Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ultramees Rait Ratasepp: mind ei huvita asjad. Mind huvitavad emotsioonid ja vaba aeg

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Garanteeritud on üksnes see, et midagi läheb viltu ja läheb raskeks.
  • Seni kui mõtled, et mina hakkama ei saa, siis sa ei saagi.
  • Ainus, mis sunnib edasi liikuma, on sisemine võitlus iseendaga.
Kõva mees ei pea kartma, et naisteratta selga istumine tema ego võiks õõnestada. Aga kas Rait Ratasepp suudaks ka sellise raske ja voolujoonetu kaherattalisega sõita 1800 kilomeetrit jutti, on juba iseküsimus. Ratta laenas A&T Spordi kauplus Tartus. | FOTO: Margus Ansu

Üliinimliku katsumusega hakkama saanud jurist, tillukese poja isa, usub, et kui sul on eesmärk, mida ihkad saavutada, suudad ületada kõik raskused ja takistused, mis elu võib teele ette veeretada. Ta tõestas äsja enda peal, et jah – just nii see ongi.

Ultramees Rait Ratasepp

Seda, millega advokaadi eksamiks valmistuv Rait Ratasepp hiljuti hakkama sai, võib piltlikustada kahel moel.

Euroopa mõõtkavas ujus ta esmalt Piritalt Naissaarele ja tagasi, siis sõitis Tallinnast rattaga läbi Varssavi ja Berlini Hamburgi ning jooksis sealt edasi Saksamaa läänepiirile Kölni. Seda ühes jutis, vaid aeg-ajalt paar tundi puhates. Kokku vähem kui kümne ööpäevaga.

Meie kulu on üliväike, mistõttu ma ei pea töötama kaheksa tundi, vaid saan poole kohaga piisavalt hea palga, et eluks vajalik kätte saada. Kui on 500–600 euro eest laene kaelas, siis peadki neid laene teenindama ja on raske leida vaba aega.

Eesti mõõtkavas ujus ta kõigepealt kolm korda Virtsust Kuivastusse ja tagasi, siis väntas sealt rattaga Tallinna ning tegi rattaga kolm tiiru marsruudil Tallinn-Narva-Tartu-Tallinn, misjärel jooksis Tallinnast Tartu kaudu Riiga. Ikka kiiremini kui kümne ööpäevaga, minimaalselt puhates.

Arvude keeles väljendatuna tegi Ratasepp (34) augusti lõpus Šveitsis läbi kümnekordse triatloni: ujus ühtejutti 38 km, sõitis siis rattaga 1800 km ja jooksis lõpuks 422 km. Aega kulus viis ja pool tundi vähem kui kümme ööpäeva. Maailma üliinimeste konkurentsis sai ta neljanda koha.

See, millega Ratasepp hakkama sai, on lihtsurelikele hoomamatu pingutus ja katsumus. Mitte ükski eestlane pole millegi sellisega mitte kunagi varem hakkama saanud.

Rait, miks sa seda teed? See ei tundu ju tervemõistuslik!

Lihtne põhjus: ainult emotsiooni pärast. Eneseületus, mis on tohutult suur, tekitab väga võimsa tunde. Sel võistlusel tuli emotsioon viimasel 20 minutil, kui sain aru, et olen asja ära teinud, kohe lõpetan.

Oot-oot, nii et pingutad pikalt selleks, et tunda lõpuks heameelt pingutamise lõppemisest?!

Sul on terve aasta vältel, mil oled valmistunud, ja kümme päeva kestval võistlusel olnud ainult üks eesmärk: kuidas jõuda üle finišijoone. Garanteeritud on üksnes see, et sul läheb nagunii midagi viltu ja läheb raskeks. Järelikult pead suutma ette valmistada, kuidas raskused võistluse käigus ära lahendada või nendest üle olla. Mul oli kõige keerulisem pärast ujumist. Tiimiliikmed olid siis kahelnud, kas ma üldse edasi liigun.

Mis juhtus?

