Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti õpetajad on välismaal hinnas

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Hiinasse on lihtne õpetajana tööle jääda, sest hiinlased ei taha sind ära lasta.
  • Eesti lapsed paistavad Euroopas silma hea kasvatuse ja viisaka käitumisega.
  • Soomes ei ole enam nii suurt usku hariduse jõusse, nagu on Eestis.
  • Soome koolides ei tohi õpetaja paremaid õpilasi isegi esile tõsta...
Oskar ja Maarja Tsimmer Tallinna lennujaamas alustamas noorte pedagoogidena teekonda Hiinasse. | FOTO: Kristjan Teedema

Tähelepanu, riigiisad, mitte ainult arstid ja ehitajad ei lahku Eestist. Võtke teadmiseks, et nüüd on hakanud ära minema ka maa sool – õpetajad!

Hiinat rikastamas

Iseenesest ei ole see, mida Oskar Tsimmer (26) soovis ette võtta, sugugi loogiline. Ta oli Tartu Ülikoolis põhikooli mitme aine õpetajaks õppides andnud aastaid koduõpetajana eratunde – «Lapsel on inglise keel kolm miinusega, palun tee ta kevadeks targaks!» kõlas tüüpiline palve – ja see meeldis talle. Meeldis, sest sai õpilasega individuaalselt tegeleda. Nii nägi töö tulemusi. Ent mullu tekkis tal mõte proovida midagi sootuks teistsugust ja uut.

Mõtles, et läheks õige Hiinasse.

Ebaloogilisus seisneb selles, et rahvarohke Hiina koolisüsteemis pole individuaalne lähenemine lihtsalt võimalik.

Tal oli peres Hiina-kogemus juba olemas. Abikaasa Maarja Tsimmer (27) oli tegutsenud Hiinas õpetajana viis aastat tagasi, kui läks Inglismaal ülikoolis turismiturundust õppides pooleks aastaks Lõuna-Hiinasse vahetustudengiks. Seal ei osanud õppejõud teda kui eurooplast kuidagi eksamineerida, mistõttu ta sai ettepaneku: õpetagu inglise ärikeelt, giidindust ja kultuuridevahelisi erinevusi ning ülikool paneb talle selle eest eksamid kirja. Nii läkski.

Kord, kui Maarja Tsimmer tänaval jalutas, astus talle ligi hiinlanna ning pelgalt oletades, et tal kui valgel inimesel on inglise keel nagunii hästi suus, kutsus ta eratunde andma. Ega need väga eraviisilised tunnid olnud: kaks-kolm korda nädalas kogunes restorani seltskond hiinlasi, viieaastasest täiskasvanuteni, kellega siis Tsimmer vestles, et nende inglise keelt arendada. «Issand, millist raha nad minu suunas loopisid!» meenutab ta. «Ma sain ühe õhtuga sama palga, mille õpetajad terve nädalaga.»

Oskar Tsimmerit ootasid mullu talvel Hiinas Sichuani provintsis 14 miljoni elanikuga Chengdus veelgi suuremad klassitäied – kuni 60 last. Tõsi, ta ei astunud klassi ette põhiõpetajana, vaid tema ülesanne oli põhiõpetajat aidata ja toetada. Kui tavaliselt seisneb Hiinas inglise keele tund õpiku ühislugemises – õpetaja loeb valju häälega sõnu ette ning klass kordab neid järele –, siis Tsimmeri ülesanne oli mitmekesistada õpet diskussioonide, dialoogide ja rääkimisharjutustega.

Asi on selles, et Hiina enda inglise keele õpetajate tase on maapiirkondades otse öeldes vilets. Kuna inglise keelt kohtab argielus harva, sest isegi välismaa filmid on alati dubleeritud, on nende kogemus valdavalt üksnes teoreetiline. Sedasi polnud sugugi haruldane, et paljud õpetajad lausa vältisid Tsimmerit, sest ei suutnud temaga vestelda või laususid lihtsalt, ükskõik mida Tsimmer ütles: «Yes, yes, very good!», ja kõndisid siis minema.

