Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Rasmus Puur: Laulupidu korraldades jääb ego koju

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Helilooja ja dirigent Rasmus Puur töötab Eesti ühe nõutuma arranžeerijana suurte orkestrite ja teatrimajadega. | FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

«Isamaalisi lugusid ei tohi esitada liiga tihti, sest muidu muutuvad need vastumeelseks ja tüütavaks tapeediks. Aga me ei tohi selliste laulude suhtes tuimaks ja ükskõikseks muutuda,» ütleb helilooja ja dirigent Rasmus Puur.

Vaid 26-aastane Rasmus Puur on fenomenaalne mees: põhikooli õpilasena pani ta kokku noorteorkestri, mida vedas kümme aastat, äsjasel noorte laulupeol oli ametis helilooja ja dirigendina ning eelmisel nädalavahetusel kõneles kuulajate silmanurka pisaraid presidendi vastuvõtul Kadrioru lossi roosiaias.

Suurte saavutuste taga on kiire mõtlemise ja tagasihoidliku olemisega noor mees, kellest ei oskaks küll kuidagi arvata, et põhjus, miks ta Rahvusooper Estonia sööklas kahvlile peedisalatit nügides direktor Aivar Mäele tere ütleb, seisneb selles, et nad on kolleegid.

Sinu esimese täispika ooperi esietenduseni on jäänud veidi alla kuu. Millest räägib «Pilvede värvid»?

Ooperi tõukeaines on Jaan Kruusvalli krestomaatiline näidend, mille Mikk Mikiver tõi 1983. aastal Draamateatris lavale. See keskendub 1944. aasta sündmustele ja Eestist lahkumisele. Meie tõime olustiku 1980. aastate lõppu, 1990. aastate algusesse.

Ajastust hoolimata on ikka olnud õhus küsimus: miks lahkutakse kodumaalt? Kuidas me vabaduse tingimustes hakkama saame? Või siis ei saa? Kui vaadata ajalukku, siis enamasti on Eesti olnud kellegi teise võimu all ja võib-olla me ei oskagi olla iseseisvad.

Ka omavaheline kemplemine, olgu praegu või 1980. aastate lõpus, on endiselt teema. Meil on vaja millegipärast vaenlast, kelle vastu töötada, ja kui ta pole keegi Moskvast, siis tuleb ta leida endi hulgast. Miks kadus kiirelt see kokkuhoidmise tunne, mis oli eestlaste hulgas enne iseseisvuse taastamist 1991. aastal?

Teisisõnu öeldes: kombineerime Kruusvalli materjali ja dramaturg Laur Lomperi nägemust samadest probleemidest uues ajas. Lõpuks on tegu küsimustega, millele pole otseseid vastuseid, aga sellest hoolimata tuleb nendega tegeleda.

Ooperis on kõrvuti kaks tegevusliini: laiemalt ühiskonnas toimuv ja ühe konkreetse pere lugu. Proovis nägid sa täpselt 26 aasta tagust aega: Triin Ella kehastatav pereema luges ette Rootsist saabunud kirja tütrelt, kes oli pagenud võõrsile usulise liikumise kaudu. Muuhulgas kirjeldab ta ka kohalikke, kes kannavad burkasid. Kui töötu perepoeg, keda kehastab Mati Turi, kuuleb õelt muljeid ja uudiseid välismaalt, otsustab ta minna Tallinnasse tööd otsima. Selle peale ütlevad vanemad, et jäägu parem maale ja võtku nende talu pidamine enda õlule.

Mitte millestki on võimalik luua midagi ainult lasteaias ja proovisaalis: Rasmus Puur vestleb «Pilvede värvide» proovis Jassi Zahharoviga, esiplaanil parandavad «autot» Mati Turi ja Rauno Elp, küljega Triin Ella. / Eero Vabamägi / Postimees

Ja ooperi lõpus roolib Mati Turi kõige uuema John Deere’i traktori üle lava, taustal kõikumas viljapead päikeseloojangus?

Seda ma ei ütle!

Aga talu on loo puhul keskne?