Kaks suvist võistlust ei lasknud teha vajalikke ülipikki ujumistrenne. Plaanis oli ujuda kahel nädalal üle 20 kilomeetri päevas, näiteks hommikul 13 ja õhtul 8 km, et käed harjuksid. Nüüd väsisid mul poolel distantsil käed ära. Need olid täiesti läbi, mis tähendab, et ma ei suutnud enam sooja toota. Liigutasin end basseinis aeglasemalt ja sellest tekkis alajahtumine. Kuigi sõin ujumise ajal hästi palju – usun, et rohkem kui keegi teine –, kaotasin 18 000 kilokalorit ehk umbes kaks ja pool kilo. See on nii suur kaotus, et paneb keha kõva stressi alla.

Pärast ujumist olin sunnitud tegema seitsmetunnise pausi, mille jooksul ei saanud magada. Mul oli tohutu energiapuudus, aga ma ei suutnud midagi süüa, kuigi kõht oli tühi: kui ületad mingi piiri, siis sa ei taha enam süüa, sest närvisüsteem on häiritud. Ootasin kolm tundi, kuni keha rahuneb ja närvisüsteem laseks söögiisul tekkida. Ma ei saanud enne rattaga sõitma minna, kui olin energia tagasi saanud.

16 ja pool tundi vees kroolimist tekitasid lõpuks alajahtumise. / Katrin Meier ja Stefan Meier / SwissUltra

Kas selline enda kurnamine ja piitsutamine ning kannatamine pakub sulle naudingut?

Ega see, kui teen läbi kümme triatloni, tähenda, et mul on kümme korda raskem kui sellel, kes teeb läbi ühe triatloni. Mul on tõenäoliselt sama raske, aga need raskused tulevad teistel hetkedel.

Olen oma kogemustega saanud teada, et võid olla kui hullus seisus tahes, aga niipea kui hakkad liikuma, saad paari tunniga jälle korda. Näiteks alati, kui lõpetasin sel võistlusel järjekordse maratoni ja keha jahtus maha, ei saanud ma isegi trepist üles, kui läksin hotelli. Minu tiimi liikmed vaatasid ka, kuidas saab see inimene alustada 3–4 tunni pärast uut maratoni. Aga pärast massaaži ja söömist olin uus inimene, kõndisin trepist alla, nagu poleks midagi hullu olnud. Liikumine on kõige võimsam taastaja üldse.

Kõigest hoolimata ei tunne enamik inimesi eales vajadust proovida midagi nii hullumeelset, nagu sina teed.

Nad ei tunne sellepärast vajadust, et nad ei ole julgenud midagi sellist ette võtta.

Füüsilises mõttes ei erine ma väga palju tavalisest sportlasest, kes teeb palju trenni. Vahe on mõtlemises. Ma olen ajule lihtsalt ära põhjendanud, et mul tuleb kümnekordne triatlon ära teha. Kuna siht on silme ees, lähen ja teen. Usun, et füüsiliselt saaks paljud sellega hakkama – ma ei kahtle selles. Ainult et nad ei julge seda sammu astuda, sest ei ole endale seda peas ära põhjendanud.

Miks sina oled endale ära põhjendanud, et tahad seda teha, mida teed?

Mulle meeldivad need kolm ala: ujumine, rattasõit ja jooks. Olen oma elus kogu aeg spordiga seotud olnud. Lõpuks taandub kõik võimsale emotsioonile, mille saan siis, kui ette tuleb midagi nii rasket, millega ei ole varem kokku puutunud, aga suudan selle raskuse ikkagi ületada. Ma ei julge langevarjuhüpet teha, aga usun, et kui inimene selle ära teeb, saab ta samasuguse emotsiooni, nagu mina oma pingutusest.

Nägid vaeva ligi kümme ööpäeva, 234 tundi, et saada viimase 20 minutiga oma emotsioon. Kas tõesti on nii lühiajaline emotsioon väärt nii pikka pingutust?

Ega nood 234 tundi olnud ainult kannatamine. See ei ole nii, et kui läheb raskeks, siis oligi lõpuni raske. Rasked hetked käivad tsüklitena: läheb raskeks, tuled sellega toime, siis läheb jälle kergemaks ja tekib väike hea emotsioon. Järgmised paar tundi võivad tunduda täiesti mõnusad. Niimoodi, raskusi taludes, lükkadki oma võimete piiri kaugemale.