See-eest on Hiina õpilased enam kui püüdlikud. Nende koolipäev kestab sageli õhtul kella kuueni, millele järgneb õhtukool ning ühiselamus paar tundi kodutööde tegemist. «Kõige suurem häbi Hiinas on see, kui sul on kodutöö tegemata,» lausub Oskar Tsimmer. Kui õpilased nädalavahetuseks koju sõidavad, kulutavad nad sealgi enamiku ajast kodutöödele või eraõppele. Vanemaid, märgib Tsimmer, näevad nad nädalalõpul tihti vaid tunni.

Õpilaste püüdlikkus ja siirus, mis väljendub sügavas lugupidamises õpetajate vastu, viis sellest sügisest Oskar Tsimmeri koos abikaasa Maarjaga taas Hiinasse Chengdusse õpetama. Heade õpetajate põuda kannatav Hiina vajab neid ja nende kogemust – hoolimata nende noorusest. Esialgu lähevad aastaks, aga kui kauaks võivad jääda, seda nad ei tea. «Hiinasse on lihtne jääda,» lausub Maarja Tsimmer. «Sest sind ei taheta sealt ära lasta.»

Euroopa südames õnnelik

Haridusministeeriumi ametnikuna, Euroopa koolide inspektorina, oli Regina Eimre (49) sõitnud juba pea kolm aastat Brüsseli ja Luksemburgi vahet, kui ühtäkki tundis: aga mis oleks, kui ma ei käiks siin külalisena, vaid töötaksingi siin? «See oli positiivne tunne,» meenutab ta, «ja tunne ju ei peta!»

Eimre on läbi ja lõhki haridusinimene. Pärast keskkooli lõppu läks ta lasteaeda kasvatajaks – ja nautis seda. Seejärel õppis Tartu pedagoogilises koolis ja töötas viis aastat algklasside õpetajana, misjärel kutsusid Audentese erakooli juhid ta Tartu filiaali lastekooli looma. Audenteses töötas ta kümme aastat, kuni selle sulgemiseni Tartus, misjärel avas eralasteaia Puhh, mis tegutseb tänini. Siis tuli kutse minna tööle ministeeriumisse välishindamise osakonda. Ent seitse aastat ametnikutööd pani igatsema uuesti kooli, klassi ja laste järele.

Regina Eimre lahkub Tartu üürikorterist, et lennata Brüsselisse lapsi õpetama. / Margus Ansu

Eelmisel aastal jooksid Eimre soovid ja avanenud võimalused kokku: Brüsseli 4. Euroopa koolis avati eesti sektsioon ja loodi eelkooli klass, mis tähendab, et esimest korda Euroopa koolide ajaloos said eesti lapsed hakata õppima kõike eesti keeles. Eelkooli ehk nursery õpetaja kohale kandideeris tosin inimest.

Konkursi võitis Eimre, kuigi ta oli viimati klassi ees seisnud aastal 1997. Ta usub, et võitis tänu sellele, et temast kiirgas vastupandamatut soovi taas õpetajaks hakata. «Missioonitunne oli see, mis vedas mind kooli tagasi,» ütleb Eimre. Ta müüs maha oma maja Tartu lähedal Ülenurmes ning kolis koos kolmest lapsest ainsana veel kooliealise, 17-aastase Victoriaga Brüsselisse.

Mullu sügisel alustas ta Euroopa koolis viielapselise rühmaga. Kevadeks laste arv kahekordistus. Mitmed eestlased tõid oma 4–6-aastased jõnglased teistest koolidest üle eestikeelsesse eelkooli klassi.

«Esimene aasta sai läbi – ja ma olen nii õnnelik!» tunnistab ta.

