vaatenurgast. Ometi näitavad ajaloolised faktid, et Nõukogude armee vabastas Euroopa natside koonduslaagritest ja holokausti õudustest. Natsismil ja selle põhjustatud õudustel oli üksainus versioon, mida eespool juba kirjeldatud. Kommunismist seevastu on võrsunud kümneid ideoloogilisi liikumisi, millest üks on Praha kevade perioodil, kommunistlikus režiimis tekkinud eurokommunism, mille eesmärk oli ühendada sotsialism demokraatia ja vabadusega.»

Suure osa eestlaste seisukohast on see jutt muidugi kohutav ja ebaõiglane jama, ent kas oleme ka üllatunud?

Vaevalt.

Praegune Euroopa – ja üllataval kombel sugugi mitte vaid kommunistliku liikumise taustaga kreeklaste minister, vaid imestamisväärne osa nooremast põlvkonnast – flirdib vasakpoolsusega nii et tolmujutt taga. Saamata üldse aru selle olemusest, rääkimata veel ajaloost.

Ajaleht KesKus kostitas konverentsil osalejaid. Pildile on mahtunud 10 inimest 20st. / Juku-Kalle Raid

Inimõiguste Instituudi esindajana oli mul huvitav ja ennasthariv võimalus külastada Bosnia ja Hertsegoviina pealinna Sarajevot, kus pidasid töötubasid ja konverentsi kõikvõimalikud noored Euroopa «anti»-liikumised. Antifašism, antirassism, antivihakõne, antikapitalism ja nii edasi.

Ausalt öeldes polnud mul ühestki neist varem õrna aimugi, ma poleks isegi oma kõige totramas unenäos sihukesi asju ette kujutanud. Ja uskuge, sellesse kõike sukeldudes meenus kogu aeg Nõukogude Liit. Ja meenus ka, kuidas me kadunud Hardo Aasmäega niisama naljaga pooleks hakkasime asutama liikumist, mille nimeks pidi saama Ülemaailmne ja Kõikehõlmav Happevihmade Vastase Sirmi Ehitamise Rahvusvaheline Liikumine. Ausalt öeldes polnud meil aga kummalgi tõsisemat aimu, et meie suvaline nali elab tegelikult oma turvalist Euroopa-elu meie kõigi igapäevases reaalsuses, et selliseid jaburaid, maksumaksja raha eest korraldatavaid liikumisi on kogu Euroopa täis nagu kärbseseeni pärast kärbseseenevihma.

Milles siis asi? Ega antifašismis, antirassismis ega ka vihakõnede-vastasuses pole ju iseenesest midagi valesti. Ma ei tunne küll kedagi, kes tunneks kedagi, kes mõnda mainitud nähtustest kaitsma kipuks.

Ent asi Euroopas on siiski koledasti kreenis.

Ma kuulasin Sarajevos konverentsil ehmunud põnevusega, kuidas noored inimesed, keskeltläbi kusagil 25 eluaasta kanti, sirutavad rusikais käsi taeva poole ja peavad selliseid vihakõnedevastaseid vihakõnesid, et tavaline vihakõne puhkab selle kõrval jalakesi. Loomulikult on kõik noored ausad vasakpoolsed; Ungarist, Poolast, Kreekast, Saksamaalt, Suurbritanniast jne pärit delegaadid sõimavad väljendeid valimata oma kodumaad ning – justnagu Kreeka ministergi – süüdistavad kõikides maailma hädades kapitalismi, imperialismi ja parempoolsust, mis on teatavasti saatanast enesest.

Mul läks paar päeva, enne kui aru sain, et tüübid ise pole üldse põmmpead, vaid asja sügavamad juured peituvad pesuehtsas rumaluses ja ajaloo mittetundmises. Te oleksite pidanud nägema noorte ilmet, kui rääkisin, et ultravasak- ja parempoolsus on sama tagumiku kaks kannikat ning et igasugune äärmuslus võiks ju ka olemata olla – kui parafraseerida Artur Alliksaart.