Pärast ujumist oli mul keeruline olla, aga kõigest ööpäev hiljem ratta peal oli väga mõnus. Jooks oli algusest peale nauditav. Ma ei tundnud kordagi, et midagi oleks raske või keeruline. Jalad läksid küll natuke kangeks, aga need sai massaažiga korda. Liikusin teistega võrreldes jooksurajal väga kiiresti. Olin ainuke, kes kogu aeg jooksis. See kõik pakkus võimast emotsiooni.

Millele sa nende pikkade tundide jooksul kulgedes mõtled?

Ma ei mäleta enam, mida mõtlesin. Aga seal on tõesti aega kõigest mõelda. Eks ma hoidsin oma mõtted ennekõike kalkuleerimas, kui palju on veel mingi distantsi lõpuni jäänud. Keha töötab ja liigub automaatselt.

Ainuüksi paar tundi sadulas teeb enamikul selja ja kaela kangeks ning istmiku valusaks. Kas sind need hädad ei kimbutanud?

Mul on rattaasend nii ära treenitud, et selja ja kaelaga polnud mingit probleemi. Sõitsin enne kuu aja jooksul kuus korda 180 kilomeetrit, käisin kolm korda edasi-tagasi Tartu ja Pärnu vahet.

Rattasõidu tegi keeruliseks see, et kui veest välja tulin, ei saanud käsi ette juhtrauale tõsta. Korra proovisin – no ei olnud võimalik. Käed olid ujumisest nii läbi. Lõpuks, kui olin kuus tundi söönud ja massaaži saanud, suutsin käsi mõnda aega lenksul hoida, ent vajalikku madalat asendit ei suutnud sisse võtta, sest õlgadele langes liiga suur surve. Esimesed kolm tundi lasin rattaga sõites käsi vaheldumisi vabaks, kuni need ära taastusid ja sain hakata õiges asendis sõitma. Kui korralikult liikuma sain, olin rattarajal kõige kiirem.

Mul tulid pausid sisse. Sellise ülipika võistluse võidab tihtipeale see, kes suudab kõige vähem magada. Esimesed magasid väga vähe.

Parim naine polnud kuuldavasti rattasõidul üldse maganud?

Jah, neli ja pool ööpäeva ei maganud ta kordagi. Võib-olla korra käis ratta seljast söömas.

Kuidas on see võimalik?!

Esimesel kahel kogunes kummalgi kokku umbes kümme unetundi. Rääkisin rattarajal teise koha saanud inglase Davidiga, kui vahepeal kokku saime, ja ta ütles, et uni on ülehinnatud; et jutt sellest, kuidas inimene magab kaheksa tundi ööpäevas, tekitab arusaamise, et kui sellest kõrvale kalduda, on see üliohtlik. Et tegelikult suudab inimene ka vähemaga hakkama saada.

Kas see on samuti treenimise asi?

Ma ei tea, et keegi treeniks vähe magamist. Starti minnakse emotsiooni pealt ja tehakse hästi väikseid pause. Inglane ütles, et viis esimest ööpäeva puhkas tema öösel tunni ja 15 minutit ning päeval 30 minutit.

Parim naine, kes ujub ja sõidab ratast hästi – ta sõitis suvel rattaga 3600 km läbi Ameerika –, oli minust 36 tundi ees, kui läks jooksma. Aga nii kui ta jooksurajale läks, kõndis ta kogu distantsi. Ta magas edaspidigi vähe, aga kui sa jalutad, siis kõnnid 1,2-kilomeetrist ringi 15–16 minutit. Mina jooksin seda ringi seitse minutit. Kui tuleb läbida 340 ringi, siis vaata, millise vahe see teeb! Võtsin temalt jooksuga 46 tundi tagasi.

Kas sul ei tulnud vahepeal uni peale?

