Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Orkaanipaanika: paanikast saab kasu lõigata

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • 24 pudelist koosneva veepaki hind küündis 179 dollarini.
  • Kaks lennupiletit Miamist Euroopasse maksid kokku 7000 dollarit.
  • Nissani sportauto oli targem peita orkaani eest Nissani esindusse.
  • Grete Šadeiko loodab kolme aasta pärast jõuda Tokyo olümpiale.
Grete Šadeiko koos ameerika jalgpallurist kihlatu Robert Griffin III ja nende kahekuuse tütre Gloriaga koduses Floridas enne orkaani Irma saabumist. | FOTO: Erakogu

Mitmevõistleja Grete Šadeiko avastas koos oma ameerika jalgpallurist mehega, et rahva hirm Florida metsiku orkaani ees on nii mõnelegi kõva tuluallikas.

Kirsipunane, kõrge põhjaga ja jõuline Range Rover kihutas vastuvoolu, põhjast lõunasse. Kogu neljarajaline sõidusuund oli peaaegu eranditult tema päralt. Nii tühi polnud üks pool 95. maanteest vaat et peaaegu kunagi olnud. Tõenäoliselt jäid need, kes liikusid pärivoolu, lõunast põhja poole, üksikut Range Roverit pika, imestunud pilguga saatma. Seda enam, et neil oli imestamiseks piisavalt mahti. Sest põhjasuunaline liiklus kõigil neljal sõidurajall sama hästi kui seisis. Sajad tuhanded, kes üritasid Kariibi merelt peale tungiva orkaani Irma eest pageda, olid maantee lihtsalt umbe ajanud.

Range Roveri seltskond oli eelmise nädala kolmapäeval kavandanud enamikust hoopis teistsuguse pääsetee. Nad panustasid Floridast põgenedes lennukile.

Ja põgeneda neil tuli – selles ei jäänud Eesti seitsmevõistlejal Grete Šadeikol, Eesti parima mitmevõistleja Grit Šadeiko nooremal õel, ja tema kihlatul, ameerika jalgpallur Robert Griffinil mingit valikut. Esiteks ütles prognoos, et Irma, viimase kümnendi ähvardavaim, viienda kategooria orkaan, kus tuule kiirus küündis kohati ligi kolmesaja kilomeetrini tunnis, maandub otse nende peale Fort Lauderdale’is. Šadeiko ja Griffin elavad rohkete hotellidega suvituslinnas kõigest ühe-kahe minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel Atlandi rannikust. Vaid üks tänavavahe astuda – ja jõuadki liivale.

Fort Lauderdale’ist on Miami lennujaama vähem kui 50 kilomeetrit. Kui kiirtee kõik sõidusuunad on sinu päralt, ei kulu kohale jõudmiseks poolt tundiga. Ainult et... Range Roveri bensiinipaagi näit oli langenud peaaegu nullini.

Teiseks: alles kaks kuud tagasi oli nende perre sündinud tütar Gloria.

Esimene mõte, tunnistas Šadeiko selle nädala keskel usutluses Arterile, mis tal mehega tekkis, oli suunduda samuti autoga põhja poole, Georgia osariigi pealinna Atlantasse. Sinna on tavaoludes üheksa tunni pikkune teekond. Ent olud polnud enam tavalised. Rahvas oli Florida lõunaosast, kus suurlinn Miami ümbruses elab üle kuue miljoni inimese, juba massiliselt liikvele läinud. Tagatipuks hoiatasid prognoosid, et Irma jõuab neile Atlantasse ilmselt järele.

Järgmine mõte: lendaks üle Ameerika läänerannikule. Aga selgus, et kõik riigisisesed lennud on välja müüdud. «Polnud mitte kuskile minna,» lausub Šadeiko. «Isegi Kanadasse ei saanud.»

Hinnad lendavad lakke

Mida lähemale Irma Kariibi mere pisisaartelt Ameerikale liikus, seda ärevamaks Floridas inimesed muutusid. «Rahvas tundus suhteliselt paanikas,» kirjeldab Šadeiko. «Poed olid tühjad. Osa bensiinijaamu oli kinni pandud, sest bensiini ei olnud enam. Vett oli võimatu saada.» Kuuldavasti sai vett tellida Amazoni veebikaubamajast, ainult et seal maksis 24-pudeline pakk, mille Wal-Marti kaubanduskeskuses saab kahe dollari eest, ei rohkem ega vähem kui... 179 dollarit. Iseküsimus, kes ja kuidas selle paki tormiga kohale oleks toonud.

Šadeiko tunnistab, et üritas paanikaga mitte kaasa minna. Aga telepilt Irma hävitustööst – eriti Barbuda saarel, kus vihmas ja tuules sai tugevalt kannatada või hävis 95 protsenti kõigist hoonetest – üksnes süvendas otsustavust, et kodu tuleb kiiremas korras maha jätta.

Ent see tähendas, et lahkuda tuleb üleüldse Ameerikast. Sest üksikuid vabu kohti leidus vaid lendudele üle ookeani. Kibekähku ostis ta elukaaslase Robertiga kaks lennupiletit Miamist Kopenhagenisse.

