Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Orkaanipaanika: vanad hirmud kerkivad pinnale

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Inimesed läksid defitsiitseks muutunud veepudelite pärast lausa kaklema.
  • Kivikatus plõgises marutuulte käes kümme tundi jutti.
  • Kolmekuune beebi pidi orkaani üle elama ilma veeta ja tühja kõhuga.
  • Liivand sõlmis lepingu profiliiga NHLi mängijate loodud tehnoloogiafirmaga.
Merle Liivand koos naabri tütre Daphine'iga pärast orkaan Irma vaibumist oma maja lähedal tuulte üleskistud puu kõrval. | FOTO: Erakogu

Ujuja ja ettevõtja Merle Liivand nägi oma silmaga, kuidas heidutav orkaan tekitab paanikat, aga paneb inimesi ka ühiselt pingutama.

Eelmise nädala teisipäeval, mil ähvardav orkaan Irma möllas Floridast veel kolme päevateekonna kaugusel, nägi Merle Liivand kodu- ja ehituskaupade poes Home Depot, mis juhtub inimestega, kui nad ihaldatud asjast ühtäkki ilma jäävad. Neid tabas lootusetuse tunne, justkui oleks elu läbi. Nad hakkasid üle keha värisema. Istusid paanikas põrandale maha.

Ja seda põhjusel, et elektrigeneraatorid said otsa.

Liivand, kes elab Florida idarannikul Fort Lauderdale’is, kus tegutseb ujumistreenerina ning ajab Eesti ja Ameerika vahet oma äriasju, sai aru, mis inimesi niimoodi endast välja viis. Paljud noist olid tosin aastat tagasi elanud üle orkaani Wilma, ühe raevukama kogu ajaloos, mis jättis endast Floridasse 17 miljardi dollari suuruse hävingu. Eriti kõvasti sai kannatada just Fort Lauderdale’i suvituslinn.

Politsei vahistas üheksa inimest, kes olid kasutanud orkaani tipptundi äride rüüstamiseks, kuid jäid pätti tehes telekaamerate ette.

Kolmekorruseline, Atlandi rannikult 15 kilomeetri kaugusel asuv kivimaja, mille kolmandal korrusel Liivand elab, jäi Wilma raevutsemise tõttu ilma katusest.

Seega võtsid Fort Lauderdale’i elanikud lähenevat Irmat täie tõsidusega. Kaks päeva enne orkaani maabumist, kui Liivand käis Publixi toidupoes söögivarusid täiendamas, nägi ta oma silmaga pealt, kuidas inimesed läksid defitsiitseks muutunud veepudelite pärast lausa kaklema. «Vaatasin seda pealt, et issand jumal...» kirjeldas ta selle nädala keskel Arterile. «See oli nagu nõukogude ajal, kui poest polnud midagi saada.»

Kummatigi ei löönud Liivand pinevas õhustikus verest välja. Üks kaaslinlane päris Publixi kassasabas koguni, kuidas ta suudab nii rahulikuks jääda.

«Mu sisetunne ütles, et saan hakkama ja küll mõtlen midagi välja,» meenutab Liivand. Seetõttu ei liitunud ta nende kümnete tuhandetega, kes linnast autodega põgenesid, vaid otsustas kohale jääda. Et niipea, kui orkaan vaibub, hädalistele appi minna.

Hirmunud naabrinaine

Seda, et keerulises olukorras on ameeriklased valmis teineteist ka aitama (mitte ainult paanitsema ja kaklema), sai Liivand tunda juba enne, kui Irma tuuled ja vihmad möödunud nädala reede õhtul Fort Lauderdale’i jõudsid. Keegi naabritest oli kuulnud, et Liivand oli tulnud mullu rinnuliujumises Florida meistriks, ning kutsus teisi appi tema korteri aknaid kindlustama. «Me peame meie Florida meistrit aitama!» kõlas üleskutse.

Üleskutse toimis. Lõpuks saabus appi lausa viis inimest. Mõned noist tõid talle ka õunamahla – juhuks, kui joogivesi otsa saab. Õhutemperatuur püsib Florida niiskes kliimas sügise hakul ju pidevalt üle 30 kraadi, tekitades metsikut janu.

«Vastutasuks lubasin, et kui tuleb kõvasti vihma, päästan omakorda neid,» ütleb Liivand. Ta on väljaõppinud vetelpäästja.

