Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Parts: Raudne ja Stelmach pole kordagi minu jutul käinud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Majandusminister Juhan Parts muretseb, et skandaali järel võidakse hakata kontrolliga üle pingutama, mis muudaks vajaliku tööjõu riiki toomise liiga pikaks ja keeruliseks protsessiks. | FOTO: Liis Treimann

Majandusminister Juhan Partsi sõnul on tema osalus elamisloa kvootide suurendamise otsuses mikroskoopiline. Ebaõiglast rünnakut tajuv minister võitleb ametis edasi ja ootab õhu selginemist erakonna sees.


Milline on olnud teie roll kogu loos?

Esmaspäeval rääkisin IRLi eestseisuses, miks on elamisload Eesti majandusele kasulikud. See on põhiküsimus. Meil on ettevõtteid, mis vajavad tööjõudu, keda Eestis pole. Lihtsa tööjõu kvoot on olnud stabiilne, kuid mulle pole kunagi meeldinud see, et meie rahvusvaheliselt tegutsevad ettevõtted jäävad kiiret reageerimist nõudvatel hetkedel tööjõust ilma.

Praegu võtab hea spetsialisti maaletoomine aega kuus kuud. Kui panna kaalukausile tööjõud või ettevõtlus, siis viimane on majanduse mõttes olulisem. Loomulikult räägin ma reaalsetest investeeringutest ja nende puhul oleme väga karmis konkurentsis.

Arengufondi loomise puhul püstitati ülesandeks selgitada välja nišiäri valdkonnad. Üheks nendest oli finantsteenuste pakkumine. Turud, mis Eesti puhul peamiselt kõne alla tulevad, on ikka ida pool. Julgeoleku teema ja raha puhtus on elementaarne, sellest ei pea rääkimagi.

Olin hämmeldunud, kui kuulsin, et 65 elamisluba on juba tühistatud, olin hämmeldunud valitsuse kabinetis sügisel, kui saime ülevaate Paldiski ja Kohtla-Järve korteriärist. Meile on vajalikud reaalsed investeeringud.

Kui oleks nimekiri reaalsetest investeeringutest, kas siis ei oleks praegu sellist skandaali?

Olen sel teemal rääkinud nende inimestega, kes asjaga seotud. Aga mitte ainult Nikolai Stelmachiga, vaid ka pankade ja finantsettevõtetega, ning nemad räägivad hoopis teist juttu. Nad toovad näiteid, kui palju perspektiive on avanemas.

Aga meil on oht need võimalused finantsnišis maha magada. Ka minu jaoks oli meediapauk ehmatav ja me peame tegema selged järeldused, aga tahan tuua praegusesse diskussiooni Eesti majanduse ja ettevõtluse reaalsed vajadused.

30. juunil kinnitas valitsus teie ettepanekul eelnõu «Kalana sadama akvatooriumi piiride määramine». Järgmisel päeval, 1. juulil ostis Kalana sadama DM Harbour Capital OÜ, mille ainus juhatuse liige on Nikolai Stelmach, ja firma omanikeks said pärast seda Dmitri Morozov ja Natalja Kimura, kes lubavad sadama arendada puhkeotstarbeliseks jahisadamaks. On see puhas kokkusattumus, et teie esitate eelnõu, teie ettepanekul valitsus selle kinnitab ja järgmisel päeval teeb tehingu Stelmach, kes esindas ülalnimetatud isikuid?

Seda lugesin ka ajalehest, et Stelmach on kuidagi seotud ühe või teise sadamaga. On väga palju ettevõtjaid, kes tahavad ministri juurde tulla ja oma muret kurta, kuid pean tunnistama, et olen olnud 4,5 aastat majandusminister ja Stelmach pole kordagi tulnud minu juurde ühtegi asja rääkima. Ka Indrek Raudne mitte.

Kas nad pole osalenud teiega ühistel koosolekutel?

Ei. Inimesed ehk ei tea, kuidas ministeeriumis otsused sünnivad. See ei käi nii, et minister tuleb ja ütleb, et oli küll nii, aga nüüd teeme hoopis teistmoodi.

Meie ettepanek siseministeeriumile kvootide suhtes oli tegelikult tehniline küsimus. Mina osalesin selle küsimuse otsustamisel piltlikult öeldes 0,1 sekundit. Sest ametnikud teavad ministri üldist seisukohta – lihtsat tööjõudu me ei taha, aga mu süda jookseb verd, kui ülikooli rektor tuleb ja räägib, kuidas tal oli tarvis üht spetsialisti, aga ta rassis kümme kuud, et siia tuleks India või Brasiilia ainulaadse kompetentsiga IT-spetsialist. Seda on piinlik kuulata. Olen siis väga kuri, kui meie ametnikud ei suuda siseministeeriumile vajadust ära seletada.

Selle juhtumi puhul: Ken-Marti Vaher otsustas alakvoodi teha selleks, et kaotada nö petmisauk, mis puudutas juhatuse nõukogu liikmeid. Siseministeeriumi ametnik kirjutas siis, et olgu 100 inimese asemel 125. Majandusministeeriumi spetsialist küsis politseiametist, kui palju on ettevõtlustaotlusi septembri lõpuks tehtud. 150. Meie spetsialist ütles, et kui meil on juba 150 taotlust, aga teie pakute vaid 125, siis pange pigem natuke rohkem, sest kui kvooti aasta lõpuni on, siis ei ole mõtet alakvooti kirjutada! Ma ei tea, kas see kõlab mõistlikult?