Nad maksid piletite eest hingehinda: seitse tuhat dollarit. Ei, nad ei saanud sellise röögatu summa eest kohti äriklassis. Istuda tuli tavalises turistiklassis.

«Firmad kasutavad seda ära, et inimesed on paanikas,» nendib Šadeiko. «Kõik hinnad olid lennanud lakke.» Viimaseid vabu kohti siselendudele, nagu kuulda, oli müüdud tavapärase saja-kahesaja dollari asemel tuhandega.

Enne, kui Šadeiko ja Griffin alustasid koos pisitütrega autosõitu Miami lennuväljale, seadsid nad oma kolmekorruselise maja, mida ümbritseb arvukalt palmipuid, metsiku Irma tulekuks valmis. Vineertahvlitega, nagu paljud teised, nad aknaid küll ei katnud, kuid kõik vähegi väärtusliku tõstsid akendest kaugemale ning tassisid esimeselt korruselt teisele. Pere teise sõiduki, Nissani sportauto, viisid nad Nissani esindusse. Seal, uskusid nad, elab see orkaani paremini üle kui eramu garaažis, mille sissesõitu hakkavad ilmselt peagi ründama soolased ookeanilained.

Olukord, millega Šadeiko silmitsi seisis, oli talle ennenägematu, ehkki ta oli elanud Floridas juba viis aastat. Mullu lõpetas ta neli aastat väldanud rahvusvaheliste suhete õpingud Florida ülikoolis Tallahassees. Osariigi pealinn Tallahassee jääb rannikult kaugemale, sisemaale, mistõttu orkaanid sinna enamasti ei ulata. «Ma pole mitte kunagi midagi sellist näinud nagu nüüd,» kinnitab Šadeiko.

Sedapuhku, kui ta poleks asunud end ja pere päästma, seiras oht, et ta satub otse orkaani epitsentrisse.

Ühtäkki ilmnes aga veel üks ootamatu oht.

Kas jõuame ikka kohale?

Fort Lauderdale’ist on Miami lennujaama vähem kui 50 kilomeetrit. Kui kiirtee kõik sõidusuunad on sinu päralt, ei kulu kohale jõudmiseks poolt tundiga. Ainult et... Range Roveri bensiinipaagi näit oli langenud peaaegu nullini.

Paljud tanklad olid aga suletud – kütust enam polnud.

Griffin märkas siiski üht töötavat bensiinijaama. Kuid järjekorras seisis 30–40 masinat. Sappa asumine tähendanuks vähemalt tunnist ajakadu.

Ent aega ei saanud kaotada. «Tahtsime lennujaama vara kohale minna, et äkki on seal hullumaja,» seletab Šadeiko.

Nad sõitsid tankimata edasi, pidades pöialt, et paak enne kohale jõudmist päris tilgatuks ei saaks.

Neil vedas. Ei saanud.

Aga kuhu auto panna? Lennujaama parkimimaja oli pilgeni masinaid täis.

Lõpuks leidsid nad ühe vaba platsi neljandal korrusel.

Sellal kui Šadeiko ja Griffin koos Gloriaga Florida maha jätsid, polnud seal lähenevast orkaanist veel mingit märki. Aga kõigest kolm päeva hiljem poleks neil enam pääsu olnud: Miami lennujaam jäi orkaani põhjustatud üleujutuse alla ning lennukid enam õhku ei tõusnud ega maandunud.

Lõpuks keeras Irma epitsenter prognoositust kõrvale, Florida läänerannikule, ning Miami ja Fort Lauderdale jäid kõige hullemast räsimisest puutumata. Sedasi loodab Šadeiko, et ehk jäi ka nende elamine terveks. Juba ülehomme alustab ta tagasiteed üle ookeani, kuigi algselt, esialgsete hirmutavate prognooside ajel, kavatses ta Eestisse jääda nädala jagu kauemaks.

Ameerikas plaanib ta taas alustada treeningutega, millesse vigastus ja Gloria sünd on löönud rohkem kui aastase pausi. Ta on harjutanud viimastel nädalatel koos elukaaslase Robertiga, kes on äsjaalanud hooajal, pärast mullust õlavigastust vabaagent ehk meeskonnata. Ehkki Šadeiko ütleb, et praegu, pärast lapse sündi, on ta sportlik vorm veel kohutav – «kolm-neli kilomeetrit jõuan siiski ilusasti ära joosta» –, ihkab ta uuel aastal juba starti tulla ning pääseda kolme aasta pärast Tokyo olümpiale. Griffin, kes sõlmis mullu kevadel Cleveland Brownsiga 15 miljoni dollari suuruse kaheaastase lepingu, lausus Arterile, et hoiab end samuti vormis, kui mõni meeskond peaks tahtma teda keset hooaega oma ridadesse värvata.

Vähemasti esialgu, kui nad uuel nädalal Floridasse naasevad, on mõlemad mõnda aega kodused. «Kasvatame Gloriat,» sõnab Šadeiko.

Tagasi üles