Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Filmiarvustus: «Rachel, mu piin» on õuduse sugemetega romantika

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaader filmist | FOTO: outnow.ch

Daphne du Maurier’ romaanil «Rachel, mu piin» põhinev samanimeline film on draama, mis magusromantilisest algusest hoolimata tekitab lõputiitrite ajaks kõhedusejudinaid.

Nägus kahekümnendate eluaastate alguses briti aadlik Philip (Sam Claflin) on kasvanud orvuna oma nõo hoole all ja pole kunagi tundnud emalikku hoolt. Nõbu Ambrose, kes noore mehe üles kasvatas, on mõistetavalt tema jaoks kõige olulisem inimene. Ambrose aga haigestub, sõidab Itaaliasse ennast ravima ning abiellub oma teise nõo Racheliga (Rachel Weisz). Varsti mees sureb ja annab kirjas Philipile mõista, et naine on selles süüdi. Mõistetavalt hakkab Philip Rachelit kogu hingest vihkama, aga kui nad kohtuvad, saab alguse romantiline armastuse ja vihkamise piiril tantsiv armastuslugu.

Tõeline femme fatale avaldab Philipile hullumeelseks tegevat mõju ja nooruse kirglikkusega lükkab too eemale oma ristiisa tütre Louise’i, kellega ümbritsevad inimesed on ta juba varasest noorusest paari määranud. Kuigi Rachel ei vasta mehe tunnetele ja näeb Philipis vaid sarnasust oma surnud abikaasaga, on mees valmis Rachelile kõik ära andma: oma surnud ema juveelid, kogu päranduse ja au.

Kui selgub, et surnud nõbu Ambrose kahtlustas naist enese pikaajalises mürgitamises ja ka Philip haigestub, segunevad armastus ja viha. Philip ja Louise otsivad Racheli toa läbi, aga ei leia tõendeid salakavalast plaanist. Hoopis vastupidi: Philip tormab Rachelile järele, sest saatis ta vihahoos surmavalt ohtlikule kaljule ratsutama. Mees jõuab kohale liiga hilja...

Filmi iseloomustavad kõige vängemad ja hullumeelsusele lähenevad versioonid tunnetest. Philip vihkab surmahimuliselt, armastab hullumeelselt, jumaldab kõikeunustavalt. Ja selle tulemusena tegutseb suurejooneliselt. Kõike saadavad 20. sajandi alguse Inglismaa aadlilossi kõle õhustik ja Racheli lesestaatust märkiv must loor.

Pärast esimest poolt tundi kinotoolis leian ennast mõttelt, et huvitav, kas see film jääbki ainult ilusaks armastuslooks, milles alguses hinnatakse teineteist eelarvamuste pinnalt ja siis avastatakse maailma kiuste suured ja ilusad tunded. «Rachel, mu piin» ei jäänud (õnneks) selliseks. Kogu tegevustiku jooksul jõuab vaataja mitu korda ümber otsustada, kes on hea ja kes halb. Ja seejuures tunda õudusejudinaid saatusliku naise võimalikest salaplaanidest. Viimane kohtuotsus tuleb igal vaatajal ise teha: saatuslik naine Rachel jääb mõistatuseks lõpuni. See on film, mis ei paku ühtegi vastust.

«Rachel, mu piin» («My cousin Rachel»)

Draama

Suurbritannia, USA

Osades: Rachel Weisz, Sam Claflin, Iain Glen

Lavastaja: Roger Michell

Filmi pikkus: 1 tund ja 46 minutit

Tagasi üles