Ikka, kuid lisaks on oluline ka see, mis juhtub – või ei juhtu – Eesti ühiskonnas pärast vabaduse saabumist.

Vabadusest rääkides: 20. augustil pidasid sa roosiaias peast kõne, kus ütlesid, et eestlased on pärast 1991. aastal saabunud vabadust ja piiride avanemist kannatanud alaväärsuskompleksi all, mille tingis mõõtkava muutus. Milles see enesekindluse puudus sinu jaoks väljendub?

Kui suhtlen oma sõprade-tuttavatega, kes on pärit või elavad mõnes väikses Eesti paigas, tajun omamoodi väikekohakompleksi, eriti tallinlaste ees. Laulupeo eelproovide raames mööda Eestit sõites avastasin, et ka kõrvuti asuvates kohtades on tajutavad erinevused ja oma nägu. See mitmekülgsus on vägev ja väärib hoidmist, mitte häbenemist.

Teine mõte, mille roosiaias välja ütlesin, oli samuti ajendatud mu isiklikust kogemusest. Veidi paisutatult: kui teen midagi esimest korda, siis mind toetatakse, teisel korral aga virutatakse. Me oleme eestlastena omakeskis tohutult kriitilised ja see võib inimese enesekindluse kõikuma lüüa. Paraku on Eesti nii väike, et me ei saa sellist asja endale lubada. Me peame üksteist eelkõige mõistma, mitte igal sammul kritiseerima. Me ise taastekitame üksteises kompleksi, lööme enesehinnangu ja -väärtuse alla.

Rasmus Puur proovisaalis koos dirigent Lauri Sirbiga: «Arutasime, kuidas lauljad kõlavad ja kuhu peaks partituuris tegema märke, et vajadusel tõmmata orkestrit vaiksemaks või mõned pillid hoopis välja jätta. Lisaks tuleb paaris kohas aariaid lauljatele veidi mugavamaks kohendada. Eks need ole elava heliloojaga töötamise rõõmud.» / Eero Vabamägi

Laulupidu möödus siiski ilma suurema kriitikata. Milline oli selle suursündmuse köögipool?

Mida nooremalt sinna masinavärki satud, seda alandlikum selle vastu oled – ego jääb selles protsessis igatahes koju. Esiteks andis see võimaluse hoomata, kui suur asi on laulupeo korraldamine. Kahe ja poole aasta jooksul nägin, milliste peensusteni kõik detailid läbi arutatakse. Kui peo eel keegi väljastpoolt laulupeo meeskonda midagi uuris või millegi kohta ettepaneku tegi, siis enamasti olime need teemad omakeskis juba ammu läbi arutanud.

Selle aja jooksul õppisin kompromisside tegemist. Näiteks pidime loobuma algse kontseptsiooni pealkirjast «Noored juured», ja sellest lahtilaskmine võttis vähemalt minul kaua aega. Aga üheksa kuud kestnud arutelude ja vaidluste abil lasime teiste arvamuse ligi ja lõpuks nägime, et «Mina jään» resoneeris ühiskonnas väga hästi.

Teine näide. Kirjutasin loo «Meie», et seda saaks laulda segakooride liigis Alo Mattiiseni «Isamaa ilu hoieldes» asemel. Lõpuks esitati mõlemad lood ja need olid omal kohal, sest peale kasvanud põlvkonna jaoks pole see isamaaline lugu veel ära leierdatud. Oht selleks on. Isamaalisi lugusid ei tohi esitada liiga tihti, sest muidu muutuvad need vastumeelseks ja tüütavaks tapeediks. Aga me ei tohi selliste laulude suhtes tuimaks ja ükskõikseks muutuda.

Siis võib ju isamaalise loo alati ära tuunida, nagu sa tegid sisuliselt tüviteose staatuses oleva Friedrich Kuhlbarsi ja Mihkel Lüdigi «Koiduga».

Tahtsin, et inimesed seisataks korraks ja mõtestaks selle loo endale uuesti. Muidu on nii, et kui laulja ise teksti tähenduse peale ei mõtle, siis peab seda selgitama dirigent. Aga kui see töö lõpuks ette võtta, siis on muusika ja luule koosmõju veel palju vägevam. «Koidu» puhul piisas muusikalise kuue väljavahetamisest ja konteksti muutmisest.