Õnnelik seetõttu, et kui klassis on kümme last, jõudis ta tegeleda tõepoolest igaühega. Samuti seetõttu, et sai olla loominguline: õppekava on Euroopa koolides küll ühine, aga kuidas seda ellu viia, on iga pedagoogi enda otsustada. Selline suhtumine annab õpetajale vabaduse. Samas on suures, ligi 3000 õpilase ja umbes 400 õpetajaga koolis paljud asjad täpselt reguleeritud. Vanemad, kes lapsi hommikul kooli toovad, annavad need väravas üle saatjale, kes viib lapsed päeva alguseks kindlasse kohta, näiteks saali, kuhu õpetaja neile järele tuleb. Iga lapse koolikoti küljes ripub silt, kus kõige muu hulgas – näiteks, kas ta läheb koju vanema auto või koolibussiga – on kirjas isegi see, mille vastu ta allergiline on. Samuti pole koolis õpetajal vaba voli, et võtab õpilased lihtsalt sappa ning viib nad muuseumi. Kui seda teha, tuleb sellest eelnevalt tingimata juhtkonda teavitada ja vajadusel kaasata politsei. «Me ei ela turvalises maailmas,» nendib Eimre.

Ta elab Brüsselis kolmetoalises korteris, mille eest maksab 1200 eurot kuus. Tütre Victoria koolitoidule kulub aastas ligi 1500 eurot. Ka koolibuss on tasuline. Ehkki palga üle, erinevalt Eesti pedagoogidest, pole põhjust vähimatki nuriseda, kinnitab Eimre, et ei tööta Brüsselis vaid raha pärast. Töötab pigem sellepärast, et tunneb sealses rahvusvahelises seltskonnas õpetajana töötamisest siirast rõõmu.

Ja kuidas saakski ta seda mitte tunda, kui kuuleb koolis kolleegidelt, et eesti lapsed on hästi kasvatatud ja uskumatult distsiplineeritud. Kord, kui ta viis oma õpilased Belgia kuninglikesse kasvuhoonetesse, astus talle ligi vanapaar, kes päris imestunult: mis rahvusest need lapsed on?

«Issand, kui hästi nad oskavad käituda, kui vaiksed ja viisakad nad on,» kiitis vanapaar.

Õpilaste partner

Mis on kehalise kasvatuse tunnil pistmist poliitikaga? Ega Eesti koolis olegi, aga Rootsi koolis on küll. Lausa peabki olema, sest seal, nagu tõdeb Miina Saarna (33), kes õpetab teist aastat Stockholmi rahvusvahelises koolis, on elementaarne, et eri ained ja valdkonnad tuleb omavahel siduda. Või nagu võõrsõnaga öeldakse: integreerida.

Niisiis, kui Saarna viienda klassi õpilastel on üheks aineks poliitika, ei kirjuta nad selle raames üksnes esseesid ja kõnesid ega pea pelgalt debatte, vaid seovad poliitika ka kehalise kasvatusega. Mis tähendab näiteks, seletab Saarna, et õpilased saavad kogemuse: nii nagu poliitikas, on meeskonnatöö tähtis ka spordis, kusjuures nagu poliitikas, leidub ka spordis mänge, kus liider domineerib või kus kõik on võrdsed.

«See kõik on seostamise küsimus,» lausub Saarna, «ja selles siinse kooli võlu ongi – ma õpin ise ka seoseid looma ja laiemalt mõtlema.» Ja lisab: «Õpetaja peab olema loov, valmis õppima ja muutuma. Kui õpetaja ei ole valmis muutuma, siis...» ohkab Saarna, «on tal raske õpetada.»

Suurim erinevus võrreldes Eesti koolidega, mida klassiõpetajana töötav Saarna on täheldanud, seisneb selles, et Stockholmi rahvusvahelises koolis on õpetaja õpilastele partner, mitte ei vaata neile ülevalt alla. See tuleb ehedaimalt esile aines, mida kutsutakse unit of inquiry. Igal õppeaastal on programmis kuus unit’it, kus käsitlemisele tulevad suured teemad, näiteks «Kes me oleme?» või «Kuidas jagame planeeti Maa?». Nendes ainetes määravad just lapsed, mitte õpetaja, kuidas seda teemat mõista ning mismoodi seda ühiselt uurida. Ja seetõttu, täheldab Saarna, on ka laste huvi õppida tavalisest sageli palju suurem.