Sarajevos Ladina silla lähedal mõrvati 28. juunil 1914 Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinand ja tema abikaasa. / Juku-Kalle Raid

Kogunemisel osalenute näod väljendasid jahmatust ja viha, kuna vasakpoolsust süüdistada pole üldsegi koššer ega halal. Peab ka mainima, et kõik noored eurooplased olid kangesti ametiühingu- ja kollektiiviusku, puhtalt isiklikku arvamust ühe või teise ühiskondliku nähtuse kohta oli neilt kaunis raske välja pigistada.

Ja siis, ühel kenal ööl kella poole ühe paiku ilmus hotelli fuajeesse, kus ma suitsu tegin, portjeega lobisesin, kohalike toodetega tutvusin ja netist Õhtulehte lugesin, hiina sugemetega tütarlaps Saksamaalt, kelle põhiagendaks on natsismi ja šovinismi väljajuurimine planeedilt (natsideks peab ta igasuguseid omas keeles kõnelevaid inimesi, ehkki kõneleb ise ka oma keeles, ja šovinismiks meessoo olemasolu), ning hakkas halisema, et ta kogub allkirju esitamaks need organisaatoritele, et iga päev kell üheksa hommikul on liiga varajane aeg workshop’iks ning et noored inimesed on siiski väsinud.

Ma seletasin talle kohe puhtast antropoloogilisest huvist lähtudes – ja soovides läbi viia inimkatse elavas looduses –, et trükkigu paber, mille peal on kirjas, et ärkame kõik kell 14. Tütarlaps ehmatas ära ja kui ta oleks kana söönud, oleks ta endale kondi kurku tõmmanud. Siis pobises ta, et kell 10 oleks ka OK. Ma ütlesin, et teeme ikkagi kompromisse nagu demokraatidele kohane ja ärkame kell 12, ning ühtlasi võiks moodustada ka seda ideed toetava töörühma, kes viiks läbi uuringud ja hääletuse ning valiks välja kõneisiku, kes kella üheksa vastase ettekande peab, kus tehakse selgeks, et vasaknoorte jaoks on kell 12 palju vastuvõetavam aeg ning et juba seltsimees Stalin ärkas hilja.

Tütarlaps kuulas tõsise huviga, pani kõik kirja ja suundus kuhugi paberit ära viima. Sain teatud õudusega aru, et tütarlaps pole üldse eluks ega huumoriks valmis. Imelikud inimesed. Selle asemel et lihtsalt mitte liiga vara kohale ujuda ja vihakõnedevastaseid vihakõnesid kuulata, hakatakse korraldama miitinguid ja tegelema kurat teab millega.

Selle värava taga paikneb Gazi Husrev-begov bezistan ehk üks Sarajevo paljudest katusega turutänavatest. / Juku-Kalle Raid

Siis otsustasingi, et pean asjakohase koolituse korraldama.

Üldkokkuvõttes võib tõdeda, et inimesed on siiski avatud ning alati jääb põhjust teatud ettevaatlikuks optimismiks. Ütlesin kohalolevale kahekümnele eri riikide noortele, et hakkan pidama tillukesi ajalooloenguid õhtuti kell 23 hotelli fuajees ning et kõik huvilised on oodatud. Eesmärk oli vähemalt 20. sajandi ajalugu neutraalsest prismast veidigi lahti rääkida, sest ega ma muud võimalust ei näinud, kuidas seltsimeeste roosat udu laiali puhuda.