Teiseks ei ole poliitikas nii suurt sõprust, nagu on püütud välja näidata. See, et Eesti jalgpallikoondis mängib ühel väljakul, ei tähenda, et nad oleksid sõbrad ja arutaks kõiki oma tegemisi. Tõestamisvajadus praegu tõepoolest on, aga tiba on see keskaja inkvisitsiooni moodi. Keeruline on seda kõike tõestada, kui olen ise üsna võimsa süüdistuse all, et kuidas ma küll ei teadnud.

Kelle süül me siis praeguses olukorras oleme?

Kuidas juba sügisene korteritesse sissekirjutamise skeem ei kajastu meie politsei siserutiinis, seda ei oska ma kommenteerida. Usun, et pärast praegust sauna saavad need asjad korda.

Mul on aga mure, et kõik jookseb teise äärmusesse, kus loome kontrollimajanduse, mil näiteks Skype’i Eesti juht Sten Tamkivi ei saa endale vajalikku töötajat kaheksa kuuga, vaid 18 kuuga.

Olen rahvuslik konservatiiv, aga avatuma meelega. Vanameelne rahvuslikkonservatiivsus leiab, et rahvas peab tõmbuma kaitseasendisse. Konservatiivsus peab mõtlema rahvuse ellujäämisele, aga rahvas jääb ellu siis, kui ta suudab läbi käia teiste maailma rahvastega.

Oleme kõik õnnelikud, et jõuluhooajal tuleb meile palju turiste. Mis seal salata – IRLi majandusminister on eraldanud väga palju raha Venemaal kampaania tegemiseks. Ülearu hirmudes rahvas ei jää ellu. Samuti tuleb selles kriisis ellu jääda.

Enesel te poliitilise vastutuse võtmise vajadust ei näe?

Siiralt ja südamest – poliitiline vastutus on midagi sellist, mida ei tohi devalveerida, ja selle loo puhul on teatud annus ebaõiglust, mis paneb mind tegutsema. Mul ei ole ametite järgi mingit vajadust. Kuigi lõpuks... Tippjuhtidel tuleb võtta vastutust ka siis – ma ei räägi süüst –, kui otsest ajendit ei ole. Aga kui Eestis oleks näiteks mäss, inimesed on tänaval ja juht tunneb, et ta on teinud küll kõik endast parima, aga mässu mahasurumiseks tuleks taganeda.

Olukord IRLis on enam kui ärev. Mis lähikuudel saama hakkab?

Selge on see, et pilt oleks hoopis teine, kui ei oleks tulemas IRLi üldkogu. Kõlavad positsioonivõtud on teatavate isikute puhul kantud just üldkogust. Olen nõus IRLi juhi Mart Laariga, kes ütleb, et iga kriis teeb tugevamaks. Kindlasti ei tapa see kriis meie erakonda.

Vastasseis nn kampsunid...

...keda üks osa IRList kutsub praegu Kättemaksukontoriks...

... sellenimelist telesarja ei ole ma kordagi näinud, aga kui poliitilise vastutuse olen võtnud, siis vaatan. IRLi üldkogul on minu arvates tarvis välja öelda, et erimeelsused on ideoloogilised.

Noppides kampsunite üksikuid ideoloogilisi mõisteid, ei saa IRL neid toetada. See on lubamatu, et ühel konservatiivsel erakonnal ei ole majanduses programmilist vaadet. See ei ole mingi konservatiivne erakond. Need on rahvalaulikud, tahtmata rahvalaulikutele kuidagi liiga teha.

Rahvuslik-konservatiivne majandusprogramm on keskne rahvusliku julgeoleku küsimus. Fundamentaalne küsimus. Lugedes Tammsaaret või minnes tagasi Lehola Lembitu aegadesse – majanduslik hakkamasaamine on tuum.

Ideoloogiline erinevus meie erakonna sees on väga oluline küsimus. Kui üldkogu asub valima juhtisikuid, siis peame otsustama, kas oleme avatud erakond või kitsas ja klammerdunud nišiküsimusepartei.

Eriti totter on püüda monopoliseerida rahvuslus. Kuidas me saame öelda, et sotsid, Reformierakond või isegi Keskerakond ei pea rahvuslusest! Kuidagi on tekkinud arusaam, et kui vene päritolu inimene tuleb trammi, siis IRLi inimene peab trammist lahkuma. Kuulge, mis asi see on? Me elame 21. sajandi Euroopas. See on solvav.

Jaanuari lõpus valib IRL uue juhi. Kas teie kandidatuur tuleb kõne alla?

Ärme otsi nõela pimedast toast. Ootan kannatamatult, kust kandidaadid hakkavad tekkima. Vaevalt et see juhtub enne jõule, sest peame kõigepealt Eesti avalikkusele selgitusi andma. Uskuge – me teeme seda ja me ei tolereeri asju, mis on rahvale kahjulikud. Kõik. Praegu on esimehe mõttes täiesti uus olukord. Ma usun, et ka Mart Laari jaoks.

Ka tema?

Jah, kindlasti. Neil, kes erakonnas praegu kõvasti kritiseerivad, peab olema välja käia väga kõva kandidaat. Neil peaks ammu aktiivne kandidaat väljas olema. Pean möönma, et paljud on öelnud, et ma justkui peaksin kandideerima. Esmalt peame saama hetkeolukorra rahulikumaks. Pakkusin septembris välja nimed Jüri Luik, Henrik Hololei ja Kersti Kaljulaid. Neil on aga pärast seda kriisi kindlasti raskem.

Tagasi üles