Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Juhtkiri: tähtsad asjad kõigepealt?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Urmas Nemvalts

Euroopa võlakriisi päästepaar – Saksa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsuse president Nicolas Sarkozy – hoiatas oma uusaastapöördumises rahvast, et kriis ei ole läbi ja see aasta tuleb eelmisest veel raskem. Loomulikult ei ole need peomelus mingid oodatud uudised, kuid argipäeva saabudes tuleks tunda isegi kergendust, et öeldakse otse välja, kuidas asjad on.



Kahtlemata saab eurotsooni ja Euroopa Liidu selle aasta olulisimaks ülesandeks väljapääsu leidmine võlakriisist. Ent arvestades turgude umbusku väljapakutud majanduspoliitiliste mehhanismide suhtes ja sisepoliitilisi pingeid euroalariikides, muutub lahenduste leidmine järjest raskemaks. Seda enam, et «vastutustundliku põhja» ja «vastutustundetu lõuna» vahel seisvat Prantsusmaad on hakanud kummitama oht samuti «lõunasse» nihkuda.

Ühises eurohädas lahendusi otsides oleks tegelikult ülimalt mõistlik säärane vastandamine üldse lõpetada: jah, mõnes riigis on võlakoormat häbitult kasvatatud, kuid seda polnuks võimalik teha ilma kergekäeliste võlausaldajateta. Aga olles, piltlikult öeldes, päästepaadiga merel, pole enam mõtet pikalt oleksite-poleksite üle arutleda. See kasvatab vaid sisepoliitilist trotsi ja umbusku võimalike lahenduste suhtes. Aga lahendust, vähemalt märgatavat selle poole liikumist, on Euroopal väga vaja. Leppida ei saa enam lihtsalt kasvunäitajatele orienteerumisega, suhtugu turud sellesse kui tundlikult tahes.

Võlakriis võtab küll uuel aastal enamiku ajast ja ajudest, kuid tähelepanuta ei tohiks jätta ka muid arengud. Nii tuleb pidevalt hoida silma peal Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuval. Araabia kevad ei ole lõppenud ning praegu ei oska keegi täpselt öelda, millega see lõpeb. Ent seoses islamistlike parteide senise valimiseduga sõltuvad Euroopa suhted piirkonnaga paljuski sellest, kas valitakse sekulaarsem (à la Türgi) või fundamentalistlikum suund. Protsess on lõpust kaugel, võimalik, et isegi aastakümnete kaugusel. Sealsamas on aga Iraan, kes tuumakatsetuste ja läänevaenuliku retoorikaga ei lase temperatuuril sealses piirkonnas langeda. Araabia kevade kordumise hirmust kantud pingete kruvimist peljatakse ka Hiinas ja Venemaal toimuvates protsessides.

Nii tuleb Euroopal sel aastal kõvasti pingutada, et päästa ennast, kuid mõista ka mujal toimuvat. Maailmas pole luksuslikku võimalust vaid ühele küsimusele keskenduda. Ning kõige peamine on säilitada külma närvi – midagi ei juhtu üleöö ja Euroopa on üle saanud ka hullemast kui võlakriis.

Tagasi üles