Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti tüdruk, kes oli Malta peaminister

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Helene Brit Hololei läbis esimese eestlasena Euroopa kooli algusest lõpuni.
Augustis Tallinnas: Eestis suvepuhkusel olles näitas Helene Brit Hololei (vasakul) sõpradele Eestit. Pildile kutsus ta inglise-śoti perest pärit Rheanna Nobbsi,kellega nad on sõbrustanud väikesest peale. Eesti pealinnas pani neid imestama õhtune tänavate tühjus, Narvas aga oodanuks nad, et mõlemal pool Eesti-Vene piiri on rohkem sõdureid. | FOTO: Eero Vabamägi

Malta peaminister oleks ilmselt pikalt luksunud, kui teadnuks, et ühes europealinna rahvusvahelise kooli rollimängus võeti ta kohalt maha ja väikest saareriiki asus juhtima Helene Brit Hololei – esimene eestlane, kes käinud algusest lõpuni, eelkoolist lõputunnistuseni läbi Euroopa kooli Brüsselis.

Tervituseks Brüsseli moodi kolm põsemusi, avaldab Euroopa pealinnast koos vanematega augustiks Eestisse igasuvist puhkust veetma tulnud Helene Brit Hololei (18), et oma esimesest koolipäevast Brüsselis ei mäleta ta endagi hämminguks suurt midagi.

Aasta oli 2004 ja Helene Brit viieaastane, kui tema isa Henrik Hololei eurovoliniku Siim Kallase kabinetiülemana tööle asus ning ema Marit Hololei roosas kampsunis ja valgetes sokkides tütre üle Woluwe-Saint-Lamberti linnaosas asuva Brüsseli II Euroopa kooli ukseläve aitas.

«Küll aga on mul esimestest koolipäevadest meeles, et vist olin natuke arg. Ikkagi võõras ümbrus ja võõrad inimesed, tõeline rahvaste paabel,» ütleb Helene Brit. Samuti mäletab ta endas väikese inimese kadedust, kui kooliaasta lõpus tuli tema klassi üks eesti poiss, kellega ta esiti ei tahtnud kuidagi seltsida. «Mulle meeldis olla ainuke eestlane, see oli kuidagi eriline,» mainib ta. Nüüd ajab see pisike kadedustunne tüdrukut muidugi naerma, sest lõpuklassis oli eestlasi juba seitse ja ka tema rahvastekirjus, inglaste poole kaldu sõpruskonnas on neid omajagu.

Kunagi ei saa sõpru valida ega inimesi hinnata nende rahvuse järgi.

Esimene eelkoolipäev: Helene Brit viieselt koduukse ees. / Erakogu

See oli aga siiski veel eelkool, kus lapsed alustavad tavaliselt juba neljaselt. Eelkool kestab kaks, algkool viis ja keskkool seitse aastat. Helene Brit jõudis enne algkooli esimest klassi olla kõige pisemate seas vaid üle poole aasta. Eelkool pole tegelikult kohustuslik ja on meile midagi lasteaiasarnast, ennekõike on see mõeldud kohanemiseks.

Et eestikeelset õppesektsiooni Brüsseli Euroopa koolides tollal veel polnud, läks Helene Brit ingliskeelsesse klassi ja õppis emakeelt võõrkeelena. Ometi sujus koolistart Brüsselis ja liiati veel inglise keeles kuidagi iseenesest ning valutult. «Mul polnud alguses mingeid hirme. Ma ju ei teadnud, mida karta,» nendib juulis Euroopa kooli lõpetanud Helene Brit. Ta teab, et neile lastele, kes varem juba Eesti koolis käinud, on kohanemine kindlasti raskem.

Mitu keelt suus

Lõbusad olid esimesed kuud aga küll. Eriti muljet avaldav oli väikesele tüdrukule jõulupidu kogu oma kulla-karra, show’de, etenduste ja lauludega. Isegi esimeste koolitundide keeleviperused olid naljakad. Näiteks tahtis ta pinginaabrile öelda, et too on oma põse pliiatsivärviga ära määrinud, aga ei osanud kaaslase poole pöörduda muuga, kui et «you are welcome» ehk võta heaks. Veel on tal mälusoppides pildikesed esimeste koolitundide kõnelemisharjutustest «show and tell» (näita ja räägi), kuhu tema võttis klassikaaslastele tutvustamiseks kodust kaasa lillas kleidis Barbie-nuku.

