Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Prantsuse kolonel: võõrleegioni Eestisse tulek oli juhus

44
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eestis paiknevate Prantsuse vägede ülem kolonel Olivier Waché õppusel, taustal sõdurid jalaväelahingumasinatega VBCI. | FOTO: Prantsusmaa kaitsevägi

Ajal, mil Venemaa Föderatsiooni relvaüksused harjutavad ametlikult terrorismi tõkestamist ja mitteametlikult NATO-le koha kätte näitamist, uuris Postimees Eestis paiknevate Prantsusmaa relvaüksuste ülemalt kolonel Olivier Wachélt, miks on Eestis just Prantsuse võõrleegioni sõdurid ja millega nad siin tegelevad.

Prantsuse sõdurid on Eestis juba kevadest saati, ent seni on intervjuude andmist – ühe erandiga, aga ka siis räägiti anonüümselt ja peamiselt ilmast – välditud. Miks nii?

Tapal paiknevast kontingendist moodustavad ligi poole Prantsusmaa võõrleegioni sõdurid. Põhjus, miks nad oma nime ja näoga intervjuusid ei anna, seisneb selles, et võõrleegioniga liitudes jääb meestele alles nende esialgne kodakondsus, kuid nad saavad endale Prantsusmaa passi koos uue nimega. Sellepärast üritame kaitsta leegionäride anonüümsust ja isegi kui nad intervjuu annavad, siis oma nime nad ei ütle ja pildile ei tule.

Mis puudutab võõrleegioni, siis kindlasti on liitujaid, keda paelub võimalus maailma näha, ent on ka neid, kes on oma eelnevas elus teinud mõne vea. Leegioniga liitumine annab neile uue võimaluse. Muidugi me kontrollime nende tausta, et sõelast ei pääseks läbi inimesed, kes on korda saatnud kriminaalkuritegusid. Kui meie spetsiaalne võrgustik avastab, et leegionär on mineviku kohta valetanud, siis ta vallandatakse. Kuna sõdurid saavad kolme kuni viie teenistusaasta möödudes Prantsusmaa kodakondsuse, siis see on päris hea motivatsioon mitte valetada.

Eks kandideerijate ringi tõmbab koomale ka see, et liitumiseks tuleb reisida Prantsusmaale ja minna värbamispunkti, kus sinu eest hoolitseb juba leegion. Mingit internetis avalduse tegemise ja liitumise võimalust ei ole.

Kas Tapal viibivate võõrleegionäride hulgas on ka (endisi) Venemaa kodanikke?

20 protsenti võõrleegioni sõduritest on pärit Ida-Euroopast – Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Serbiast… Aga vastavalt võõrleegioni reeglitele ei diskrimineeri me inimesi rahvuse järgi ja nii võib ühes kompaniis olla Nepali, Brasiilia, Ukraina ja Venemaa kodanikke ning võib-olla on mõni neist olnud varem kokk või suisa professor. Suhtume neisse kõigisse kui Prantsuse sõduritesse.

Miks on suur osa Eestis viibivatest sõduritest just Prantsuse võõrleegionist?

See oli tegelikult juhus – kõik rotatsioonid planeeritakse pikka aega ette ja praegu on lihtsalt nende üksuse kord olla välismissioonidel.

Üle maailma on missioonidel 15 000 Prantsusmaa sõdurit, kes paiknevad kõikjal alates Prantsuse Guajaanast ja Elevandiluurannikust lõpetades Iraagi ja Eestiga. / Foto: Prantsusmaa kaitsevägi

Kui palju välismissioone Prantsusmaal praegu käsil on?

Välismissioonidel on meil 15 000 inimest. Suurem osa sõduritest paikneb Malis, Tšaadis ja Burkina Fasos. Lisaks aitame mehitada UNIFILi missiooni Liibanoni-Iisraeli piiril, kus on ka Eesti kaitseväelasi, ning jalaväelaste kõrval on välismaale paigutatud ka mere- ja õhuväe üksusi.

7000 sõdurit patrullib Prantsusmaa tänavatel, lennujaamades ja rongijaamades, et kaitsta inimesi terroristide eest. Kokku on sõdureid, kes on valmis kohe relva haarama, peaaegu 30 000.

Nii et neile 300 lisamine ja Eestisse saatmine pole eriline probleem?

Kuigi neile leiaks Aafrikas palju tegevust, on sõdurid Eestis kohal, et näidata üles solidaarsust. Lisaks oleme kuus korda osalenud Balti õhuturbemissioonis ja prantslasi on ka NATO küberkaitse kompetentsikeskuses.

Millega sisustavad Tapal paiknevad võõrleegionärid oma päevi?

Üksuse võib jagada kaheks: 200 sõdurit on mehhaniseeritud jalaväekompaniist ja sadakond tegeleb näiteks tankide, soomukite, suurtükkide ja muude relvade parandamise ning hooldamisega.

