Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Raul Eamets: tuleviku haridusvalikutest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raul Eamets. | FOTO: .

Kuidas suunata haridusvalikuid ja kuhu investeerida riigi raha, on küsimus poliitikutele, kelle eest ei saa tööd ära teha ei teadlased ega ettevõtjad, kirjutab TÜ professor Raul Eamets.

Rektor Alar Karis tõstatas hariduspoliitika tuleviku seisukohast väga tähtsa küsimuse: keda vajab tulevik?

Et sellele küsimusele vastata, tuleks vaadata ka, milline on meil asjade seis praegu ja kas saamegi sellele küsimusele üheselt vastata.

Eestis on praegu 33 kõrgharidust andvat institutsiooni, nendest üheksa on ülikoolid (kolm eraülikooli) ja 22 rakenduskõrgkoolid. Lisaks annavad kaks kutseharidusasutust kolmanda taseme haridust ehk siis kõrgharidust.

Tudengite jaotus on natuke teistsugune: lõviosa tudengitest (68 protsenti) omandab akadeemilist haridust enamasti avalik-õiguslikes ülikoolides.

Esimene probleemide ring saabki alguse sellest, et turumajanduse tingimustes on kõrghariduse tähendus kõvasti devalveerunud. Akadeemilised  ülikoolid on trüginud jõudsalt rakenduskõrghariduse mängumaale, rakenduskõrgkoolid tahavad pakkuda kraadiõpet, kuskil on veel ka kutseharidus pärast keskkooli.

Kõik on segamini nagu pudru ja kapsad. Siis ei ole üllatav, et noor, kes tuleb näiteks Tartu Ülikoolist, kurdab, et pole saanud piisavalt praktilisi oskusi või et praktika osakaal oli väga väike. Seda näitas meie vilistlas­uuring.

Akadeemiline haridus on ju eelkõige inimese mõtlemisvõime, õppimisvõime ja maailmapildi, mitte käsitööoskuste arendaja!

On kindlasti erandeid, kus ka konkreetsed käelised oskused on olulised, kuid need on pigem erandid. Aga kuna õppekavasid on palju, siis on ka ootused sassis ja ülikooli läheb see, kes tegelikult tahaks rakenduskõrgharidust, ja mõne rakenduskõrgharidusega inimese ootused tööturul on väga kõrged, sest tal on ju kõrgharidus!

Haridusministeeriumil tuleb varem või hiljem võtta ette see tänamatu töö ja teha korralik õppekavade inventuur. Eraldada terad sõkaldest, panna paika, mis on akadeemiline haridus ja mis rakenduslik, ja teha ka kõrgkoolidele vastavad ettepanekud: muuta, kinni panna jne. Kindlasti tuleks leida mingi poliitiline lahendus ka avalik-õiguslike ülikoolide kolledžitele.
Praegu on need asjad arenenud pigem turujõudude määratud isevoolu teed.

Teine teema on haridusvajaduse prognoosimine ja selle põhjalt pikaajaliste plaanide tegemine. Tõsi on see, et haridus sörgib alati tööturu muutustel sabas ja kui ettevõtjatelt küsida, millist tööjõudu meil tulevikus vaja on, siis saame väga segaseid ja vastuolulisi vastuseid.

Vähe on Eestis neid ettevõtteid, kellel oleks oma arenguvisioon viie või kümne aasta peale. Aga kui seda ei ole, siis ei ole mõtet ka küsida, keda neil vaja on. Siinkohal on paslik ära õiendada ka üks vildak arusaamine, mis on viimasel ajal leidnud palju võimendust ajakirjanduses.

N-ö kõige kõrgemas ametite kategoorias, esimeses kategoorias, kuhu kuuluvad juhid, seadusandjad jm, on kõrgharidusega inimeste osakaal napilt üle 60 protsendi. Seda nähakse suure probleemina.

Samas moodustavad lõviosa sellest seltskonnast ettevõtjad, kes ise on ka ettevõtete juhid-omanikud. Ettevõtlikkuse ja haridustaseme vahel ei ole paraku mingit seost ja seega on täiesti loogiline, et eriti väike­ettevõtjate seas on palju inimesi, kellel ei ole kõrgharidust.

Väikeettevõtted moodustavad aga lõviosa meie ettevõtete üldarvust. Väikeettevõttel puudub enamasti pikema perspektiiviga tulevikuvisioon, pigem mõeldakse, kuidas siin ja praegu hakkama saada.
Loomulikult võime vaadata maailma trende ja sealt tuleb selgelt välja, et tulevikus suureneb kõrgharidusega inimeste osakaal.

Samas ei kao kuhugi ka vajadus kutsehariduse järele, eriti teenindussektori kasvades.

Praegused tööjõuprognoosid, mida meil teeb majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, on paljuski seniste aegridade pikendamised tulevikku, mida korrigeeritakse vastava valdkonna eksperthinnangutega.
Nii on see ka mujal. Tulevikku ei oska keegi ennustada.

Kuidas siis suunata noorte haridusvalikuid, kuhu investeerida riigi raha? See on poliitilise otsustamise koht. Mida me tahame näha tulevikus Eesti majanduse alustugedena? IT-sektorit? Olgu, maksame 500 IT-tudengile 500 eurot kuus stippi, palkame kalli palga eest kümme välisõppejõudu, maksame meie vastava valdkonna spetsialistidele  rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist palka ja hakkame koolitama. See nõuab palju raha, väga palju.

Sama võib teha näiteks keemiatööstuse spetsialistidega, kui arvame, et keemiatööstus võiks olla tulevikus üks Eesti majanduse alustalasid.

Kokkuvõttes tähendab see eraldi rahakoti tekitamist, kui me ei taha just kogu muud kodumaist kõrgharidust põhja lasta, alates rahvaluuleuurijatest, lõpetades geenitehnoloogidega.

Praegu jagame ülikoolide vahel mingit kindlat rahasummat; kord saab üks natuke rohkem, kord teine; kord üks eriala, kord teine. See, kas meil on pearaha või mitte, ei muuda põhimõttelist jaotust, TÜ või TTÜ saavad ikka oma raha kätte, tudengite arv ei ole enam võib-olla nii oluline. Erialane jaotus sellest ju põhimõtteliselt ei muutu.

Nii et tegelikult on haridusvalikute otsustamine paljuski poliitikute käes, nõu võib ja tulebki teadlastelt küsida, aga vastutuse peavad võtma nemad.

Kui seda ei tehta, siis reguleerib turg asju edasi, ja tulenevalt hilisematest karjäärivõimalustes ja oodatavast palgast lähevad noored ikka õppima majandust ja juurat.

Tagasi üles