Laulukaare all sinu käe järgi lauldes püüdsin ette kujutada, mis tunne on juhatada enda kirjutatud lugu, mida esitab 20 000 lauljat, ja seda peol, mille idee autorite ringi sa kuulud. Niisiis, vabanda mu lembitukuuselikku küsimust, aga mis tunne oli?

Kõige soojem tunne oli esimese ühendkooride proovi ajal, kui mind välja kuulutati ja lauljad hakkasid plaksutama. Seda kuuldes lõppes närveerimine sekundi pealt.

Laulupeo kontserdi ajal oli pigem pingelangus ja vabanemise tunne. Pühapäevaks olin lihtsalt inimlikult kurnatud, sest olime kogu tuumikmeeskonnaga nädal aega funktsioneerinud vaid paaritunnise ööune najal. Lisaks marssisin kaks korda läbi kogu laulupeo rongkäigu ja lõpuks ronisin koos tõrvikuga tuletorni!

Rasmus Puur juhatamas laulupeol enda kirjutatud laulu «Meie»: «See lugu võiks julgustada noori oma unistusi ja mõtteid ellu viima ning tekitada vastutust seda kultuuri edasi kandma.» / Erik Prozes / Postimees

Kui olin peol «Meie» ära juhatanud, oli mu ainus mõte, et see lugu ei läheks kordamisele. See kõlab kummaliselt, aga sel hetkel ei oleks ma füüsiliselt suutnud seda enam teist korda teha. Õnneks ei läinudki kordamiseks.

Pingest ja kurnatusest hoolimata tekitab laulupeol oma loo juhatamine nii võimsa tunde, et seda ei saa ilmselt kunagi ületada.

Mis puudutab väsimust, siis ma polnud tegelikult ainus: pärast kontserti oli koorijuhtidel Oru hotellis pidu, aga suur osa rahvast läks juba kesköö paiku koju magama. Kõik olid lihtsalt nii läbi.

Muide kultuuriminister Indrek Saar tegi pärast kontserti huvitava tähelepaneku: Eesti rokkstaarid on koorijuhid. No ja publiku hulka ning kaasaelamist arvestades on see ju päris asjakohane paralleel.

Pärast kirjutas Mikk Pärnits Sirbis, et «Siin pole mingit mitmekesisust, mitmeid lavasid ega erinevaid laule. Kõik on üks: üks rahvus, üks ideoloogia, üks Eesti. /…/ Laulupidu püsib ainult venelastele vastandumisel, venelastele näitamises, neile tagasitegemises.»

Kuni selle hetkeni oli laulupeol olnud avalikkuses positiivne foon, aga mulle ikkagi meeldib, et on ka teistsuguseid arvamusi. See, et Pärnitsa kirjutatu oli äärmuslik ja väga lahmiv, vähendas paraku teksti tõsiseltvõetavust, kuid sealt leiaks küsimusi, mida oleks neutraalsel pinnal väga põnev edasi arutada.

Jah, kriitiliseks meeleks pole laulupeol kohta: kui mõni inimene pole seal toimuvaga nõus, puudub tal otsene võimalus oma eriarvamust väljendada. Või noh, ainus variant on panna laulmise asemel suu kinni või hoida laine tegemise ajal käsi taskus.

Ma saan suurepäraselt aru inimestest, kes ei käi laulupeol, ja mind huvitab siiralt nende arvamus. Tahaksin, et nad pakuksid välja, millest võiks koosneda tänapäevase eestlase identiteet. Just selle, kes me tegelikult oleme, mitte selle, kes me tahaksime olla.

Kes me oleksime, kui meilt laulupidu ja rahvusromantika ära võtta? Ma ei tea. Aga ma üritan sellele vastust leida. Laulupidu on eestluse väga pika ja muutumatu traditsiooniga vundament ja kuigi pidu on selle mõiste sisustamiseks kõige lihtsam võimalus, on see kindlasti parem kui üldse mitte midagi.