Esmaspäevast reedeni, aga vahel ka nädalavahetusel, lihvivad sõdurid oma väljaõpet. Ja kui nad parasjagu väljaõpet ei saa, tehakse trenni – vormis olemine on üks nende töökohustusi.

Võõrleegionäre väeosast välja ei lastagi?

Muidugi on neil võimalik paar korda kuus väeosast välja minna. Aga kui leegionärid veedavad kasvõi ühe öö väeosast eemal, on nendega kaasas mõni Prantsuse allohvitser. Öeldakse, et leegion on nagu pere, ja seetõttu ei tunne nad ka vajadust väeosast väljas käia.

Milline on olnud üksuse kokkupuude Venemaa luurajatega?

Minule teadaolevalt pole olnud ühtegi intsidenti.

Kuidas on sujunud Prantsusmaa armee ja Eesti kaitseväe koostöö?

Keeleoskusega seotud probleemidest tingitult esineb vahel kommunikatsiooniprobleeme. Aga nende lahendamisele aitab kaasa see, et Prantsusmaa ja Suurbritannia esindajad kohtuvad Eesti kaitseväe juhataja asetäitjaga kaks korda kuus. Seal arutame läbi, millised harjutused on lähiajal plaanis, millised üksused seal osalevad, kuidas siin viibivatel sõduritel läheb ja milline on laiem julgeolekupilt.

Minul on sellel koosolekul kolm rolli: esiteks olen ma EFP (Enhanced Forward Presence’i ehk lahingugrupi – M. V.) juhataja asetäitja, ehk ma annan eestlastele ja brittidele nõu, kuidas vajaduse tekkimisel Prantsusmaa üksusi kasutada.

Minu teine roll on suhtluses Eesti kaitseväega esindada Prantsuse armeed ja Tapal elavaid Prantsuse sõdureid. Kui neil on probleeme kasvõi wifi kiirusega, siis püüame need mured Eesti poolega lahendada.

Kolmandaks pean tagama, et Prantsuse armee varustaks siin asuvaid sõdureid kõige vajalikuga, alates tankimootorite õlist, lõpetades laskemoonaga.

Lisaks jalaväe lahingumasinatele VBCI võtsid prantslased kaasa ka tankid Leclerc. Kolmeliikmelise meeskonna käsutuses on automaatsihikuga 120-millimeetrine kahur. 57-tonnist masinat liigutab 1500-hobujõuline mootor, mis kulutab 100 km läbimiseks üle 200 liitri diislit. / Foto: Prantsusmaa kaitsevägi

Mis on teie hinnangul kõige kriitilisem võime, mis on Eesti kaitseväel puudu?

Jalaväe ülesehitamine on suhteliselt lihtne ja sellega olete te ka tegelenud. Ent Eestil oleks hea omada ka võimeid, mis sõdurite jõu mitmekordistaks, nagu tankid või helikopterid.

On loomulik, et väikeriik loodab mõningate võimete puhul liitlastele, ja sellepärast ongi siin NATO lahingugrupp. Pealegi on teil midagi, mida meil jälle pole – kõik see, mis toimub kübermaailmas. See on teil hea nišš.

Sündisite aastal 1969 ja mäletate veel aega, mil NATO tegi suurõppusi Varssavi pakti riikide vastu. Kuidas paistis see kõik teiselt poolt raudset eesriiet?

Mäletan siiani, kuidas läksin esimest korda endisesse Saksamaa Demokraatlikku Vabariiki ja nägin lähemalt Venemaa relvajõude: nende motivatsioon oli madal ja varustus kehv. NATO oli toimiv struktuur ja meie olime omalt poolt valmis, aga alles tagantjärele saime aru, et vastasest polnud asja. Teisisõnu, see hirm, mis läänemaailmal oli, polnud ratsionaalne, vaid emotsionaalne.

Kui palju see teie elukutsevalikut mõjutas?

Pigem hakkasin armee vastu huvi tundma seetõttu, et seal valitseb hea tasakaal füüsilise ja vaimse töö vahel. Lisaks pakkus mulle huvi sõdurite juhtimine.

Oma elu 18 esimest aastat elasin Caenis, väikeses Normandia linnas, mis on lähedal paigale, kus liitlased 1944. aastal maabusid. Selline taust, eelkäijate soov oma riiki teenida, mõjus samuti julgustavalt.

Kolmandaks on Prantsusmaal palju vägesid välismaal ning selle elukutsega kaasneb võimalus töötada eri riikides ja kultuurides. Kõik need asjad kokku oli täitsa mõjuv põhjus.

Pettuma te vist ei pidanud, olete käinud missioonidel Bosnia ja Hertsegoviinas, Prantsuse Guajaanas ning Väikestel Antillidel?

Absoluutselt! Prantsuse Guajaanas on kullakaevandused ja sellega kaasneb ka kulla salakaubandus. Kuna Prantsusmaal on seal kõige pikem piir Brasiiliaga, siis patrullisime viis nädalat džunglis, et piiril nende tegevust segada.