«Lugema ja kirjutama õppisin ma inglise, mitte eesti keeles,» nendib Helene Brit ja lisab, et seepärast tunneb end ka inglise keeles kõneldes-kirjutades paremini ja kindlamalt, olgugi et kodune keel on eesti keel. Õppeainena oli see talle aga tõsiselt raske. «Kas või kirjandite kirjutamine, kus mu lauseehitus kipub olema inglispärane. Teen sügava kummarduse kõigi ees, kes eesti keelt võõrkeelena õpivad, see on tõesti keeruline,» ütleb tüdruk siiralt ja peab oma eesti keele õpetajaid kuni viimase kahe aastani superheadeks. Eriti tänulik on ta Auli Uddele, kelle tunde ta väga ootas ja kelle kuuldes ei peljanud kunagi keelevigu teha. Loomulikult ei mindud hiljem tundides mööda ka klassikast, Eduard Vildest ega Anton Hansen Tammsaarest või uue aja menukirjanikust Indrek Harglast, kuid see, et eelviimase klassi talveeksami lugemisharjutuseks andis uus õpetaja ette «50 halli varjundit», hämmastas paljusid õppureid.

Enne eesti keele lõpueksamit kehtis vanematega kokkuleppel kodus lausa reegel, et iga kord, kui tüdruk kasutab kõneldes mõnd ingliskeelset sõna, võetakse trahviks taskuraha vähemaks – see distsiplineeris vägagi. «Eesti keeles on ju reegleid nii palju! Olen perfektsionist ega armasta eksida. Eks see tegi ka mu koolielu keerulisemaks,» arutleb vastne Euroopa kooli vilistlane. Talle istuvad matemaatika, füüsika või keemia rohkem just sellepärast, et neis on eksimisvõimalust vähem ja enamasti üks õige vastus. Teisalt meeldib talle ka filosoofia, kus, vastupidi, saab asju analüüsida ja oma arvamust esile tuua.

Siiski peetakse keeli Euroopa kooli üheks suuremaks tugevuseks, sest lõpetaja oskab vähemalt kahte võõrkeelt töökeele tasemel. Helene Brit valis kolmandaks keeleks hispaania, kuid ka näiteks ladina keel ja õppeekskursioon Rooma kuulusid tema hariduse hulka. Suurtest Euroopa riikidest tulijad on eriti heas seisus: olgu või sakslased, kes võtavad tihti koolist pagasina kaasa inglise ja prantsuse keele. Helene Britile on prantsuse keel Brüsselis elades aga iseenesest külge hakanud nii palju, et argiolmes tuleb ta sellega kenasti toime.

Inglise keele grammatikaks aga eraldi tundi polnudki, see sai selgeks ühes inglastega üksnes kirjutamise ja kirjanduse kaudu. Oma inglise keele õpetajat meenutab Helene Brit seejuures heldimusega kui kõige inglaslikumat britti, keda ta eales näinud on: lahe härrasmees Burberry trentšmantlis ja alati lipsustatud, must vihmavari käevangus. Temaga sai vaielda Brexiti teemal ja üldse võis igaüks tundides oma arvamuse välja öelda, ka Donald Trumpi kohta, kui tahtis. «Pigem meid julgustatigi vanemas kooliastmes vaidlustama seda, mida õpid. See andis enesekindlust erinevalt algkooli rusuvast kogemusest, kus üks õpetaja suutis laste enesehinnangu mõneks ajaks maatasa suruda,» räägib Helene Brit. Praegu saab ta aru, et veel raskem oli see toona tema vanematele. «Ema istus pikki õhtuid kõrval ja õppis koos minuga, et mind järele aidata ja kuidagi mu tuju tõsta. Kuidagi oskas ta mind siiski õppima peibutada ja tänu temale seda üldse teha jaksasin. See oli suur asi.»