Nii selgus ka üks ühine joon läänepoolsema Euroopa noorsoo hariduses – see on vasakkuritegude absoluutne mittetundmine. Neile tuli siira üllatusena, et seltsimees Lenin haaras võimu ebaseaduslikult, mitte ei osutunud kuidagi rahva poolt valituks (teatavasti kogusid kommunistid 1917. aasta sügisestel valimistel alla veerandi kõikidest häältest), et üks seltsimees Lenini esimesi liigutusi oli koonduslaagrite rajamine Solovetsi saartele, et seltsimees Lenin koos seltsimees Trotskiga kasutasid mitut nippi «rahvavaenlastest» vabanemiseks, näiteks kahjuliku elemendi asetamine laevukestele, mis seejärel ära uputati – rääkimata igapäevastest mahalaskmistest.

Täieliku üllatusena tuli ööülikoolis osalejatele, et natsid tegid vilgast koostööd kommunistidega, et Saksamaal võimule saada, et härra Hitler õppis tähelepanelikult hukkamisalast knowhow’d seltsimeestelt Leninilt ja Stalinilt. Hiinast ja seltsimees Maost ei osatud ka midagi halba karta, «kultuurirevolutsioonist» ning intelligentsi tapmisest polnud eurooplastel õrna aimugi, samuti mitte Pariisis tudeerinud Pol Potist, kes suutis tappa umbes veerandi omaenda rahvast. Väga raske oli selgitada, et seltsimees Che ei olnud sümpaatne Robin Hood, vaid tavaline massimõrvar. Uskumatuna mõjusid ka ajaloolised teated Lõuna-Ameerika riikide kohta, mis veel 1930. aastatel ületasid oma elatustasemelt Skandinaaviat (Eestist rääkimata), aga mille keerasid pekki vaprad revolutsionäärid.

Väga šokeerivalt mõjusid ka meenutused igapäevaelust Nõukogude Liidus, et see ei olnud teab mis rahvaste paradiis ning – George Orwelli «Loomade farmi» näitele tuginedes – põrsad kehtestasid olukorra, kus kõik loomad olid võrdsed, aga mõned olid siiski palju võrdsemad kui teised.

Ja nii edasi, nagu kirjutas Kurt Vonnegut, saksa juurtega natsismivastane kirjanik.

Arvamusfestivalist osa võtnud riikide lipud. Puudu on Venemaa oma, sest nende esindaja magas sisse ja kaotas selle ära. / Juku-Kalle Raid

Rumaluses ja ignorantsuses peitub suur jõud ning üldiselt võin mainida, et vähemalt need noored inimesed ei olnud meelega rumalad, vaid lihtsalt keegi polnud nendega rääkinud. Nad ei teadnud, et seltsimees Jean-Paul Sartre, suur eeskuju Prantsusmaalt, tunnistas Stalini «võimalikke kuritegusid» mokaotsast alles 1970. aastatel, mil see oli juba enam-vähem selge kogu kirjaoskajale maailmale. Ja – mis kõige kentsakam – hoolimata netiajastust polnud kellelgi neist tulnud pähe eeltoodud asju guugeldada ning vähemalt üritada tutvudagi tekstidega, mis nende roosa maailmapildi kahtluse alla seadnuks.

Ent kõik lõppes siiski palju paremini, kui algas. Algul kuulati ebausutavaid teateid suure kahtlusega, ent kui hakkasin neile näitama internetist autoreid – ajaloolasi, kirjanikke, poeete, kes öeldut kinnitasid –, muutusid Euroopa noored kõigepealt nõutuks, siis aga vihaseks. Ja vihaseks just selle peale, et mitte keegi nende koolidest või ülikoolidest polnud neile seda osa ajaloost lihtsalt tutvustanud. Ja teadagi miks. Viimase suure sõja «võitis» teatavasti kamp liitlasi Nõukogude Liiduga eesotsas, kes muidugi vabastasid Euroopa natsi-Saksamaa võimu alt (ega selles polegi mõtet kahelda, lihtsalt väga raske on aru saada, kuidas üks kuritegelik režiim asendus teisega), ning kuna võitjad kirjutavad ajaloo, on ka kõige lihtsamaid tõsiasju teinekord keeruline märgata.

