Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Peaaegu täiskasvanud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tauno Vahter raamatu «Disney dekonstruktsioon» esitlusel Viru tänava McDonald’sis 5. septembril 2000. See raamat hoiaks tänini Tänapäeva kõige halvemini müüdud raamatute edetabeli esikohta, kui vahepeal poleks avaldatud ühe soome pagulaskirjaniku geiromaani. Aga see oli alguses. Nüüd on nii Tauno Vahter kui ka kirjastus Tänapäev 18 aasta võrra targemad ja smurfidega ei mängi. | FOTO: Toomas Huik

Tänapäev sai 18 ja ühtlasi täitus Tauno Vahteril 18 aastat tööd Tänapäevas – oleks aeg enam-vähem täiskasvanuks saada, aga 18 aastaga on kirjastamine üsna palju muutunud.

Tänapäev alustas ametlikult 1. septembril 1999, kuigi mõned raamatud jõudsid selle nime alt ilmuda juba varem. Ma ei teadnud raamatute kirjastamisest mitte midagi, aga kuna olin mõne raamatu tõlkinud ja paari raamatut lugenud, siis anti mulle konsultandi ametinimetus, mis tähendas ülikooli kõrvalt paaril päeval tööl käimist. Esimese nelja kuuga suutsime avaldada 13 raamatut ja järgmisel aastal umbes 45.

Nullist alustada on raske ja muidugi läks ka meil hulk asja nihu. Näiteks minul oli idealistlik mõte alustada populaarteaduslike raamatute sarja. Jõudsime avaldada mh raamatu «Disney dekonstruktsioon», millele tegime esitluse Viru tänava McDonald’sis, nii et iga osaleja sai lasteeine. See oli palju aastaid meie kõige halvemini müüdud raamat, kuni paari aasta eest avaldasime ühe soome pagulaskirjaniku geiromaani, mis hoiab nüüd rekordit enda käes.

Tänapäevale aitas rahaliselt jalad alla saada kahes köites «Eesti rahva elulood», mis müüs väga hästi ja sai raha uskumatutest allikatest, muuhulgas valitsuse reservfondist (sic!).

1999. aastal ilmus eesti keeles 7,1 miljonit, eelmisel aastal 4,6 miljonit raamatut. Kui me alustasime, oli keskmine raamatu hind 130–140 krooni ehk umbes 9 eurot. Praegu on väga lähedal hetk, kui värvilise lasteraamatu hind ületab 20 euro piiri. Keskmine palk oli tollal umbes 4500 krooni ehk alla 300 euro. Ostujõud on kasvanud, aga tiraažid järjest langevad, nii et hinnatõus ei lähe autoritele, tõlkijatele-toimetajale, vaid lihtsalt omahinna katteks.

Raamatupoode on rohkem ja ilusamaid, aga nende pidamise ja raamatute vahendamise kulud suured. Kui vaatan algusaegadele, siis on isegi tõlgitud ilukirjanduse tiraaž olnud vähemalt tuhat või rohkem. Praegu on 700–800 võrdlemisi tavaline trükiarv, kuuldavasti ei hakka mõni kirjastus enam üle 500 tegemagi. Tõlgitud ilukirjanduse müügi langus pole muidugi omane ainult Eestile, hiljuti mainiti just, et Soomes müüakse tervelt 60 protsenti kogu aasta ilukirjanduse müügist jõuluajal.

Arvake, mis on meie kõige müüdumad ilukirjanduslikud raamatud viimase paari aasta jooksul? Need on «Väike prints» ning «Sööbik ja Pisik». See on muidugi tore, et neid raamatuid ostetakse, aga tegelikult on see äärmiselt halb märk: näitab seost koolikirjanduse nimekirjaga ja üldise lugemuse kehva taset. Mõne üksiku vana raamatu ületsiteerimine on umbes sama kui süüa iga päev makarone ja neid taevani kiita.