Minu meelest oled sa sõnastanud vastuse nendele küsimustele oma loomingus, kasutades peamiselt eestikeelset luulet. Seda ajal, mil suurem osa «normaalsetest» artistidest laulab inglise keeles.

Eesti keel on mu emakeel. Selles väljendudes tunnen end kõige vabamalt. Pealegi pole mul maailma vallutamise plaane ning keele asemel on tähtsam hoopis teksti sõnum ja puudutus.

Samas on Eurovisiooni laulude sõnad päris lõbus lugemine. Ma tegelikult imestan veidi selle üle, et muusika looja võtab ette sellise alusteksti ja pühendab sellega töötamisele osa oma ajast. Kas siis see ongi sõnum, mida ta tahab artistina publikule edasi anda?!

«1, 2, 7, 3, mööda Rockefelleri tänavat»?

Sa pühendad loole oma aja, hiljem laulad seda kontsertidel, püüdes samal ajal väärikust säilitada ja pead püsti hoida. Lõpuks lähed ka ajalukku just sellise muusikaga, aga ju on nende taotlus tõesti niisugune.

See on lihtsalt madalaima ühisnimetaja leidmine.

Kuulajat ei saa alahinnata! Pealegi on see ikkagi jälg, mis sinust maha jääb.

No mis sul viga öelda, sinust jääb maha terve ooper, laulupeost rääkimata. Aga kumbki ei tekkinud tühjalt kohalt, sa oled edu nimel kümme aastat vaeva näinud.

Mõned teevad õpilasfirma või rokkbändi, meie arendasime reaalkooli puhkpilliansamblist orkestri. Alustasime, kui mina lõpetasin 9. ja Edmar Tuul 10. klassi, kahekesi vedasime orkestrit täpselt kümme aastat. Esialgu oli see mõeldud ühekordse projektina, kasutamaks ära asjaolu, et koolis oli palju õpilasi, kes mängisid pilli.

Sain idee, et orkester tohib mängida midagi muud peale klassikalise muusika, et seal on peidus nii palju värve ja see võib kõlada täiesti maagiliselt, linnahallis muusikalides kaasa lüües. 12-aastasena nägin lähedalt, kuidas tehti «Oliveri», hiljem lisandusid «Hull sinu järele», «Georg», «Mees La Manchast» ja paljud teised.

Sa puutusid ju klassikaga ka kokku – laulsime mõlemad Estonia poistekooris.

Tegin poistekoori poisina kaasa Modest Mussorgski ooperis «Boriss Godunov» ja Georges Bizet’ «Carmenis», aga vanuse tõttu ei saanud ma sellest muusikast eriti aru. Tõsi, «Borissi» kuulan tänaseni, sest see on muusikalises mõttes üks mu lemmikutest. Ka sisu on vägev, rääkides võimu mõjust inimesele.

Looduse asemel inspireerivad Rasmus Puuri kunst, kirjandus ja lähedased inimesed. / Eero Vabamägi / Postimees

Tulles Reaalmažoori juurde tagasi, siis otsustasime kohe, et mängime mitteakadeemilist muusikat: džässi, poppi, muusikale. Suutsime sellele ideele lõpuni kindlaks jääda.

Kümne aastaga jõudsime Reaalmažooriga välja anda kuus plaati. Tegime koostööd Tõnis Mägi, Riho Sibula, Liisi Koiksoni, Mari Jürjensiga… kokku peaaegu 40 Eesti artistiga.

Milline oli sinu roll orkestri juures?

2007. aasta sügisel oli üks mu esimesi ülesandeid seada orkestrile paar lugu, sest meil polnud noote. Ma polnud seda kunagi varem teinud, aga õppisin muusikat kuulates ja teiste tehtud partituure uurides. 2011. aastal Põhuteatris esietendunud Jarek Kasari ooperi «Katuselt» puhul olin jällegi dirigendipuldis.

Põhjus, miks me orkestriga selle aasta mais lõpetasime, seisnes selles, et nii mina kui ka Edmar tahtsime näha, mis toimub väljaspool Reaalmažoori. Iga päev ühe orkestriga tegelemine osutus võimatuks.