Ausalt öeldes pean ütlema, et sain vast esimest korda elus aru, miks Euroopas vastukaaluks roosale vasakule tõstab pead igal juhul ohtlik paremäärmuslus, mis tegelikult päädib juba ajaloost teada-tuntud tõsiasjaga: enda omasid hakatakse pidama põhjendamatult paremaks kui kõiki teisi, süveneb üleüldine viha kõige teistsuguse vastu, mis omakorda radikaliseerib vasaktiiva.

Ning ma tõesti ei tea, mida selliste asjadega peale hakata.

Vahest oli siiski õigus minu varalahkunud sõbral, moldova kirjanikul Boris Buracinschil (soovitan kõigile soojalt lugeda tema teost «Oh see Eesti kergemeelsus», mis on poekestes kenasti saadaval), kes ütles: «Räägi inimestega!»

Või ka Juhan Viidingul, kes oma «Ballaadis inimestest ja frakkidest» mainib: «Kes küsivad, need tihtilugu saavad.»

Nii vast õpetuseks ja äratuseks meile kõigile: sellised üritused ei ole mõttetud, ei ole niikaua, kui sa lihtsa parlamentaarse oleskelu asemel inimestega juttu ajada viitsid. Ning ka teisi kuulata.

Elu on keeruline asi, kirjutasid Ilf ja Petrov.

Aga see keeruline asi avaneb lihtsalt nagu sahtel.

saidbaar 1

Nii nad tapsidki meie Ferdinandi

Multikultuurne Sarajevo – nagu kogu Bosnia riik – on traagilise saatusega koht, ütleb Juku-Kalle Raid.

«Nii nad tapsidki meie Ferdinandi» – ilmselt teab seda lauset suur osa lugemisoskusega eestlastest, sest just osandatud sedastus juhatas sisse Jaroslav Hašeki raamatu «Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil». Ja loomulikult leidis Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi tapmine aset Sarajevos, 28. juunil 1914, mis juhatas sisse kuu aega hiljem alanud – kui mõrvatu vereplekid Ladina sillalt juba ära olid pühitud – Esimese maailmasõja. Franz Ferdinandile ja tema abikaasale Sophiele lasi mammu keresse printsipiaalne üliõpilane Gavrilo Princip, kelle järgi ka mõrvapaigana tuntuks saanud silda rahvasuus kutsuma hakati.

Princip kuulus Bosnia revolutsioonilise liikumise Mlada Bosna (Noor Bosnia) kooliõpilastest liikmete hulka. Sellel organisatsioonil olid tihedad sidemed teise samalaadse rühmitusega Crna ruka (Must Käsi), mis oli juba varem terroriakte toime pannud: nii näiteks tapeti 1903. aastal Serbia kuningas Aleksandar Obrenović ja tema naine, kuninganna Draga, ning troonile upitati Karađorđevićide dünastia (Petar I Karađorđević). Viimased ajasid varjamatut Suur-Serbia asja ja soovisid hakata kogu Balkani slaavlaste valitsejaks. Selles toetas neid muidugi Venemaa, kes neid rahastas.

Princip soovis Bosniale ehitada ja uskus siiralt, et see on Serbia kuningriigis võimalik. Kuna ta oli alaealine, talle surmanuhtlust ei mõistetud, vaid pandi 20 aastaks trellide taha, ent kuna mehel oli tuberkuloos, suri ta vanglas 1918. aastal.

Teadaolevalt elasid Sarajevo piirkonnas inimesed juba neoliitikumis ja kuulusid Butmiri kultuuri. Usutavasti tõmbas ürginimesi piirkond seetõttu, et oli (ja on senini) rikas tulekivi poolest.

Pärast Butmiri aega elasid seal illüürid – nad asustasid kogu Lääne-Balkanit ja olid tuntud oma jonnaka sõjakuse poolest. Nii sõdisid nad vapralt roomlaste ja Tiberiuse vastu veel ka siis, kui kõik teised ümberkaudsed rahvad olid juba ammu alistatud.