Paaril korral tuli küll. Siis tulingi tunniks ajaks rajalt maha. Esimese viie ja poole ööpäevaga magasin 12 tundi. Jooksu ajal magasin rohkem. Kui järjekordse maratoni lõpetasin, oli vaja ju energia tagasi süüa. Pärast massaaži magasin ja ootasin, kuni söögiisu tekkis: tukkusin 1–2 tundi, sõin ja läksin uuesti rajale.

Pärast nii lühikest und on ju eriti raske maast lahti saada!

Jah, see oligi kõige keerulisem. Kui keegi ütles, et nüüd on vaja tõusta, tegin silmad lahti ja mõtlesin: kurat, pean veel jooksma. Aga tõusin rahulikult üles ja hakkasin jälle pihta. Mõne pausi ajal ei läinudki seepärast magama, et ilma magamata oli kergem jätkata. Tukkusin lihtsalt natuke massaažilaual.

Mis moodi end laed, et nii pikka katsumust vastu pidada?

Ratta peal saad süüa kõike, sest kõht ei rapu, või teed selleks minutilise pausi. Sõin palju puuvilja, samuti pannkooke, pastat, omletti. Joostes häirib, kui süüa palju tahket. Sõin mangot, viinamarju, arbuusi, maasikaid, vahepeal võtsin mõne spordigeeli ka. Jõin kokakoolat ja valgupõhiseid taastusjooke.

Läksid maailmarekordit püstitama. Miks see ei õnnestunud?

Isegi võitja jäi maailmarekordist, kaheksa ööpäeva ja kaheksa minutit, päris kaugele. Ta sai aja nõksa alla üheksa ööpäeva.

Kui ujumises poleks raskust tekkinud, oleks kõik tehtav olnud. Selle järel tuli seitse tundi pausi. Ka rattaga ei saanud algul õlgade tõttu liikuda kiirusega, millega tahtsin. Eeldasin, et oleks pidanud rattasõidu lõpetama koos esimestega ehk ööpäev varem. Kui mina läksin jooksma, oli Davidil juba 130 km joostud. Olin algul temast 102 ringi maas, lõpuks kaotasin 50 ringiga. Ta ütles, et kui ma oleks teinud jooksus väiksemad pausid, 3–4 tunni asemel kaks tundi, oleksin ta kätte saanud. Aga see jääb oletuseks.

Asi jäi ka kogemuste puudumise taha. Öösiti kõikus temperatuur väga palju. Mul olid kuivad riided plastkastides, aga ikka puges niiskus sinna sisse. Rattapükse oli mul neli paari, kuid ma ei saanud kunagi minna kuivade pükstega sõitma, sest isegi kuivatis jäid [tagumiku polsterdamiseks mõeldud] padjad märjaks. On hästi ebameeldiv, kui paned märjad püksid jalga. Nii palju vaeva tuli näha vaseliiniga, et hõõrdumisi ei tekiks.

Palju aega kaotasin oma rumalusest, kui algul otsustasin, et ei lähe võistluse ajal võistluskeskusest kolme minuti autosõidu kaugusele hotelli puhkama. Otsustasin magada korraldajate püstitatud telgis. Kui läksin tegema kahetunnist uinakut, oli temperatuur 11–12 kraadi. Tõmbasin teki peale, oli mõnus ja soe. Aga ärkasin 40 minuti pärast üles, sest olin läbimärg. Higistasin, ja mul oli jääkülm, värisesin. Tiim tõi kohe soojad riided, ent kuni uuesti üles soojenesin, oli uni läinud.

Kolmandal ööpäeval, kui läksin esimest korda kolmetunnisele unele, higistasin läbi seitse särki. Iga 20 minuti tagant ärkasin üles, sest hakkas külm.

Jooksu ajal hakkasin käima hotellis magamas ja see oli õige otsus. Kuigi higistasin ka seal magades tohutult, nii et väänasin riietest vett välja.

Millest see tuli?

Keha proovib higistades jääkainetest vabaneda. Sain soojas vähemalt oma une ära magada. Seni, arvan, et kaotasin kuue päevaga seitse-kaheksa tundi väärtuslikku uneaega.

Kui palju sul abimehi oli?

