Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Filmiarvustus «Madame»: pentsik printsess Pariisis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Samast materjalist loonuks kunagine teater Vanalinnastuudio põneva komöödia.
  • Nali vist ikka pole naljakas, kui ainult ise naerad.
Kaader filmist. | FOTO: outnow.ch

Kui see on prantsuse režissööri tehtud komöödia, kus peaosades mängivad Harvey Keitel (terve hulk tuntud rolle), Toni Collette («Väike miss Päikesepaiste»), Rossy de Palma («Naised närvivapustuse äärel») ja Michael Smiley («Päästik põhja»), siis ootaks vaimukamat meelelahutust. Teisest küljest, kui näitlejad on huvitavad, pilt ilus ja tegemist ajaviitega, kas alati peabki lati tõstma kunstilisele kõrgusele või võib vahel rahulduda keskpärasusega? See on maitse küsimus.

Prantsuse režissööri Amanda Sthersi film «Madame» jutustab järjekordselt ümber süžee, mille tuntuim versioon kannab nime «Minu veetlev leedi». Lihtne lugu, mis rullub lahti Pariisis, selles Hollywoodi poolt maailma romantika pealinnaks tõstetud paigas.

Vestluse vihjeline iseloom, tegelaste poosid ja filmis kasutatud kostüümid meenutavad möödunud sajandi konservatiivseid viiekümnendaid, mitte 21. sajandi otsekohest ja sarmitut tänapäeva. Ilmselt on Sthersi püüdnud oma komöödiale ka veidi sügavust lisada ja vaadanud ära Woody Alleni «Matšpalli». Ülemäära pole ta end Allenist siiski tiivustada lasknud, sest filmi tutvustuses küll lubatakse teravmeelseid dialooge, aga … nooh, jaah … Mõni ikka on ka. Aga kui tegelased asuvad armastuse suuruse või abielu sisu üle õpetlikus toonis filosofeerima, siis selles kohas muutubki komöödia romantiliseks komöödiaks, ja see on alati veidi piinlik. Vaatad telefoni ja oma sõrmi ja loodad, et varsti saab läbi.

Samast materjalist loonuks kunagine teater Vanalinnastuudio põneva komöödia. Rossy de Palma mängitud teenijanna rollis oleks siis Ülle Kaljuste. Sthers tegi aga lihtsalt ühe värvilise filmi ja jäi lootma, et de Palma nägu ja Collette majaemanda neuroos on juba piisavalt naljakad. Sthers on ise ka stsenarist, nii et võimalik, et siin see koer ongi – nali vist ikka pole naljakas, kui ainult ise naerad.

Vestluse vihjeline iseloom, tegelaste poosid ja filmis kasutatud kostüümid meenutavad möödunud sajandi konservatiivseid viiekümnendaid, mitte 21. sajandi otsekohest ja sarmitut tänapäeva.

Aga kvaliteet sõltub ju tihti hoopis võrdlusbaasist. Kui võrrelda filmi «Madame» Euroopa komöödiatega, tuleks kinokülastusest pigem loobuda. Kui võrrelda seda aga USA romantiliste komöödiatega, siis nii hull ei ole. Tegelikult on see seda sorti film, mis kinos võib õrnema vaataja igavusest ohkima ajada, kuid vihmasel õhtul kannatab kodusest telekast vaadata küll. Kinos on ekraan suurem ja nii on vaataja ootused isegi ainult meelelahutuslikule sisule kõrgemad.

Filmi pilt on väga ilus, sest vastavalt ameerika filmide loodud ettekujutusele ei saagi Pariis ju inetu olla. Need, kes peavad oma sportliku vormi parandamiseks dieeti, võiksid enne selle filmi vaatamist kõhu täis süüa. Need, kes ei pea dieeti, võivad filmi ajal rahulikult mõelda, kuhu pärast sööma minna. Alkoholismist paranejad jällegi ei peaks seda filmi vaatama, sest vähe sellest, et seal süüakse hästi, seal ka juuakse nii, nagu ameeriklaste arvates prantslased joovad: aeglaselt, naudisklevalt ja purju jäämata. Ilmselt pole ameerika filmitegijad kunagi õhtusel ajal Pariisi metroos viibinud.

Siiski, mitte üheski dimensioonis, mitte ühelgi hetkel moe ajaloos, üldse mitte kuidagi, ei saa Toni Collette mängitud perenaine ja Rossy de Palma mängitud teenijanna kanda ühte ja sama kleiti. Ent see on vaid üks paljudest väheusutavatest seikadest selles filmis, millest ei tohiks end segada lasta.

Madame

Draama-komöödia

Prantsusmaa, 2017

Režissöör: Amanda Sthers

Osades: Harvey Keitel, Toni Collette, Rossy de Palma, Michael Smiley

Tagasi üles