Tõlgitud ilukirjandus on kõige karmim valdkond, mida kirjastada (entsüklopeediate aeg on õnneks möödas). Peaaegu iga alustav kirjastus tahab teha ka kvaliteetse tõlkekirjanduse sarja, peaaegu kõik neist suletakse. Kui keegi peaks tahtma teha ainult tõlgitud ilukirjandusele panustava kirjastuse, siis on pankrot enam-vähem kindel. Meil on «Punase raamatu» sarjas ilmunud üle 130 raamatu, aga enamik neist lõpetab miinusega. See on see osa kirjastamisest, millele me maksame enamasti ise peale, kuigi sageli toetab ka näiteks Kultuurkapital. Sama pädeb kolleegide-konkurentide samasuguste sarjade kohta.

Kuna meil viinavabrikut või apteeke ei ole, siis kuskilt peab ju raha tulema, et avaldada seda, mis on kahjumis. On raamatud, mida tahad avaldada, ja on raamatud, mida peab avaldama, et saaks neid esimesi teha. On raamatuid, kus need kaks langevad kokku, aga värvimisraamatud, tarokaardid ja kristallid lähevad selgelt teise kategooriasse. Meil on aastatega tekkinud põhimõte, et mõnda asja me siiski ei avalda, näiteks vanglakirjandust või räigemat esoteerikat, mis võib olla tervisele ohtlik.

Meil on 18 aastaga ilmunud 1900 raamatut, nii et muidugi on ilmunud ka sellist, mille üle ei saa uhke olla. Näiteks on piinlik meenutada Jutta Rabe Estonia-raamatu avaldamist (võtan süü enda peale) ja üht enne valimisi ilmunud labasepoolset tellimustööd.

2007 ilmus Eestis umbes 120 raamatut, mida müüdi üle 2000 eksemplari. 2016 oli selliseid raamatuid kõigest umbes 40. Naljakas on lugeda juba 2001. aastal Äripäevas ilmunud lauset: «Eesti kirjastamises valitseb tohutu ületootmine.» Eesti kirjastamisest ei ole üle käinud pankrotilainet ega ole toimunud suuri ühinemisi, aga turg muutub konkurentsitihedamaks ja käib spetsiifiline kidumine. Võrreldes 18 aasta taguse ajaga, on kadunud tollal olulised tegijad Entsüklopeediakirjastus, Olion, Tea on saneerimisel. Aga enamik on alles. Ühinemisi pole toimunud peaaegu mitte ühtegi, väliskapitali ei ole.

Kui muu meedia reklaamirahaga oli hästi, ei tundnud kaks suurt meediagruppi raamatukirjastamise vastu erilist huvi. Nüüd ühendab Ekspress oma kahte raamatukirjastust (Hea Lugu ja Ajakirjade Kirjastuse raamatuosakond). Postimees üritas mitut kirjastust üles osta, kuid ei jõudnud rahas kokkuleppele ja üritab nüüd oma jõududega kirjastust luua, kuigi polevat ka ostmise mõttest loobunud.

Viimase paari aastaga on Eestisse jõudnud nn vertikaalne kirjastamine ehk kirjastajaks on hakanud müügikanalid: Apollo ja Rahva Raamat. See ei keera turgu pea peale, aga konkurents suureneb ja lisab omavahelisi pingeid.

Kui teiste riikide kogemuse pealt ennustada, on meie tulevik ilmselt see, et raamatud ilmuvad muidugi ikka edasi, aga nende hind tõuseb veel oluliselt. Tõlgitud väärtkirjandust hakkab ilmuma vähem ja selle hind tõuseb veel kiiremini. Nii nagu sagenevad jutud, et riik peab hakkama sisukama meedia tootmiseks peale maksma, tekib sama küsimus raamatute kirjastamise kohta. Meil on riigi doteeritud Loomingu Raamatukogu, aga see pole lahendus. Kui mitu ilukirjandusteose ostnud lugejat inimest ostab 4-eurose riigi doteeritud Loomingu Raamatukogu ja kui mitu 25-eurose romaani? Jah, mõned ostavad mõlemad, aga enamik mitte, langeval turul on riik üha suurem konkurent. Riik jõuab ka rohkem maksta, sest ei sõltu turust. Nagu teisteski hea keeleoskusega väikeriikides, on paljud hakanud lugema võõrkeelset originaali, mis pealegi on odavam.