Kuus inimest, aga tundsin, et veidi jäi väheks. Elukaaslane ja veel üks tegelesid toidu toomise ning riiete vahetamise ja kuivatamisega. Neli tiimiliiget olid rattasõidu ajal kahe kaupa abiks. Tahtsime tarbitud toidu ja vee grammi täpsusega üles märkida, aga suutsime seda teha ainult rattasõidu lõpuni. Siis läks asi käest ära – inimesi oleks vaja olnud rohkem. Tahan kõik jäädvustada, et õppida, mida tegin õigesti ja mis läks valesti, et järgmisel korral vigu vältida.

Kas see tähendab, et oled oma kehast teinud justkui katsejänese?

Tahan kõike teha tervislikult. Ma oleks võinud ka jooksu ajal zombina liikuda, nagu paljud teised, kuid see ei paku mulle huvi. Kui kavas on jooks, siis ikka joosta ja teha seda inimliku tundega. Ma ei taha tervist ohtu panna. Seetõttu pöörasin jooksu ajal magamisele rohkem tähelepanu. Rattasõidu lõpus, kui läbisin viimased 360 km suures unepuuduses, kogesin esimest korda, mida magamatus teeb: üks hetk avastasin, et ei mäleta, miks ma siin olen ja mis ma teen. See ehmatas korraks ära. Samuti tundsin, et värvid läksid ümberringi hoopis teistsuguseks. Siis vaatasin, mis mul seljas on! Väljas oli 30 kraadi sooja, aga mul oli alussärk ja rattasärk ja talvine rattavest, müts peas ja puff kaelas – mis toimub?! Termoregulatsioon oli paigast ära ja keha andis ajule vale signaali, et on külm. Olin pannud järjest riideid selga. Alumine särk oli läbimärg ja tekitaski külmatunde. Kui see mulle kohale jõudis, võtsin lühikese rattasärgi väele – ja hakkas mõnus. Hea, et selle ära tabasin, sest ülekuumenemise oht oli päris suur.

Mulle jääb mulje, et see polnud mingi sport, vaid pigem ellujäämiskursus.

Selles mõttes kindlasti, et võistlus oli väga ekstreemne. Järgmisel korral juba kindlasti tean, millega arvestada, ja oskan märke tähele panna.

Kas suudad kirjeldada, mida tundsid, kui viimaks üle lõpujoone jõudsid?

See tunne oli võimas. Võimas! Seda ei saa vist kunagi sõnadesse panna.

Nagu oleksid tanki alt eluga välja tulnud?

Arvan, et emotsioon oleks võrreldav langevarjuhüppejärgse tundega, ainult et siin tuli lisaks läbi väga paljude raskuste minna. Langevarjuhüppel sa füüsilist raskust ei koge, vaid ületad lihtsalt vaimse piiri, mis tekitab suure naudingu.

Sel alal läheb vaimselt raskeks siis, kui läheb füüsiliselt raskeks. Kui kuskilt hakkab valus või tekib keeruline olukord, hakkad mõtlema, miks ja mida sa teed. Kui sa ei suuda mõtet ümber seada, siis tunnedki, et mingi koht valutab. Kusjuures huvitav on see, et kehal on kombeks tunda ühte valu korraga. Sul võib olla kümme probleemi, aga meeles mõlgub ainult see, mis on kõige eredam.

Rait Ratasepp jõuab ligi kümne ööpäeva pikkuse pingutuse järel lõpuks finišisse. / Erakogu

Esimesed kolm-neli maratoni on joostud ning appi tuleb võtta nn taastussaapad, et säilitada väsinud jalalihastes vereringlus. / Erakogu

Kui kaua läks pärast pingutust aega, enne kui hakkasid end jälle inimesena tundma?

Füüsiliselt läks kiiresti, juba järgmisel päeval sain trepist ilusti käia. Aga veel selle nädala algul oli öösel uni kehv. Esimesed kaheksa ööd nägin unes kogu aeg võistlust – kogu aeg! Kolmandal-neljandal ööl oli sellest nii paha, et tõusin öösel üles ja olin mõnda aega üleval, et uni ära läheks. Kui uuesti magama läksin, jätkus uni samast kohast. Nägin pidevalt kas jooksmist või rattasõitu. Nüüdseks on need unenäod möödas, mis näitab, et mingi taastumisetapp on läbi. Täielikuks taastumiseks läheb veel vähemalt nädal-kaks.