Keskkond on seal keeruline – ilm on palav ja niiske ning riided on seetõttu pidevalt märjad. Taimestik on tihe, lisaks tuleb võidelda putukate ja roomajatega ning mäed segavad sidepidamist.

Mina olin nelja kuu pikkusel missioonil, aga meil on seal pidevalt kohal jalaväe- ja võõrleegioni üksused, kellel on abis kohalikud Brasiiliast ja Surinamest, kes piirkonda hästi tunnevad.

2013. aastal olin neli kuud Tšaadis, et kaitsta koos Tšaadi relvajõududega kohalikke elanike bandiitide ja terroristide eest. Kolm esimest nädalat treenisime ja seejärel juhtisin sõdureid viienädalasel patrullil piki Sudaani, Liibüa ja Nigeri piiri. Sõitsime läbi kõrbe 150 mehe ja 20 autoga ning iga nädal käis helikopter varusid täiendamas. Kuna olukord oli Malis keeruline, olime mures terroristide rünnakute pärast. Aga selliste kogemuste pärast ma armeega liitusingi.

Teie boss, Prantsusmaa kaitseväe juhataja kindral Pierre de Villiers astus hiljuti tagasi, sest ta polnud rahul sellega, et president vähendas armee eelarvet 850 miljoni euro võrra. Mis teil seal toimub?

Kindral de Villiers polnud kärpega rahul ja nüüd on meil uus kaitseväe juhataja kindral François Lecointre. Ta on lahingukogemusega mees – tema juhtimisel vallutati Vrbanja lahingus (Bosnia sõjas – M. V.) tagasi sild, mille serblased olid enda kontrolli alla võtnud.

Muide, kindral käis juunis koos Prantsusmaa peaministriga Eestis, seega on ta siinsete oludega kursis.

Eesti 2017. aasta kaitse-eelarve on 477 miljonit eurot, teil seevastu 32,7 miljardit. Kuidas see kärbe armeed mõjutab?

Relvajõudude eelarve on kaheosaline – põhilisele lisandub veel näiteks relvade uuendamiseks ja välismissioonideks mõeldud summa. Kuna kärpega võetakse see lisaraha ära, tuleb investeeringute osa leida põhieelarvest. Õnneks saame selle raha juba järgmisel aastal tagasi.

Kuidas mõjutab Prantsusmaa ja Venemaa ajalugu teineteisesse suhtumist ja suhtlemist tänapäeval?

Ajalooline taust muidugi mõjutab – me ei karda Venemaad ja pigem üritame asju vaadata pikemas perspektiivis kui praegune hetk. Ajaloost võib õppida, et teie naaber ei pruugi alati olla vaenlane, vaid vahel ka sõber. Ja naabriga suhtlemist vältida ei saa. Aga ma muidugi mõistan eestlaste tundeid Venemaa suhtes.

Kuidas suhtuvad prantslased sellesse, et nende sõdurid on nii Venemaa piiri lähedal?

Prantslased üldjuhul toetavad armee missioone välismaal. Vaatame olukorrale nii, et me pole mitte Venemaa piiri lähedal, vaid oma sõprade ja liitlaste juures, kus tegeleme väljaõppega meie jaoks uues keskkonnas.

Varem pole Prantsuse väed Balti riikides ju olnud ja lisaks asukohale on uus ka koostöö Eesti kaitseväe ja Kaitseliiduga, mistõttu peame õppima tundma põhimõtteid, millele siinne riigikaitse on üles ehitatud. Harjumist vajab ka õppuste läbiviimine koos Suurbritannia üksustega.

Kuidas suhtute suurõppusesse Zapad?

Ma ei näe, et see mõjutaks kuidagi elu Eestis. Need õppused toimuvad iga nelja aasta tagant. Kuna hoiame neil silma peal, siis teame, mis teisel pool piiri toimub.

NATO õppused on maksimaalselt paarikümne tuhande osavõtjaga, ent ekspertide hinnangul puudutab Zapad 100 000 inimest?

100 000? Sõltub, kuidas vaadata.

Ega siis asi pole ainult õppustes – meil on Balti õhuturbemissioon, siin on NATO väeüksused, ja lõpuks, me teeme kogu aeg õppusi, olgu siis iga riik eraldi või koos teistega.

Ehk siis Prantsusmaa luurel on andmed, et õppus pole nii suur, kui sõjandusekspertidele tuginevad ajakirjanikud väidavad?

Ei, suur on ta küll, aga see ei ole meie suhtes agressiivne ja meie osa on samuti olla mitteagressiivne.

2009. aasta Zapadil harjutati taktikalise tuumalöögi andmist Varssavi pihta. Ma ütleks, et see on päris otsene vihje.

Mul paraku pole nii detailset teavet selle õppuse kohta, ent ma võin kinnitada, Zapadil hoitakse silm peal, lisaks on kohapeal mõned vaatlejad ja atašeed.

Ka Eesti kaitseväe juhataja on öelnud, et mingit otsest ohtu me sealt ei taju, pealegi toetab Eestit nii liitlaste kohalolek kui NATO liikmesus.

Tagasi üles