9. aastal pKr vandusid illüürid ometi roomlastele alla ning ehitasid nüüdse Sarajevo kohale oma asula, mis jäi aga siiski vaid pisikeseks linnakeseks. Lisaks roomlastele elasid seal goodid ning alles 7. sajandil hakkasid sisse imbuma slaavlased.

Keskajal oli Sarajevo osa Vrhbosna provintsist ning 1238. aastal ehitati sinna Püha Pauluse katedraal ja kindlus, ent 1429. aastal vallutas kogu ala Osmanite riik. Sarajevo linna ametlikuks asutamisaastaks loetakse 1461. Sarajevo sai tuntuks suure turu ja arvukate mošeede poolest: neid oli juba 16. sajandi keskel üle saja.

17. ja 18. sajandil elas Sarajevos 80 000 inimest ja see oli rahvaarvult impeeriumi teine linn İstanbuli järel.

Sarajevo oli Osmanite impeeriumi osa 1878. aastani: siis toimus Vene-Türgi sõda, kus Türgi kõvasti kolki sai ning kogu piirkonna loovutama pidi. Bosnia ja Hertsegoviina läksid Austria-Ungari kontrolli alla, millest räägib ka «Švejki» raamat.

Usutavasti mäletavad paljud veriseid teateid 1990. aastatest, sest kui pärast Jugoslaavia kokkukukkumist algas 1991. aastal kodusõda, oli just Bosnia see koht, kus serblased eesotsas hiljem sõjakuritegude eest süüdi mõistetud suure juhi ja õpetaja Slobodan Miloševićiga panid toime ainsad genotsiidiaktid Euroopas pärast Teist maailmasõda. Sarajevo külje all Srebrenicas tapeti jõhkral moel rohkem kui 8000 Bosnia moslemit, sealjuures oli valus osa neist alaealised poisid.

Sarajevo oli serblaste piiramisrõngas aastatel 1992–1995, niisiis kestis blokaad kauemgi kui Leningradi oma Teise maailmasõja ajal. Kui ma esimest korda Sarajevosse sattusin – see oli 19 aasta eest –, oli linn veel pooleldi rusudes ja vaatepilt üpris masendav, ent nüüdseks on Sarajevo kenasti üles ehitatud, ehkki hoiatavaks näiteks, õpetuseks ja äratuseks on siia-sinna alles jäetud kuuliauke täis majaseinad.

Sarajevo on turisti jaoks igati sümpaatne ja odav koht ning oma multikultuurse ajaloo tõttu ärarääkimatult põnev paik. Pole just väga palju kohti Euroopas, kus umbes poole kilomeetri raadiuses paiknevad mošeed, sünagoog, katoliku ja õigeusu kirik.

Paraku on Bosnia kena fassaadi all veel üks Bosnia ning selle üle kohalikud teab mis rõõmsad ei ole. Riigi esimeseks märksõnaks on kõikehõlmav korruptsioon. Meie Edgar Savisaar või Villu Reiljan on sealsete korruptantidest poliitikute kõrval süütud murulpikutajad.

Sarajevo ja kogu Bosnia on kindlasti hea sihtkoht hinnatundlikule inimesele, kus toit hämmastavalt odav. Nii näiteks saab nende kuulsasse grillkööki kuuluva pearoa (olgu selleks siis vasikas või lammas) kätte umbes kolme euroga. Ning palaval suvepäeval (ja praegusel hetkel on Sarajevos sooja kindlasti vähemalt 35 kraadi) ei õnnestunud mul kordagi kohata üheski välikohvikus kallimat külma õlut kui poolteist eurot.

saidbaar 2

Bosnia köök on elamus

Isehakanud hobikokana tuleb alati huvituda kohalikust köögist. Noored Euroopa vasakpoolsed sõbrad panid mind aga käsi laiutama, sest konverentsi ametlikuks toidukohaks oli valitud täiesti mõttetu bistroo mingis suures kaubamajas: see on sama hea, kui käiks iga päev Viru keskuses söömas. Bistroo hiilgas tavalise europiidse jamaga: samad pitsad, pastad ja muu sihuke kraam, nagu igas suvalises Euroopa nurga maitsetus puhvetis.