Jalgpall on staar

Algusaastatel oli huvitav näha ka eri rahvusest ajalooõpetajate lähenemist Euroopa läinud sajandi ajaloole: igaüks teadis ja õpetas seda oma riigi vaatenurgast. Näiteks iirlane ei näinud asju sugugi nii nagu inglane. Kord pidid isegi vanemad sõna sekka ütlema, kui tüdruk tuli algkoolis koju teadmisega, et Hitler oli halb ja Stalin kangelane. Hiljem taltus ajalooõpetus juba neutraalsemaks. Samuti on tulnud Helene Britil nii õpetajatele kui ka kaaslastele mitmeid kordi selgitada, et vene keel pole tema kodukeel ja et nõukogude ajalgi ei õppinud eestlased koolis vene keeles.

Akadeemilises mõttes oli kõige raskem viimane aasta, kui kooli seltsielu särises vilkamalt ja tuli pööraselt palju õppida. See kurnas vaimu ja keha sedavõrd, et kui kolm suulist ja viis kirjalikku lõpueksamit kahe kuuga tehtud said ja viimane eksamihinne päev enne lõpuballi välja pandi, ei suutnud nad sõbrannaga isegi rõõmustada, vaid üksnes oimetult ohata, et midagi sellist ei tahaks mitte kunagi uuesti läbi teha. «Teisalt oli elus esimest korda selline tunne, et olen vist tõesti midagi suurt ära teinud,» kirjeldab ta emotsioone.

Siis tuli aga juba pidu ja pillerkaar: Euroopa kooli traditsiooniline lõpuball linnalähedases Château de Grand Bigardi lossis, koos pika kleidi, bufeeõhtusöögi ja baariga, kust sealsele kultuuriruumile omaselt ei puudunud vein ega õlu. Sinna kutsutakse ka õpetajad ja tänavu viis kõik ballilised peole Londoni kahekordne punane buss. Sellele eelnes tagasihoidlikum šampanjapokaalide kokkukõlistamine lapsevanemate seltsis, mis korraldatakse mõne lõpetaja kodus.

Vanu traditsioone on koolil muidugi veel. Näiteks viimasel koolipäeval võivad lõpuklassi õpilased teisi «kostitada» värvi- ja veejugadega. Varem lubati koolikaaslasi pritsida ka ketšupi, koeratoidu või muu ohutu rõlgusega, kuid nüüdseks on see minevik. Igav, arvavad lapsed.

Veel suurem elevus saadab aga Euroopa koolis jalgpalli ja see on suur osa kooli hingest. «Peaaegu kõik mängivad jalgpalli. Mina siiski mitte, mul pole piisavalt head koordinatsiooni,» muheleb Helene Brit. Igas vanuseastmes ja keelesektsioonis on oma jalgpallimeeskond, kus alati mängib ka kaks tüdrukut, ning igal aastal toimub suur jalgpallifestival Footfest, kus sakslaste ja portugallaste patriootliku kisakooriga ei suuda keegi võistelda. See on tegelikult heategevuslik üritus, kus kogutakse raha mõnele Aafrika koolile, pimedate juhtkoerte koolituseks või muule. Annetused tulevad muu hulgas kookide müügist, mida iga keelesektsioon küpsetab. Aga ka koolibändide võistluse võitja annetab preemiaraha heategevuseks.

Säravamatest seikadest meenub Helene Britile seegi, kuidas Esimese maailmasõja alguse mälestustseremoonial Ypres’i linnakeses oli tema see, kes ulatas Eesti tollasele peaministrile Taavi Rõivasele ausambale panemiseks punase mooni – see oli ainus lill, mis sealsetel kurikuulsatel lahinguväljadel pärast sõjaõudusi kasvama hakkas. Kõik sinna kogunenud ELi riikide juhid talitasid samamoodi, abiks üks oma riigi laps. Ta ei mäleta, millest nad põgusas viisakusvestluses rääkisid, küll aga on meeles, et ausamba poole jalutades müksas ta kogemata õlaga Briti peaministrit David Cameroni ja oli jahmunud, kui pikk mees too on. «Ning mõelda, harjutasime terve päeva ja igaüks sai isegi foto, et oma peaminister ära tunda, kuid asi ise kestis ainult mõned sekundid.»