Kui palju on sul vigastusi juhtunud?

Mitte kordagi. Vigastuste probleem tuleb ennekõike jooksuga. Arvan, et mul on õnnestunud vigastusi vältida, sest alustasin jooksuga tasapisi ja olen sellega tegelenud juba 17 hooaega. Kõige suurem viga on see, et inimesed tahavad tõsta kilometraaži aastaga nullist 2000ni.

Teiseks: kasutan jooksuks mägesid, mis on parim viis hoida end tervena. Mägede trenn on mitmekülgne, sest iga samm, mille teed, on ise pikkusega ja treenib ise lihast. Kõige kiiremini saad vigastuse siis, kui treenid monotoonselt, laugel maal, ühtmoodi.

Kolmandaks: enamik mu jookse algab ja lõpeb rattasõiduga. Tihtipeale minnakse lihtsalt uksest välja, soojendust ei tehta, siis tullakse tuppa tagasi ja ongi kõik. Aga taastumiseks ei tohi jääda seisma, vaid tuleb liikuda, teha midagi kergemat, mis ei lõhu – kas ujuda või rattaga sõita.

Oled taimetoitlane. Sel juhul, oletan, pead nagu lehm lõputult heina mäluma, et taimetoidust energia kätte saada.

Kui inimene jookseb maratoni ja kulutab 2000 kilokalorit, siis arvatakse, et kui ma jooksen terve ööpäeva, kulutan 24 000 kilokalorit. Ei ole nii. Mu keha on nii efektiivseks treenitud, et ei tahagi palju energiat. Minu ööpäevane kulu on 11 000 –12 000 kilokalorit. See tuleneb treenitusest, et vajan edasiliikumiseks teistest vähem energiat.

Mul ei ole põhimõtet, et ma ei tohi ampsugi liha süüa. Kui keegi tegi võistluse ajal kalapulki, sõin neid, ja tagasi Eestisse reisides sõin ka liha. Kodus ma ise liha ei tee ja treeninguperioodil liha ei söö. Näen, et mu taastumine on kiirem, kui söön taimset toitu. Paljud ultrasportlased praktiseerivad sama.

Kas arsti juures ka käid, et kontrollida, ega sa endale liiga tee?

Kontrollin ennekõike D-vitamiini taset, mis kipub Eestis alla minema, ja rauasisaldust. Vereanalüüse teen selleks, et õppida tundma, mis jälje katsumus kehasse jätab ja kui kiiresti see jälg kaob; samuti kindluse mõttes, et ei tekiks mingit defitsiiti, mida ise ei pane tähele, sest enesetunne petab. Kui midagi on organismis puudu, on 5–6 kuud aega, et asja muuta ja siis uuesti tulemust kontrollida. Näiteks taimetoitlastel ja veganitel tasub kindlasti lasta end aastas kaks korda kontrollida.

Kui sa pikalt muudkui treenid ja võistled, kas siis tööl ka käid?

Käin küll, jaanuarist poole kohaga advokaadibüroos. Meil sündis perre laps ja nüüd on stabiilsust vaja. Juristitööst tuleb mu ainuke sissetulek. Kõik võistluskulud on aidanud katta toetajad, aga nemad ei ole mu sissetuleku allikas – plussi ei jää ma võistlustega kuidagi.

Üksvahe, mäletan, võtsid end suisa töölt lahti ja läksid elama Lanzarotele.