Kuna 40-aastaselt oleks noorteorkestri sildiga ringi käia imelik, tundus tore panna orkestrile ja noorusele ühine punkt. Jääme seda aega meenutama kui võib-olla et oma elu ilusamaid aastaid. Ja tänu orkestriga tegelemisele saadud kogemustele oleme Edmariga sidunud oma elu muusikaga.

Selle sidumise käigus hakkasid toona veel 24-aastasena arvutisse noote toksima ja nüüd mängivad seda teost inimesed, kes tegelevad iga päev ammu surnud itaallaste kirjutatud maailmakuulsate ooperite ettekandmisega.

Jah, aga kui sellises olukorras mõtled, et oi, minu kokku keeratud taiesega hakkab nüüd tegelema terve Rahvusooper Estonia majatäis inimesi, siis jooksed kinni. See on nii suur vastutus.

Laulupeoga on sama asi, ei tohi seda vussi keerata. Õnneks on mõlemal juhul olemas turvavõrk. Ooperi puhul abistasid libretist ja kaks dramaturgilist nõustajat, aga muusikat keegi enne valmimist ei kuulnud.

Heliloojale on alati väga valuline ja oluline, milline on esimene proov orkestri ja interpreetidega: kas esitajad võtavad teose omaks? Milline on nende suhtumine? Tähtis on seal juures olla ja vajadusel selgitada, mis mind ennast selle teose puhul põletas ja ärgitas.

Kas valge paberi hirmu ka esines?

Ei, sest kõigepealt kujundasime loo narratiivi. Töötasime kõik koos sisu ja tekstiga, lisasime, kustutasime, tõstsime lõike ümber ja põrgatasime tulemust Laur Lomperiga. Selle töö ajal hakkas mu alateadvus juba muusikalise dramaturgiaga tööle.

Nii sünnib muusika: Rasmus Puur koduses miljöös ja omas elemendis: noodikirjutusprogrammiga Sibelius «Pilvede värvide» partituurile viimast lihvi andmas. / Eero Vabamägi / Postimees

Kui hakkasin oma kirjutatud muusikat üle vaatama, oli ikka hetki, kui mõtlesin, et oh issand, kui halb see kõik on, aga rõõmu oli ka. Eks see käib kõigil loojatel lainetena. Iga helilooja, kes pliiatsi kätte võtab, kujutab ette, et ta kirjutab maailma parima teose. Muidu pole mõtet pliiatsit kätte võttagi.

Kui palju esialgset versiooni ümber kirjutasid?

Kui olen mingil lainel olles, mingis vaimuseisundis ühe muusikalise mõtte algusest lõpuni läbi tunnetanud ja mõelnud ning hakkan seda hiljem, hoopis teises tujus olles ümber tegema, laguneb algse mõtte tuum ära. Värve võin ümber kujundada, aga suures plaanis tuleb usaldada seda, mille olen juba valmis teinud. Ühel hetkel saan jälle aru, mida tahtsin alguses muusikaga öelda, ja siis võib juhtuda, et tulemus hakkab isegi meeldima.

Kirjutades tõlgin ju oma mõtteid muusika keelde ja kuna tõlkes kipub ikka midagi kaduma minema, teeb see meele mõruks. Sellega tuleb harjuda, sest muidu ei jää heliloojana ellu. Paraku on ebakõla noodis kirja pandu ja mu peas kõlava muusika vahel endiselt suur.

Tunnistan, et mul ei ole heliloojana väga kõrge enesehinnang, sest tunnen, et enamik Eesti heliloojatest on minust paremad. Aga sellele ei saa ülearu palju mõelda. Pealegi on ooperi idee ju paigas ja kannustav: tekst on värsis, suupärane ja arusaadav ning see on hea materjal, mille kallal tööd teha.

Kust tuleb julgus võtta vastutus ja kirjutada ooper Eesti suurimale ooperimajale?

Protsess algas ideekavandi konkursist, kus peale minu oma oli veel kümmekond tööd. Sealt sõelast läbi pääsemine näitas, et see idee on vajalik, et žürii hinnangul võiks noor, äsja muusika- ja teatriakadeemia lõpetanud nolk selle ooperi valmis kirjutada.