Kirjastada ei saa paljude inimesteta. Kui muu valdkonna inimesele tunduvad kõik kirjandusinimesed paadunud boheemlased, siis tegelikult pole stereotüübil alust. Autoreid on kohutavalt erinevaid, on süstemaatilisi ja maniakaalseid kirjutajaid, mõni kirjutab üksikasjaliku plaani järgi nagu raamatupidaja, teine palanguga, mõni annab kogu aeg teada viimastest edusammudest, teine ei ütle sõnagi enne viimase punkti panemist.

Selles töös näeb üsna palju inimesi ja nii mõnigi nendest tutvustest on unustamatu, suurem osa heas mõttes. Terve hulk kaastöölisi on aastate jooksul paraku igaveseks lahkunud, kõigist inimestest ja juhtumistest saaks üsna paksu raamatu, millel oleks üsna vähe lugejaid.

Väga tihti on kogenud autor leplikum ja algaja ei soovi milleski järele anda. Noorematest autoritest on näha, et eesti keele oskus on 18 aastaga kehvemaks jäänud. Natuke liiga palju näeb seda, et uus tulija ei armasta kirjandust, vaid ennast selle sees. Natuke liiga palju näeb seda, et inimese lugemus on väike. Hea tõlkija ja toimetaja peavad teadma kole paljudest asjadest või vähemalt oskama kahelda ja otsida. Nelja lausejupi tsiteerimisest «Väikesest printsist» on vähe, peaks teadma oluliselt rohkem ajaloost, geograafiast jms – ühesõnaga, peaks ise rohkem lugema, siis saab aru, mis on kökenmöding ja mis on sweeper või Maxwelli deemon.

Kui kujundajate või tõlkijate puhul ühiseid iseloomujooni nii väga ei märka, siis toimetamine ja korrektuur on küll üks töö, mis soosib rahulikuma või rõõmsama meelelaadiga inimesi ja hüsteerikul ei maksaks seda tööd ette võtta. Mind paneb endiselt imestama, kuivõrd palju inimesi on põhjendamatult kõrgel arvamusel oma keeleoskusest ja tormavad võidurõõmsalt ära märkima leitud viga, aga ise teevad selle juures mitu uut. Olen ise tõlkinud üle 30 raamatu, millest kümmekond on ehk ka midagi väärt, aga ei pea end küll liiga pädevaks kõigis keeleteemades.

Enamik raamatuvaldkonna inimesi on alamakstud ja enamik teeb seda tööd suuremal või vähemal määral sellepärast, et neile lihtsalt meeldivad raamatud. Mesilaste surm oleks väike probleem, võrreldes sellega, kui lõpeks lugemine.

See on võib-olla pisut üllatav, aga raamatute kirjastamine on maailmas n-ö kultuurimajanduse kõige suurem valdkond: raamatuäri aastakäive on maailmas üle saja miljardi dollari, samas kui filmi- ja mängutööstuse käest käib läbi kummalgi umbes 90 miljardit, muusika aga on langenud juba alla 20 miljardi piiri. Raamatud ei ole kaugeltki surnud, suuremates riikides on tegu kasvava valdkonnaga, aga Eestis ja teistes väikeriikides on teatud spetsiifilised rahvaarvuga seotud probleemid.