Saarna tunnistab, et selline õppesüsteem, mida lisaks õpilaste ja õpetajate partnerlusele iseloomustab ka õpetajate tihe koostöö, on tohutult avardanud nii tema silmaringi kui arusaamist, mis on kool tegelikult. «Minu jaoks on kool koht, kus õpetajad ja õpilased õpivad koos,» lausub ta. «Mitte nii, et ainult lapsed õpivad ja õpetaja ütleb, mida peab õppima.»

Miina Saarna lõpetab ülikooli ja läheb Rootsi õpetajaks. / Ain Saarna

600 õppuriga Stockholmi rahvusvahelises koolis, kus Saarna klassi 21 õpilase hulgas leidub paljude rahvuste esindajaid ameeriklastest hindudeni, ei saa lapsed viienda klassini hindeid, vaid kolm korda aastas igas aines kirjalikku tagasisidet. Jah, see võtab õpetajalt tohutult aega, möönab Saarna, kuid sellega harjub ära. Lisaks käivad õpilased kaks korda aastas koos vanematega klassijuhataja juures arenguvestlusel, kus esitavad ühtlasi oma portfoolio. Portfoolio on mapp, kuhu õpilased koondavad enda arvates oma parimad tööd, mida nad arenguvestlusel analüüsivad.

Koolipäeva kuulub ka tunnipikkune vahetund, kus õpilased ja õpetajad, olgu ilm kui hull tahes, kogunevad kooli õue. Kes tahab, mängib jalgpalli – ja 15-aastased mängivad heal meelel koos 7-aastatega ning poisid tüdrukutega –, kes tahab, ajab õpetajaga juttu, ja kes tahab, võib raamatut lugeda (eeldusel, et ilm pole väga raju). Saarna sõnul valitseb koolis sõbralik vaim: kõik üritavad üksteist mõista ja konfliktid, nii palju kui neid üldse tekib, lahendatakse alati rääkimisega.

Saarna kolis Stockholmi vahetult pärast Tallinna Ülikooli klassiõpetaja magistriõpingute lõpetamist eelmisel aastal, sest ta elukaaslane on rootslane. Kuigi ta oli ülikooliõpingute kõrvalt juhatanud Kadrioru saksa gümnaasiumis üksvahe koguni kahte klassi korraga, ei hellitanud ta lootust, et Rootsis kohe tööd võiks leida. Igaks juhuks läkitas ta päev pärast Stockholmi saabumist oma CV rahvusvahelisele koolile. Konkurss sinna oli tema teada krõbe.

Järgnes kolm põhjalikku tööintervjuud – ning õpetaja koht oligi käes.

Võrreldes sellega, mida ja kuidas õpetab Saarna Stockholmis, nendib ta, et Eesti koolide õppekavad on liiga detailsed ja täis tuubitud ning usaldavad vähe õpetaja sisetunnet. «Eestis polnud mul näiteks aega õpilasi sohu viia,» meenutab ta, «sest kogu aeg pidin ainega edasi liikuma.» Paindlikkust on vähe, ütleb ta selle kohta.

Pööre kuldses keskeas

Juba viis aastat on Maiu Juurik (56) õpetanud Soomes saami-eesti segapere neljale lapsele eesti keelt, kuid pole noist kolme, peale Tallinna õppima siirdunud vanima tütre, elu sees kordagi kohanud.

Asi on selles, et Juurik elab Helsingis, aga tema õpilased 1200 kilomeetri kaugusel põhjas Utsjokil. Hiiglasliku vahemaa tõttu käib laste õpetamine Skype’i teel.

«Algul oli see väga võõras,» tunnistab Juurik. «Üks 45-minutiline tund oli sama, nagu kolm tavatundi klassi ees.» Sest pole kerge õpetada eri vanuses lapsi ühel ajal ekraani kaudu. Olgugi neljanda klassi poisid kaksikud, on nad erineva iseloomuga: üks on kiire, teine märksa aeglasem.

