Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kogenud harrastaja: ilm on jooksja sõber ja vaenlane

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Keeruline on endale sisendada, et jõuad joosta küll, aga ilmaolud ei soosi.
  • Ent inimene harjub. Väikesed valud kaovad ning jooksutunnne paraneb.
Aivar Reinap. | FOTO: Erakogu

Täna-homme teevad tuhanded jooksusõbrad oma aasta olulisima jooksu. Võistlustele tulek on juba suur saavutus, sest võistlemine pole ju jooksmise juures peamine. Pigem on tähtis rahuldus liikumisest.

Olles juba 2,5 aastat Täppsportlaste jooksuklubis treener Riho Mendi treeningkavade järgi treeninud, tuleb tunnistada, et nii mõnedki asjad pole selle aja jooksul muutunud. Kehvades oludes kannatad sama moodi kui enne treeningutega alustamist. Kui jooksed pulsi punasesse ja pead nii pikemkat aega vastu pidama, siis füüsiliselt on sama kehv olla, kui algajana alustades. Lihtsalt parema treenitusega on kiirused suuremad ja jooks kestab vähem, kuid pikalt maksimaalse pulsiga jooksmine mõjub sama kurnavalt.

Näiteks Rakvere ööjooksul olid sel aastal ootamatud ilmaolud – äikesetormi eel oli õhk paks, juba sörkides keris pulsi üles ja särk oli mõne kilomeetriga märg. Hapnikku justkui polnudki ning süda tõrkus korralikult töötamast. Jooksu alguses oli juba selge, et tavapärast tempot on keeruline hoida, hea, kui üldse lõpuni jõuaks. Nii tuli lõputult veninud kilomeetreid kannatada ning iseendaga aru pidada, et miks ma sellise enesepiitsutamisega vabatahtlikult tegelen.

Selliseid ebameeldivaid kogemusi koguneb aasta peale rohkem – lähed hea tundega rekordit jooksma, kuid olud polegi sulle sobivad. Mulle ei passi näiteks palav ilm ning vaevalt et ka tugev tuul eriti kellelegi meeldib. Mullusel Tartu sügisjooksul oli nii meeletu vastutuul, et sisuliselt tuli ennast poolel maal murda justkui läbi seina ning korralikust ajast võis vaid unistada. Seega jääb treenitusest ja heast vormist tihti väheks, kui ümbritsevad olud pole sulle sobivad.

Tallinna sügisjooksul häid tulemusi lootvad osalejad ei peaks nädalavahetuselt tahtma palavat päikest, nagu oli eelmise aasta maratoni teises pooles, vaid jahedamat pilvist ilma koos jahutavate vihmasabinatega. Tänavune jahe suvi on treenimiseks olnud ideaalne ning palava päikese käes pikki distantse ei ole pidanud eriti jooksma.

Eelmise aasta Narva Energiajooksul oli ilm väga jahe ja sadas vihma. Starti oodata oli hirmus külm, kuid joostes hakkas peagi soojem. Kuna jahedas püsis pulss kontrolli all, õnnestus joosta üks eelmise hooaja paremaid aegu. Nädal varem, Raplas 10 kilomeetri jooksul, oli sarnane seis – vihmaeelne õhk oli imeliselt värske ning sellistes oludes sündis mul 10 km rekord, mida siiani pole õnnestunud üle lüüa. Hakka või ilma järgi võistlusi valima!

Kuidas motiveerida end järjepidevalt treenima, kui tulemused ei kipu paranema ning igasugu loodusjõud võivad su jooksu kihva keerata? Iseendale on keeruline sisendada, et jõuad joosta küll, aga päike, tuul ja «paks» õhk on kehvas jooksus süüdi. Eks vanus mängib ka hilistele jooksuga alustajatele oma vingerpussi ning areng ja taandareng käivad käsikäes.

Tihedam võistlemine võimaldab end eri distantsidel proovile panna ning ilma mõju ei ole sel juhul ka nii määrav. Sel aastal plaanin joosta ligi 33 võistlusel ja võistlusperiood kestab aprilli algusest oktoobrini. Kui pea kõigil võistlustel ja distantsidel tulemused aasta-aastalt paranevad, siis on ka lihtsam raskeid trenne taluda.

Kuigi staadioni keskmaadistantsid tunduvad emotsionaalselt huvitavamad ning ka pingutus kestab lühemat aega, on ühiskondlik surve pigem maratoni suunas. Maratoni läbimine on paljudele väljakutse, mis justkui kinnitab: olen tegija, kes suudab kõike. Eks ma isegi olen treenerile korduvalt peale käinud, et jookseks aastas ka ühe maratoni. Tema toob mu aga maale tagasi selgitusega, et maraton lõhub terve jooksuhooaja ning minu vanuses pole taastumine enam nii kiire. Ja kui aasta ainus oluline võistlus satub ebasobivatesse oludesse, siis on keerulisem end uueks hooajaks valmistumisel motiveerida.

Teisalt, kui ka mitmed võistlused lähevad järjest lörri, siis meenutan oma kahte peamist eesmärki, miks ma üldse jooksutrenni läksin: pääseda üleliigsetest kilodest ja vältida targalt treenides vigastusi. Mõlemad eesmärgid on üle ootuste hästi õnnestunud, kuigi aasta alguses ilmnes üks ootamatu probleem.

Terve eelmise aasta plaanisin treeneri soovitusel jooksusammu vahetada, kuid ei suutnud. Alustasin võistluse alguses õige sammuga, aga kui jalad väsisid ja tempo langes, siis läksin automaatselt vanale sammule tagasi. Kui oled harjunud üle kanna jooksma, siis jooks pöial on üle mõistuse raske. Eriti kui pöid pole harjunud suuremate koormustega. Eelmise aasta lõpus otsustasin igal juhul minna üle uuele sammule. Tagajärjed ei andnud kaua oodata – kiirused trennis vähenesid, Achilleuse kõõlusesse ja veel mitmesse teise kohta lõi valu, motivatsioon langes. Kui sammuvahetus kiiretel staadionijooksudel loodetud kasu ei andnud, siis hakkas enesekindlus paratamatult kaduma.

Ent inimene harjub. Väikesed valud kaovad ning treenitusega paraneb ka jooksutunne. Praegu on isegi kummaline mõelda, kuidas ma vana sammuga üldse nii kiiresti joosta suutsin. Teisi jooksjaid kohates märkan kohe, kui raskeks vale samm jooksmise teeb. Nii et nüansse ja õppimisruumi on veel palju: peaksin parandama oma käte liikumist jooksu ajal, kuid sellega on aega. Üks samm korraga!

Valik minu tänavusi jooksutulemusi

Kohila 1500 m 5.00 14.06.17
Kohila 3000 m 10.52 03.05.17
Kohila 5000 m 18.53 12.07.17
Haapsalu 10 km 39.32 8.04.17
Rapla 10 km 39.17 14.05.17
Kohila 10 000 m 39.34 31.05.17
Pärnu 10 km 39.12 03.09.17
Rakvere 10 km 41:51 12.08.17 (kehvad ilmaolud)

Tagasi üles