Aga ka Helene Brit on olnud peaminister, nimelt Malta saareriigi oma. Siis, kui kõigist Euroopa koolidest kogunes rollimänguks Brüsselisse minivariandis Euroopa Nõukogu ja tehti samm sammult läbi kõik see, kuidas ELi riigid läbi rääkides ja vaieldes otsusteni jõuavad.

Sõpru üle maailma

Neid Eesti lapsi, kes peaksid samasse Euroopa kooli juhtuma, julgustab Helene Brit olema ise avatud. Pealegi on see kool nii suur, et üksi nurka nukrutsema jääda oleks üpris keeruline: «Igaüks leiab sealt kindlasti häid sõpru, n-ö oma inimesi, olgu nad itaallased, prantslased või kusagilt mujalt. Kui ka tutvumishetkel keelt ei osata, püütakse ikkagi mingil moel üksteisega suhelda.» Kiusamist seal pole ning õpetajad on enamasti hoolivad ja toeks, kui laps abi palub. «Mäletan, et kui ma kuidagi ei suutnud uskuda, et olin füüsikatöö teinud heale hindele, elas mu imetore füüsikaõpetaja sellele kaasa ja küsis, et miks ma ometi endasse ei usu. See oli ere hetk ja otsekui äratus, et ma ju tõesti suudan!»

Ta hindab väga ka koolist kaasa saadud elutõde, et kunagi ei saa sõpru valida ega inimesi hinnata nende rahvuse järgi, ning on õnnelik, et tal on sõpru üle maailma. Ja mitte mingil juhul ei tohi karta arvamust avaldada – kõigile pigem meeldib, kui julged klassi ees oma seisukoha välja öelda.

Pärast kolme head-aega-põsemusi saab Helene Brit rõõmu-uudise: ta pääses edasi õppima sinna, kuhu kõige rohkem soovis. Iirimaale Dublini ülikooli Trinity kolledžisse äri, majanduse ja sotsiaalteaduste erialale. Teine variant olnuks õppida sealsamas Dublinis majandust ja geograafiat või siis Suurbritannias Warwicki ülikoolis majandust, rahvusvahelisi suhteid ja poliitikat. Korraks on ta küll pisut kõhklev, kas tegi õige valiku, kuid siis arutleb, et see haridus on nii laiapõhjaline, et seda pole hiljem kuigi keeruline siduda füüsika või energiamajandusega, mis teda samuti huvitavad.

Mis keeles aga üks rahvaste ja keelte karussellis kasvanud Eesti tüdruk võiks mõelda? «Hm. Kui ma laon mängukaarte, siis loen numbreid eesti keeles. Unenägusid näen ja ka matemaatikat oskan ainult inglise keeles. Mu ladusa inglise kõnepruugi tõttu mõnikord ei usutagi, et olen eestlane. Ning näiteks perega õhtust süües kipuvad ingliskeelsed sõnad sisse libisema,» mõtiskleb ta. Tänavusuvise noorte laulu- ja tantsupeo pealkirja «Mina jään» mõtestas ta enda jaoks aga lahti nii: «Oluline on see, mida ma tunnen. Mina jään eestlaseks, ükskõik kus maailma otsas ma olen või mida teen.»

Mis on Euroopa kool?

Euroopa kool on loodud diplomaatide ja ELi asutustes töötavate vanemate lastele, kes saavad seal õppida eel-, põhi- ja keskkoolis ehk omandada üldhariduse eri keeltes. Kooli lõpetaja saab Euroopa bakalaureusekraadi, mis on Eesti gümnaasiumilõpetaja tunnistusest tsipa kangem. Üle Euroopa on neid koole praegu 14 – Brüsselis neli ja peagi lisandub ka viies.

Helene Brit Hololei lõpetas Brüsseli II Euroopa koolis Woluwes (Ecole Européenne Bruxelles II) ingliskeelse sektsiooni, kus põhiõpe käis inglise keeles ja oma emakeelt õppis ta akadeemilises mõistes esimese võõrkeelena. Kolmanda keelena omandas ta enda valikul hispaania keele.