Vähemasti on lapsed, ennekõike tänu vanemate kodusele toele, tahtmist täis. «Mul tuleb vahel lausa pisar silma, kuidas nad tahavad õppida eesti keelt,» räägib Juurik. «Neil on oma kirjatehnika vihikud, kuhu nad kirjutavad väga ilusasti. Ma olen väga uhke selle üle.»

Enamik teisi Juuriku õpilasi elab ja tegutseb siiski Helsingis ja selle ümbruses. Alates aastast 2011, mil ta õpetab Soomes, on seal tema käe all õppinud eesti keelt kümned ja sajad eesti lapsed ning soome keelt lugematu arv Eesti ehitajaid ja koristajaid, bussijuhte ja biolooge, füüsikuid ja IT-spetse. Kuigi tema põhitöökoht on Tuglase Seltsis, annab ta nädalas tavaliselt kolmes-neljas kohas kokku veerandsada keeletundi. «Ma ajan siin Eesti asja edasi,» kinnitab ta. «Ma ei ole kodumaad maha jätnud ega ole mugavuspagulane.» Seda viimast lisab ta muigega.

Põhjused, miks viimati Elva gümnaasiumis eesti ja soome keelt õpetanud Juurik otsustas just 50-aastaseks saanuna siirduda Soome, on tema sõnul naljakad ja vähem naljakad. «Kui tulin 25-aastaselt kooli tööle,» meenutab ta, «lubasin endale, et kui saan 50, siis rohkem koolis ei tööta, sest 50-aastane vanamutt enam kooli ei sobi.» Nüüd nimetab ta tollast lubadust nooruslikuks ülbuseks.

Tegelikult, väidab Juurik, on talle alati meeldinud õpetada. «See on nii minu töö kui harrastus,» sõnab ta. Kui ta tütar Soomes lapse sünnitas ning teda endale appi kutsus, oli see Juurikule hea ettekääne, et tuua endagi ellu õpetajana pööre. Ta sai Soomes enesetäienduseks stipi, asus Helsingi ülikoolis koos teiste immigrantidega tudeerima pedagoogikat, misjärel sai Tuglase Seltsilt tööpakkumise – ja avastas peagi, et nõudlus tema kui keeleõpetaja järele Soomes muudkui kasvab.

Maiu Juurik Eesti kirjanduse kullafondiga Soomes. / Grete Ahtola, Tuglase Seltsi arhiiv

Aastate jooksul on ta saanud tuttavamaks ka Soome kuulsa haridussüsteemiga. Kui Eestis tuli tal kantseldada klassis üksinda kuni 38 õpilast, siis Soomes aitavad õpetajat tunnis mõnikord koguni kaks-kolm abiõpetajat. Sest Soomes kehtib põhimõte, et olgu laps autist või Aspergeri sündroomiga, kõik peavad õppima üheskoos. Juuriku sõnul valitseb Soome koolides meeletu õpilasekesksus, mis tähendab, et esimestes klassides ei lange põhitähelepanu mitte sellele, kuidas laps lugeda oskab, vaid kuidas ta end klassis tunneb. Samuti on ta märganud, et Soome koolides puudub igasugune võistlemine, mistõttu ei või kedagi isegi esile tõsta, ja kui ta on rääkinud Eesti koolide aineolümpiaadidest, on Soome kolleegid teinud selle peale suured silmad: mis need veel on?

Kummatigi, märgib Juurik, usuvad vähemasti tema tähelepanekuil eesti lapsed hariduse jõusse rohkem kui soome lapsed. «Mult küsitakse tihti, et Eesti riik on nii väike, tubli ja kultuurne – kust see tuleb? Ütlen siis, et uskumisest, mida paremini ma õpin, seda rohkem on mul võimalik tulevikus saavutada. Minu arvates Soomes seda usku väga enam ei ole,» lisab ta.

Kinnitust, et see võib nii olla, on ta kuulnud Soomes ka eesti laste suust. Nood on kurtnud, et Soome koolis justkui ei nõutagi midagi – et isegi siis, kui kodutöö on tegemata või saad kehva hinde, ütleb õpetaja alati, et kõik on hästi.