Jah, kolm aastat tagasi, kui olin natuke sääste kogunud, võtsin aastaks aja täiesti maha. Tahtsin keskkonda vahetada, teha trenni ja nautida sooja ilma. Kui tagasi tulin, tegin oma ettevõtte ja hakkasin vaikselt õigusabi osutama. Sellest mulle piisas. Sain umbes miinimumpalga ja natuke peale, aga mis mul asja lihtsaks teeb – ma elan lihtsat elu. Ma ei armasta ühtegi kohustust võtta, v.a elukaaslasega, kelle nimel on korterilaen, mida maksame. Meie kulu on üliväike, mistõttu ma ei pea töötama kaheksa tundi, vaid saan poole kohaga piisavalt hea palga, et eluks vajalik kätte saada. Kui on 500–600 euro eest laene kaelas, siis peadki neid laene teenindama ja on raske leida vaba aega. Mind ei ole asjad kunagi huvitanud. Mind huvitavad emotsioonid ja vaba aeg ning mil moel seda aega kasutada.

Kuidas su elukaaslane suhtub sellesse, et teed kogu aeg kõvasti trenni?

Tänu sellele, et olen poole kohaga tööl, olen tema jaoks täiskohaga tööl: pool päeva büroos ja seejärel teen oma trennid. Talvel võtavad need 4–5 tundi. Pärast lähen koju, käin lapsega jalutamas ja oleme oma aja koos. Kindlasti ei ole ma tavalisest tööinimesest rohkem kodust eemal.

Rait Ratasepp elukaaslase Virge ja poja Rasmusega kodu lähedasel mänguplatsil Tartus. / Margus Ansu

Kust hakkas idanema mõte, et järjest ekstreemsemaid katsumusi ette võtta, ehk kuidas haigus arenes?

Algul oli mul plaan läbida Ironman (täispikk triatlon – P. P.) ja see sai 2011 tehtud. Tahtsin aega alla kümne tunni, aga ratta kumm läks kaks korda katki ja aeg tuli üle kümne tunni. Tegin järgmisel aastal uuesti ja sain aja alla kümne tunni. Samal ajal hakkasin ultrajooksudel osalema. Sealt areneski mõte edasi, sest need alad sobisid hästi.

Lanzarotel tuli idee, et võiks proovida mitut triatloni järjest. Algul pabistasin, aga kuna esimene kahekordse triatloni võistlus Ungaris oli lihtne, mõnus ja kerge – see ei olnud raskem kui ühekordne –, läks sealt kõik edasi.

Kas nüüd said kümnekordse triatloniga isu viimaks täis?

Ei! See on mitmekülgne ala, ja kui oled kiire, heal tasemel, suudad konkureerida, siis annab see palju motivatsiooni juurde. Järgmisel aastal teen kindlasti kahe- ja kolmekordseid. Kolmekordsel proovin teha maailma kõige kiiremat aega. Kahekordsega tahaks alistada 20 tunni piiri, mis jäi viimati 14 minuti kaugusele – toitumisega tulid apsud sisse ja jooksu ajal ei suutnud energiat tagasi saada.

Tahaks ka sammu kaugemale astuda: teha üks Ironman iga päev 15 või 20 päeva järjest. See ei ole füüsiliselt raskem kui see, mida nüüd tegin, aga on vaimselt raskem. Kui selline võistlus kuskil korraldatakse, lähen sinna võistlema, aga kui mitte, teen seda ise Eestis.

Mis on maailmas kõige pikem katsumus, mida tehakse?

Minu teada on kõige pikem olnud 20-kordne katkematu triatlon: 76 km ujumist jutti, siis sõidad 3600 km rattaga ja siis jooksed 844 km.

Mida see sulle annab, kui teed 15 või 20 triatloni järjest läbi?

Ma ei näe mõtet jääda paigale, vaid tahan proovida midagi uut. Ma ei välista, et proovin kunagi 500 või 1000 km jooksu. Praegu on see uitmõte.

Vean kihla, et enamik inimesi ei saa aru, mis pagana haigus sul ikkagi kallal on.

Seni kui vaatad seda oma mätta otsast, kui su kõige pikem läbitud distants on 10 km, siis sa ei saagi sellest kunagi aru. Aga inimesel, kes on midagi pikka ära teinud, näiteks jooksnud 100 km, on selle mõistmine palju lihtsam.