Kuidas kirjutamine välja näeb? Pliiatsit ja paberit sa ei kasuta?

Noodikuhja all vaaruvat tiibklaverit mul tõesti pole, aga paberit ja pliiatsit kasutan loo skeemi loomiseks küll. Oma koleda käekirja tõttu – ja ka kiiruse huvides – sisestan noodid otse arvutisse. Päris iga üksikut nooti ma hiirega paika ei aja, selle jaoks on klaviatuuril otseteed.

Mõned kõlad kompan süntesaatoril või klaveril muidugi läbi, aga kindlasti mitte terve ooperi kõigi instrumentide partiisid. Orkestris on pillirühmi nii palju, et neist tuleb kokku 25 noodirida, lisaks 4–5 solisti ning mitmehäälne poistekoor ja ooperikoor. Seega on dirigendi partituuris üksteise all vähemalt 40 noodirida. See dirigendipuldil seisev partituur on lõpuks vähemalt 300 lehekülge paks.

Partituuri tööversioon. / Eero Vabamägi / Postimees

Miks sa seda kõike teed?

Tegelikult lootsin, et ma ei pea oma elu muusikaga siduma – läksin Tartusse teatriteadust õppima, olin isegi cum laude kursil, aga muusikapisik ei andnud järele. Nii tulin aasta pärast Tallinna tagasi ja keskendusin orkestrile.

Vajadusest kanaliseerida tundeid ja detaile, mida enda või teiste inimeste puhul märkan või tunnen. Isegi kui tahaksin olla kirjanik või näitekirjanik, ei oskaks ma end sel viisil väljendada. Kuna olen muusikat õppinud ja kirjutanud, on see minu jaoks kõige loogilisem võimalus lugusid jutustada.

Kui ooper sai valmis, kirjutasin noortele mõeldud koorimuusikat sellest, mida nad tunnevad ja mõtlevad ajal, mis jääb kooli lõpetamise ja pere loomise vahele. Aluseks võtsin Eesti luuletajate noorpõlveloomingu ja Priit Võigemast pani neiud ja noormehed laval liikuma. Tulemuseks sai lavastus «Kord annan end päriselt ära».

Nii et sind inspireerivad noorusulmad ja ajalugu?

Ja ka teiste inimeste looming: teater, kino, kunst, kirjandus. Eks ikka kirjutad asjadest, mis sulle korda lähevad. Kui rääkida 1991. aastast, siis pole meie põlvkond toonastest sündmustest puutumatu: me elame ajaloo vormitud keskkonnas ja suhtleme inimestega, kes on seda omal nahal kogenud.

Ajalugu polegi vaja muuks kui ainult selleks, et eelkäijate vigu vältida ja mõista, mida omaenda tänase ja homse päevaga pihta hakata.

Tubli teatriskäijana pöörasid kindlasti tähelepanu Henrik Kalmeti kriitikale Elmo Nüganeni aadressil.

See oli kurb vaatepilt, sest järelikult olid neil omavahel asjad läbi rääkimata ja seda tehti lõpuks avalikkuses. Ilmselt vastab tõele, et erinevalt 1990. aastatest on võrreldavat elamust pakkuvaid etendusi praegu vähem.

Minu jaoks on Linnateatri parim lavastus Nüganeni lavastatud «Karin ja Indrek», mida käisin mitu korda vaatamas ja mis liigutas mind väga-väga-väga. Küsimus on selles, millele see viitab, et viimase kümne aastaga pole samasugust lavastust tulnud. Teisest küljest on loomulik, et igal loojal on kriise, tõuse ja mõõnu ja kõik ei saagi õnnestuda.

Muide «Macbeth», mille peaosas oli Kalmet, oli väga hea tükk. Üldse mitte linnateaterlik, aga seda enam põnev.

Rasmuspuurlik muusika on hea ja helge. Miks sa ei kirjuta modernset, ülikaasaegset värki, kus pole viisi ega midagi?