Sestap otsustasin vea parandada ja tegin 20 inimesele ajalehe KesKus poolt välja viiekäigulise õhtusöögi (pildil pooled sellest osasaanud). See maksis kokku 150 eurot, mis on ausalt öeldes positiivselt hämmastav.

Bosnia köök erineb tiba muu Balkani omast, kuldreegliks on maitseainete ja ürtide vähesus. Neid kasutatakse, ent kindel reegel on, et iga asja oma maitse peab maitseainetest üle käima. Suure au sees on mitmesugused taimetoidud, mis pole ka ime: tegu siiski piirkonnaga, kus mahasülitamise korral hakkab kohe midagi kasvama.

Köök on saanud tublisti mõjutatud Osmanite impeeriumi köögist; nii kohtab siin mõndagi türgipärast. Tõenäoliselt võib kõige populaarsemaks ja enim levinud ampsuks pidada cevap’it – liha, sibula ja maitseainetega täidetud tainataskut – ning dolmat, mis enamjaolt ei ole üldse selline, nagu paljudele eestlastelegi teada kaukaasiapärases köögis. Viinamarjalehtede asemel täidetakse hakkliha ja ürtidega kas sibulaid või paprikaid.

Proovisin ka ise sibulat täita, ja peab ütlema, et välja hakkas kukkuma alles viiendal korral, sest see on harjumatule põhjamaalasele küllaltki peen nikerdamine. Ometi söandan soovitada seda proovida oma koduses köögis. Nipp selles, et sibul tuleb mõneks minutiks pista keevasse vette, siis saab tema õõnestamisega toime küll. Ja kui liha on sibulasse surutud, tuleb asi ahjus üle küpsetada.

saidbaar3

Paidrajevo arvamusfestival

Inimõiguste Instituudi esindajana on au teatada, et Paide ja Hyde Parki eeskujul otsustasime Sarajevo filmifestivali raames samuti arvamusfestari toime panna. Sigines üllatavalt palju igasugu suvalist rahvast: võib-olla sellepärast, et ma kloppisin kokku rahvusvahelise tasuta baari Under the Heaven Tree, kus oli väljas kogu kraam, mis keegi oma riigist kaasa võttis.

Menüüst. Ainsana pakkus arvamusfestivalil kolmekäigulist lõunat Eesti ja muidugi pani publikuküsitluse kinni (supp, praad, magustoit – pervõi, vtoroi, kompot): Vana Tallinn 40 kraadi, Vana Tallinn 45 kraadi mustasõstramahla kastmes ja Moe handsa 63,2 kraadi. Teise koha hõivas Venemaa, mille menüü koosnes ainult viinast. Äramärkimist leidsid ka ungarlased pirninapsi ja kreeklased ouzo’ga. Ülejäänu oli märkimist mittevääriv juust, vorst ja muu kompvek.

Paraku on pildilt puudu Venemaa lipuga silt, sest suurslaavlaste esindaja Aleksandra magas sisse ja kaotas sildi ära.

Kolmes grupis Sarajevo keskpargis räägiti Putini Venemaast ja autoritaarsusest, praegusest Poolast ja Armeenia genotsiidist.

Kasvatustöö kandis ikkagi vilja: vasakpoolsuse ülistamine hakkas märkimisväärse kiirusega taanduma ning asenduma Eesti menüü mekkimise ja üleüldise normaliseerumisega.

Naisõiguslusest polnud juba kolmandal päeval midagi kuulda, kommunismist jahumine lõpetati viiendal päeval lõplikult.

Tagasi üles