Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Olümpiastaadion, kus eestlane Guinnessi rekordiga hakkama sai

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Päikeselõõsk muutis matid kõrvetavalt kuumaks ja maadlejad üpris apaatseks.
  • Just sellel staadionil said eestlased esimese olümpiamedali!
Stockholmi mängude pidulik avamine. | FOTO: Scanpix

Ilm oli Stockholmis 1912. aasta suvel tõesti soe, põhjamaisema kliimaga harjunutele isegi kuumavõitu. Igapäevane päikesepaiste ja stabiilselt üle 25 kraadi kerkiv õhutemperatuur tõid Rootsi pealinna suurepärase atmosfääri ja nii sai tolle suve suursündmus – olümpiamängud – uhkesti ära peetud. Tagantjärele ongi need päikese püsivas paituses toimunud mängud Rootsi ajalukku läinud kui Solskensolympiaden (Päikesepaisteolümpiaad).

Publikule mõjus päike tujutõstvalt, kuid sportlastele oli see probleem. Hädas oldi sellega näiteks maadlusvõistlustel, mis viidi läbi vabas õhus, uue ja uhke olümpiastaadioni murule laotatud maadlusmattidel. Päikeselõõsk muutis matid kõrvetavalt kuumaks ja maadlejad samal ajal üpris apaatseks. Pealekauba olid korraldajad pahuksis ajakavaga, sest olukorras, kus kumbki võistlejatest selget ülekaalu ei saavutanud, võisid kohtunikud kohtumisi aina pikemaks venitada. Kõige kauem kestnuna – ja kõigi aegade pikima maadlusmatšina koguni Guinnessi raamatusse kantuna – läks ajalukku Venemaa koondisesse kuulunud eestlase Martin Kleini ja soomlase Alfred Asikaineni heitlus, mis vältas uskumatud 11 tundi ja 40 minutit. Olgem uhked, sest võitjana väljus sellest seiklusest eestlane, kes tagas endale olümpiahõbeda, üldse eestlaste esimese olümpiamedali!

Guinnessi rekordi toonud maadlus Martin Kleini ja Alfred Asikaineni vahel. / Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Maadlusele lisaks nähti Rootsi arhitekti Torben Gruti kavandatud ja toona veidi üle 20 000 inimese mahutanud staadionil veel olümpia ava- ja lõputseremooniat ning kergejõustikuvõistlusi, samuti võistlusi võimlemises, moodsas viievõistluses, köieveos (see oli tollal tõesti olümpiaala!), jalgpallis ja ratsutamises. Mängude peaareen tuli ülesannetega suurepäraselt toime ja nägi muljetavaldav välja. Uhkes kujunduses leidus nii vana rootsi arhitektuuri elemente kui ka vihjeid rootslaste võimsale (spordi)ajaloole.

Abistajad kannavad vilusse kurnavas kuumuses maratoni võitnud lõuna-aafriklase Ken McArthuri. / Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

/ Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Palavus oli Stockholmi olümpia kõige suurem piinaja. Eriti talumatutes võistlustingimustes pidid hakkama saama jooksjad ja maadlejad. / Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Rootslased valisid võistluspaikade osas eelmiste olümpiakorraldajatega võrreldes erineva tee. Kui varem oli kasutatud juba olemas olnud ehitisi või rajatud ajutise iseloomuga võistlusvälju, siis rootslased ehitasid endale püsiva esindusstaadioni, mis valmimise järel kohe riigi kaitse alla võeti.

Nii seisis see muutumatul kujul pikki aastakümneid ja jõudis sellisena võõrustada mitmeid tähtsündmusi, muuhulgas kurioossel kombel 1956. aasta Melbourne’i olümpia ratsutamisvõistlusi (seoses Austraalia karmide karantiinireeglitega loomade sisseveole tuli olümpia ratsutamisvõistlused tookord pidada väljaspool Rohelist Mandrit).

Värskenduskuuri läbis Stockholmi staadion alles 1958. aastal, vahetult enne sinna planeeritud Euroopa meistrivõistlusi kergejõustikus. Ja sealtpeale ongi rootslastel kasutada olnud mainekas kergejõustikuareen, kus praeguseks on püstitatud koguni 83 kergejõustiku maailmarekordit – rohkem kui ühelgi teisel maailma staadionil.

Vaade Stockholmi staadionile. / wikipedia

Olümpiaplakat. / Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Lõpubankett

14. juulil 1912 leidis staadionil aset mängude lõpubankett. 4000-pealisele sportlaskonnale ja ametiisikutele kaeti lauad otse murule, lisaks müüdi pileteid neile huvilistele, kes soovisid sportlaskonna ühist pidusööki tribüünidelt pealt vaadata ja sealjuures omi bankette pidada. Pileti lunastas ligi 10 000 inimest, mis oli banketikulude katmisel suureks abiks.

Peol osales ka olümpial võistelnud eestlasi, teiste seas käimises kaasa löönud tartlane Karl Lukk. Tema mälestused olümpiareisist on avaldatud raamatus «Wiies olympiada Stockholmis 1912. Karl Luki päevaraamat» (Jutulind 2012), kust pärinevadki mõned järgnevad meenutused 14. juuli pidusöögist (kirjaviis on jäetud muutmata).

Pidusöök stadionis

Igale riigile oli oma koht määratud, kus nad kokku koguma pidiwad. Kogumise-aeg oli kell ¼ 9. Kella üheksa ajal hakkas muusika mängima ja sportimehed sammusiwad igaüks oma määratud uksest sisse ja wõtsiwad laudade juures aset.

Pidulaual leidus mitmesuguseid külmi söökisi. Ka õllewaadid ei puudunud. Pärast anti weel schinki aiawiljaga. Lõpuks toodi Rootsi palukamarja weini. Söögi ajal mängis muusika, laulis laulukoor jne. Lasti ühte ja teist wastamisi elada. […]

Pääle söögi algas tulewärk, mis suurepäraline oli. Kõige lõpuks tuli ilutuledest kokku seatud Marathonijooksja kuju ja tagatipuks ilutuledest «god natt». Kell ¼ 12 hakati kodu minema. Siit wõttis küll igamees hää mälestuse kaasa.

Tagasi üles