Vahe tulebki mõtteviisist. Nii kaua kui mõtled, et mina küll sellega hakkama ei saaks, ei saagi. Aga kui hakkad mõtlema, et võiksin küll hakkama saada, siis võidki. Imestasin ise ka, kui äsjasel võistlusel veest välja tulin, mis sundis mind viimased 20 km käsi liigutama. Füüsiliselt oleksin ammu alla andnud. Aga mul oli eesmärk ja peas mõte, et saan sellega hakkama – mõtte jõuga suutsin raske ujumise endale talutavaks teha.

Pole kahtlust, Rait, et oled hirmkõva mees, aga sul jääb kroon ikkagi pähe saamata – see ala ei ole olümpiaala. Aga ainult olümpiamedaliga jääd ajalukku.

Seda ala, mida mina teen, teed ainult enda jaoks – selles ongi vahe. Kui sulle lähevad korda tiitlid ja medalid, siis nendega tahad saada tähelepanu teistelt. Mina neist väga ei hooli. Muidugi on tore võita, aga mulle on see sisemine asi.

Kui keegi läheks mitmekordset triatloni tegema selleks, et saada tunnustust, ei jõuaks ta mitte kuskile. Kui oled oma mõtetega üksinda raskustes, siis on ainuke põhjus, mis sunnib edasi liikuma, sisemine võitlus iseendaga. Kui teed seda ala mingil valel põhjusel, näiteks et saada tähelepanu, ega armasta seda ja see ei ole hingelähedane, siis sa ei lõpetagi distantsi, sest raskused, mis ootavad, kaaluvad kõik muu üles. Siis mõtled, et suva sellest medalist või tähelepanust, ma tahan siit minema saada – ja katkestadki.

Olümpiasportlasele on muidugi medal oluline, aga see medal on talle ka sissetulek – sport on tema töö.

Aga jah, olümpiaalaks ei saa mitmekordne triatlon kunagi, sest keegi ei suudaks seda jälgida. (Naerame.)

Kas oled kindel, et paarikümne aasta pärast ei pea sa oma harrastuse tõttu tervisele lõivu maksma?

Kui minust eespool lõpetasid 53- ja 58-aastane inimene, kes on heas vormis ja hea tervise juures, siis see näitab, et keha on loodud liikuma, ja kui teed seda ala püsivalt, võid teha kõrge eani.

Olen tegelenud ultraspordiga kuus aastat. Mul ei ole selle aja jooksul olnud kehva tunnet, vaid kogu aeg on olnud hea tunne. Kui meenutan oma keskkooliaega, mil liikusin üksvahe väga vähe, siis ütlen, et mitteliikumine tekitab palju kehvema tunde.

Kuus aastat võib tunduda kõrvalt vaadates lühike aeg, aga kui olen seda ala teinud kümme aastat või rohkemgi ja ikka hädad ei avaldu, siis võib-olla veenan ka teisi.

/ Margus Ansu

Rait Ratasepp (34)

Triatleet, Eesti parim ultrasportlane

Sündinud 4. veebruaril 1983 Tartus

Pikkus 178 cm, kaal 75,5 kilo

Lõpetanud Karlova gümnaasiumi Tartus 2001

Lõpetanud magistriõpingud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 2009

Advokaadibüroo TGS Baltic jurist

Advokaadibüroo Varul 2009–2013

Tartu maakohtu tsiviilkonsultant ja kriminaalkonsultant 2007–2009

Kümnekordse katkematu triatloni (38 km ujumist, 1800 km rattasõitu, 422 km jooksu) tippmark 234:31.15 (2017)

Kümnekordse päeva formaadis triatloni (10 x (3,8 km ujumist + 180 km rattasõitu + 422 km jooksu)) tippmark 108:48,58 (2016)

Kolmekordse katkematu triatloni (11,4 km ujumist, 540 km rattasõitu, 126,6 km jooksu) tippmark 33:40.53 (2016)

Kahekordse katkematu ultratriatloni (7,6 km ujumist, 360 km rattasõitu, 84,4 km jooksu) tippmark 20:14.25

Täispika triatloni parim aeg 9:50.30 (2013)

Maratonijooksu tippmark 2:35.40 (2015)

Poolmaratoni tippmark 1:12.40 (2017)

Elukaaslane Virge, 9-kuune poeg Rasmus

Tagasi üles