Ja siis, viimaks, saabus Irma. Liivandi maja kivikatus, mida oli pärast eelmise kümnendi Wilmat parandatud ja tugevdatud, plõgises marutuulte käes kümme tundi jutti. Iilid ulusid kohati kiirusega ligi 180 km/h. Taevast kallav vesi tungis esimesele korrusele peale. Naaber Amyt, kes oli üle elanud Wilma, tabasid paanikahood. Wilma oli langetanud kõik ta maja ümbruse puud ning jätnud ta kümneks päevaks elektrita. Liivand püüdis teda rahustada.

Kõige turvalisem, nagu ta oli kuulnud, on kannatada orkaani lahtises trepikojas. Seal nägi ta, kuidas alumiste korruste elanikud tulevad trepist üha kõrgemale. «Olin ujujana kõigeks valmis,» lisab ta tagantjärele muigega. Tegelikult, lisab ta, oli pilt, mis toimus, väga jube.

Eelmise pühapäeva pärastlõunaks saabus viimaks vaikus.

Rahva rõõmurõkatus

Häving, nagu ilmnes, polnud siiski nii suur, nagu inimesed algul kartsid. Suuresti tänu sellele, et Florida idaranniku asemel tabas Irma epitsenter läänerannikut. Liivandi naabril oli aken puruks. Üle tee oli puu koos juurtega ning mingi maa-alune toru üles kistud. Lähedal oli teine puu langenud maja katusele. Kõik rannikuäärsed sõiduteed olid kaetud rannast lainetega linna suunas uhatud liivaga. Politsei vahistas üheksa inimest, kes olid kasutanud orkaani tipptundi äride rüüstamiseks, kuid jäid pätti tehes telekaamerate ette.

«Pääsesime kergelt,» nendib Liivand.

Pilt olnuks palju, palju hullem, kinnitas talle kohalik politseinik, kui Irma oleks püsinud Floridasse jõudes tugevaima, viienda kategooria orkaanina ning andnuks Fort Lauderdale’ile samasuguse otsetabamuse, nagu 12 aastat tagasi Wilma.

Suurim häda Fort Lauderdale’is oli enamikule see, et elektrit polnud. Liivandi maja ees läksid elektriliinid niivõrd sõlme, et pildusid sädemeid ja tekitasid kärsahaisu, mis hõljus õhus terve päeva. Õnneks oli naaber Amyl bensiiniga töötav generaator ning samuti gaasigrill, millel sai küpsetada muna ja vaaritada kohvi. Üheskoos viisid nad süüa-juua ka kõrvaltänavasse, kus kõigest kolmekuune beebi pidi orkaani üle elama ilma veeta ja tühja kõhuga.

Elekter saabus alles kolmanda päeva õhtuks pärast orkaani. Sellest ei andnud märku ainult süttivad lambid, vaid ka ümbruskonna elanike vali rõõmuhõise. Elektri taastasid Chicagost saabunud meistrimehed, kes töötasid vahetpidamata terve ööpäeva. Neil polnud isegi süüa ja juua. Liivand viis koos naabritega neile turgutuseks ja tänutäheks karastusjooke, mandariine ning energiabatoone.

Elu naasis endistele rööbastele. Lõppeva nädala keskel olid Liivandil juba argisemad mured. Et ka internetiühendus ja mobiiliside, mis veel neli päeva pärast Irma vaibumist olid heitlikud, muutuks stabiilsemaks ning võimaldaks tal äritegevusega jätkata. Ta on just sõlminud koostöölepingu jäähoki profiliiga NHLi mängijate osalusel loodud tehnoloogiafirmaga. Ja et ujulad saaks töökorda, sest lapsed ihkavad trenni, nagu ta isegi – suured võistlused ootavad uuel hooajal ees. Plaanitud tööreisi New Yorki oli ta juba niigi pidanud Irma tõttu nädala võrra edasi lükkama.

Samas pole Liivand unustanud, miks ta Irma ajaks üldse kohale jäi ega põgenenud. Ei, põhjus polnud Eesti lennupileti hinnas, mis kerkis orkaani eel 5000 euroni. Ta oli Eestis käinud just pool kuud tagasi ega näinud vajadust pikka teekonda uuesti ette võtta. Põhjus, miks ta kohale jäi, oli ju selles, et ta lubas teisi aidata. Seda ta teebki: ta lööb kaasa tuluüritusel, et koguda abiraha noile, kes jäid Key Westis, Florida lõunapoolse saarestiku tipus, Irma laastamistöö tagajärjel sootuks kodutuks.

«Meil läks siin ikka hästi,» ütleb ta kodulinnast Fort Lauderdale’ist.

Tagasi üles