Mis minust saab?

Juba siis, kui Triin Jürgenstein oli kõigest 19-aastane Tartu Ülikooli esmakursuslane, käis ta nädalas ühe päeva oma kodukoolis, Paide ühisgümnaasiumis, et õpetada kirjandust. Sellepärast, et kooli naispedagooge, nagu ta märgib, oli tabanud beebibuum. Nii seal kui hiljem mujal koolides, magistrikraad juba käes, töötas ta alati pühendunult ja innuga, hiliste õhtutundideni. Ta tundis südames, et teeb õiget asja, et temast on lastele kasu – aga üks küsimus hakkas ajapikku kummitama: «Kui ma kogu aeg muudkui annan, mis siis minust saab?»

Tahaks midagi teistsugust proovida, leidis ta. Ja otsustas, nagu ta ütleb, hüpata pea ees tundmatusse vette – õpetada eesti keelt võõrkeelena. Ning seda mitte Eestis, vaid Lätis.

Kaks aastat tagasi võitis ta ligi kümne inimese konkursil Riia eesti kooli eesti keele õpetaja koha.

Ligi kahesaja õpilase ja 20 õpetajaga Riia eesti koolis õpivad tegelikult peamiselt lätlased ning õppetöö käib läti keeles. (Aktused on siiski kakskeelsed.) Ehk umbes kolmandik lastest on esivanemate kaudu Eestiga seotud. Õpilaste vanemad usuvad, seletab Jürgenstein (30), et eesti keel, mida lapsed hakkavad õppima esimesest klassist kolm tundi nädalas, annab neile elus paremad valikuvõimalused. «Tublimad saavad eesti keele hästi selgeks ning suhtlevad eesti keeles heal tasemel,» kinnitab Jürgenstein. Suvel käis ta oma neljanda klassi rahvatantsijatega Tallinnas tantsupeol. Ja kuigi mõni proovides antud eestikeelne korraldus peegeldas nende silmist arusaamatust, said väiksed lapsed hakkama küll.

Suurim erinevus võrreldes Eesti koolidega seisneb selles, et hindamine käib lätlastel kümnepallisüsteemis. Miks nii, sellele, tunnistab Jürgenstein, pole ta kelleltki ammendavat vastust saanud. Küll oskab ta oma kogemustest tuua välja, mille poolest erinevad Läti õpilased Eesti õpilastest: «Nad on väga emotsionaalsed ja julged. Kui midagi on hästi või halvasti, ütlevad nad selle kohe välja. Ma polnud algul sellise vahetu tagasisidega harjunud.»

Töö võõrkeelses keskkonnas sunnib leidlikkusele, et hakkama saada. «Pead palju panustama ja olema loov,» ütleb Jürgenstein. «Näiteks kuidas tuled välja olukorrast, kui kõik õpilased sinust tunnis aru ei saa? Kuidas lapsi motiveerida, et nad tahaks rääkida ja suhelda eesti keeles?»

Triin Jürgenstein võtab Riias läti laste õpetamist tõsiselt. «Õpetaja peab olema eeskuju, et laps tunneks: õpetaja hoolib temast,» ütleb ta. / Erakogu

Tema leidlikkuse ja panustamise eesti keele õpetajana Riias maksab kinni Eesti riik, kes tagab talle ka elamise kahetoalises korteris. Läti õpetajad, mis seal salata, peavad temaga võrreldes ajama läbi kitsamalt: nonde põhipalk jääb isegi alla 700 euro. «See on naeruväärselt väike,» nendib Jürgenstein. «Vahel mõtlen, mis neid küll motiveerib.»

Jürgensteini motiveerib see, et ta tunneb oma tööd Riias Eesti silmis väärtustatuna. Igatahes tagasiside, kinnitab ta, on olnud tunnustav. Seda tööd võib jätkuda talle seni, kuni ta vaid soovib. Sest tänavu sügisest, Jürgensteini kolmandast kooliaastast Riias, muutus tema tööleping tähtajatuks.

Tagasi üles