Praegu veel ei kirjuta, aga eks iga helilooja puhul tuleb vaadata tema arengut. Näiteks Erkki-Sven Tüür alustas hoopis roki juurest.

Tavaliselt on stiilide vahetamisel käivitav jõud loominguline kriis ehk tunne, et praegusest tonaalsusest ollakse küllastunud. Küllap juhtub ka minuga ühel või teisel moel, et praegune helikeel ammendab ennast ja pean leidma midagi uut, kasutades selleks helistiku- või süsteemivälised lahendusi.

Mis puudutab mu ooperi stiili, siis ütles õppejõud Tõnu Kõrvits, et ooperi kirjutamine on maraton ja selle käigus ei saa eksperimenteerida. Tuleb panna kirja nii, nagu parasjagu tunned ja oskad, muidu ei vea lõpuni välja. Siiski tuli «Pilvede värvide» muusikas luua see 1980. ja 1990. aastate maailm ja õhkkond, mis on praegusest kohati nihkes. Ja kohati jällegi kooskõlas.

Tüürist rääkides: tema «Wallenberg» on pehmelt öeldes geniaalne, aga erinevalt sinu loomingust pole seda võimalik järele vilistada.

Sellest hoolimata on see väga hea ooper!

Alguses oli mul raske võtta vastu ooperi esteetikat, kus lauldakse pikalt ühest ja samast tundest ning laval ei toimu midagi. Rääkimata teatud kõlaesteetikast. Sellega tuleb harjuda ja see stiil enda omaks teha.

Edmar Tuul, Reaalmažoori dirigent, sõber

Rasmus on mees, kes ei tea midagi elu pahupoolest, kellel kõik õnnestub ja kelle ainus mure on igasügisene minuti pealt samal ajal saabuv külmetushaigus. Kuigi kõik tema elus tundub kõrvaltvaataja pilgu läbi õnnestuvat – perfektsionistina ta muidugi eitab seda –, pole see tema jalgu maast kergitanud. Tema siirus ja inimlikkus on alles ning see kõik kokku moodustab põhjuse, miks me teda natuke vihkame, aga samas ka väga armastame. Muide, see perfektsionism on tema arengut tagant tõuganud – juba ajal, mil ta seadis lugusid Reaalmažoorile, aga ka praegu, kui ta töötab Eesti ühe nõutuma arranžeerijana suurte orkestrite ja teatrimajadega.

Kuidas see käib? Sa ei saanud minna härra Verdi juurde, öelda «Mi scusi!» ja nippe küsida.

Käisin lihtsalt väga palju ooperis! Aga kuna kogu libreto meeskond on pärit sõnateatrist, on laval tegevust ja omavahelisi suhteid rohkem ning pelka tundlemist vähem.

Kui palju abi oli legendaarse dirigendi, arranžeerija ja helilooja Vince Mendoza meistrikursusest?

Seda võiks nimetada päris karmiks ellujäämiskursuseks. Olin toona peaaegu poisike ja kõik ülejäänud osalejad olid minust märksa vanemad. Lisaks oli Mendoza džässorkester maailmatasemel: muusikud mängisid loo esimese korraga nii hästi ära, et seda võiks plaadistada. Solistiks oli maailmakuulus Kurt Elling. Peale nendega koos töötamise kogemuse sain sealt hulga tehnilisi teadmisi, kuidas oma muusikat võimalikult «lugejasõbralikult» kirja panna.

Mulle tundub, et tema looming, näiteks plaat «Epiphany» on sinu loomingule veidi mõju avaldanud.

Iga inimene, kellega kokku puutud, mõjutab sind moel või teisel. Sama on muusikaga, mida sa kuulad: isegi kui näiteks räpp pole sulle hingelähedane, võib selle kuulamine olla mingil moel rikastav.

Mida aeg edasi, seda enam kuulan tõsist muusikat ning vabal ajal vaikust. Müra on meie ümber ju õudselt palju.

Kui kirjutan pikemaid asju, siis lähen linnast ära, enamasti Viinistu ja Loksa vahel asuvasse maakodusse. Seal on teine elurütm ja aeg. Tšehhov on öelnud, et linna kõige suurem häda on selles, et inimesed ei märka, et nad on õnnetud. Mitte et ma oleks, aga see on miski, mille üle mõelda.