Tema koolis sai õppida kaheksas ELi riigi keeles: inglise, prantsuse, saksa, hollandi, itaalia, portugali, soome ja rootsi. 2004. aastal, kui Helene Brit kooliteed eelkoolis alustas, polnud Brüsselis eestlasi kuigi palju ja eestikeelset õpet Euroopa koolides veel ei olnud. Läinud aasta sügisel loodi Brüsseli IV Euroopa kooli juurde eestikeelne sektsioon, kus Eesti lapsed saavad õppida ka oma emakeeles ja lisaks omandada veel vähemalt ühe või kaks võõrkeelt.

Lõpuaktus juulis: Helene Brit koos ema Marit ja isa Henrik Hololeiga. / Erakogu

Ema-isa Marit ja Henrik Hololei:

Ei mäleta, et meie pere oleks tundnud enne Helene Briti kooliminekut Brüsselis kuidagi erilist ärevust. Tunded ja hirmud olid samasugused nagu kõigil vanematel enne lapse esimest koolipäeva. Isegi võõrast keele- ja kultuurikeskkonda ei osanud me väga peljata, sest väike laps omandab ju keele ja kohaneb oludega ruttu. See, et ta polnud Eestis kooliteed alustanud, tegi asja isegi lihtsamaks ja ümberkohanemine jäi ära.

Et me tol ajal veel ei teadnud, kauaks üldse Brüsselisse jääme ja kuidas elu edasi kulgeb, mõtlesime pigem sellele, et kui ta peaks tagasi Eesti kooli tulema, kuidas ta siis siin kooliellu sulandub. On ju teada ja kuulda, et välismaalt tagasi tulnud lastesse suhtutakse Eestis tihti pigem tõrksalt ja millegipärast arvatakse, et see, kuidas õpetatakse Eesti koolis, on ainuõige. See on me meelest kolkapatriotism, millest tuleks üle saada.

Helene Britile sobisid Brüsseli Euroopa kool ja selle ingliskeelne sektsioon hästi. Kui mõelda enda kooliaegadele – ja tundub, et vähemalt osalt on asjad siiani sedasi –, siis Eestis keskendutakse liiga palju igale ainele eraldi. Euroopa koolis on vastupidi. Võtame või teadusained keemia, füüsika, matemaatika ja bioloogia, mis kõik on omavahel seotud. Seal õpetatakse kõigepealt nägema nende ainete vahel seoseid ja alles hiljem võetakse põhjalikumalt ette. See annab asjadest palju laiema ja selgema pildi.

Teine asi, mis sealset koolisüsteemi meie omast eristab, on see, et utsitatakse asju kahtluse alla seadma, ärgitatakse küsima ja vaidlema. See omakorda julgustab lapsi rohkem mõtlema ja arutlema, miks üks või teine asi on nii või teisiti, ning annab julguse esineda ja oma arvamuse välja öelda. Ei ole nii, et see, mis õpetaja ütleb, on absoluutne tõde.

Samuti on hea meel, et tütrel on sõpru ühest Euroopa servast teise ja temast on saanud varakult maailmakodanik, jäädes samas ise eestlaseks. Et koolis on ühe katuse all rahvusvaheline seltskond, õpivad lapsed seal väikesest peale eri rahvusi ja kultuure tundma, mõistma ning austama. Tänu sellele saavad nad maailmas paremini hakkama ega vaata asju läbi kitsa prisma.

Ehkki Helene Briti esimene akadeemiline keel oli inglise keel ja emakeelt õppis ta võõrkeelena, ei ole tema eesti keelele midagi ette heita. Kõik sõltub võõrsil muidugi õpetajast, kes peaks olema laia silmaringiga ja aduma oma vastutust, sest lapsed ei ela emakeele keskkonnas ja lisaks eesti keele grammatikale tuleb õpetajal aidata hoida armastust selle keele vastu ja ka eesti meelt. Sugugi mitte kõik eesti keele õpetajad, kellega kokku puutusime, ei ole sellest vastutusrikkast rollist aru saanud.

Tagasi üles