Iga algus on raske, aga mõnes mõttes oli meil kõige raskem aeg 2009. Kriis tuli jaanuaris nii järsult, et tõmbas paljudel hinge kinni, kirjastuste müük langes 20–40 protsenti. Lisaks oli meil 2008 ilmunud ridamisi kohutavalt suure kahjumiga raamatuid, nagu teatmik «Kes? Mis? Kus?», «Perearst» või «Lopi ja Lapi», mille kõigi kahjum oli kuuekohaline. Oli 2009. aasta suve lõpp ja raha oli otsas.

Vaatasime masendavaid arve koos omanike esindajaga, kes ütles: «Sina oled nii noor inimene, et sulle on sellest kogemusest kasu, kui me selle üle elame, aga minul nii vanalt polnud seda küll vaja.»

Trükiarvete maksmine hakkas hilinema, palku kärbiti. Võtsime laenu ja ootasime, et hakkaks kergem. Õnneks läks aasta lõpus asi natuke vähem halvaks ja siis saabus väike ime ehk Seppo Zetterbergi «Eesti ajalugu» – üks raamat päästis peaaegu terve aasta ja kirjastuse.

Imekombel ei makstud mitte ühelegi inimesele lubatust hiljem, kuigi läks napilt. 2010 oli juba kergem.

Loomulikult on vahel konflikte: konkurentide, kaastöötajate, autorite või trükikodadega. Ühe raamatuga on tihti seotud viis või rohkem inimest ja kui see korrutada 150 raamatuga aastas, on potentsiaalseid miine päris palju. Aeg-ajalt saab sõimata («Mida te kurat habisete, kelleks te ennast peate? Kas te teate, kes ma olen?»), tavaliselt nende autorite käest, keda ei võta avaldada. Kõik biitlid peavad mõne Yoko Ono üle elama.

Paar korda on lahkumisavalduse kirjutamine üsna lähedal olnud, 18 aastat pole lühike aeg. Õnneks on meil korraga laual kohutavalt erinevaid teemasid, näiteks praegu nii erinevad asjad nagu Lõuna-Eesti linnade kadunud vaated, heegeldatud nukud, vanad Eesti pulmakombed, jaapani krimiromaan ja raamat Kašmiiri inimestest.

Parim küsimus (mida esitatakse telefonikõnedes ja e-kirjades enam-vähem iga nädal) on: «Kus teie raamatuid müüakse?»

Või kui hindad mõne aastaid seisnud raamatu alla 10 sendile ja pead sellest hoolimata 400 tükki makulatuuri saatma, võid olla kindel, et järgmisel päeval helistab keegi, kes nõuab just seda raamatut. «Miks te seda juurde ei tee, see on IGALT POOLT otsas!» Kallis lugeja, kus sa viimased neli aastat olid?

Kõige suurem õnnetus on raamatud, mille sisu on kahtlane, avaldamisega on pinu hädasid ning takkapihta selgub, et seda ei osteta. Kehva originaali või kehva tõlget ei päästa sageli ka kolm toimetajat.

Kõige parem tunne on siis, kui ilmub hea raamat, mis on korralikult tehtud ja mida ostetakse. Või siis, kui mõni eriti kaua ette valmistatud raamat valmis saab – meil kõige kauem (kümme aastat ja kolm kuud) töös olnud raamat on «oluline alustekst», mille ilmumisaega ei julge ma endiselt ennustada.

Kirjastamine on suures osas usaldusel ja isiklikel suhetel põhinev tegevus. Kui autor toob vähimagi palumiseta lauale hea käsikirja, mida oleks valmis vastu võtma iga kirjastus, siis oled teinud midagi õigesti. Kui autor tuleb õnnelikult või kohmetultki järele äsjailmunud raamatu eksemplaridele. Või kui näed kuskil bussis või pargipingil või kohvikus inimesi lugemas enda avaldatud raamatut, siis tunned, et ehk läheb see töö ikka asja ette.

Aitäh kõigile lugejatele, autoritele, toimetajatele, kujundajatele, müüjatele, kirjastajatele ja muudele inimestele, kes on kõik need aastad meiega olnud!

Tagasi üles