Kui kirjutan linnas, siis on oluline, et mul poleks sel päeval muid kohustusi. Kui olen hommikupoolikul proovis, siis pärastlõunal enam kirjutada ei suuda – ei saa enam õigele lainele.

Kas tahaksid päriselt maale kolida?

Päriselt maale kolimiseni läheb veel aastaid, aga selline kolm päeva linnas, neli maal rütm võiks ka praegu kõne alla tulla. Juhendan Vanalinna Hariduskolleegiumi keelpilliorkestrit, seal on mul 24 noort vanuses 12–19 ning nemad nõuavad igal nädalal oma aja. See on ka tore töö, sest peale kõige muu saan seal kompenseerida sotsiaalset poolt, mis saab kannatada helilooja üksiku elustiili tõttu.

Suvel väldin muusika kirjutamist, sest üksi toas istumine ja keskendumine tundub looduse rütmiga täiesti vastuolus olevat. Pealegi tuleb puhata ka, teha pea tühjaks ja lasta uutel asjadel sisse tulla. Viimastel aastatel olen suvel puhanud järjest poolteist kuni kaks kuud. See on vabakutselise eluviisi üks väheseid eeliseid.

No aga raha puhkamise eest ei maksta!

Jah, see on õige, ent ainult heliloomingust elatavadki end Eestis ära Pärt ja Tüür. Pealegi ei kulu mul üksinda elades ülearu palju.

Endale tuleb aega võtta, et mitte läbi põleda. See on investeering, mis tasub hiljem ära.

Perest rääkides: kui palju su perekond elukutsevalikule mõju avaldas?

Mu isa on demograaf ja ema töötas aastaid rektori abina muusika- ja teatriakadeemias ning praegu on ta segakooride liidu vastutav sekretär. Kultuurihuviliste inimestena nad mind kunagi käekõrval poistekoori proovi viisid... Nagu see lugu ikka kipub olema.

CV RASMUS PUUR (26)

1998–1999 Jakob Westholmi gümnaasium
1999–2010 Tallinna reaalkool
2010–2011 Tartu Ülikool, kirjandus- ja kultuuriteadused
2011–2014 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, helilooming cum laude (õp Tõnu Kõrvits, René Eespere)

2007–2017 noorteorkester Reaalmažoor, kunstiline juht koos Edmar Tuulega; anti üle 70 kontserdi ja salvesati kuus albumit

2011 - muusikaline juht ja orkestreerija Jarek Kasari/ Uku Uusbergi ooperis «Katuselt» (NO99 / Põhuteater)
2013 - muusikaline juht ja dirigent muusikalis «Shrek» (lavastaja Ain Mäeots, NUKU)
2013 - Priit Pajusaare / Aapo Ilvese «Prints ja kerjus» orkestreerija koos Tõnis Kõrvitsaga (Estonia) 2014 - XXVI laulupeol «Aja puudutus. Puudutuse aeg» kaks seadet
2014 - autorikontsert «Hetked» Nargenfestivali raames
2015 - Priit Pajusaare / Leelo Tungla muusikali «Lotte unenäomaailmas» orkestreerija (Vanemuine) 2016 - muusikaline jutustus Eno Raua «Sipsiku» ainetel koostöös Anu Lambi ja Tallinna kammerorkestriga (välja antud ka plaadina)
2017 - kontsertetendus «Kord annan end päriselt ära» (lavastaja Priit Võigemast, dirigendid Hirvo Surva ja Ingrid Roose) Kultuurikatlas
2017 - XII noorte laulupeo «Mina jään» ideekavandi autor, peadirigendi assistent, sümfooniaorkestrite liigidirigent
2017 - ooper «Pilvede värvid» esietendus (Estonia)

Lisaks kirjutanud muusikat lavastustele Linnateatris, Rakvere teatris, Draamateatris ja Kinoteatris / Nargen Operas.

Töötab VHK keelpilliorkestri dirigendina.

Tagasi üles