Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Nahkhiirte kuningriik Eesti esimeses fosforiidikaevanduses

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Fosforiidikaevandus Ülgasel oli rajamise ajal üsna muljetavaldav tööstusrajatis.
  • Nahkhiirte tõttu on käikude külastamine aasta ringi keelatud.

Et saada valmis järjekordne artikkel sarjast «Eesti kõige-kõige», käis Postimees Maardu külje all kunagises Ülgase fosforiidikaevanduses otsimas väidetavalt seal asuvat Eesti suurimat maa-alust juga. Juga jäi leidmata, aga muidu oli väga huvitav.

Vikipeedia ja teiste esmajoones käe alla jäävate allikate põhjal võib järeldada, et Eesti esimene fosforiidikaevandus Ülgasel oli rajamise ajal ehk 1920. aastate paiku üsna muljetavaldav tööstusrajatis.

Fosforiit on lihtsustatult iidsete käsijalgsete kojad või karbid, mis sisaldavad väetisetööstusele vajalikku ainet difosforpentoksiidi. Ülgasel veeti karbipooli sisaldav kiht, mille paksus oli alla meetri, sealsamas mäeküljel asunud rikastusvabrikusse. Seal sõeluti karbid massi seest välja ja jahvatati fosforiidijahuks. Sellise väetise fosforiidisisaldus oli väike, see polnud kuigi nõutud kaup ning sestap polnud ka tollane fosforiidikaevandamine just kõige kasumlikum äri.

Valmistoodang toimetati kaevandusest minema meritsi. Selleks oli ehitatud kitsarööpmeline raudtee kaevandusest paari kilomeetri kaugusele Koljunuki sadamasse. Paraku põles kaevanduse, täpsemalt selle rikastusvabriku hoone 5. detsembril 1938 maha ja sellega oli Ülgasel fosforiidikaevandamisel ots peal. Säilinud on vaid mõned kunagise rikastusvabriku müürid ning üle tee paekivist alajaama hoone. Samuti kaevanduskäigud, millel ühtedel andmetel on pikkust neli, teistel koguni kuus kilomeetrit.

Käigud on kohati madalamad, kohati kõrgemad. Kokku läheb mäekülje sisse seitse käiku, mis on omavahel ühendatud külgkäikudega.

Mõnes käigus ei saagi aru, kas on toimunud varing või on lahti raiutud kasulik kiht lihtsalt samasse kohta vedelema jäänud. Ühe käigu kõrvalharu lõpeb mitme meetri sügavuse auguga, mille põhjas on vesi. Võib-olla seda pidasidki silmas need, kes maa-alusest joast rääkisid? Vist siiski mitte, sest voolavat vett pole seal isegi pärast mitu päeva kestnud paduvihmu.

Käigud on kohati madalamad, kohati kõrgemad. Kokku läheb mäekülje sisse seitse käiku, mis on omavahel ühendatud külgkäikudega. Kui nutiseade näitab, et oleme maa all kõndinud umbes kolm kilomeetrit, jõuame ühe külgkäigu lõpus oleva võreni. Meenuvad lapsepõlves loetud Tom Sawyeri seiklused, kus pandi samuti maa-aluste käikude sissepääsule tugeva tabaga uks ette, et keegi käikudes ära ei eksiks ega surma saaks. Kui siis uks mõne aja pärast taas avati, leiti selle tagant Indiaani Joe laip. Käikudes ennast varjanud kurikael oli enne nälga suremist ära söönud kõik kaasas olnud vahaküünlad ja paar nahkhiirt, mis tal õnnestus kätte saada.

Küllap on Ülgasel püütud võrega nahkhiiri inimeste eest kaitsta, kuid see konkreetne takistus paneb küll kulmu kergitama. Käikudes uitajal tarvitseb vaid sadakond meetrit tagasi minna, mööda mäekülge sama palju maad jälle edasi liikuda ning juba ta jõuab järgmise käiguni, mis möödub mainitud võrest juba teiselt poolt.

Käik on suvalises kohas võrega suletud, teisele poole võret pääseb vaid väljast ringi minnes. / Toni Läänsalu

/ Toni Läänsalu

Käikude toestusest on säilinud üksikud mädanenud postid. / Toni Läänsalu

Südasuvel nahkhiired oma elupaika vist eriti ei kasuta, sest mitmekilomeetrisel rännakul näeme vaid mõnda üksikut isendit käigu laes tukkumas. Kutsumata külalistele nad igatahes ei reageeri. Kui retke lõpus mööda mäekülge alla rikastusvabriku varemete juurde ronime, leiame sealt veidi viltu vajunud ja võssa kasvanud infotahvli. Muu jutu sees mainitakse seal ka seda, et nahkhiirte tõttu on käikude külastamine aasta ringi keelatud.

Uudishimulikud seda keeldu aga kas ei märka või lihtsalt ei hooli sellest. Kuidas muidu saaks kõik käigud olla täis õlle- ja muude karastusjookide taarat. Mõnes pehmema pinnasega kohas on nii palju jalajälgi, et võiks arvata, et seal on käinud päris mitu turismirühma.

Üks kaevanduse seitsmest sissepääsust. / Toni Läänsalu

Kaevanduse rikastusvabrikust on säilinud vaid mõned paemüürid. / Toni Läänsalu

Eksimise hirmu ei olnud, valgus paistis sissepääsudest üsna kaugele. / Toni Läänsalu

Ühe käigu lõpus on mitmemeetrine süvend, mille põhjas loksub vesi. / Toni Läänsalu

/ Toni Läänsalu

Tagasi üles